Alustame algusest. Ida on väga tore laps. Nutikas, abivalmis ja südamlik. Eile kui me hilisõhtul olime vanaemaga lennujaamas hüvasti jätnud ja kodu poole sõitsime, hakkas Ida autos nuuksuma. Nuuksub ja küsib siis vaikselt, et kas mul on ka nii, et kui oled vanaemaga koos olnud ja siis pead head aega ütlema, siis tuleb kurbus peale. Vastasin talle, et muidugi. Et ma küll kaklen oma emaga pidevalt, aga ikka on kurb kui ta ära läheb. Seletasin siis veel, et ega see, et vanaema tõreleb, ei tähenda, et ta ei hooliks, et ta väga armastab, kuid ta tahab, et meil läheks elus hästi, et me läbi lööks ja seepärast ta ongi alati nõudlik (olnud). See ei ole paha. Pigem on see (olnud) edasiviiv jõud.

“Jaa, ma tean,” vastas Ida, “vanaemal on hea süda, aga vahepeal meie ise oleme tema vastu kurjad.” Ja ma tundsin jälle, kuidas mus tõusid esile ema-süümekad.