Minul ausalt vahepeal on. Ja võib olla isegi mitte läbikukkuja tunne, vaid tunne, et vahet pole, mida ma teen, see pole piisavalt hea. Sealt edasi juba tuleb enesehaletsus, sest ega ei saagi piisavalt hea olla kui erilisi oskusi pole. Siis jälle iseendale pep talk, et sa ju tead, et teed päris palju asju hästi. Edasi jälle vastulause endale, et aga miks ma siis ei tunne seda. Ja kui mina tean, et teen midagi hästi, kas teised ka teavad ja nii arvavad või on see vaid lohutus endale. Ning lõpuks jõuan jälle tagasi küsimuse juurde, et olen siis läbikukkuja või mitte.

Võtame kasvõi lapse kasvatamise. Vahet ei ole mida ma teen, ikka ma tunne, et ma teen valesti. Natuke lohutab küll, et teised ütlevad, et nendel on samasugused probleemid, aga siis tuleb mõni draama ja ma mõtlen enda sees, et ega teil ikka ei ole küll. Te lihtsalt ei tea, millised meie draamad on. Või siis ma räägin neist draamadest ja on kaks varianti. 1) ma tunnen end kehvasti, et olen läbikukkuja, kes ei oska enda tundeid vaos hoida või mõistev olla, sest üks draama ei lõppe enne kui teine algab. Ja need ei ole seoses riiete ja koolitöödega, vaid viimane neist oli selline, et pidin lapsele ausalt ütlema, mida mina tunnen – et ta ajab meie pere lahku kui ta ei jäta meiega manipuleerimist. Siis ma tunnen end muidugi kehvasti, et lapsele sellise koorma peale panen, aga ütlesin ka Marekile, et Ida ei ole enam tita, vaid ta peab saama aru, et kõik ei keerle ümber tema ja ta tegevustel võivadki olla ka sellised tagajärjed. 2) ma tunnen end kehvasti, et sellest üldse räägin kusagil, sest 1) ma tunnen end nii läbikukkujana ka pereelus ja 2) läbikukkujana emana, sest lapsest, keda ma armastan üle kõige maailmas, nö halvasti räägin. Nii palju läbikukkumisi ühes pisikeses lõigus.