lapsed

See lasteaed ajab mind hulluks!

/ Eveliis / 7 Comments

“Ida, jääme täna koju!” meelitan ma Idat üle päeva lasteaiast koju jääma. Mitte et mulle ei meeldiks rahu ja vaikus, aga kas te teate kui tüütu on last hommikul lasteaeda viia kui tead, et ise ei pea kuhugi minema ja mis veel kõige hullem, et tegelikult saaks vähemalt kaheksani voodis olla, aga ei. Ida peab saama lasteaeda. Kui muidu ma ikka kuulen muret, et lapsed ei taha lasteaeda, siis meil on risti vastu.

Eile keelitasin ma Idat Tartusse. “Vanaema ja tädid ja Jimmy ja vanavanaema – kõik ootavad sind. Lähme vaatame seda tagurpidi maja ja jõuluturgu,” keelitan ma. Ida ütleb, et okei, lähme, aga reedel, sest tal ei ole enne aega. “Homme ongi reede, ” luiskan ma. Ida pööritab silmi, ütleb et täna on kolmapäev, homme on see teine päev ja alles siis on reede. Pagan!  Hommikul proovin uuesti – jää koju või lähme oleme natuke Tartus. Ei, ei taha ja kõik. “Mis seal lasteaias siis nii erilist on, et üldse ei saa ära olla?” küsin ma. “Seal saab meisterdada,” vastab Ida. Luban, et võtame meisterdamise asjad kaasa, aga lähme ikka. Ei. Enne reedet printsess Hernetera ei taha. Tee või tina. See ajab mind hauda. Mu mõistus on otsas, kuidas teda keelitada koju jääma/kaasa tulema. Jah, ma võiksin ka olla lihtsalt vane, ja öelda, et lähme, eks ta alguses kisaks, aga küll see ka üle läheks, kuid ma ju nii ei taha. Igal õhtul kui ma mõtlen, et no äkki nüüd õnnestub mul ta ära keelitada, et magaks kauem hommikul ja teeme midagi koos, on tema klõpsti üleval enne kukke ja koitu ning nõuab lasteaeda. No mis värk sellega on?

Teine teema, mis mind hulluks ajab on riietumine. Ida ei taha end talveriidesse panna. Samal ajal kui teised käivad talvekombede ja pükstega lehvib tema ikka ringi kummikute, seelikute ja jopede ning õhukeste kinnastega. Muidugi on minust kahepalgeline teda sundida riidesse panema, sest ma ise nagu te teate käin viimase hetkeni paljaste varvastega. St jalanõude sees:) Kindad on käekotis, mütsi ei ole ja heal juhul viitsin mantlihõlmad kinni panna eest. Minu vabandus on, et ma olen täiskasvanu ja minu enda teadlik valik, kas jääda haigeks või mitte, aga mis on Ida vabandus? Olen talle ka seletanud, et ta jääb haigeks, õues hakkab külm, aga ei…Kõik püksid võiksin ma põlema panna, talevpüksid olen suutnud õnneks lasteaiakappi sokutada ja loobunud neid talle hommikuti/õhtuti jalga panemast, paksud kindad pannakse vist ka alles käsu peale lasteaias kätte. Seletan Idale, et teistega võrreldes on ta nagu hilpharakas ja teised võib olla vaatavad, et me oleme napakad, aga ei morjenda see ka. Ma olen ausalt alla andnud. Nii et kui te näete mu last poolpaljalt ringi jooksmas, siis ma ei ole mitte lohakas lapsevanem, vaid ma olen tüdinenud igapäevasest vaidlusest, miks talvel tuleb end riidesse panna. Jääb haigeks, siis ongi kodus (ptüi, ptüi, ptüi). Loomulik tagajärg.

 

Täiskasvanud ei saa kunagi ise millestki aru ja lastele on väsitav neile ikka ja alati kõike seletada (Antoine de Saint-Exupéry)

/ Eveliis / 16 Comments

Kuigi minu lapsepõlves ei olnud ei arvuteid, nutitelefone ega isegi jäätist ja komme, siis tundub mulle aina enam, et mu lapsepõlv oli õnnelikum kui praeguse aja lapsed kunagi kogeda saavad. Ma ei pea silmas asjade ja lõbustuste küllust, mis pärsib loovust ja lapselikkust, ma pean silmas inimesi ja seda, et meil ei keelatud lapsed olla. Keegi ei kirjutanud majade ustele, et kallid lapsed, palun mängige hääletult, kuigi uskuge mind terve Kivi tänava täis lapsi või Mõisavahe 46-47 kahe maja trepikodade lapsed suutsid teha koos põrgulärmi ja ilmselt oma “naljadega” süüa ära nii mõnedki närvid. Need olid lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah nagu ütleks vana Gren. 2019. aastal vana Gren enam nii ei ütleks, ta paneks uksele sellise sildi:

9b8425d1b590fa33e2-86711801.jpg

Minu lapsepõlve üks lemmikmänge oli luurekas. Meid oli kokku umbes kümneliikmeline poiste-tüdrukute kamp, kes me elasime kõrvuti majades samas tänavas. Kivi tänav Tartus oli selline mõnus puumajade ja tagahoovidega tänavake, mis omakorda lõi ideaalse keskkonna luuremängudeks. Maja, kus mina elasin, oli üks ideaalsemaid peidukaid, sest sinna sai sisse-välja nii ees- kui tagauksest, lisaks oli meie aed ühenduses kolme teise aiaga, mis andis lõputuid võimalusi põgenemiseks. Muidugi ei olnud ei mu ema ega ilmselt ka naabrid väga õnnelikud, et me majas ringi trampisime, aga see tegi asja veelgi põnevamaks. Majast tuli läbi minna hiirvaikselt ja mitte valele naabrile vahele jääda. Kolmandal korrusel elas üks kuri vanatädi, kes lapsi väga ei armastanud, talle ei tasunud vahele jääda. Seevastu esimese korruse vanatädi aken oli tihti kutsuvalt avali ja mõnikord lubas ta enda juurde peitu tulla. Või niisama aknast külla ronida. Tal oli imelilus vanaaegse mööbliga kodu.

Eks ma mäletan ka seda kui ema vihaselt ukse avas ja hurjutas, et jätku me see majas ringi trampimine, aga järgmisel hetkel oli meil see meelest läinud ja ilmselt temalgi oli olulisemat teha kui laste lapsemeelsust ja mängulisust keelata. Oli maju ja hoove, kuhu me ei roninud, igaks juhuks, aga Kivi  tänav ja koolihoov oli kogu aeg kilkeid ja kisa täis. Koolivaheaegadel hommikust õhtuni. Keegi ei öelnud meile, et lapsed, olge nii head ja mängige parem käest kinni hoides vaikides jalutades.

Seda ütles hiljem põhikoolis keemia õpetaja Kütt, kes meil vahetunni ajal käskis ringiratast jalutada.

Trihvaa mängimine oli vähemalt sama lärmakas. See oli meie põhimäng Mõisavahe tänavas. Peale seda kui naabrite uksekella laskmine ja ärajooksmine, suvalistele lauatelefonidele pilakõnede tegemine ja liftiga üles-alla sõitmine ära tüütas. Kõlab naljakalt, aga ma kasvasin üles just sellisel ajal kui laste mängud olidki sellised. Ma mäletan, kuidas me ringi jooksime ja kisasime nagu ajaks meid taga “sada punanahka” ning eks leidus ka mõni üksik täiskasvanu, kes oleks eelistanud, et me vaiksemad oleksime, olid ülekaalus need vanemad, kel oli hea meel, et lapsed väljas jooksid. Vastasel juhul oleks me neil toas lihtsalt närvidel käinud, sest polnud ju nutitelefone, millega meid vaigistada. RTL ja Pro7 näitasid ka multikaid vaid hommikuti. Tuppa hakati meid ükshaaval kutsuma õhtusöögi ajaks, see oli ainus aeg kui majaesisel oli vaikus. Õnnelikematel lastel lubati peale õhtusööki veel õue mängima minna.

Minu meelest on praegu probleem pigem selles, et liiga palju veedavad lapsed aega oma nutitelefonides ja ei liigu üldse õues, seega on ikka täielik absurd, et kedagi päriselt häirib laste mängimine ja kilked. Mis inimesed need on, kes selliste keeldudega välja tulevad? Mu meelest on meie, täiskasvanute, suurim viga, et me unustame ära, et me ise oleme ka lapsed olnud. Mõelge tagasi oma lapsepõlve peale? Mis teile rõõmu pakkus? Ma näiteks lähen hulluks kui Ida tahab kodus toolidest ja tekkidest ja patjadest onne ehitada, see ajab toa nii kohutavalt sassi. Minu kui täiskasvanu silmade läbi. Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlve peale, siis mu lemmiktegevus oli onni ehitamine. Ma olin kõige õnnelikum kui mu ema lubas mul “toa sassi ajada”. Nii pigistan mina ka nüüd hambad risti ja luban aegajalt Idal teha onni nii nagu tema tahab, mitte nii nagu mina arvan, et on esteetiliselt ilus.

Väikesel printsil oli õigus: “Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud. 
Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natuke terasemana tundub, siis teen temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Ja ikka on ta mulle vastanud: “See on kübar.” Siis ei räägi ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridzist, golfimängust, poliitikas ja kaelasidemetest. Ja suur inimene on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.”

Ärme ole need suured inimesed, kes tahaks lastega rääkida bridzist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Oleme need suured inimesed, kes mäletavad lapsepõlve süütuid muretuid mänge.

 

 

Mida ma arvasin, et ma kunagi elus ei tee

/ Eveliis / Leave a comment

Kunu 31. eluaastani teadsin ma, et ma ei taha lapsi. Mulle lihtsalt tundus, et ma olen selleks liiga egoistlik. Mu sõbrannad võivad kinnitada, kuidas ma vaatasin nende lapsi, kui nad mul külla tulles mõne liniku või küünlajala ümber tõmbasid. Tundus, et lapsed on liigne peavalu ühele pool-obsessiiv-kompulsiivse häirega inimesele. Umbes samal ajal sain ma ka teada, et rasestumine on mul üldsegi raskendatud ning suure tõenäosusega ma ei saagi lapsi. Ühelt poolt oli see liiga konkreetselt otsustavalt hirmutav, teisalt kergendust pakkuv. Ma ei pidanud muretsema selle üle, kuidas selgitada, miks ma lapsi ei taha. Ma lihtsalt ei saa.

Läks natuke aega mööda ja ma sain teada, et olen rase. Te ei kujuta ette (kui te ei ole mu lähedane tuttav), milliseid lubadusi ma andsin selle kohta, mida ma kunagi tegema ei hakka. Alustades sellest, et ei postita sotsiaalmeediasse lapse pilte lõpetades sellega et ei pane lapse vajadusi enda omast ette. Hahhh! Me kõik teame, kuidas see on läinud.

_87A8507

Igatahes rasedaks jäädes olin ma hirmul, sest noh ikkagi laps. 24/7. Mulle on küll lapsed alati meeldinud, aga sellisel moel, et mul ei ole nende üle mingit vastutust. Paar tundi laste seltskonda on olnud piisav. Ja nüüd siis laps kogu ajaks. Iseenda oma. Minu üllatuseks ei olegi kogu see reis olnud nii hirmuäratav (kuigi piisavalt väsitav ja kurnav, et ma ikka veel imetlen inimesi, kel on 2+ last), eriti nüüd kui Ida on juba viie-aastane ja aegajalt käitub nagu täiskasvanu.

Hirm hakkas mul uuesti tekkima siis kui pildile tulid lastesünnipäevad ja sõbrad-sõbrannad, keda külla kutsuda ja kellele külla minna. Ma olen ilmselt 7389270 korda öelnud, et mängutoad ei ole minu teetassike ja samuti ei ole ma kujutanud ette, et ma võiks olla seda tüüpi ema, kes saab hakkama pidzaamapidude ja muu sellisega. Öeldakse, et mida sa kardad, sellega tuleb varem või hiljem rinda pista. Mängutubasid ei armasta ma ikka, aga ma olen leidnud nendes ka positiivse külje. Kui minna mängutuppa sünnipäevale tähendab see viieaastasega praktiliselt kaks-kolm tundi vaba aega. Isegi kui seal kohapeal olla, siis lastel on omavahel nii palju lustimist, et vabalt saab teiste vanematega täiskasvanute juttu rääkida. Aga kuidas saada hakkama sellega, kui ühel ilusal päeval kui lähed lapsele lasteaeda järgi, vaatab sulle otsa mitu silmapaari, mis anub “palun palun palun, kas me tohime täna koos mängida veel”? Siis ei jää muud üle kui leppida teiste vanematega kokku, kas tohib mõned lapsed kaasa pakkida lasteaiast. Playdate´ile. Mina ja kolm viieaastast last. Üksinda ühes majas. Asi, mida ma ei oleks kunagi oma elus uskunud, et juhtuda võiks. Mina ja vaid lapsed! Tundus ulme. Ma ei saaks kunagi hakkama, oleksin ma veel viis aastat tagasi arvanud.

Hähh, milline rumal hirm, ütlen ma teile (ja pigem iseendale) nüüd peale paari playdate´i. Lapsed on lahedad ja kui neid on rohkem kui üks, siis tõepoolest, nad tegelevad suurema osa ajast isepäi, hoiad vaikselt silma peal, aga seda ka ikka minimaalselt. Lastega koos ajaveetmine on nii vabastav, kuidagi lased ise ka oma sisemise lapse valla ja lõbutsed ja lõõgastud hoopis teistmoodi. Isegi kõõritad kõvasti (ja minu puhul muidugi ka valesti!) “tahan, ei taha, ma ise ei teaaa” kaasa, kepsutad tantsida, kuulad ja püüad meelde jätta erinevate ponide nimesid ja mõtled sisimas kui palju rõõmu lapsed pakkuda suudavad.

Irooniline eksju, et ühelt poolt on lapsed justkui stressiallikad, aga teisalt parimad stressileevendajad. Nii ma õpin iga päev midagi uut. Iseenda. Laste. Lastekasvatamise kohta.

 

Milliseid tundeid tekitab lastekaitsespetsialisti külaskäik?

/ Eveliis / 2 Comments

Teate kui kummaline tunne on aru saada, et oled loll. Ma olen liialdamata saanud sadu kirju seoses oma skandaalse “lapsepeksu” looga ja nagu ma ka juba maininud olen, siis ma ei oleks ealeski osanud aimata, mida see endaga kaasa toob. Nendest sadadest kirjadest on paljud kirjutanud, et “see on teema, millest ei tohi rääkida, sest see toob kaasa lastekaitse” ja mu oma sõbrannad on öelnud, et hull oled peast, et midagi sellist kirjutasid, selle peale saadetakse sulle lastekaitse. Ma arvasin, et see on sõnakõlks, sest minu peas nägin ma halva ema ja “lapsepeksja” vahel päris suurt vahet ega osanud aimatagi kui halb ema ma tegelikult olen.  Ma lootsin, et ma olen sama halb kui sajad teised emad, aga võta näpust.

Lastekaitseliit sai vihje/kaebuse, et Ussipesas on selline perekond, keda tasuks kontrollida. Väidetavalt oli küll inimene öelnud, et on üks pere, kellele võiks koolitusi soovitada, aga olgem ausad, see on lihtsalt viisakas moodus öelda, et nad ei saa ise hakkama. Ja ei, ma ei ole tänulik, et keegi reageeris mu “appikarjetele” (mida siin blogis olla piisavalt), ma ei karju appi, ma olen emotsionaalne, sellest ei pea tonti välja lugema, vaid mind tundma. Ma oleksin oodanud, et kaebaja võtaks minuga otse ühendust. Oleks olnud kuidagi ausam. Minu jaoks. Aga tema otsustas minust teada anda Lastekaitseliitu, kust see kaebus suunati edasi kohalikule spetsialistile.  Lastekaitsespetsialist reageeriski kaebusele ja käis meil külas.

Mis tundeid see tekitas?

Esiteks ei saa ma üle häbitundest. Ma saan aru, et ma ei peaks häbi tundma ja ma ei oleks pidanud sellest teemast isegi kirjutama, nii ei saaks ju keegi teada, aga mulle endale tundus, et kui ma sellest teemast ei räägiks, siis ma justkui varjaks midagi. Mingit musta saladust. Meil ei ole pereelus ega lapsekasvatuses ei musti saladusi ega luukeresid, nii et häbitunne silmis, räägime siis ausalt ja avalikult ka sellest külastusest.

Kõigepealt tahan ma öelda, et spetsialist, kellega ma vestlesin esialgu telefonis ja siis ka näost näkku meie kodusel diivanil, oli äärmiselt meeldiv ja mõistev inimene, ei arvanud ta, et keegi siin last väärkohtleb või et meie pere oleks erinev igast teisest perest, kus laps(ed) kasvavad. Ta isegi ei leidnud, et peaks kodukülastusele tulema, aga mulle endale tundus, et on õigem kui ta meil ka külas käib. Juba selle pärast, et kaebaja rahule jääks.  Enne külaskäiku jõudsin ma mõelda tuhat mõtet. Kas kodu läikima lüüa? Aga äkki ta siis vaatab, et ahah, ekstra tema pärast. Kas Ida mänguasjad laiali jätta? Aga äkki ta siis vaatab,et ekstra tema pärast. Kas küünlad põlema panna nagu igal teisel talvepäeval? Aga äkki ta siis vaatab, et ekstra tema pärast. Kas…? Ma mõtlesin nii palju mõtteid ning jõudsin lõpuks järeldusele, et kõige õigem on lihtsalt olla. Ja ei saa öelda, et meie kodu niikuinii kunagi eriline seapesa oleks. Kui ta tahab siit midagi negatiivset leida, leiab ta seda niikuinii, ka siis kui ma maja läikima lööks nagu prillikivi.

Me vestlesime erinevatest vaatenurkadest, probleemidest, põlvkondadest, koolitustest. Koolitusi on mulle varemgi soovitatud ja ma ei ole kunagi koolituste vastu olnud, on olnud erinevad põhjused, miks ma ühele või teisele koolitusele jõudnud ei ole. Nüüd pani ta meid kirja kahele koolitusele. Selle üle on mul hea meel. Mulle meeldib end koolitada ja täiendada tööalaselt, miks mitte koolitada end ema ja partnerina. Võib olla saan ma sammukese lähemale ideaalseks emaks olemisele? Just kidding. Mööda külge ei jookse aga maha ükski koolitus, nii et kui ma püüan lastekaitsespetsialisti külaskäiku vaadata häbitunde asemel sellest vaatenurgast, siis pole selles külaskäigus midagi halba. Ma püüan tegeleda sellega, et mul ei oleks häbi ja ma püüan keskenduda selle külaskäigu kasulikkusele. Ma oma mõistusega saan sellest isegi aru, aga minu ego ütleb midagi muud. See on raskem kui tunduda võib. Pange end minu olukorda, ega te ka esimese hooga lakke ei hüppaks rõõmust kui lastekaitse teid külastama tuleks.

Natuke sõna otseses mõttes musta huumorit ka külaskäigust. “Ida, mis sulle kõige rohkem joonistada meeldib?” küsis meid külastanud spetsialist. “Libikaid ja losse,” vastas Ida. “Kas sa joonistaksid mulle ühe pildi?” küsis naine. Ida noogutas ja läks joonistama. Kui ta siis oma pildi valmis sai ja naisele ulatas, pidin ma südamerabanduse saama. Ma olen ülikoolis laste joonistusi õppinud, aga selleks ei pea isegi õppinud olema, et saada aru, et Ida oli täiega hullu pannud. Pilt oli joonistatud musta vildikaga ja pildi nurgas oli suur süsimust õhupall. Ooookei, mõtlesin ma endamisi, nüüd on meil varsti oodata ka lastepsühholoogi külastust, kes tahab välja uurida, mis see lapse elu siis nii mustalt varjutab. Kui naine oli lahkunud, küsisin ma Idalt, miks ta pildile musta õhupalli joonistas. “See oli puu,” vastas Ida. “Aga must, miks sa musta joonistasid?” küsisin mina. “No ta oli selline väga vana puu.” Nojah. Selgitus selgituseks. Süsimust õhupall-puu ei tähenda midagi head selle külastuse valguses.

Päev hiljem, kui ma olin musta õhupalli pildiga ka oma ema paanikasse ajanud (Issand, nüüd nad jäävadki teid kontrollima ja analüüsima ja koolitama), palus Ida, et ma temaga koos joonistaksin. Tõi sama paberi ja vildika millega ta lastekaitsespetsialistile oli joonistanud. Paber oli punane ja vildikas tumeroheline. Ausalt, mul oli tunne, et ma pean joonistamisest video tegema, sest paberil tundub see tumeroheline vildikas süsimust. Noh et tõestaks, et meil ikka ei ole peres musti õhupalle, mis losse ja liblikaid varjutaks. Ida oli meie lastekaitse külastust vürtsitanud täieliku musta huumoriga.

Lõppkokkuvõttes võin ma öelda, et vestlus lastekaitsega ei olnud midagi sellist, mida peaks kartma või isegi häbenema (ma tean, ma tean, miks ma siis häbenen, eks), pigem võiks nende poole isegi ise oma murede ja küsimustega pöörduda, aga teate ise – avalik hukkamõist ja hirm, et mida teised ikka arvavad. Samas blogimisega on see risk ju niikuinii juba võetud? Nagu ka näha, siis on mul fenomenaalne oskus asju hullemaks kirjutada kui nad on. Õppetund iseendale. Vähem emotsioone avalikus veebipäevikus. Teistele võib kasu olla küll, et olen avameelne ja räägin ka probleemidest, aga kas mulle endale on sellest rohkem kasu või kahju. Selles on küsimus.

Lõpetuseks natuke random mõte: miks oma kogemusest lastekaitsega ei kirjuta need kõige suuremad sõrmeviibutajad ja hukkamõistjad?

Kas lapsele antud lubadustest peab kinni hoidma?

/ Eveliis / 19 Comments

“Kui sa oma pudru ära sööd, siis ma ostan sulle homme kutsika!”

“Kui sa praegu mind ei sega, siis läheme homme kinno!”

“Kui sa õigel kellaajal magama lähed, siis ma luban, et võid homme terve päev ipadis olla!”

Väga tihti võib vanemaid kuulda oma lastele katteta lubadusi andmas. Meil on majas lastekasvatuses üks reegel (obviously, sest nagu te teate olen ma vana hea lapsepeksja, lisaks sellele, et varasemalt teada tuntud loomavihkaja). Me ei anna Idale katteta lubadusi. Ei ütle, et läheme homme kinno/ujuma/teatrisse/võtame kassipoja/ poni /alpaka/ostame talle auto/ratta, kui me seda ei mõtle.

Tihti ütlevad vanemad, aga ta ju homme ei mäleta. Mina julgen vastu vaielda. Mul on meeles oma lapsepõlvest kui isa lubas mind oma töökoha peole viia, äkki oli isegi jõulupidu. Nagu te teate olen ma nii vana, et siis ei olnud telefone ja kokku oli see üritus lepitud ammu varasemalt. Ma ootasin seda päeva nagu hinge õnnistust. Ma usun, et ma ei olnud vanem kui viie-aastane, aga mul on nii selgelt meeles, et ma olin üksinda kodus, panin end õigeks ajaks riidesse ja ootasin. Ootasin ja ootasin ja oooooooooooootasin. Lõpuks istusin jope seljas meie maja pimedas trepikojas puutrepil ja ikka ootasin. Seda ma ei mäleta, miks see üritus siis ära jäi, aga võib olla oli see ka üks selline mokaotsast “ah, võib olla siis lähme”.  Ma armastan oma isa väga, selle postituse point ei ole vastupidisest arvamust kujundada, aga laps jätab meelde rohkem kui me arvame/tahaks/eeldaks.

Ida jätab meelde ERANDITULT KÕIK lubadused ja seepärast olen ma kodus ka nüüd väga ettevaatlik, mis ma talle vastan, sest vastasel juhul võib juhtuda, et ma olen talle lubanud midagi, mida ma teha ei tahaks. Näiteks suvel sõitsime me autoga mööda ujulast, liiklus oli täiesti ulme ja Ida rääkis mulle midagi ujumisest ja ujulast ja…Ma kuulsin ausalt tollel hetkel vaid “blaa, blaaa, blaa, blaaaa”. Vastasin süvenemata talle “jajah”. Kaks päeva hiljem tulid Marek ja Ida poest tagasi ujumisrõngaga, sest ma olin ju lubanud lapsele, et ostame talle ujumisrõnga ja siis lähme ujulasse ujuma. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et pagan, kuna ma ometi midagi sellist lubasin. Siis meenus mulle see “jajah”. Tema võttis seda kindla lubadusena ja mul ei jäänudki muud üle kui “lubatud” laupäeval ujuma minna. Mitte et see oleks midagi hullupööra rasket ja vastumeelset 30-kraadises kuumuses olnud, aga tegu oli just sellise laupäevaga, kus ma oleksin tahtnud lihtsalt niisama kodus vedeleda. Muidugi läksin ma ujuma. Õnneks sain ma kompromissile, et me ei lähe ujulasse, vaid kohaliku järve äärde.

Alles hiljuti kustuti Ida ühele pildistamisele Raekoja platsis. “Ja pärast seda võime siis uisutama minna,” lubasin ma ja vandusin end järgmisel hetkel maapõhja, sest ma teadsin, et nüüd peame me ka minema. Jällegi – ei midagi vastumeelset ja rasket, aga see oleks olnud umbes 8 ajal õhtul ja siis eelistan ma tegelikult juba kodus diivanil lösutada. Õnneks (jah, ütlen õnneks) hakkas Idal pildistamisel külm ja ta küsis, kas võiksime mõnel teisel päeval minna. Pakkusin välja, et võib olla teeme siis hoopis koju uisuväljaku. “Muidugi!” hõikas Ida rõõmust ja kui te arvate, et Marek ei veetnud nädalavahetust just selle ülesande täitmisel siis te eksite. Ida seletas mulle kõrvalt, kuidas tegelikult võib öösel minna uisutama, et siis saab küünlad ja tuled ja muud kaunistused panna ning ma äärepealt oleksin libastunud ja “jajah” öelnud, sest mul oli parasjagu käsil maailma kõige tähtsam tegevus ehk blogimine (jaa, iroonia!) ning ma ei tahtnud, et mind segatakse. Õnneks sain sõnasabast kinni. Ma tean küll, kust tal see kaunistamise mõte tuli. Ikka “Eia” filmist.

Ma vastasin “vaatame!”, mis ei ole lubadus, aga samas tunnen ma ikka süümekat, sest ma olen siiski talle ju lootust andnud ja peaksin nüüd tegelikult ju siiski sarnase lambiketi sinna organiseerima.

Ma ausalt tunnistan, et olen kehv lapsevanem, aga isegi minusugusel kehval vanemal on valus kuulata kui lapsele antakse katteta lubadusi. Julgen isegi minna nii kaugele, et see on kehvem kui ühekordne laksu andmine.

 

 

 

Nutt tuleb kurku kui ma mõistan, et olen emana feilinud

/ Eveliis / 90 Comments

Ma ei ole kunagi arvanud, et oleksin ideaalne ema, ma ei ole isegi seda muljet püüdnud jätta, vaid ausalt rääkinud, et igasugu meisterdamised ei ole minu teetassike, mängutoad mulle ei meeldi, vabatahtlikult ma kuhugi batuudikeskusesse lapsega ei lähe, kaubanduskeskuste mängutubadest olen siiani samuti suutnud meid eemal hoida, raamatu ettelugemine käib mul hooti, päris ausalt siis kui viitsin (kuigi uuest aastast võtsin end kokku ja sunnin end talle lugema, hetkel loeme vaheldumisi eesti-ja norrakeelset “Sööbikut ja pisikut”). Ma olen oma lapse peale karjunud, ma olen teda tutistanud, ma olen teda isegi löönud. Ei ole ideaalne ema. Ometigi olen ma laias laastus oma emaks olemisega rahule jäänud, kriitikat, et emaks olemine tuli mulle raskelt, on valus olnud lugeda, sest emaks olemine tuli vägagi loomulikult ja kõik see, mida ma olin enne kartnud, tundus maailma kõige loomulikum tegevus, ma lihtsalt ei ole kunagi varjanud, et emaks saamine ja kasvamine on vaid lust ja lillepidu. Nii nagu püütakse millegi pärast muljet jätta. Salaja tunnistavad kõik, et on raske olnud, aga väliselt tahetakse mingil põhjusel jätta muljet, et kurdavad vaid need, kes emaks pole loodudki.

Pika sissejuhatuse lõpuks ütlen ma, et ma ei suudaks kedagi armastada rohkem kui oma last. Ta on muutnud mind paremaks inimeseks, ta on mind päriselt pannud aru saama, mida tähendab armastus. Piirideta armastus. Ei ole midagi ilusamat ja armsamat kui see laps poeb sulle diivanil kaissu ja ütleb: “Ma olen küll unine, aga ma jään sinuga alla telekat vaatama, sest ma tean, et sa üksi kardad seda filmi (“Titanicut”) vaadata.” Teeb hellalt musi ja paitab mu pead ja ütleb, et olen tema armas emme.

Seltsimees laps vs Disney on Ice

/ Eveliis / 12 Comments

Meie pere eelmise aasta ja ka hetke seisuga ikka veel lemmik kodumaine film on “Seltsimees laps”. Alustame sellest, et see aeg – II maailmasõda – selleteemalised filmid ja kirjandus paelub mind ja lõpetame sellest, et mulle meeldivad raputavad ja sünged filmid, mis mõtlema panevad. Sinna vahele mahub aga ka täiesti vapustav peaosatäitja Helena Maria Reisner aga ka režisöör Moonika Siimetsa oskus näidata halli ja kõledat nõukaaega läbi lapse silmade, nii et see ei mõju depressiivselt. Vanemate kibestumust ja üldist hirmu ning ajastu debiilsust leevendab Leelo lapsemeelsus ja mängulisus. Ma saan aru. et film pakub inimestele erinevaid emotsioone, küll aga pani mind imestama nende inimeste arvamus, kes seda kehvaks filmiks pidasid – depressiivseks ja süngeks. Ei, ma ei halvusta neid, see lihtsalt tuli mulle ootamatu kriitikana, kuna mina, nagu öeldud nägin just seda, et kohutavat aega on osatud näidata mingil määral helgena.

Film ei meeldi vaid meile, täiskasvanutele, vaid ka Idale, kes tollest ajast ei tea midagi ja näeb filmi hoopis teisest vaatenurgast. Me oleme talle mitu korda pidanud selgitama, et “must mees” ei vii ema ära, sest laps on halb, me oleme pidanud selgitama, miks kellegi kodu ära võeti, me oleme pidanud selgitama, kuidas asjad tol ajal käisid. Ilmselt ei ole ta kõigest aru saanud, kuidas sa üldse seletad viieaastasele küüditamise õudust? Aga kui laps ise soovib seda filmi uuesti ja uuesti, siis on see just nimelt tõestus sellest, et režisöör on suutnud edasi anda, midagi lapsemeelset.

Teiseks lemmikfilmiks kujunes loomulikult “Eia jõulud Tondikakul”. Ütlen ausalt, mul oli väga suur eelarvamus seda vaatama minnes, kuna ma vedasin meiega kaasa ka Mareki õe ja õelapse, siis ma natuke kartsin, kas oli õige “Lumekuninganna” asemel see välja pakkuda. Ma kartsin, et see on üleshaibitud ja igav. Idale (ja mulle) meeldib Liis Lemsalu laul sellest filmist, aga see pole ehk kõige adekvaatsem põhjus arvata, et film on hea? Alguses olingi ma filmis natuke pettunud – kõik oli liiga ilus. Imeilus kodu, imeilusad inimesed, imeilus lumine talv, imeilus loodus. Natuke pinnapealne tundus ka. Aga siis tuletasin ma endale meelde, et see pole tegelikkus, see on muinasjutt, jõulumuinasjutt – ilus ja hea võidab kurjuse ja ma vaatasin ülejäänud filmi naudinguga. Boonuseks ilus loodus, loomad. Kokkuvõtvalt on see film sellest, mis on elus tegelikult oluline, ja mille nimel tasub võidelda – perekond ja armastus ning kokkuhoidmine. Ääretult ilus ja positiivne film, nagu polekski Eesti film. Kindlasti saab sellest jõuluaja “peab vaatama” film!

Tahame või mitte, ei saa me üle ega ümber Disney´st. Viriseda ma ei saa, sest ma olen ise suur multikasõber ja vaatan Disney multikaid hea meelega. Kui telekast hakkas juba aasta aega tagasi tulema “Disney On Ice” reklaami, ei olnud mingit varianti, et me sellest etendusest pääseksime. Vot seda ma küll vabatahlikult vaatama ei oleks läinud. “Maša ja karu” eelmisel aastal oli piisav piin ja pealegi massid, mulle ei meeldi rahvamassid. Ma olen nõus rahvamassid üle elama, et minna kuulama muusikat, mis mulle meeldib, aga sellised laste pealt teenimise massüritused ei ole minuteetassike. Kui sul on aga kodus väikene Disney toodangu fänn, siis neelad sa oma soovid ja tahtmised ning vastumeelsuse maha ning ostad piletid. Polnud kahtlustki, et lastele meeldis, aga et ka mulle meeldis, oli mõnevõrra ootamatu. Ei olnud niisama, et parimate multikate parimad laulud, vaid kahte tundi oli ära mahutatud neli (oli vist?) pooleteisetunnist multfilmi, nii et sisugi sai edasi antud. Hästi tehtud! Kahju on mul nendest inimestest, kes esirea piletite eest 70+ eurot välja käisid. Mu meelest olid seal vaatevälja segamas nii igasugu lavatehnika kui ka teised vaatajad, kui muidu on istmed tõusvas astmes, siis esiread olid vaid üksteise taha pandud toolid, nii et ma ei usu, et väiksemad lapsed sealt midagi näha said või vähemalt ei usu ma, et nad sama ülevaate said. Kui etendus ise oli pigem hea, siis täiesti kohutav oli kogu see nännindus, mis meid seal ees ootas. Ja hinnad! Minni-Hiire kõrvad 20 eurot! Me ostsime Disneylandist kordi kenamad kõrvad kümne euro eest ja sealgi olid need ilmselgelt ülehinnatud. Rääkimata muudest hindadest. Ma olin natuke ettevalmistamata (muidu ma ikka Idale selgitan, et me ei osta juurde asju, mida meil on juba kodus olemas/olnud ja mille vastu huvi püsib 53 minutit) ja nii ostsin minagi Idale üheksa euro eest värvilist jääd. Kõige tavalisemat jääd! Olgu, tassike, mille sees jää oli, oli suhteliselt nunnu, nii et ma ei saanud traumat, aga siiski. Kümme eurot jää eest, kümme eurot popkorni eest. Ma isegi kinos ei suuda ära imestada popcorni hinna üle ja kui ma ei eksi, siis seal on see poole väiksem.

Millised on teie arvamused nendest kolmest? Kas “Seltsimees laps” meeldis või tundus pigem depressiivne? “Eia jõulud” – liiga ilus või kaunis talvemuinasjutt? “Disney On Ice” – kas sellised jääshowd on üldse oma hinda väärt? 

Kolm miinus

/ Eveliis / 8 Comments

Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.

Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel  turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.

Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.

Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.

Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?

 

“EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

/ Eveliis / 8 Comments
Ma oleks natukene pettunud olnud kui keegi Marimelli feikide blogijate postituses mind poleks feigiks nimetanud. Nagu ma ka ütlesin eelmises postituses, küll vaid parooliteadjatele, siis jah blogi-mina on parasjagu feik. Marimellide postituse kommentaarides oli minu kohta kirjutatud “EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

Palun öelge mulle, milline ema ei peaks oma last ülimaks? Kas pole nii, et igale emale on oma laps kõige armsam ja targem ja nunnum? Vähemalt niikaua kuni lapsest ei ole saanud narkomaani, varast, sarivägistajat, Breivikut… Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii oli, aga mu ema on mulle rääkinud, et kui ma sündisin, siis ema ei jõudnud ära imestada, et isssssand kui ilus laps. Vanaema oli mind vaadanud ja öelnud, et mis ilus, vaata kui suured kõrvad tal on. Aga oma emale jäin ma kõige ilusamaks lapseks kõrvadest hoolimata. Ma ise olen ka mõnikord (jah, ma olen just nii palju halb inimene) vaadanud mõnd beebit ja jumala eest, samal ajal kui ema ilu kiidab, näen mina Benjamin Buttonit, aga see pole oluline. Nii nagu igale emale on ka minu laps minu jaoks ülim. Ja ta on tõesti ülim. Selles mõttes, et mul puudub igasugune varasem kogemus lastega ja võib olla ongi kõik lapsed oma loogikaga sama säravad pliiatsid, ma ei vaidle üldse vastu, aga Ida on mulle õpetanud, et lapsed on tihti palju andekamad ja targemad kui me oskame ettegi kujutada. Viie-aastane küll, aga nupp nokib nii, et ma jummmmala tihti lihtsalt jään hämmingus mõtlema, kust lapsed oma teadmised võtavad. Või vankumatu loogika, millele on raske vastu vaielda.

Ida on ka äärmiselt tubli ja tragi laps. Temaga koos reisida on 99% ajast lausa lust, sest ta ei muutu virilaks ega väsi ära. Pikad jalutuskäigud, kirikud,muuseumid – me ei ole pidanud käima vaid  nö laste asju tegemas, sest Idat huvitavad need asjad, kuhu me teda tirime. Muidugi naudib ta nagu iga väike laps üle kõige lõbustusparke ja mänguväljakuid, aga ei ole haruldane juhus kui Ida kirikust möödudes ütleb, et tahab sisse minna. Me oleme külastanud kirikuid Riias, Stockholmis, Kopenhaagenis ja ma olen püüdnud lapsele arusaadavalt selgitada, miks seal on küünlad ja hauakivid ja muud sellist värki. Hariv endale ja hariv talle.  Ida on tubli laulutunnis, näitetunnis, tantsutunnis, lasteaias ronimas käies, ujumas käies, matkamas käies…Jah, ma julgen öelda, et ta on isegi andekas.

Ida on tõesti (mulle kui emale) ÜLIM.

Kui see kõik on öeldud, siis pean ma ka ütlema, et Ida on nagu te teate ainuke laps ja ma näen, et tal on, hoolimata sellest, et me püüame teda mitte ära hellitada, üksiku lapse sündroom. Meil on kodus päris ranged reeglid, kuid Ida on meister reeglite väänamises. Kui diivanil pole lubatud süüa, sest määrib diivani ära, paneb ta pleedi alla ja ütleb, et aga diivanit ja pleedi saab pesta ning pealegi on ta näinud, et mina ju söön. Miks siis tema ei või. Õige. Ma ei ole alati kõige parem eeskuju emana. Kipun olema see “tee mu sõnade mitte tegude järgi” tüüp.   Ida oskab seda ära kasutada.

Ta oskab jonnida, lihtsalt jonni pärast tunde. Ta võib olla nagu Tõnisson, raputa ja sakuta ja pane pärast tunde “see, kes on meie Issand” salmi pähe õppima, aga ta ei ütle, kas tema lasi parve põhja. Ta on meister ignoreerimises ja vaikimises kui ta tahab, st ei taha rääkida ja vastata.

Ida on kangekaelne, isepäine ja enesekeskne, ta ei oska teistega arvestada ja teistega asju jagada. St ma küll üldistan siin natuke ja teen talle liiga, sest see ei ole alati nii, aga kui Ida tahab, et tal jalanõud ära võetakse KOHE, siis see peaks olema KOHE, mitte siis kui ma olen endal 7438029621 poekotti käest pannud. Kui oleks tema teha ja ta ei oleks vaid viie-aastane, siis jääks igas vaidluses tema sõna peale.

Ida on keerulise iseloomuga ja ma juba tean, ette et me hakkame päris tuliselt vaidlema kui ta vanemaks saab, sest no Skorpion ja Kalad…Mu ema on ka Skorpion, ma tean, kui tuliseks nende kahe tähtkuju vahelised vaidlused võivad minna.

Sellest kõigest hoolimata jääb Ida mulle ikka ülimaks. Sest see on loomulik.

Ja mis puutub minusse ja sellesse, et olen endast liiga heal arvamusel. Teate, ma olen olnud väga madala enesehinnanguga ja mul on ausalt hea meel, et ma olen muutunud, selle kallal tööd teinud ja endasse uskuma hakanud aastatega. Ma ei tahaks olla see ebakindel suss. Mulle hakkas täna silma Õhtulehe pealkiri, kus Brigitte Susanne Hunt ütleb, et ta on parem ülbe lits kui odav kuivik. Ma ei ole küll sõnakasutusega nõus, AGA PÕHIMÕTTELISELT olen ma nõus. Parem liiga heal arvamusel kui ebakindel tossike.

Minu arvamus pole kindlasti alati ainuõige, ma ei usu, et ma olen seda ka kunagi väitnud, aga mulle meeldib, et mul on oma arvamus. Kui see on pahe, siis  – põrgus pidigi lõbusam olema;)

Algab pihta see kubujussi-hooaeg

/ Eveliis / 27 Comments

Ma saan aru, et inimestel tekib septembri saabumisega  tunne, et sügis on käes ja tuleb mütsid-sallid välja otsida, aga no tunnistage, et on natuke naljakas näha inimesi, kes praegu on paksult jopesse ja salli mähitud. ERITI kui nad liiguvad punktist A punkti B autoga. Miks inimesed nii kiiresti talveriietusele üle tahavad minna? Mina isiklikult kavatsen küll nii kaua ilmasid nautida kui vähegi kannatab. Ja nagu ikka sokid panen jalga alles siis kui inimesed hakkavad VÄGA imelikult vaatama kui ma saapa seest palja jala välja võtan.

Ja siis lapsed. Jumala eest, lapsevanemad, miks te topite oma lapsed JUBA nii paksult riidesse. Ma reaalselt olen näinud hommikul lapsi, kes on jopedes, kombedes, mütsides. Jajaa, ma tean, et on lapsi, kes jäävad jube kiirelt haigeks, aga kas te sellele olete mõelnud, MIKS nad haigeks jäävad? Osa sellest on kindlasti valel riietusel, vähesel karastusel ja liiga soojas elamisel. Kui laps läheb õue mängima, siis lihtne reegel on, et õue minnes võiks olla külm, mitte muidugi nii, et laps lõdiseb, aga et ta ei läheks õue nii, et ta esimese asjana ütleb, et tal on soe. Laps liigub, mitte ei püsi paigal nagu täiskasvanu. Teda ei pea üle riietama. Ma ausalt ei tea ühtegi teist kohta peale Eesti, kus lapsi nii kohutavalt üle riietatakse ja kus ilma nii kohutavalt kardetakse. Veel kord – ei ole halba ilma, on VALE riietus.

img_4019

Ilmselt olen ma ka liiga laisk lapsevanem, aga ausõna ma ei suuda mõista, miks vanemad viitsivad oma lapsi – praeguste ilmadega – jopedesse ja kombekatesse pakkida kui nad lapsed autoga kodust lasteaeda/kooli viivad. Miks? Ma saan aru, et lapsevanemad on hoolivamad kui mina, aga sellest, miks ma arvan, et Eesti lapsed rohkem haiged on kui mujal, olen ma juba kirjutanud (SIIN).