it’s all about me

Hääl minevikust ehk tervendaja juures

/ / 1 Comment

Mõned nädalad tagasi sattusin ma rääkima ühe vana tuttavaga. Facebookis ja Instagramis me ikka suhtleme mingil määral, kuid need on ikka pigem sellised kommentaar siin- laik seal suhtlused, mitte palju rohkem. Aga nii nagu ma usun, et pole olemas juhuseid, usun ma ka, et iga asi peab juhtuma omal ajal ja ju siis praegu oli õige aeg uuesti suhtlema hakata.

Esiteks on see suhtlus mulle andnud mingit omal moel uut positiivset energiat. Kuidagi natuke Satu-vaibi tuleb sisse ning samas ka seda tunnet, et appikene, peale nii pikki aastaid ma lähen ikka kellelegi korda ja olen oluline. Teiseks olen ma abi saanud oma tervisemuredega.

Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale

/ / 2 Comments

Minult on ikka küsitud, et miks mu jaoks laulu-ja tantsupidu nii erilised on ja kui ma nüüd täiesti aus olen, siis mulle tundub see nii jabur küsimus, et ma isegi ei oska sellele vastata. Ma tahaks öelda, et laulu-ja tantsupidu on ju meie DNA-s, et kuidas siis teisti, aga vastan siis midagi sellist, et võib olla on see tingitud sellest, et ma olen nende saatel üles kasvanud, nendest on meie peres alati lugu peetud ning ma ei kujutaks ettegi, et ma kasvõi telekast neid ei vaataks. Laulu-ja tantsupidu on osake minust.

Ja juba ma valetan. Laulupidudega olen ma tõesti üles kasvanud, aga tantsupidu jõudis minuni alles umbes kümme aastat tagasi kui sõbrannal pilet üle jäi ja ta mind vaatama kutsus. Sellest hetkest olin ma lummatud. Kus ma varem olin olnud? Miks ma varem ei olnud näinud rahvatantsu ja tantsupeo ilu. Hea, et see viga sai parandatud. Kuid tõesti, kui lõpuni aus olla, siis lapse ja noorena jättis mind tantsupidu külmaks, samas kui laulupidu… See oli püha üritus.

Ma ei meeldigi kõigile?

/ / 9 Comments

Ma pean täiesti ausalt tunnistama, et mõnikord ma ikka veel võpatan kui ma saan teada, et ma ühele või teisele inimesele ei meeldi. Alles hiljuti selline hetk oli ja kuigi ma olin aimanud, et ma ei ole teatud inimestele karvamööda, siis ikkagi tuli veidike ootamatult kui minuni jõudsid kuulujutud, mida minust arvatakse. Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki ja nii see info liigub.

Jube vastik tunne on tegelikult ju. Ja me ei räägi siin inimestest, kes teavad mind vaid interneti kaudu, vaid ikka inimestest, kellega ma kokku puutun rohkem. Võõraste inimeste arvamus ei lähe nii korda, sest nemad ju ei tunne mind päriselt, aga kui ma ei meeldi inimestele, kes minuga kokku puutuvad, siis see tähendab, et päris mina ei meeldigi neile. Mitte et ma elaks nüüd mingis illusioonis, et ma arvaksin, et kõigile meeldin, peaksin meeldima või saaksin meeldida, aga lubage mul veidi selgitada, miks see teadmine mind ikka mõnikord natuke võpatama paneb.

Keskpärase keskealise peopäevade moepostitus

/ / Leave a comment

Nii umbes nädal tagasi suutsin ma Threadsis ühe oma riieteteemalise postitusega inimesi vist natuke pahandada. Selles mõttes, et keegi seal kritiseeris inimeste riietevalikuid ja mina siis ütlesin, et pean täiesti ausalt ütlema, et ka mina aegajalt olen nii pinnapealne, et ka vaatan, mis inimestel seljas on ning mõtlen, et miks sellised valikud. Mitte et ma inimesi kunagi riietuse järele lahterdaks või jumal hoidku arvamust kujundaks, aga olen ka lihtsalt inimene ning mõnikord lihtsalt ka arvustan, klatšin ning julgen seda ka tunnistada.

https://www.threads.com/@eveliiskundzujev/post/DLhFVuXMW5Y?xmt=AQF0ZzE9Pyiz8Fncv77sQllPLun9d1_8PG6vaAYhSs66bg

Tööpakkumised, kandideerimised ja tagasiside

/ / Leave a comment

Ma ilmselt olen sellest siin ka bloginud, et (vist) kevadel sain ma üsna ambitsioonika tööpakkumise – koht ja kõik kõnetas, palk oli imeline, aga mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem ma sain aru, et seal sooviti inimest, kes teeks ära nelja inimese töö. Ma olen seda juba proovinud ja isegi kui palk tõesti lõi silma särama, loobusin ma sellest pakkumisest. Eks ta ikka on kripeldanud natuke, aga täna tean ma, et see oli õige otsus.

Sest no lugege vaid mõned postitused tagasi, miks ma siin “suvepuhkusel” olen ja millega tegelen, eksju. Aga ei saaks öelda, et see ei oleks tekitanud sellist mõnusat egoboost’i – järelikult ma olen oma töös hea, mind tahetakse ja mulle ollakse valmis maksma. Ma sain sellest natukene innustust.

Selle aasta jaanid

/ / 4 Comments

Ma pean täitsa ausalt tunnistama, et eile oli mul meel täitsa mõru. Ma armastan jaanipäeva – kes eestlastest ei armastaks eksju? Isegi tuule ja vihmaga, see kuidagi kah selline omamoodi Eesti ilma poolt pakutud traditsioon ja oma peas olin ma jaanipäeva nii romantiliseks kujundanud. Saaremaa, mõnus seltskond, kaunilt kaetud laud, hõrgutavad toidu, hea jook ning lillepärjad, küünlavalgus, saun, lõkketuli. Ideaalne jaan.

Aga ma keerasin kõik p****e ja see tegi meele mõrudaks küll. Niigi see sundpuhkus on mult ära võtnud selle mõnusa puhkuseootuse tunde, teate ju küll seda tunnet kui teed veel viimaseid asju tööl, loed vaikselt päevi puhkuseni ja siis see jõuabki kohale…Mõnus magus suvepuhkus. A ma olen juba kuu aega “puhkusel”. Ja nüüd võtsin endalt jaanid ka ära.

See nö suvepuhkus

/ / Leave a comment

Mulle ei meeldi arsti juures käia. Punkt. Aga kellele tegelikult meeldib? No kui sa just ei ole Polkovniku lesk või Ervin Abeli tegelaskuju filmist Mehed ei nuta. Mina ei ole.

Mul on alati natuke piinlik oma tervisemuredest rääkida. Eriti kui varasem perearsti kogemus meenutas pigem vestlust… Wikipedia leheküljega. Kõik, mis mind vaevas, olid “ealised iseärasused”, aga nagu me teame, siis hiljem selgus: üks neist iseärasustest oli tookord hoopis puukborrelioos.

Ma tunnen, et ma olen täitsa katki

/ / 7 Comments

Juba mõnda aega olen ma end tundnud nagu selline katkise kõrvaga vanaaegne kohvitass. Vanatädi pärandus, mis on puhvetkapis ilus vaadata, aga kasutu. Katkine. Mu sees on olnud hästi palju segaseid tundeid. Ma olen neid püüdnud eemale tõugata, ma olen püüdnud mõelda, et tegelikult on kõik hästi, aga paar päeva tagasi sain ma aru, et ma elan ise selles eluvales, millest ma pidevalt jahun.

Väljast on kõik hästi. Ja kohati ongi kõik hästi, sest toredad hetked kannavad. Näiteks kui ma sõitsin paar päeva tagasi koju, siis hing oli päriselt päikest ja helgust täis Kuni selle hetkeni kui ma tegin lahti oma messengeri ja sealt vaatas mulle vastu tükeldatud laiba pilt. Siis ma murdusin.

Vilkuvate tuledega jäätiseauto*

/ / Leave a comment

Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas tädi Helju juures prouad õhtuti kokku kogunesid selleks, et vererõhku mõõta. Tädi Helju oli ainus, kel selline aparaat olemas oli ja nii ta siis enne “AK”-d selle pidulikult peeglikapi sahtlist välja tõstis. Ma natuke kartsin seda aparaati või protseduuri, sest esmalt pidi toas olema hiirvaikus, siis pressiti mingit koledat pruunikaspunakat pumpa, sätiti mingi kuuldetoru käe ümber oleva musta rihma vahele ning järgmisel hetkel hakkas kogu see krempel surisema, krabisema ja paisuma. Hiljem kõik prouad vaatasid oma tulemusi ja arutasid mingeid numbreid. Mõnikord võttis tädi karbikesest välja ka elektrilaineid meenutavad joonised, mida ka omavahel arutati. Mida seal arutada oli, sellest ma aru ei saanud. Aga neid vererõhumõõtmise õhtuid ma mäletan hästi. Üks omamoodi armas ja parasjagu veider lapsepõlvemälestus.

Ühesõnaga on vererõhuprobleemid mul alati seostunud vanemate prouadega. Kuniks ma siis ühel kaunil päeval teada sain, et olen ise üks selline vanem proua. Mitte ju väga ammu aega kutsus kolleeg mulle kiirabi ja tookord sain ma tegelikult juba aru, et pean asjasse tõsisemalt suhtuma, aga kas mina oleks mina, kui ma seda ka tegelikult teeksin. Küll unustasin ma hommikused rohud võtta, küll unustasin ma need üldse välja osta ja nii ka nüüd. Mul vahetati nädal tagasi rohud välja (sest selgus, et nii nagu keegi kommenteeris, siis mu NELI KUUD kestnud köha, mida ma olin ravinud juba ka ussisõnadega, oligi vererõhurohtude kõrvaltoime) ja uute apteegist välja ostmiseni ma ei olnud jõudnud. Nii sõin ma tiba kaootiliselt vanu tablette (ja köhisin!) ja lubasin, et kohe kohe lähen ostan. Kohe-kohe saabus alles täna hommikul peale seda kui ma olin öösel kutsutud kiirabi töötajate käest selle eest pragada saanud.

Kas teil on mõnikord läbikukkuja tunne?

/ / 5 Comments

Minul ausalt vahepeal on. Ja võib olla isegi mitte läbikukkuja tunne, vaid tunne, et vahet pole, mida ma teen, see pole piisavalt hea. Sealt edasi juba tuleb enesehaletsus, sest ega ei saagi piisavalt hea olla kui erilisi oskusi pole. Siis jälle iseendale pep talk, et sa ju tead, et teed päris palju asju hästi. Edasi jälle vastulause endale, et aga miks ma siis ei tunne seda. Ja kui mina tean, et teen midagi hästi, kas teised ka teavad ja nii arvavad või on see vaid lohutus endale. Ning lõpuks jõuan jälle tagasi küsimuse juurde, et olen siis läbikukkuja või mitte.

Võtame kasvõi lapse kasvatamise. Vahet ei ole mida ma teen, ikka ma tunne, et ma teen valesti. Natuke lohutab küll, et teised ütlevad, et nendel on samasugused probleemid, aga siis tuleb mõni draama ja ma mõtlen enda sees, et ega teil ikka ei ole küll. Te lihtsalt ei tea, millised meie draamad on. Või siis ma räägin neist draamadest ja on kaks varianti. 1) ma tunnen end kehvasti, et olen läbikukkuja, kes ei oska enda tundeid vaos hoida või mõistev olla, sest üks draama ei lõppe enne kui teine algab. Ja need ei ole seoses riiete ja koolitöödega, vaid viimane neist oli selline, et pidin lapsele ausalt ütlema, mida mina tunnen – et ta ajab meie pere lahku kui ta ei jäta meiega manipuleerimist. Siis ma tunnen end muidugi kehvasti, et lapsele sellise koorma peale panen, aga ütlesin ka Marekile, et Ida ei ole enam tita, vaid ta peab saama aru, et kõik ei keerle ümber tema ja ta tegevustel võivadki olla ka sellised tagajärjed. 2) ma tunnen end kehvasti, et sellest üldse räägin kusagil, sest 1) ma tunnen end nii läbikukkujana ka pereelus ja 2) läbikukkujana emana, sest lapsest, keda ma armastan üle kõige maailmas, nö halvasti räägin. Nii palju läbikukkumisi ühes pisikeses lõigus.