kindlustus

Selle pärast peabki olema (lemmiklooma)kindlustus

/ / 4 Comments

Ütleme nii, et ega ma ei ole just seda tüüpi inimene, kes palju asju ette mõtleb, aga kunagi saavad vist minusugused inimesed ka täiskasvanu(ma)ks või siis on vitsad nii palju peksnud, et kindlustus, mida ma nooremana pidasin mõttetuks raharaiskamiseks, on minugi jaoks muutunud elementaarseks.

Võib olla ka tõesti põhjusel, et mul ei ole suuri säästukontosid, kust igaks ootamatuseks näpistada, aga et mitte “käsi pikkas olla kui näiteks reisil peaks midagi juhtuma” nagu mu “sõbrad”, anonüümsed kommeneterijad, on öelnud, siis olen ma alati teinud reisikindlustuse. Kindluse mõttes. Ja nüüd olles tagant järgi targem, ka selleks, et mitte enam kunagi avalikult abi paluda. Rohkem pahandust ja pahameelt kui ma oleksin oota osanud.

Reisimine on ainus asi, mille eest maksmine, teeb rikkamaks

/ Eveliis / 8 Comments

Mõnikord ma vaatan teiste reispilte ja mõtlen, et pagan kui kadedaks teeb, et tahaks ise ju ka. Siis ärkan kell neli varahommikul üles, et lennujaama tormata ja mõtlen, et aga ma ju ise rändan ka suhteliselt palju? Pole küll klassikalised puhkusereisid ja viimase aja reisid, välja arvat Edinburgh, on ikka olnud tööga seotud, aga toredaid mälestusi pakuvad need reisid ju samamoodi. Viimase kuu aja jooksul olen ma nii mõnedki päevad kodust eemal veetnud. Nüüd tahaks Gruusiasse või Aserbaidžaani. Või Jaapanisse. Või Kuubale. Isegi Norras pole ammu käinud. Selle reisi peaksime küll nüüd esimeseks prioriteediks hoopis seadma. Varsti läheb muidu Klaudia nägu meelest ära.

DSC00655.JPG  

Edinburgh ei ole kunagi olnud minu jaoks selline sihtkoht, et vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et oh tahaks minna. On alati tundunud selline hall ja kõle. Endise Rotary vahetusõpilasena aga langes mulle sülle just võimalus Edinburghi külastada. Natukene oli mu enda aeglus ka selles muidugi süüdi. Nimelt valiti välja grupp endisi õpilasi, keda lennutati ühe projekti raames erinevatesse sihtkohtadesse. Selleks ajaks kui mina olin suutnud otsustada oli valikusse alles jäänud vaid Edinburgh. Oi, kui hea meel mul selle üle on, sest Edinburgh oli kõike mud kui kõle ja hall.

DSC00511DSC00548DSC00556

Kõik meenutas mulle natukene nagu oleksin ma mõnda pildiraamatusse sattunud. Tegelikult pole see tunne üldsegi vale, sest millisest linnast on J.K Rowling saanud inspiratsiooni Harry Potteri kirjutamisel? Just! Edinburghist. Ma kõndisin mööda linna ja lihtsalt armusin sellesse kohta – loodus, arhitektuur ja paigad, mis meenutasidki Harry Potterit. Ma olen Harry Potteri fänn kui te veel ei teadnud.

DSC00577DSC00616DSC00620DSC00677DSC00678DSC00682

Igatahes tundsin ma lahkudes, et siia tulen ma tagasi. Kindlasti koos Ida ja Marekiga. Neile meeldiks see linn. Ja kuigi ma ei ole teab, mis suur shoppaja, siis järgmine kord lähen suurema kohvriga ka – Ryanairi lisatasu pagasi eest tasub end igati ära. Kes oleks uskunud, et šotimaa pealinn võiks olla ka ostlemise sihtpaik? Ja neid tillukesi teid, tänavaid, loodust võiks pildistama jäädagi. Iga (hobi)fotograafi unistuste sihtkoht!

DSC00603DSC00644

Kopenhaagen oli mu jaoks samuti üks selline koht, kus ma olin käinud vaid lennujaamas ning sealt rongiga Malmösse sõitnud. Kuidagi samamoodi üldse ei kutsunud. Kuni ma paar aastat tagasi tööreisil sinna sattusin ja armusin. Kopenhaagen on vaieldamatult üks Euroopa kõige chillimaid pealinnasid.

DSC01614

Arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest jääb küll mu meelest Stockholmile alla, kuid see mõnus hygge-vaib, mis selles linnas on, on see, mis armuma paneb. Ülearu palju ei ole ma Kopenhaagenist väljas käinud, kuid nii palju kui ma teisi väiksemaid linnakesi külastanud olen, tundub mulle, et see hygge-vaib on üleriigiline. Mulle tundub, et taanlased oskavad elu nautida.

DSC01599

Kõik tunduvad lihtsalt rõõmsalt oma tempos kulgevat. Kui ma nüüd viimati paar nädalat tagasi Kopenhaagenis käisin ja öises linnas natukene ringi jalutasin, siis igal pool istusid inimesed veel välikohvikutes ning nautisid elu. Novembrikuu, aga keegi ei ole veel tuppa kolinud ja/või talveriideid välja otsinud.

DSC01646DSC01656DSC01663

Berliinis käisin ma viimati 12 aastat tagasi, tegime perega Euroopas matkabussi reisi ja üks sihtkohtadest oli ka Berliin. Erinevalt kahest esimesest sihtkohast, mis mind väga kõnetanud ei ole, siis Berliin on mind alati enda poole tõmmanud. Sel suvel pidime me isegi perereisi Berliini tegema, aga suvi läks nii kiiresti, et enne kui me jõudsime otsustada, mida seal teha ja kuhu minna, oli pool suve juba möödas ning sinnapaika see mõte jäigi. Esimest korda käisin ma Berliinis 15-aastaselt, ühe Tartu noorteklubiga, bussireisil. Hästi lõbus reis oli. Nüüd olen ma tagasi.

Jõudsin Berliini enne kukke ja koitu ning kuna hotelli check in´ini oli sada aastat aega, mõtlesin ma natukene jälle linnaga tutvust teha. Alexanderplatzil sattusin ma kohe maailma kella juurde, millega mul alati seostub üks lapsepõlvemälestus. Kui ma Idavanune olin käis mu ema Saksamaal ja tõi tagasi tulles mulle nii palju ilusaid asju (teate ju küll, nõukaaja lapsed said Eestis poest vaid siniseid Marati dresse ja koolivorme) ja muu nänni hulgas ka postkaarte Berliinist. Ühel neist oli see kell. See oli üks mu lemmikpostkaarte pikka aega.

 

Jalutasin mööda Unter den Linden´it Brandenburgi väravate poole ja kuidagi linn, mis ma arvasin on nii minu linn, ei avaldanud mulle üldse muljet. Ilus küll, aga mitte selline ilus, mis ahhetama oleks pannud. Võimalik, et mu mõtted olid lihtsalt mujal ja ma ei olnud linnaga ühel lainel? Alles siis kui ma istusin koos hõõgveiniga (eile oli üsna jahe ilm!) pargipingile ja sooja topsiga käsi soojendasin ning kollaste lehtedega, veel mitte päris raagus pärnapuid imetlesin, taustaks eemalt kostev väntoreli lõbus heli, hakkasin ma linnaga sina peale saama. Siia oleks veel see Marlene Dietrichi laul sobinud.

Õhtul tegin kiire shoppingu, et midagi Idale leida. Natuke tuli jälle see lapsepõlvemälestus meelde. Siis olin mina oma vanaema juures ja emme Berliinis, nüüd on minu laps vanaema juures ja mina Berliinis. Issssand kui vana ma juba olen, saate aru jah.

Mitte et ma oleks oma “kodukontorist” tahtnud kuhugi minna, aga otsustasime õhtul ikkagi kolleegiga kerge sushiringi teha. Sushi-smushi! Möödusime ühest bierhausist ja mõtlesime, et kui juba Berliinis, siis tuleb ikka õlut ja bratwursti süüa. Sõime maailma kõige halvemaid valgeid vorste, jõime väga head õlut, kuulasime ehtsat saksa šlaagrit ning naersime. Palju. Mitte sakslaste üle, vaid enda üle. Väga lõbus, meeleolukas ja muhe koht oli. Mitte et ma vabatahtlikult uuesti ise sellisesse kohta läheks, aga no kui Saksamaal… Meenutasime tööreise ja rääkisime kliente taga, heas mõttes. Vahva merereis on olnud. Üldse ei kahetse midagi. Ja nii tore, et viimaseks tööreisiks selle ettevõttega jäi just Berliin.

Palun vabandust, et siia lõppu nüüd ka üks kaubanduslik teadaanne tuleb, aga mulle lihtsalt meenus, et ma liitusin mõnda aega tagasi üsna tiheda reisigraafiku tõttu SafetyWings kindlustusega. Ma olen sellest ka kirjutanud (siin), praegu tundus paslik meelde tuletada teile kõigile, kes te ka palju reisite, millega tegu on ja miks ma just selle kindlustuse kasuks otsustasin.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

Digitaalsed nomaadid & mina

/ Eveliis / 1 Comment

Mõnikord ma leian end mõttelt, et ma oleksin võinud sündida 10-15 aastat hiljem. Tahan ma või mitte, siis teatud asjadeks olen ma lihtsalt juba natuke vana. Kui tänasel päeval on maailmad lahti, võimalusi jalaga segada ning digitaalnomaadlus, mis veel paar aastat tagasi Eestis suhteliselt võõras teema oli, on aina populaarsemaks muutumas, siis uskuge või mitte veel 20 aastat tagasi kui mina nö välismaailma uksed lahti lõin, ei olnud see sugugi nii tavaline. Hiljem kui ma juba tööd alustasin, ei oleks suur osa tööandjatest isegi suutnud mõelda võimalusele, et tööd ei pea tegema kontorilaua taga kindlatel tööaegadel. Minuvanustel ja minust vanematel on paljudel siiski sees “9-17-mõtlemine”. Kui panna Google pildiotsingusse sõnad “digitaalne nomaad” võib julgelt öelda, et pooled pildid on paradiisirandadel, võrkkiiges, kokteiliklaasiga. Tänaseks on ka see kuvand muutumas. Digitaalrändluse kõige olulisemaks töövahendiks on tehnoloogilised vahendid, et teha tööd kindlast asukohast sõltumata, enamasti on oluline vaid see, et olemas oleks internetiühendus ning diginomaadlus ei tähenda vaid võrkkiiges töötamist, see tähendab lihtsalt võimalust teha oma tööd asukohast sõltumata.

Kui ma oleks täna 20+, siis ma isegi ei kõhkleks, et leida endale töökoht, mida saab edukalt teha nii Vaikse ookeani paradiisisaarel kui Chicago pilvelõhkujas. Pakiks sülearvuti kaasa ja oleks digitaalsest nomaadist boss-babe. Üheksa sellise boss-babe soovitustest saate huvi korral rohkem lugeda siit ja nomad-list´i ehk ülevaate parimatest linnadest, mis sellise eluviisi puhul soovitatakse, leiate siit. Ma olen hästi rahutu hing ja kõige raskem asi, mis mind ka kõige rohkem demotiveerib, on paigalistumine. Selle igas mõttes, aga otseselt pean ma silmas seda kui peaksin töötama vaid kindlates raamides ja minu töös ei oleks paindlikkust. Aja- ja asukohapaindlikkus on minu jaoks sama oluline kui palk ja eneseteostus. Minus on justkui voolamas natuke mustlasverd, et kohver ja kott peavad koguaeg pakitud olema. Ka nüüd, kui ma olen kohe 40-aastaseks saamas. Pole siis vist imestada, et kõige südamelähedasem töö mulle on eksport(müük). Erinevad riigid, kultuurid, tavad, suhtumised, hoiakud, inimesed. See on see, mis mind paelub. Ekspordis ei ole ammu enam kõige olulisem agressiivne müük, vaid oskus olla ka psühholoog, oskus teha oma tööd asukohast hoolimata ja 9-17 kellaajast sõltumata.

Ma võiksin ju öelda, et olen omamoodi digitaalne nomaad, kuid me saame kõik aru, et see oleks vale. Kas just eluvale, aga vale ikkagi. On siiski üks asi, mis on minul ja digränduril ühist. Arvate ära? Muidugi reisikindlustus. Suvel võttis minuga ühendust norrakate loodud ettevõte SafetyWing, et uurida, kas ma oleksin huvitatud nendega koostööst ning nende poolt pakutavast meditsiinikulu kompenseerivast  reisikindlustustest. Varasemalt mõtlesin ma, et ah, milleks need reisikindlustused, kuid mingist hetkest sain ma aru, et reisid on ettearvamatud, loodetavasti ei lähe kindlustusi küll vaja, aga ütleme nii, et reisida on oluliselt kindlam kui tead, et sobiv kindlustus on taskus. Minul on aastane reisikindlustus, kuid tööreisideks see otseselt ei sobi, sest tööreis ja puhkusereis on oma olemuselt erinevate nüanssidega. Niisiis jõuame jälle SafetyWing juurde tagasi. Minu postitust võib lugeda reklaamtekstina, aga kuna tegu on ettevõttega, mis on keskendunud palju reisivate inimeste kindlustamisele, siis ma loodan, et see pakubki lihtsalt ka huvi ja kasulikku infot. Kui sellest on ka kindlustajale kasu, siis eks see koostööde eesmärk ju olegi, et kõik osapooled saaksid kasu.

SafetyWingi puhul tahaksin ma välja tuua mitu positiivset asja.  Esiteks hind. Nii odava hinnaga kindlustust, mis kataks nii paljusid ohuolukordi,ma leidnud ei ole. SafetyWingi nelja nädala pikkune kindlustusperiood maksab 37 USA dollarit (33,5 eurot). See on vanusegrupile 10-39 aastat. Ma veel mahun sinna! Teiseks laps alates 15 päevast kuni üheksanda eluaastani saab kindlustuse tasuta, kui ta on koos vanemaga või kellegi teise täiskasvanuga, kes on kindlustuse ostnud. Tasuta kindlustus kehtib kuni kahele lapsele, kes reisivad koos grupi või oma vanematega. Te ju teate kui palju Ida minuga kaasa reisib. Mida kõrgem on vanus, seda kõrgem on ka kindlustuse hind, aga SafetyWing sihibki eelkätt noori kuni 36. eluaastani. Oih, kas see tõestabki nüüd, et mu “parim enne” on möödas? Ah, on nagu on. Kolmadaks plussiks on kindlasti see, et SafetyWingi kindlustus kehtib ka siis, kui inimene reisib ajutiselt tagasi oma kodumaale. Tavaliselt reisikindlustused koduriigis ei kehti, SafetyWingil toimib see siis, kui inimene tuleb nn juhuslikult koduriiki. Juhuslikkus tähendab seda, kui inimene ei tule meelega koduriigis arstiravi otsima tervisehädale, mis on alguse saanud reisil olles.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.
SAFETYWING.COM  |  FACEBOOK  |  TWITTER  |  INSTAGRAM  |  YOUTUBE  |  MEDIUM  |  REDDIT

Lugu sellest, kuidas ma valesti käitusin// Why didn’t I just light myself up to get warm?

/ Eveliis / 8 Comments

Sõidan siis mina autoga. See hakkab imelikku häält tegema ja läheb kiirteel, väga ebameeldivas ja üsna ohtlikus kohas katki. Ma püüan leida kedagi, kes oleks nõus mu auto lähimasse tanklasse vedama. Saan peatunud autodelt teada, et see on ebaseaduslik ja mul tuleb tellida puksiir.

Väljas on 5,5 kraadi külma, aga tuulekülma tõttu tundub, et on – 20. iPhone´ide akud saavad külmaga väga kiiresti ja ootamatult otsa. Ma helistan puksiiri järele, maksan 4000 nok´i ja eeldan, et kaskokindlustus maksab selle tagasi. Aga ei, kasko ei tee seda, sest ma olen valesti käitunud. Ma ei teavitanud esimesena neid. Nemad oleks puksiiri järele saatnud. Nemad oleks pidanud organiseerima.

Mulle saadeti NAFist järgi kiirpuksiir, sest külm oli ja ohtlik. See võttis aega 40 minutit. Oli laupäev. Tõenäosus on 99,9%, et mulle oleks sama puksiir järgi saadetud, lihtsalt see oleks kauem aega võtnud, sest 1) oleks uuritud oma koostööpartnerilt abi ja saadud vastus, et laupäeviti nad ei tööta või 2) oleks see sama koostööpartner andnud selle puksiiri numbri, kelle mina järgi kutsusin. 40 minuti asemel oleks võib olla läinud tund ja 40 minutit. või kaks. või kolm. Ja kui autos on ka väike laps, siis tema külmumisega ma riskima ei hakka. Endale saan kasvõi tule otsa panna, et sooja saada.

Nii lihtsalt ma nüüd olengi valesti käitunud. Kindlustus ei kata kulusid. Autoomanik vihane, et ma valesti käitusin. Mina vihane, et ma valesti käitusin. Kindlustus õnnelik, et ma valesti käitusin. Ma pole nii lolli kindlustust veel kuulnud. Ikka on ALATI kõik kindlustused mul tšekkide alusel kulud katnud. Eriti kui on hädaolukord. Seesamist hoian ma eemale igatahes tulevikus.

//I am driving a car. It starts to do a really weird noise and finally breaks down on a high way, at an uncomfortable and quite dangerous place. I am trying to find somebody, who is willing to pull me to the nearest petrol station. Every car that stops, tells me it would be illegal and I have to call for a tow truck.

It is only -5,5 decrees outside, but because of the wind, it feels like -20. The batteries on my phones run quickly and unexpectedly
empty because of the cold. I call for the local tow truck, pay 4000NOK and expect it would be reimbursed back to me by the insurance. But no, insurance won’t do it, because I have acted wrong. I didn’t notify them first. They should have sent a tow truck to come and pick me up. They should have organised. A speedy tow truck comes to pick me up as it is cold and dangerous. It took 40 minutes for them to arrive. It was saturday. I am 99,9% sure, that they would have sent me the same tow truck. But it would have taken longer time, because A) they would have asked assitance from their partners only to find out they don’t work on saturdays or B) the same partner would have give number to the same tow truck I called for. Instead of 40 minutes it could have taken an hour and 40 minutes or two or three. And if I have a little child in the car, I will not risk her getting frozen. I can light up myself if I need to to get warm. And that’s how easily I acted wrong. Insurance won’t cover the expenses. The owner of the car is furious, because I acted wrong. I am furious, because I acted wrong. The insurance is happy, because I acted wrong. So far every expense I have had, the insurance has ALWAYS covered them based on checks. Specially if it is an emergency. From now on, I will avoid dealing with Seesam. But who actually cares, I am the one that has problem with money now. Yippie!