Mirtel Pohla hirm

Kui eelmises postituses tõin mõned oma hirmud välja, siis praegu tuli meelde, st mulle tuletati meelde mu suurim hirm.

Ma mäletan häguselt aega kui ma hommikuti ärgates vaatasin “Terevisiooni”, tõmbasin end nii öelda hommikuks käima, jõin hommikukohvi, kuulasin uudiseid ja läksin päevale vastu. “Terevisiooni” ei ole ma näinud nii umbes seitse aastat, ma isegi ei tea enam, kas see saade eksisteerib (eeldan, et eksisteerib), sest hommikuti ei kuulu telekas meile.

See on multikate päralt. Vähemalt viimase aasta ärkan ma Kidzone saatel.

Ma hakkan vaikselt juba üle keha tõmblema kui ma kuulen hommikukohvi kõrvale Mirtel Pohla häält. Ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib Mirtel Pohla, aga ta loeb vist pea kõikidele Kidzone multikatele ja filmidele peale eesti keelset teksti ja ausalt mu keha juba reageerib allergiliselt sellele häälele. Varem olin ma allergiline vaid TikTok tantsudele (olen siiani!), nüüd ka Kidzone´ile. See viimane on veider, sest tegelikult ma armastan multikaid ja lastefilme, aga ilmselt “Sõsaratega” ärkamine on andnud oma panuse sellesse allergiasse. Andke “Andi Mack” tagasi ja ma teeks võib olla Kidzone´iga rahu.

Aga mu suurim hirm on seotud muidugi telekapuldiga. Te ju teate, et ma ei ole selle kasutamises eriti osav käpp. Ida peab mind pidevalt aitama. Kahjuks ma ikka aegajalt pean pulti ka iseseisvalt kasutama ja kuna ma täpselt ei tea, mida ma tegema pean, siis ma vajutan huupi kõiki nuppe, kuniks lõpuks leian saatekava või soovitud kanali. Netflixi oskan ma tänu Idale leida lihtsalt, piisas vaid sellest, et ta ütles mulle, et “emme, vaata puldil on nupp, millele on Netflix kirjutatud”. Tavakanalitega on kehvasti. Ma koban pimeduses.

90% ajast saan ma pihta nupule, mis vahetab kahe kanali vahet. Noh et kui ma püüan ETV asemel manada ekraanile telekava, siis saan ma pihta tollele kanalivahetuse nupule ja 90% ajast on tolleks teiseks kanaliks Kidzone. Ma reaalselt võpatan iga kord kui see juhtub. Ma kardan Mirtel Pohla häält. Ja mitte tema enda pärast. Sõsarate pärast. Ma ei taha seda telekapulti isegi kasutada. Kõige hullem on see kui olen vaadanud mõnda filmi veidike kõvema heliga (mul on see helide teema ka, et ma ei kannata üldiselt kõvasid helisid, aga mõnikord filmi ikka vaatan ju kõvema heliga), tahan siis kanalit vahetada, telekava vaadata ja vajutan jälle toda paganama kanalivahetuse nuppu. Ja seal ta on. Mirtel Pohla. Sõsaratena. Valju heliga.

Täna sain ma suurema osa päevast oma filme vaadata. Vatasin ära ühe kehva Netflixi thrilleri – The Boy Next Door, alustasin “Under Her Control” vaatamist, aga ei suutnud üle poole vaadata ja lõpetasin vana hea klassikaga “He´s Not That Into You”. Mulle meeldib aegajalt selliseid nunnusid filme vaadata. Pole ma midagi vaid segaste thrillerite vend. Lõpuks oli käes Ida teleka vaatamise aeg.

Boom. Seal ta oli. Mirtel Pohla. Sõsaratena. Valju heliga. Ma vajan varsti psühholoogi abi, et selle hääle ja multika hirmust üle saada.

Leave a Reply