Kassidest, koristamisest ja kaltsuvaipadest

Ilmselt olete te aru saanud, et meil on mõnda aega kassid katseajaga toas elanud. Miks nad majast “välja visati” üldse? Ei, me ei ole loomavihkajad ja ma absoluutselt olen tundnud puudust sellest, et Orkut mulle sülle poeb ja Skype graatsiliselt mööda tuba ringi jookseb, kuid nad said välja visatud, et nad pissisid tuppa nii, et nüüd remondi käigus tuleb päevavalgele, et isegi metallraamid on kassipissist läbi roostetatud nende lemmikpissimiskohtades. Me proovisime n+1 varianti ja jah, me käisime ka arstil nendega, aga midagi ei muutunud, meie maja lõhnas aina enam kassipissi järele ning kõik me ju teame, et see ei ole kõige meeldivam lõhn. Nii läksid kassid õue elama. Ma ei teagi, kus Marek oli ja kuidas meil Idaga tuli mõte kassidele katseaeg uuesti anda, aga igatahes ostsime liiva ja uued liivakastid ja mõtlesime proovida. Marek ei olnud küll vaimustuses, aga lubas ka, et esimese pissimiseni.

Tänaseks oleme me kolm kuud kasutanud üht kassiliiva ja tundub, et see ongi imerohi, mis meil puudu oli. Meie kassid on olnud pirtsakad liivade suhtes ja nüüd saan ma aru, et neile ei ole teatud liivad sobinud. Sellest ka pissimiseprobleemid. Kuigi ma siis kahtlustasin ka kättemaksu, sest iga kord kui me kauem kodust ära olime, oli teada, et Skype on meile “meeldiva” üllatuse jätnud.  Asi läks lausa nii “meeldivaks”, et hiljem hakkas ka Orkut meile lausa voodi peale paksemaid üllatusi jätma. Muide ka nüüd sai meil korraks Biosand otsa ja pidin panema liivakasti suvalist kristall-liiva ning otseloomulikult oli kohe ka loik nurgas. Seda me siiski katseaja reeglite vastu eksimiseks ei nimetanud. Asendasime liiva Biosandiga ja kassid käivad kenasti liivakastis. Ptüi, ptüi, ptüi, aga kolm kuud on kassid korralikud olnud. Mul on hea meel, et ma tookord otsustasin Keila loomapoest läbi minna ja müüja mulle seda liiva soovitas.

Ma olen avastanud, et nad on ka söögi suhtes pirtsakad. Viimati ostsin ma neile Desigual Disugual kassitoitu, sest müüja ütles, et see pidi kassikarva panema mõnusalt läikima. Mul on hea meel, et ma väikese karbi ostsin, sest neile vapsee ei meeldinud. Pika hambaga sõid ära, aga näha oli, et see ei olnud nende lemmiktoit. Võib olla ei maitse neile muidugi vaid lõhe ja kanaga oleks teine lugu olnud.

Issand, ma olen nüüd jahunud liivast ja toidust, kui tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis Idast ja kassidest. Ma ütlen ausalt, et ma ootan natuke, et kassid jälle õue koliksid. Mul on lihtsalt nii kõrini, kuidas Ida neid väntsutab ja kuidas me peame ILMA LIIALDAMATA Idat päevas viis-kuus-kaheksa-kümme korda keelama. Skype on lepliku loomuga ja ei kakle, aga Orkut annab peksa Hugolegi, nii pole ime, et Ida on mitu korda Orkutilt saanud hammustada, kriimustada ja küünistada. Valus on ja nutt on, aga ikka läheb ta uuesti neid kallistama ja musitama. Asi pole selles, et ta teeks neile tahtlikult liiga, ta tegelikult tahab neid hellitada, kallistada, musitada ja süles hoida, aga ei taha lihtsalt kuulata, et kassid ei taha sellist hellust. Sama mure on ka Hugoga. Ida kipub teda minema kallistama ja musitama kui Ida magab, magab oma pesas või läheb talle selja tagant kalli tegema. Ka Hugo on hästi sõbralik loom, aga talle (nagu kõikidele koertele?) ei meeldi kui talle liiga selga ronitakse. Päevas paar korda peame me Idale ütlema, et ta ei paneks oma nägu koera näo vastu ja ei hoiaks teda kõvasti kaelast kinni, isegi kui ta tahab vaid head.

Jummel, see lapsed + loomad combo on väsitav. Eriti kuna Ida tahab neile liiga palju hellust pakkuda.

DSC03639

Me oleme sel nädalal olnud laisad, nii et meie kodu oli viie päevaga muutunud korralikuks seapesaks. Ida tuba oli nagu teismelise tuba ja meie garedroob oli selline, et asju sealt enam üles ei leidnud. Ma lihtsalt viskasin asjad üle ukse garderoobi silma alt ära. Kuidagi ei olnud motivatsiooni korralik olla, sest Marek teeb ikka köögis remonti ja maja on niikuinii poolsegamini. Ta pidi sel nädalavahetusel kõik tööd enne puhkust ära lõpetama, aga selle asemel suutis ta haigeks jääda ja magab 38-kraadise palavikuga nädalavahetust maha.

See omakorda tähendab ju ka, et isepuhastuva kodu süsteem on häiritud ja kuigi mina olen mugav, siis ei suuda ka mina seapesas elada ja koristamine tuli mul endal ette võtta. Ausalt meie elutuba oli nagu lastemängumaa ja mul on allergia selle vastu kui elamine näeb välja nagu lasteaed. Ida tuba olgu nagu ta on, ma ei saa nõuda, et seal asjad kenasti rivis oleks, aga elutoa eelistan ma hoida mänguasjavabalt nii palju kui võimalik.

Sünnipäevaks sai Marek Marimellidelt ideaalse (ja natuke naljaka) sünnipäevakingituse. Meie majas kulub igasugu koristusvahendeid nagu…ma ei teagi mida…Neid kulub palju, sest Marek küürib midagi kogu aeg. Irooniline, et nüüd sain mina temale mõeldud puhastusvahendeid esimesena kasutada. Ju see pidi nii minema, sest muidu ma ei oskaks teile neid soovitada. Põrandapesuvahend eemaldas ilma nühkimata terve nädala sodi ja kodu lõhnab mõnusalt (väga õrnalt, ent aimatavalt) männimetsa järele.

DSC03648

Kuna Hugo ei suuda enam parketil väga kõndida, siis oli meil koju juurde vaja vaipu. Ma olin nibin-nabin Jyskist ostmas suvalisi vaipu juurde, aga mingi sisetunne ütles, et see ei oleks õige. Järgmisel päeval jagas üks Pranglist pärit tuttav oma lehel kaltsuvaipa, mis oli nii kaunilt sinimustvalgetes toonides nagu meri, Prangli ja Eesti Vabariik. Meil on kodus üks Prangli fänn (Marek) ja Eesti vabariigi fänn (Ida), nii et õigemat vaipa ei oleks meie koju saanud tulla. Ma tellisin lausa ühe veel, sest mu meelest on see nii ilus. Mu tuttav ütles kaltsuvaipade kohta nii kenasti – nendega on nagu loomadega, need peavad õige kodu leidma ja inimesed jagunevad kolmeks. On inimesed, kes jälestavad kaltsuvaipu, on inimesed, kes panevad need põrandale, aga ei oska neid hinnata, ja on neid, kes jäävad nende ilu imetlema. Ma seda konkreetset vaipa imetlesin pikalt. Mu meelest on see niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. Sama ilus nagu Ida toa Leeda Otsa vaip.

DSC03650

Kaks tundi hiljem on meil Idaga kodu koristatud. Tegime klassikalist Eveliisi koristust. Asjad kokku ära, suurem tolm ära, põrandad puhtaks ja kui pildilt vaadata, siis tundub, et on korras küll. Marekile jäävad (kui ta ikka enne reisi kuidagi terveks saab, tai boh kui ta kavatseb nii haige olla, et minuga Itaaliasse ei tule!) diivanialused, wc-pott ja muud sellised kohad, mida ma ei viitsi küürida. Ja nii nagu keegi juba Facebookis kommenteeris, minust oleks väga inetu ta eest kõik koristus ära teha. Isepuhastuva kodu süsteem ei pruugiks seda üle elada ja ma ei taha tõsisemate riketega riskida.

DSC03658DSC03664

Niisama lobapostitus + RETSEPT (ei pea isegi küsima)

Kuidas inimesed suudavad päevade kaupa lastega kodus olla ilma, et nad hulluks läheks? Respekt, kõik kodused naised! Esiteks hommikust õhtuni multikad. Nii palju olen ma suutnud läbi rääkida, et multifilmide vahepeal võivad käia ka perefilmid. Asi seegi. Kuigi…kui lemmikute valikus on kolmkümmend kaheksa korda vaadatud Garfield, Charlie šokolaadivabrik ja midagi veel, mille ma hetkel ajust olen ära blokkinud, siis ega seegi eriline vaheldus pole.

Püüan keskenduda, midagi teha, kui printsessil on sada erinevat häda, mille pärast nutma hakata. Küll ei ole mandariin liiga kiiresti ja sobivalt kooritud, küll ei ole võimalik ehitada rongiteed püstipidi, küll ei sobi üks ja teine. “Ida, kas sa seda tahad süüa?” küsin ma. Loomulikult tuleb sealt eitav vastus ükskõik, mida ma ei pakuks. Panen toidu ära. Nutt. “Nüüüüüüd maaaa ei saaaaagi süüüüüa!” Jumala eest lapsed, otsustage ära, mida te tahate!

Et “Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark, doo doo doo doo doo doo, Baby shark!” mind hulluks ei ajaks, annan ma vahelduseks Idale lihtsalt kõrvaklapid. Olgu tänatud see inimene, kes kõrvaklapid välja mõtles. Ja põrgusse need põhimõtted, et lapsele ekraani ei anna kätte, et rahu saada. Palun, siin on sulle iPad, lase ainult elada!

Okei, loomulikult ei ole haige lapsega kodus olemine nii traagiline, pealegi paistab tunneli lõpus juba valgus, aga ma ausalt ei suuda mõelda, kuidas püsivad normaalsed need emad, kes hommikust õhtuni lastega kodus on. A võib olla nad ei olegi normaalsed? Vaatenurga küsimus.

DSC03498DSC03501

Muud loba ajades, siis meil käib kodus (jälle? ikka?) remont. Meil on tegelikult idee köögisaar suuremaks ehitada ja pliit saarelt ära kolida, kuid kuidagi ei ole ühtegi head asukohta, kuhu see paganama pliit siis istutada, nii et mulle tundub, et saar jääb laias laastus selline nagu ta on. Ma tahaks saart suuremaks, sest 99% ajast kui meil on külalised, istutakse köögis ja siis on see lihtsalt tibake väike. Aga võib olla lahendaks selle mure köögis olev söögilaud? Sobiks ju? See omakorda tähendab, et mul on vaja ümmargune söögilaud ja toolid leida. Alustame siis samm-sammult ja väikestest asjadest. Seinavärv, köögikappide nupud, garderoobiuks…Vaipasid on ka vaja. Leeda Otsa omasid tahan. Üks on hetkel 50% allahindlusega.

DSC03525

Lõpetuseks üks retsept. Ühe kommenteerija arvates on üleolev öelda, et mõtlemisoskus ja julgus katsetada on kaduvad oskused, et on okei küsida kõige elementaarsemate asjade retspeti. Andke andeks, aga kui elementaarsel tasemel söögitegemise oskus on olematu, siis ehk oleks aeg õppida ja katsetada? Ja mis see söögitegemine siis laias laastus muud on kui katsetamine. Alloleval pildil on tänase õhtusöögi 90% ulatuses valmistanud VIIE-AASTANE. Kahjuks ma valetasin natuke, et mul on ka retsept jagada, sest ta tegi seda ILMA RETSEPTITA ehk siis keeras kausis kokku erinevad külmkapis olevad ja kättesaadavad asjad. Mõnikord ma suunan teda, teinekord lasen täitsa hullu panna. Las katsetab. Äkki siis ei sure pliidi ja külmkapi kõrvale ära tulevikus?

Aa, ma võin siiski jagada bataadifriikate retsepti. Lõikad bataadi sobivateks viiludeks ja paned ahju.

DSC03534

Päisepilt: Loodusvägi. Ürituselt, kust ma päriselt mitmeid häid näpunäiteid ja ideid sain õhtusöökideks.

 

 

Kõige hubasem nurgake

Ma olen peaaegu, et leppinud sellega, et meie maja ei saa kunagi valmis. Põhjuseks pole mitte laiskus, vaid see, et uued ideed tulevad peale enne kui vanad on lõpuni viidud. Ja aega kipub ka väheks jääma. Ööpäevas võiks olla tunduvalt rohkem tunde. Viimase suurema muudatusena tõstsime me ümber Ida toa ja enda magamistoa, Ida tuba on siiani poolik.

dsc03292dsc03301dsc03302

Ometi on see meie maja kõige hubasem nurgakene. Selline toake, kus ühel õnnelikul tüdrukul on mõnus olla. Ma ei räägi vaid Idast, vaid kõikidest tüdrukutest vanusest hoolimata. See on nagu omamoodi tagasiminek lapsepõlve roosamanna-maale. Siin on lillelised tekid, pitsilised padjad, roosad mängukarud, ilusate piltidega juturaamatud, säravad ja sädelevad juuksekummid ja peavõrud, litritega peokleidid, hunnikutes multifilme ja mänguasjade korvid. See on üks ütlemata õnnelik tuba, kus saab salaja süüa voodis kommi, lugeda muinasjutte, lakkida varbaküüsi ja vaadata lemmikfilmi.

dsc03317dsc03298dsc03325dsc03336

Mõnikord mulle lausa meeldib Ida tuppa magama jääda. On vaid üks miinus. Ida toa voodi madrats oli kõige ebamugavam madrats üldse. Selline pehme ja äravajunud. Eriti sain ma vahest aru peale seda kui meie magamistuppa tuli esimene Napsie madrats.  Täitsa lõpp kui ebamugav oli seal voodis nüüd magada. Kus häda näed laita, seal kirjuta blogis võiks olla ühe blogija moto. Kuu aega tagasi tõi Napsie kuller meile veel ühe madratsi. Ida voodi jaoks sobivas mõõdus. Täpselt nii vähe oligi õnneks vaja.

Nüüd on Ida tuba kahtlemata meie maja kõige hubasem ja mõnusam nurgake. Te ei kujuta ette kui mõnus on seal voodil nüüd laiselda. “Ida, kas lähme üles ja loeme muinasjuttu?” on meie maja uus lemmiklause. See tähendab mõnusat logelemist mugavas toas maailma kõige mugavamas voodis. Okei, liialdan veidi, meie magamistoa voodi (tänu madratsile!) on maailma kõige mugavam voodi, Ida oma on kindlalt kannul teisel kohal.

Ma ei oleks madratsivahetusteni nii pea jõudnud, sest sada muud asja tundusid olulisemad. Pähh kui rumal minust nii mõelda. Magada siis majas teadagi üleliia palju ei saa, seda enam oleks pidanud ma juba varem panustama kvaliteetsesse unne. Te ei usu, et üks madrats võib nii palju muuta? No ma võiks teid külla kutsuda proovima, aga õnneks on Napsie teinud teie elu lihtsaks. Te võite seda ka oma kodus 101 päeva proovida ja kui mingil põhjusel see siiski ei vasta teie ootustele, saate selle iga kell tagastada (näidake mulle inimest, kes seda teinud on!)

dsc03343dsc03323dsc03342

Kood: estonianwithabackpack annab väikestele tekkidele ja madratsitele nädal aega  -25%

Marimekko & muud

See isepuhastuv kodu on ikka imeline. Täna oli mul valida, kas minna Ida ja ta täditütrega kinno (teist päeva järjest!) või koristada, sest kohe kohe on majas külalised. Mis te arvate kumma ma valisin? Ma ilmselt ei pea isegi vastama. Tulin koju ja õhkasin, et küll see isepuhastuv kodu on imeline.  Ja uued Marimekko kangast padjakotid. Tänu sõbranna Satule on minust saanud tõeline Soome disaini austaja, ja lisaks Eesti disainile ja taaskasutusele otsin ma aina enam just Soome päritolu kodukraami. Segasumma suvila läks veel segasemaks. Meile meeldib.

DSC02659DSC02655DSC02648

Kaks “Sööbikut ja pisikut” unejuturaamatuks? Norrakeelne variant on Ida üks lemmikraamatuid olnud, aga tema norra keel ei ole päris selline, et kõigest aru saaks. Nii ma siis mõtlesin, et hakkan vaheldumisi lugema eesti- ja norrakeelset versiooni. Minu peas tundus see keelearendamise mõttes loogiline. Kas ka on, eks ole näha.

Magamistuba on üldse ehe näide kompromissist. Või Mareki leplikusest. Mulle meeldivad nipsasjakesed. Nagu te juba teate meie maja on neid täis.

DSC02662DSC02652DSC02664.JPGDSC02670.JPG

Et segasumma suvila oleks veelgi ehedam, lasime kassid ka katseajaga uuesti tuppa. Ärge hakkake jälle pihta selle “loomavihkaja teemaga”, me ei vihka loomi, me lihtsalt  armastame puhast ja kassipissitut kodu. Aga me proovime uuesti, pereliikmed ikkagi(kuigi, ka õues on neil täiesti kassilikud elamistingimused tagatud). Hugo ei ole ilmselgetel põhjustel uuendustest vaimustuses, kes oleks, kui ta oma pesast välja visatakse kümme korda väiksema looma poolt, aga Hugo on juba liiga vana, et viitsiks Orkutiga kakelda. Skype tahab vabatahtlikult välja, sest Ida…

DSC02671.JPG

 

 

 

Eestis olles Eestist eemale//Home & Away

Juba 1997.aastal rääkisin ma vahetusõpilasena uhkelt kõikidele, keda huvitas või kes oskasid huvi teeselda uhkelt kui tore Eestis elada on. Muidugi lähen ma Eestisse tagasi, vastasin ma natuke solvunult, kui mult küsiti, kas tahaksin Norrasse elama jääda, nüüd kui ka keelt oskan. Miks ma peaksin tahtma mujal elada olles eestlane, pööritasin ma silmi. Ega see tunne kuhugi ei kadunud, olen ikka Eesti patrioot ka edasi olnud – pean au sees laulupidusid, arvan, et meil on kõige ilusam hümn (peale Soome võib olla), olen uhke eestlaste saavutuste üle ning armastan Eesti kööki, muusikat, kunsti. Alati on hea koju tulla.

Viimasel ajal olen ma aga hakanud mõtlema, et mulle meeldibki mõte tulla koju, mitte tulla Eestisse. Seda on tegelikult endale ja teistele kurb tunnistada, aga ma olen hakanud Eestist kaugenema. Kodu ja pere on tähtsad, aga Eestiga on mu armastussuhe jahenemas. Ma ei tea täpselt, millest see on tingitud, aga viimasel ajal on mind midagi häirima hakanud. Sõitsime eelmisel nädalal laevast maha ja õde ütles õigesti “jälle see hall Eesti”. Võib olla häiribki mind see Eesti viiskümmend halli varjundit. Mitte ainult ilm, vaid olek ja hoiakud, suhtumine. Kõik on ükskõikne, morn ja õel. Eestis elades ei saa sellest aru, sest ise muutud samasuguseks. See üldine õelus neelab kõik endasse. Sellet saab eriti aru kui oled eemal olnud Eestist.

Eile seisin ma Chicagos keset tänavat ja püüdsin telefonist aru saada, mis suunas ma minema pean. Ma nägin turist välja, loomulikult. Juba esimene inimene, kes must möödus, peatus ja küsis, kas ma vajan abi ja juhatas mind lahkelt õiges suunas. Kodutut Anthonyt, kes mind hotelli juhatas, mäletate? Samal ajal loen ma Eestis uudist, et möödakäijad ei peatu isegi vanainimesest, kes libedaga on pikali kukkunud ega saa püsti. Joodik või kodutu, mõeldakse ja kõnnitakse mööda. Hall sügis ja vihmane talv ei aita minu tunnetele just kaasa. Dubais lennukisse istudes mõtlesin ma kadedusega nende eestlaste peale, kellega seal kohtusin ja kes seal elasid. Veab neil, mõtlesin ma. Ma tahaksin ka, et töö mind sinna elama viiks. Või jumala eest, miks mitte USA-sse. Ei, ma ei ole pimestatud suurlinna tuledest, ma mõtlen lihtsalt, miks me üldse Eestis elame. Sest meie kodu on siin?  Aga kodu ei pea ju Eestis olema?

Veidrad mõtted (mitte esimest korda) koduteel kui mu ainus mõte on, et palun Nordica hiline, sest ma ei taha viimasest lennust maha jääda. Ma olen eilsest saadik liiga palju lennujaamades oodanud (dämn droonid!), ma tahan koju. Ma tunnen puudust oma jonnakast kelmikast sarmikast Idast ja Mr. Poppinsist ka natuke. Aga ma ei tunne puudust inimestest, kes mornilt poes kassasabas seisavad ja müüjale naeratada ei oska.

//

Already on 1997, when I was an exchange student in Norway, I told proudly everyone who wanted to listen or pretended to be interested in listening how good it is to live in Estonia. I always replied “of course I will go back”, sometimes feeling a bit insulted, when I was asked whether I wanted to stay in Norway. “Why would I want to live somewhere else if I’m Estonian” I couldn’t stop but wonder. This feeling has not gone anywhere, I am still patriot to Estonia – I enjoy the singing festivals, think that our national anthem is the prettiest (expect for Finnish maybe), I am proud of what Estonians have achieved and absolutely love Estonian cuisine, music, art. It always feels good to come home.

Recently I have realized that I like the thought of coming home, but not coming to Estonia. It is actually sad to admit to myself and also to others, but I have started to move away from Estonia. My home and my family are important, but my love affair with Estonia is starting to fade. I am not really sure what is the cause for all this, but something has started to bother me. We arrived back to Estonia last week with my sister and when driving off from the ferry she said the golden words “this grey Estonia again.” Maybe this is what is bothering me, the fifty shades on Estonia? I am not only talking about the weather, but also the way people are and their attitude. Everything is numb and apathetic, angry and mean. When you live in Estonia, you don’t sense this, because you become one with all this. This overall bitterness is swallowing everything. And you understand this when you have been away.

Couple of days ago I was stood in Chicago in the middle of the street trying to understand which way my phone is directing me. Obviously I looked like a tourist. Already the first person, who passed me, stopped to ask if I needed any help and kindly led me into the right direction. He was a homeless guy called Anthony. Meanwhile I read news in Estonia about how people walked pass an elderly person who had slipped, fallen down and couldn’t get up. “Drunk or homeless” is what they were probably thinking and just kept walking. Grey autumns and rainy winters don’t really make things better. When I was flying back from Dubai, I was so jealous of those Estonians who I met and who lived there. How lucky are they. I wish my work could take me to live there or why not even to America. I am not blinded by the city lights, I am just thinking why do we live in Estonia? Because our home is here? But home doesn’t necessarily have to be in Estonia does it?

Weird thoughts (not the first time) on my way back home when my only wish was for the last connecting flight to be delayed, because I didn’t fancy spending a night in the airport. Since yesterday I have spent too much time waiting in the airports, I want to go home! I miss my stubborn crazy Ida and I miss Mr. Poppins too, a little bit. But I don’t miss all these people standing in queues with their long faces who cannot spare a smile to the cashier.

 

 

 

Segasumma suvila ehk 70 euro eest puhast õnne

Meil käib palju külalisi ja kuigi mulle meie Magda poest 100 euro eest leitud sametine diivanikomplekt väga meeldib, jääb see suurema rahvahulga jaoks väikeseks. Hakkasin Osta.ee-l silma peal hoidma ja leidsingi eile 70 euro eest diivani, mis karjus meie kodu nime. Hiljem selgus, et diivaneid oli selle hinna eest lausa kaks ja need on nii heas seisukorras, et poest ostaks sellised diivanid ikka hoopis teise hinna eest.

Segasumma suvila sai jälle rohkem segasumma suvila nägu.

DSC01089DSC01084DSC01076

Kapp: Tuba ja Taburet 35 eurot

Diivanilaud: Uuskasutuskeskus 5 eurot

Diivanid: Osta.ee

Mis on muudatuse miinus? Need diivanid pidid ju tulema olemasolevale lisaks, et oleks rohkem mugavat istumisruumi. Sättisin toa enda arvates nii, et vaan diivan mahtus ka elutuppa, aga Marek arvas, et tuba sai liiga mööblit täis ja käskis (okei, igaks juhuks ütlen, et tegelikult avaldas arvamust) vana diivani ülesse korrusele viia. Nii et tegelikult on meil mugavaid istekohti ikka põhimõtteliselt sama palju. Kolmeinimese diivani asemel kaks kaheinimesediivanit, aga pagana võtaks kui mugavad need kaks diivanit on!

 

Nädalavahetuse loba

Mul oli nii hea meel reede öösel koju jõuda. Maailma parim tunne? Oma koju jõudmine peale reisi. Siis ei tundu kõik need poolikud asjad, mis muidu kodus häirivad, poolikud, vaid kodu tundub nii ilus ja armas ja mõnus.

Üks osa minust oleks terve nädalavahetuse lihtsalt laiselnud, aga teine osa minust teadis, et pole ammu sõbrannadega kokku saanud ja mul oli nii hea meel, et me leidsime võimaluse kokku tulla Ussipessa. Tegelikult pidi see olema tüdrukute tripp Riiga, aga ajad ei klappinud ja mina ei oleks saanud kuidagi osaleda, nii Riiast sai Laulasmaa spaa. Kuna aga meil on ju ka nüüd saun, siis mugavalt sai Laulasmaast Ussipesa saunaõhtu. Mis me ikka sinna spaasse lähme, mõtlesime me, niikuinii enamuse ajast istuks me hotellirestos või toas, lobiseks, vahiks telekat, sööks ja jooks veini. Ussipesa sobis mulle veel kõige paremini. Ei pidanud kodustki välja minema!

Ma olen hetkel natukene tervisliku toitumise ja taimetoidu lainel, nii et Loodusväe kokkamisüritusele (millest ma pikemalt eraldi kirjutan varsti) olen ma igavesti tänulik. Sain nii palju inspiratsiooni ja retsepte, millega katsetada. Ma olen ka varem rääkinud, et ma ei ole väga mängija-tüüpi ema, mulle ei meeldi meisterdada ja ma ei ole väga osav lapsega koos mängimises, küll aga meeldib mulle lapsega koos asju teha. Minu suureks rõõmuks armastab Ida kokkamist ja igal vähimalgi võimalusel on ta mul köögis abiks. Mõnikord ei saa seda muidugi abiks nimetada, aga vahet ei ole, et võtab kauem aega ja on rohkem koristamist, oluline on see, et ta saab katsetada ja proovida.

DSC00731DSC00748DSC00762DSC00768

Külaliste saabudes muutus meie kodu mõnusaks segasumma suvilaks. Ma olin sellest natuke puudust tundnud. Ma ei ole kõige parem võõrustaja, ma olen piisavalt laisk ega viitsi kunagi liiga palju ettevalmistusi teha ja maja koristada/kaunistada, aga mulle jubedalt meeldivad külalised. Mõnikord ma mõtlen küll, et tahaks olla selline ideaalne koduperenaine, et üllataks külalisi uhke pidulaua ja kaunistatud koduga, aga siiani on see vaid mõtteks jäänud. Ei ole vist seda soolikat, aga ma ikka kadestan neid inimesi, kes viitsivad ja oskavad. Noh igatahes kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma valin tüdrukutega spaapuhkuse asemel koduse nädalavahetuse, kus jooksevad ringi kuus last, siis ma oleks teile öelnud, et te olete hulluks läinud. Lastekisa ei ole ju mingi puhkus! Puhkus võib olla mitte, aga tore siiski. Lapsed tegelesid oma asjadega ülemisel korrusel, meie oma asjadega alumisel korrusel. Kui lärm liiga tugevaks läks, käisime kordamööda korda majja löömas.

Marek oli seekord naiste seltskonnas ainus mees (täiskasvanud mees siis) ja otsustas sauna ära kaduda, et omaette lõõgastuda. Omaette lõõgastumine tuli tal välja täpselt nii:

DSC00771.JPG

Isadepäev pidi ju olema see päev kui puhkuse asemel antakse isadele võimalus lastega koos midagi teha. Me andsime Marekile selle võimaluse. Boonuseks ühe lapse asemel sai ta endale neli last kantseldamiseks. Igati aus isadepäevakink! Ja kuna tema isadepäeva kingiks oligi saun, siis tundus loogiline, et tema kantseldab lapsi saunas. Okei, nali, ega need lapsed seal kaua ei püsinud ja nii sai Marek ikkagi lõpuks ka oma ärateenitud puhkusehetke. Ta on siin viimasel ajal vaesekene nagu üksikvanem. Mina vaid tulen korraks, pakin kohvri lahti/kokku ja kaon. Ma võin siin ta kallal küll vinguda ja viriseda, aga pole tal tegelikult häda kedagi. Pott ja kaas said kokku!

DSC00776.JPG

Külaliste lahkudes koristasime kiirelt kodu ja nüüd läheb pühapäev edasi puhtalt laiseldes. Hommikul (öösel?) on vaja juba 3:30 ärgata. Pagan see esimene lend nii varajane on. Hommikused lennud on ebainimlikud.

Keegi kunagi küsis mu maaliseina kohta, et kas ma sellest ei tahaks pikemalt rääkida. Tegelikult ei ole siin midagi rohkem rääkida, kui et ma olen piltide armastuse saanud kodust ja Norra vahetusperedest kaasa. Norras elasin ma pere juures, kes olid kunstikollektsionäärid, nende kodus olid kõik seinad maale täis. Ma käisin aegajalt seal kodus ringi nagu kunstimuuseumis ja lihtsalt imetlesin maale. Minu “maalikogu” on muidugi äärmiselt lahja, aga kõik need on mulle/meile armsad ja olulised. Navitrolla pilte hakkasin ma kunagi oma peikaga koguma. Tundub kummaline vana peikaga soetatud pilte seinal aukohal hoida? Võib olla, aga minu jaoks on see viis teda mälestada, Marek teab seda ja ei tee sellest probleemi, on selge, et noores eas surmaga nii ligidalt kokku puutumine on mind inimesena palju muutnud. Need pildid meenutavad mulle üht olulist eluetappi. Teine kõige olulisem pilt on kootud pilt blondist naisest. See on Mareki vanaema tehtud ja Mareki ema kinkis selle mulle sünnipäevaks. Mareki ema arvates meenutas see pilt mind. Ka teised on arvanud, et pilt on minust. Mareki vanaemaga ei ole ma kunagi kohtunud. Looduspildid (v.a kootud männipilt, mis ka Mareki vanaema tehtud) on emme kinkinud – Rootsi second hand leiud – ja Astrid Lindgreni raamatute illustratsioone meenutavad pildid ostsin mina Sõbralt Sõbrale poest, vaieldamatult ühed minu lemmikud. Kuldses raamis oleva pildikese ostsin ma vanalinnast Marekile sõbrapäevaks kunagi ammu. Kaks majakatusel istuvat kassi, kes vanalinna torne vaatavad,  meenutab mulle meie pulmavalssi. Käime katuseid mööda, Tule lähme turnime tornides, Lähme, katsume pilvi, Lähme värvime taeva siniseks, Ühed tahavad palju, teised rohkem veel
Mõned tahavad kõike, Nad ei kõnni katustel. Me ei näe teisi kihutamas ringi, Meil on silmad ainult teineteise jaoks, Meil on aega hoida teineteisest kinni, Maailm kuhugi ei kao….maailm kuhugi ei kao.

DSC00781DSC00777

Igasugu pilte on mul veel. Osad on ülemisel korrusel seintel. Osa ootavad ikka evel igavese remondi lõppu.

Kolm korda hea

Jõudsin eile öösel koju. Õues oli jube külm, aga tuppa astudes oli soe – ahi oli köetud, köögis põles hämar tuli, pliidil oli toit, külmkapis täpselt klaasi jagu valget külma veini. Täielik vaikus, vaid Hugo haugatas korraks, aga sedagi nii laisalt ja vaevu pead oma vaibalt tõstmata. Ma istusin pimedasse elutuppa ja nautisin kodus olemist ja vaikust. Mõnusat kodust vaikust. Neli päeva messimelu, õllerestorane ja lennujaamasid on piisavalt lärmakad, et üle kõige hinnata kodust vaikust. Nii hea oli.

Pool tundi hiljem kobisin voodisse. Marek ja Ida laiutasid keset voodit, lükkasin Idat, et endale ka ruumi teha, Ida tegi silmad lahti ja hüüatas “emmmmmmmmeeeeeeee!”, pani oma väikesed käed mulle ümber kaela ja kallistas mind nii tugevalt nagu ma oleks pool sajandit nende juurest ära olnud. “Miks sa särgi selga jätsid?” küsis ta. Mul oli väsimusest lihtsalt nii külm, et isegi soojas toas ei tahtnud ma särki seljast võtta. “Ma hoian sul käest kinni, siis sul hakkab soe,” sosistas Ida, puges mulle kaissu ja hoidis käest kinni. Nii hea oli.

Hommikul vara helises Mareki äratuskell. Ma mõtlesin tegelikult end ka üles ajada ja tööle minna, nii põnevad ajad on, et ausalt ei taha kohe eemal olla liiga kaua, aga ma tundsin ka kui mõnus oli end teki sisse mässida ja lihtsalt lebada, oma voodis, mugavalt. Oma linade ja tekkide ja oma patjadega! Ma ei tõusnud üles, kuulsin kui Ida ja Marek ära läksid ning põõnasin edasi. Poole kümneni! Saate aru, poole kümneni. Ma oleks ilmselt rohkemgi maganud, aga Hugo tahtis tuppa ja haukus magamistoa akna all, tund aega õnnestus mul seda ignoreerida, aga viimane tund enam ei saanud. Ma kolistasin end alla korrusele, tegin kohvi, pugesin pleedi alla diivanile ja kirjutasin, et ma täna teen siiski kodust tööd, puhkan end välja. Nii hea on.

Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

Kui on veel inimesi, kel on näiteks tantsimise suhtes ora p…s, siis andke mulle teada, sest mina olen selliste inimeste eesrääkija. Ma tean, et ma tegelikult ei vihka tantsimist, aga kuna ma päris tantsida ei oska, siis ma lähen alati megakrampi kui pean teiste nähes tantsima ja näen tantsides välja nagu karu, keda püütakse tsirkuses läbi põlema rõnga hüppama panna. Kohmetu ja vihane, sest mind pannakse tegema midagi, mida ma ei oska. Või no mida ma arvan, et ma ei oska.  Tänu Idale olen ma sellest hirmust natuke üle saanud, sest hallooo, lapsed ju tahavad tantsida ja ma ei saa talle öelda, et kuule, tead sihuke värk, et su ema sakib tantsimises ja kardab hukkamõistu. Mis eeskuju emana ma oleks eksju?

Tulime eile lasteaiast koju ja kuna meil telekat ei ole (see on erinevatel põhjustel, mis mind NII NÄRVI ajavad, remondis), nõudis Ida laule. Muide, ta on vist see 0,01% eestlastest, kellele Nublu ei sümpatiseeri. “Öölapse” käskis ta igatahes kohe välja vahetada ja seda ka teisel katsel. Lasin siis temal endal DJ olla ja kuulates tema valikut sain ma aru, et kui kümne aasta pärast mingi Weekend Festivali sarnane üritus toimub, siis ilmselgelt seab see piiga oma sammud sinna. Ma olin mõnevõrra üllatunud kui hästi ta tantsib, ma teadsin küll, et ta on hea rütmi tajuga, aga eile ta esitas mulle vaata et tantsukavasid (ilmselt tuleb see lasteaia tantsutrennist). “Emme, tule ka tantsima!” hüüdis ta. No ja ma siis eemaldasin selle armsa ora ning tantsisin koos lapsega. Tantsisime kohe nii, et ma, vanainimene, väsisin ära. Jube lõbus oli. Huvitav, kas ma julgeks seda uuesti teha, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt mitte. Aga miks? Ma ei tea…

Kuigi mind ajab närvi, et meil telekat ei ole, siis tegelikult on elu ilma telekata poole parem. Muidu tulid töölt koju ja jäid teleka ette uimerdama. Klõpsisid kanaleid ja vandusid, et mitte midagi pole vaadata või läksid lihtsama vastupanuteed ja vaatasid Netflixist midagi. Sealt on alati midagi vaadata. Nüüd on nii palju vaba aega asjade jaoks, mille jaoks muidu aega ei olnud. Naljakas, kuidas me telekast sõltuvusse satume. Natuke teisel teemal, siis eile tööle sõites kuulasin intervjuud, kus lastele soovitati (vist oli) järgmisel laupäeval teha ekraanivaba päev. Ma jäin selle teema peale mõtlema. Idal ei ole sellise päevaga mingit probleemi. Ta ei istu päevad läbi youtube´is, ei vaata telekat ega luni väga ka telefoni. Üsna haruldane vist tänapäeva nutimaailmas? Mina seevastu panen end küll järgmisel laupäeval proovile. Kas MINA saan hakkama päeva ilma arvuti, telefoni ja telekata? See saab raske olema. Ma tean juba ette. Aga ma püüan. See on tegelikult hirmuäratav kui palju ma aega veedan telefonis scrollides. Käisin siin ka ühel sotsiaalmeedia koolitusel, mitte samal, kus Triin, aga seal räägiti sama, et statistika andmetel scrollime me päevas 100 meetrit erinevaid uudisvoogusid oma telefonis. ULME! Ma viimasel ajal scrollin vaat et veelgi rohkem, sest erinevad koolitustel saadud teadmised on nii huvitavad olnud, et ma tahan teooriat ka päriselt katsetada.

Koolitustest rääkides, siis ma olen igasugu inimestega kokku puutunud ja see on nii palju mulle selgemaks teinud. Ma olen blogis mitmeid kordi varem imestanud selle üle, et turundusinimesed tunduvad teinekord täitsa juhmid olema, nüüd ma tean, et paljud ka on. Kohe päriselt mind enam ei pane imestama turundusjuhtide valikud. Nad lihtsalt ei tea ja ei oskagi. Kuidas nad turundusjuhtideks saanud on beats me, aga see selleks. Las olla.

Ma olen kuulnud siin n+1 korda teooriat, et kui inimene on rahulolematu, siis ajavad asjad ja inimesed närvi. No ikka enda näitel eksju. Et ega ma muidu ei kritiseeriks ja kaagutaks siin blogis kui eluga rahul oleks. Ei pea paika. Ma ei ole eluga nii rahul olnud aastaid, aga asjad ja inimesed ajavad mind veel rohkem närvi. See kui lollid ja primitiivsed on inimesed. See kui võltsid on inimesed. See kui manipuleeritavad on inimesed. See… Uhh…Ma võiks kirjutada ja kritiseerida, aga mul ei ole aega. Ma pole koduski olnud ja siis kui kodus olen, siis on kuidagi juhtunud nii, et on olnud pereaeg. Ronime kõik koos Ida voodisse ja vaatame enne magamaminekut mõnda filmi. Üks päev valib Ida, siis mina, siis Marek. “Seltsimees last” oleme uuesti vaadanud ja püüdnud Idale selgitada, miks ema ära viidi ja milline elu vanasti oli. Ja me oleme pidanud talle vähemalt viis korda seletama, et “ei, tegelikult ei viidud ema ära selle pärast, et Leelo oleks halb laps olnud”. Kel film veel vaatamata, siis soovitan kindlasti vaadata. Selline hästi tehtud film süngest ajast, aga nii et see ei ole rõhuv ja “eestifilmilik”. Äng ja hirm on olemas, aga see on peidetud ridade vahele. Täpselt nii nagu elu oli.

Nädala keskel sain kokku ühe vana tuttava  töökaaslase sõbrannaga, ma ei tea, kuidas teda nimetada isegi. Saime hästi läbi, kaks sellist “kibestunud ja sarkastilist mutti”, täiega klikkisime, aga siis tuli elu vahele ja sajal erineval põhjusel jäime kaugeks. Ma olin ta peale küll ikka mõelnud, aga leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad, et ju siis tema pidi olema üks neist, kes läks.  Teisipäeval käisin Helsingis messil ja väga polnud aega oma telefoni näppida, aga mingi hetk nägin, et ta oli mulle meili saatnud. Ma pidin kaks korda vaatama, kas ma ikka näen õigesti. Ega sealt midagi head küll tulla ei saa, mõtlesin ma ja tegin meili lahti. Hästi ilus kiri oli. Jagama ma seda muidugi ei hakka, aga ühe väikse lause (et ikka eputada ja näidata, et mitte vaid ma ise ei arva endast hästi:D) jagan ikka. Seal oli kirjas “lihtsalt sa oled üks ägedamaid ja vastuolulisemaid ja julgemaid inimesi, keda ma kunagi olen kohanud ja kuradi kahju on, et niimoodi kaugenesime”. Mul oli nii hea meel, et ta mulle kirjutas. Mina ei oleks talle kunagi kirjutanud. Mitte selle pärast, et mu uhkus ei lubaks, vaid hoopis teistel põhjustel. Ja mul oli nii nii nii hea meel, et tema kirjutas. Ma küll korraks arvasin, et äkki ta hakkab surema, aga selle ta kirja lõpus õnneks välistas. Et ei ole mingi “enne surma pattude lunastamise” hetk. Saime temaga kokku. Kuigi ma salaja mõtlesin, et püha issand, pärast ta tegeleb mingi võrkturundusega ja tahab mind oma võrku sellise müügijutuga püüda. Ei tahtnud. Saime lihtsalt kokku ja nii äge oli. Nii minu inimene. Samasugune nagu aastaid tagasi. Krõbe ja kihvt. Loodetavasti sai meie sõbrasuhe uue alguse.

Vahepeal, väheste päevadega, on nii palju juhtunud ja ma võiksingi oma kirjandit kirjutama jääda, aga aega ei ole. Pidime täna minema Sibulatee puhvetite päevale, ent ma olen juba harjunud sellega, et iga kord kui ma teen plaane, siis need plaanid ei lähe nii. Täna on nimelt ka Kaunite Kunstide Kooli avaüritus ja jah, ma oleksin võinud Idale seda mitte öelda, sest ta ju ise ei oska lugeda ja ei teaks, et see täna on, aga jällegi no mis ema ma oleks kui lapse eest niimoodi varjaks asju ja Peipsi äärde põrutaks koos temaga, sest mina tahan. Muidugi oleks tal ka seal lõbus, aga ta nii ootab juba oma laulu-ja näiteringi algust, niigi saame me seal sel aastal käia nagu kuuvarjutus. Miks? Sellepärast:

41547323_1904775149561020_6794643824254648320_n

 

I have a dream!

Täpselt nii oligi, et nägin mina unes, et me vahetasime ülemisel korrusel toad ära. Ida sai meie magamistoa ja meie tema toa. Tundus nii geniaalne ja lihtne teostada. Marek püüdis mind küll ümber veenda, mitte selle pärast et ta oleks mõtte vastu olnud, vaid seepärast, et ta teadis, millise töö see endaga kaasa toob, kuid lõpuks hakkas talle ka mõte meeldima. Nii me veetsimegi nädalavahetuse ülemist korrust ümber tõstes. Või kui aus olla, siis mina ja Ida aitasime segaduse tekitada ja Marek jäi meie uut magamistuba pahteldama ja värvima.

Samal ajal käisime meie Uue Maailma Tänavafestivalil. Sain kokku oma pinginaabriga, ikka veel pean ma teda üheks oma parimaks sõbrannaks. Kohtume küll harva, aga alati on soe tunne teda näha. Nägin hiljuti Facebookis just üht pilti ringlemas, kus kirjas, et kas pole mõnus kui sul on sõbranna, kellele ütled lihtsalt “kas mäletad?” ja siis naerate ohjeldamatult. Nii on meiega ka. Kõndisime UMF-il mööda saunavihtadest, Pips küsis “kas mäletad?” ja mõlemad hakkasime naerma. Lapsepõlv tuli täiega meelde.

Pühapäeva õhtuks saime endisesse Ida tuppa – peale 11 aastat – ka põrandaliistud pandud. Tegelikult on mu maitse muidugi selle ajaga muutunud ja tahaks teistsuguseid, aga kooner minus ei luba uusi liiste osta kui kodus on kasutamata liistud olemas. Pealegi olid need nii umbes kuus aastat nukralt toanurgas oodanud, et kuna nende aeg tuleb. No nüüd tuli. Ja teate, kuigi nüüd on natuke lisaremonti teha, siis mul on hea meel, et mul see paganama uni oli. Esiteks tõepoolest on loogilisem kui Idal on suurem tuba ja meil väiksem tuba. Pluss on magamistuba nüüd värava poole ja on näha ja kuulda kui keegi tuleb. Lisaks andis see hoogu ülemise korruse poolikud remonttööd nüüd lõpuks ära teha. “Aga selleks peate te Idaga jalust ära minema Norra!” ütles Marek.

Juba kahe nädala pärast läheme. Aga Marek tuleb ka kaasa:D

Nägite me lubasime Skype´i ja Hugo ka meie lähedale? Karvad ajasid küll iiiiiilgelt närvi, aga pidasime hambad ristis nii kaua vastu, et pildi tehtud saaaks. 

PS: Kui keegi teab soovitada soodsat ja ilusat jalanõudekappi, siis ma olen all ears.