Mõnikord ma vaatan teiste reispilte ja mõtlen, et pagan kui kadedaks teeb, et tahaks ise ju ka. Siis ärkan kell neli varahommikul üles, et lennujaama tormata ja mõtlen, et aga ma ju ise rändan ka suhteliselt palju? Pole küll klassikalised puhkusereisid ja viimase aja reisid, välja arvat Edinburgh, on ikka olnud tööga seotud, aga toredaid mälestusi pakuvad need reisid ju samamoodi. Viimase kuu aja jooksul olen ma nii mõnedki päevad kodust eemal veetnud. Nüüd tahaks Gruusiasse või Aserbaidžaani. Või Jaapanisse. Või Kuubale. Isegi Norras pole ammu käinud. Selle reisi peaksime küll nüüd esimeseks prioriteediks hoopis seadma. Varsti läheb muidu Klaudia nägu meelest ära.

 

Edinburgh ei ole kunagi olnud minu jaoks selline sihtkoht, et vaatan reisipakkumisi ja mõtlen, et oh tahaks minna. On alati tundunud selline hall ja kõle. Endise Rotary vahetusõpilasena aga langes mulle sülle just võimalus Edinburghi külastada. Natukene oli mu enda aeglus ka selles muidugi süüdi. Nimelt valiti välja grupp endisi õpilasi, keda lennutati ühe projekti raames erinevatesse sihtkohtadesse. Selleks ajaks kui mina olin suutnud otsustada oli valikusse alles jäänud vaid Edinburgh. Oi, kui hea meel mul selle üle on, sest Edinburgh oli kõike mud kui kõle ja hall.

Kõik meenutas mulle natukene nagu oleksin ma mõnda pildiraamatusse sattunud. Tegelikult pole see tunne üldsegi vale, sest millisest linnast on J.K Rowling saanud inspiratsiooni Harry Potteri kirjutamisel? Just! Edinburghist. Ma kõndisin mööda linna ja lihtsalt armusin sellesse kohta – loodus, arhitektuur ja paigad, mis meenutasidki Harry Potterit. Ma olen Harry Potteri fänn kui te veel ei teadnud.

Igatahes tundsin ma lahkudes, et siia tulen ma tagasi. Kindlasti koos Ida ja Marekiga. Neile meeldiks see linn. Ja kuigi ma ei ole teab, mis suur shoppaja, siis järgmine kord lähen suurema kohvriga ka – Ryanairi lisatasu pagasi eest tasub end igati ära. Kes oleks uskunud, et šotimaa pealinn võiks olla ka ostlemise sihtpaik? Ja neid tillukesi teid, tänavaid, loodust võiks pildistama jäädagi. Iga (hobi)fotograafi unistuste sihtkoht!

Kopenhaagen oli mu jaoks samuti üks selline koht, kus ma olin käinud vaid lennujaamas ning sealt rongiga Malmösse sõitnud. Kuidagi samamoodi üldse ei kutsunud. Kuni ma paar aastat tagasi tööreisil sinna sattusin ja armusin. Kopenhaagen on vaieldamatult üks Euroopa kõige chillimaid pealinnasid.

Arhitektuuriliselt ja vaatamisväärsuste poolest jääb küll mu meelest Stockholmile alla, kuid see mõnus hygge-vaib, mis selles linnas on, on see, mis armuma paneb. Ülearu palju ei ole ma Kopenhaagenist väljas käinud, kuid nii palju kui ma teisi väiksemaid linnakesi külastanud olen, tundub mulle, et see hygge-vaib on üleriigiline. Mulle tundub, et taanlased oskavad elu nautida.

Kõik tunduvad lihtsalt rõõmsalt oma tempos kulgevat. Kui ma nüüd viimati paar nädalat tagasi Kopenhaagenis käisin ja öises linnas natukene ringi jalutasin, siis igal pool istusid inimesed veel välikohvikutes ning nautisid elu. Novembrikuu, aga keegi ei ole veel tuppa kolinud ja/või talveriideid välja otsinud.

Berliinis käisin ma viimati 12 aastat tagasi, tegime perega Euroopas matkabussi reisi ja üks sihtkohtadest oli ka Berliin. Erinevalt kahest esimesest sihtkohast, mis mind väga kõnetanud ei ole, siis Berliin on mind alati enda poole tõmmanud. Sel suvel pidime me isegi perereisi Berliini tegema, aga suvi läks nii kiiresti, et enne kui me jõudsime otsustada, mida seal teha ja kuhu minna, oli pool suve juba möödas ning sinnapaika see mõte jäigi. Esimest korda käisin ma Berliinis 15-aastaselt, ühe Tartu noorteklubiga, bussireisil. Hästi lõbus reis oli. Nüüd olen ma tagasi.

Jõudsin Berliini enne kukke ja koitu ning kuna hotelli check in´ini oli sada aastat aega, mõtlesin ma natukene jälle linnaga tutvust teha. Alexanderplatzil sattusin ma kohe maailma kella juurde, millega mul alati seostub üks lapsepõlvemälestus. Kui ma Idavanune olin käis mu ema Saksamaal ja tõi tagasi tulles mulle nii palju ilusaid asju (teate ju küll, nõukaaja lapsed said Eestis poest vaid siniseid Marati dresse ja koolivorme) ja muu nänni hulgas ka postkaarte Berliinist. Ühel neist oli see kell. See oli üks mu lemmikpostkaarte pikka aega.

 

Jalutasin mööda Unter den Linden´it Brandenburgi väravate poole ja kuidagi linn, mis ma arvasin on nii minu linn, ei avaldanud mulle üldse muljet. Ilus küll, aga mitte selline ilus, mis ahhetama oleks pannud. Võimalik, et mu mõtted olid lihtsalt mujal ja ma ei olnud linnaga ühel lainel? Alles siis kui ma istusin koos hõõgveiniga (eile oli üsna jahe ilm!) pargipingile ja sooja topsiga käsi soojendasin ning kollaste lehtedega, veel mitte päris raagus pärnapuid imetlesin, taustaks eemalt kostev väntoreli lõbus heli, hakkasin ma linnaga sina peale saama. Siia oleks veel see Marlene Dietrichi laul sobinud.

Õhtul tegin kiire shoppingu, et midagi Idale leida. Natuke tuli jälle see lapsepõlvemälestus meelde. Siis olin mina oma vanaema juures ja emme Berliinis, nüüd on minu laps vanaema juures ja mina Berliinis. Issssand kui vana ma juba olen, saate aru jah.

Mitte et ma oleks oma “kodukontorist” tahtnud kuhugi minna, aga otsustasime õhtul ikkagi kolleegiga kerge sushiringi teha. Sushi-smushi! Möödusime ühest bierhausist ja mõtlesime, et kui juba Berliinis, siis tuleb ikka õlut ja bratwursti süüa. Sõime maailma kõige halvemaid valgeid vorste, jõime väga head õlut, kuulasime ehtsat saksa šlaagrit ning naersime. Palju. Mitte sakslaste üle, vaid enda üle. Väga lõbus, meeleolukas ja muhe koht oli. Mitte et ma vabatahtlikult uuesti ise sellisesse kohta läheks, aga no kui Saksamaal… Meenutasime tööreise ja rääkisime kliente taga, heas mõttes. Vahva merereis on olnud. Üldse ei kahetse midagi. Ja nii tore, et viimaseks tööreisiks selle ettevõttega jäi just Berliin.

Palun vabandust, et siia lõppu nüüd ka üks kaubanduslik teadaanne tuleb, aga mulle lihtsalt meenus, et ma liitusin mõnda aega tagasi üsna tiheda reisigraafiku tõttu SafetyWings kindlustusega. Ma olen sellest ka kirjutanud (siin), praegu tundus paslik meelde tuletada teile kõigile, kes te ka palju reisite, millega tegu on ja miks ma just selle kindlustuse kasuks otsustasin.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.