Ma ausalt pean tunnistama, et ma kartsin suvevaheaega. Selles mõttes, et kuidas ja kus Ida need kolm kuud on, sest enam ei ole ajad sellised, kus vanaemad olid kodused ja lapsed terveks suveks maale saadeti. Ei, ei, see ei ole üldse etteheide, ma peangi silmas seda, et ajad on muutunud ja isegi kui vanavanematel ja teistel sugulastel on puhkused, siis kas nad on kohustatud lapselapsi hoidma kogu aja? Või noh pigem ei saa eeldada, et neil ei ole ka endil plaane ja puhkust vaja.

Ühesõnaga hakkasin ma oma peakeses mõtlema, et kuidas ja kus, et kedagi ei ahistaks, aga saaks ise tööl käia ja Ida ei peaks kas olema meiega kaasas või üksinda kodus olema. Pean ka seda tunnistama, et ega ma väga ei kipu teda üksinda jätma (issand, võib olla ei võigi? aga no paar korda ta on ikka mõned tunnid üksinda olnud).