Teate, mõnikord on nii veider mõelda, et veel aastaid tagasi ei oleks ma isegi oma kõige pöörasemas unenäos ette kujutanud, et meil on maja pidevalt lapsi täis, et see ei sega mind (noh suures pildis) ja mis kõige hullem -ma saan nende haldamisega hakkama.
Või noh ma ei tea kui palju seda haldamiseks saab nimetada, nad saavad ise suurema osa ajast hakkama, vahepeal kaklevad, vahepeal tüdinevad üksteisest, vahepeal tahavad erinevaid asju, vahepeal tüütavad mind ära, aga siiski 90% ajast näen ma kuidas lastel on lõbus. Ei istu nad vaid netis, vaid on megaleidilikud. Seda on nii tore vaadata. Mulle tuli oma lapsepõlv meelde.
Minu vanemad lubasid külalisi, ka ööseks. Mina samuti. See teeb lapsed nii õnnelikuks.
Sama, mis sina räägid, et kohati on endale ehk tüütu ja lisab teatavaid kohustusi, aga see laste rõõm koos olemisest ja tegutsemisest kaalub selle kõik sada korda üles. Suvi on ses osas veel eriti magus aeg.
No just, see laste rõõm on nii vahva. Eile küll olid teineteisest väsinud ja olid pahurad, töna teevad koos Ukraina värvides kooke.
vabandan, et ma siin nüüd pidevalt kommin, aga võtan su blogi ikka kogu raha eest, eks ole:)
Ära vabanda, tore just 🙂
Võisid käia küll, ööseks jäämise kommet küll ei olnud. Aga üks asi tegi kurvaks – ma ei tohtinud oma sõpradele süüa pakkuda, kuigi mind teistel külas olles kostitati alati. Saan muidugi aru et meil oli tõesti üsna vähe raha (isa suri kui ma olin 8 ja väike vend alles 10kuune), sissetulekuks ainult ema palk ja vanaema pension. Kuid see jäi mulle hinge ja ma otsustasin et minu lapsed võivad alati oma külla tulnud sõpradele külmikus leiduvast suupisteid meisterdada 🙂
Võis käia ja kui juhtus söömise aeg peale või oli pakkuda miskit näksimiseks, siis ikka anti kaaslasele ka. Vanaema nii väga ei pooldanud seda kommet, et naabrilastele ka jagada (suhkrusai, soolaleib 😁), kui ta valvas mind ja mu nooremat venda. Ei elanud aga me pere jõukalt ega ka vanaema. Ühel sõbrannal külas käies ootasin alati teda tema toas, pere sõi köögis, lauda ei kutsutud, kuigi elasid meist tunduvalt jõukamalt. Vahel harva, kui nt küpsetati, siis toodi koogitükk vms ka mulle hiljem. Ise püüan alati ikka miskit lapse sõpradele miskit pakkuda, kui oleme ise sööma asumas või pakun söögiajaväliselt näksimiseks võileibu, puuvilju, kiirelt midagi küpsetada vms.
Ma ei kujuta ette, et ma ei pakuks lapse sõbrale süüa kui satub sellisele ajale et kôik sööme. Okei, vanasti olid ajad teised, aga ma pigem saadaks siis vôôra lapse koju, et tanaseks aitab mängimisest, aga eluveider oleks lasta lapsel teises toas oodata…