Alles paar nädalat tagasi kiitlesin ma sugulasele, et näed, pole enam üldse Idaga tülisid olnud ja siis kui tal mõnikord ikka pahandusi juhtub, siis ma isegi enam ei vihasta, vaid pigem tunnen talle kaasa, et ta end pärast kehvasti tunneb ja püüan teda lohutada. Sugulane ütles ka, et see on selline äge level, kus tunned lapsevanemana, et oled nii palju suur inimene, et oskad juba lapse peale mitte pahandada. Ma noogutasin ja tundsin enda üle uhkust.
Ma jätan selle osa vahele, kus kõik maailma parimad vanemad hüüavad kooris et issand, see peabki ju nii olema, mis ema sa oled kui lapse peale kurjaks saad ning ma ei hakka isegi selgitama, et Ida oskab närvid viimase piirini viia, sest sellele järgneks samasugune, issand jumal, oledki saamatu ema nagu me alati oleme õelnud.
Minumeelest käitusid sa nagu normaalne inimene.
Ma muidu arvaks sama, aga lillede pärast tekkis pärast hull süümekas, et laps ju tuli vabandusega, aga ma olin oma vihast nii pimestatud, et ei suutnud tol hetkel isegi vabandust vastu võtta
Olen samamoodi tundnud ja käitunud, kui ma tunnen, et annan endast laste jaoks kõik, aga ise olen veel nende meelest süüdi. Loll tunne ja olukord, aga juhtub nii mõnelgi.
loll tunne on tõesti. Selline pettumuse, viha ja süümeka segu
Olen olnud sellistes olukordades, usun, et 99% lapsevanematest on. Laias laastus pole olemas ühtki triggerit, on olukorrad. Nt pikk ootamine, nagu Sul oli. Ei saa väita, et 100 ema oleksid reageerinud samamoodi nagu Sina seda tegid. Olukorrad mõjutavad lihtsalt meid erinevalt. Väga küps lähenemine oleks suurte tunnete (eriti negatiivsete) korral kaevuda enda psüühikasse ja küsida endalt mis selle juures mind kõige enam puudutab, miks ma nii tugevalt reageerin. Need asjad on tavaliselt kõik seotud enda sisemise lapsega ja seega pärit ammusest ajast. Teadmata Sinu lapsepõlve pakun huupi, et sinu sisemises lapses käivitus tunne, et “ma pole väärtuslik”, võisid seda kogeda ka mingis suvalises olukorras kui su lapsepõlv oli üldiselt tore. Nagu lapsed ikka 🙂 ja Ida (enda teadmata) vajutabki kogu aeg sellele samale nupule Sinu sees. Ehk, et teie pere huvides oleks sul kasulik teha rahu oma sees selle tundega ja öelda oma sees ikka veel elavale lapsele, et “tean, et olen Ida jaoks väga oluline ja see, et ta ei pea kinni meie kokkulepetest/hilineb ei vähenda kuidagi minu väärtust”.
Lapsed on üldiselt väga enesekesksed (see ongi nende arenguks vajalik) ja enam kui pooltel juhtudel ei mõtle ta kindlasti kuidas tema käitumine sind mõjutab, veel vähem, et ta tahaks meelega jama kokku keerata.
Mulle meeldis, et ühes ingliskeelses lapsevanemdamise raamatus oli öeldud, et kõik probleemid mis sul on lapsega on ikkagi lahendatavad muutes enda sees olevaid mustreid, arusaamu, lähenemisi. Ja küll see laps ka kaasa tuleb. Et sellepärast nimetaksegi seda “parenting”, mitte “childing”. Lapsest ei alga eriti midagi, rohkem ikka meist, kes me ta mõjutajad, iidolid, eeskujud oleme. Aga paraku on meil kõigil puudujäägid oma algusaastatest, mis suht ongi põhjuseks miks see nii raske on.
Väga värskendav lugeda nii ausat sisekaemust teiselt lapsevanemalt, nagu Sina seda teed 🙂
Ma olen peaaegu igal laupäeval samasugune, kõik tunded keevad üle ja ei saa pidama, vabandan ja olen endas nii pettunud!
Ma arvan endiselt, et sa oled hea ema. Aga ennekõike oled sa suur ja tugev inimene. Meil kõigil juhtub selliseid hetki, aga paljud meist ei julge neid isegi endale nii ausalt lahti rääkida, saati siis avalikult. Ilusat kevadet sulle!
Ega avalikult rääkimine võib nö probleemi ka kaasa tuua, mulle ju kunagi keegi murelik blogilugeja saatis lastekaitse külla…Siiani mõtlen, et mis selle inimese peas toimus, aga noh, loodan et ta sai peale seda rahulikumalt magada