Öine ärevuse/paanikahoog

Keskpärase keskealise tervisekroonikad on tagasi. Sest kui ma just olin tundmas, et nüüd hakkab küll ülesmäge minema see värk, siis võib olla mitteüllatuslikel põhjustel tuli tagasilöök. Kaks ööd magasin ma nii kehvasti, et üleeile öösel tuli meelde, et mul on ju ka unerohud, et miks ma end piinan, ning ma magasin pühapäeva öö vastu esmaspäeva nii sügavalt nagu Baymax.

Hommikul tegin silmad lahti kell kümme ja tundsin, et olen välja puhanud. “Eat. Repeat. Sleep,” mõtlesin ma ka eile õhtul, sest loogilisem tundus end välja magada kui suvaliselt Netflixi vahtida ja nii ma ka eile õhtul unerohu kasuks otsustasin. Igaks juhuks mainin, et ma võtan neid väga harva ja pigem püüan vältida, ma ei ole see tüüp, kes lihtsalt endale ravimeid sisse tahaks kallata peotäiteviisi.

Ega ma siis lõpmatuseni ei jää ohvrirolli

Jessas, kõik mu erinevad kanalid, meilboksid on täis toetavaid sõnumeid – ausalt neid on ühelt poolt nii tore lugeda, sest ju ma ikkagi tegin midagi, mis luges, aga teistpidi on tõesti ka valus. Pisarad on kusjuures otsa saanud, ju siis olen ennast täiesti tilgatuks nutnud. Aga kõikide nende toetavate sõnumite seas on ka ausaid sõnumeid, et selline avalik ohvrirolli võtmine head küll tuleviku (st uue töökoha leidmisel) ei tee.

Ma saan aru, et selline haavatud olek, ausalt ja avalikult oma pettumuse väjendamine ei ole midagi, mida peaks tegema, sest kes tahaks tiimi inimest, kes räägib avalikult oma läbipõlemisest, kaotusvalust ja emotsionaalsest segadusest, kes tahaks töötajat, kes ei varja, kui habras ta parasjagu on. Aga laske mul korraks selles ohvrirollis olla. Saate ju mu valust aru ja ega ma siis lõpmatuseni ohvrirolli ei jää. Ühel või teisel moel läheb elu edasi ning ma ise julgen arvata, et tegelikult ei saa see hetke ohvriroll mitte takistuseks, vaid on mu tugevus. Uus tööandja, kes on empaatiline, mõistab, et kui oled midagi teinud armastusega, siis inimlik ongi natuke leinata, ennast haletseda ja ohver olla.

Teate, mis kõige rohkem haiget teeb?

Esiteks loomulikult piinlikkuse ja häbi tunne. See tunne, kui arvad, et oled hinnatud ja oodatud tagasi, kuid tegelikult oled hoopiski üleliigne. Piinlik on, sest järelikult ma ei olnudki oma töös hea. Ma täiesti käsi südamel, arvasin, et olen ja selline kukkumine on valus. Sest miks mina. Sest ma olin kõige kehvem lüli. See, kes lisaks ka haigeks jäi.

Teiseks teevad mulle haiget teie toetavad sõnad. Kõlab jaburalt, aga loen neid kommentaare, et sina ju tõid pildile, sina tegid selle, sinuta poleks…Loen, nutan ja mõtlen, et kuidas ma teile kõikidele nii vale mulje jätsin, oskasin teeselda, et teen hästi. Sest jõuan tagasi esimesse punkti. Kui ma oleks teinud hästi, ei oleks mind koondatud.

Kas haigusleht maksab sulle töö? Jah, maksab küll

Kui palju erinevaid emotsioone võib tuua üks reede?
1) Olen kaks kuud töölt eemal olnud läbipõlemise pärast, kuid siiski poolsalaja mõtisklenud asjade kallal, mida teha, et sügis-talvine periood tuleks äge ja rahavarohke. Koos kohalike kunstiinimeste/ kogukonnainimestega oleme me töötanud ühe “secret projekti” kallal, mida teistele presenteerida kui tagasi tööl olen – juba esmaspäeval ja ma olen olnud nii elevil.
2)Aga see reede võib muutuda ka nii, et saad hoopis koondamisteate – nii nagu sain mina ja selleks ma valmis ei olnud. Kindlasti on inimesi, kes teevad seda tööd paremini, ma ei vaidle, aga ma tegin seda kindlasti kirega, arrmastasin oma tööd nagu see olekski see minu “thing”. Siiski vist mitte piisavalt. Valisin haiguslehe ja tervisepausi, sest kiirabi kuldkliendiks olemine muutus juba tüütuks. Ei olnud õige otsus. See maksis mulle mu töö, mida ma armastasin.
Mis ma selle kind of enesehaletsuesega öelda tahan? Ma tundsin, et olen stressist ja ületöötamisest üle saanud, võimelime tagasi minema, aga tänase päeva seisuga olen ma hoopis tööturul saadaval.
Ehk siis. Ma olen emotsionaalne. Segane. Omamoodi. Aga mul on tunnetus, mis töötab. Ma armastan ürituskorraldust, turundust, influencer marketingi, marketingi, mis suunatud väljapoole Eestit ja kui need veel on tiba “out of box”, mitte vaid “aesthatic”, siis see olen mina. Ei, ma pole vaid diip kunstiinimene – ma armastan ka Excelit ja analüüse, GA4 sai minu lemmik viimase paari aasta jooksul.
Keeli valdan ka. Eksporti ja strateegiaid ka. Päris hästi, ausalt. Tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kel sellist “saamatut” vaja oma tiimi? Palu tal mulle helistada – 50 18 942 või siis kirjutada eveliis.kundzujev@hotmail.com.
Usu, ma tean ja oskan asju!

Siin planeerisin ma just üht sügist Oiuteemalist näitust, et sel kohal elu sees hida, aga kahjuks jääb see projekt esitamata.

Uuesti tervendaja juures

Kui te oleksite selle nädala alguses näinud mu paistes jalgu ja kui te oleksite näinud, millised need nägid välja peale seda kui olin tervendaja juurest tulnud, siis te ei kahtleks selles, kas tema juurest käimisest on kasu. Aga pole ka midagi kui te kahtlete, nagu öeldud, minu eesmärk ei ole kedagi ümber veenda, vaid jagada oma kogemust.

Loomulikult on oluline osa tervenemises ka sellel, et ma ise usun seda. Kui ma oleks skeptik, siis poleks sellest ilmselt kasu. Aga ma olen arenenud, avatuma meelega ja alati valmis proovima erinevaid asju lisaks tavameditsiinile, kui me räägime mu tervisest. Loomulikult pean ma siin silmas mõistlikke asju, mitte minegid mms-värke, eksju. Muide, ka üks mu sõbranna läheb tema juurde abi saama ning kui ta oli püüdnud välja mõelda, kes on see minevikust väga hea tuttav, kelle juures käin, siis seda inimest ei oleks ka tema osanud pakkuda. Inimesed muutuvad. Muutunud on tema ja muutunud olen mina.

Kas ravitsejalt saab abi või on ta nagu päkapikud, ennustajad ja Eesti majanduskasv, mida pole olemas?

Ma ei tea, kas ravitseja on õige sõna, või tervendaja või on tegu lihtsalt inimesega, kes ravib teisi, aga sel polegi vahet, kuidas seda nimetada, mina ütlen ausalt, et olen nüüd kolm (või juba neli?) korda tema juures käinud ning kui mina abi saan, siis kõige olulisem on just see.

Nii nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis tegu pole mingi šamaanitrummiga paljajalu rohust seelikuga tantsijaga, kes vahepeal niisama kätega lehvitab (kuigi ma pean ka ütlema, et toon selle näite küll natuke naljaga, sest klišee, aga tegelikult ma ei alaväärista ka selliseid inimesi, igale oma). Mina usaldan seda inimest ja usun tema võimetesse.

Lugu sellest, kuidas ma Rootsi kruiisil käisin. Arstil.

On aeg proua polkovniku järjejutuks ehk varsti ma tõesti muudan selle blogi pealkirja ära “Keskpärase keskealise tervisemurede blogiks”, sest no kas siin viimasel ajal üldse muud juttu on. Vererõhud, tabletid, arstid, ravikuurid ja sellel ei paistagi lõppu olevat. Minu enda lollusest ilmselgelt muidugi.

Käisin mina siis ühel spontaansel kruiisil Stockholmis ja tõeliselt meelolukas oli. Või noh sõltub, mida keegi meeleolukaks peab. Mõne jaoks tähendab see laeval nosu täistõmbamist ja hommikuni jauramist, minu jaoks tähendas see päeva jooksul 18,7km ringi jalutamist ühes oma lemmiklinnas. Oli selline mõnus omas rütmis kulgemine ja nalja sai omajagu. Sellist meieperelikku nalja.

Ikka veel haiguslehel?

Lühike vastus on: jah. Aga veidi pikem vastus on see, et ma tunnen end kordades paremini kui kevadel ning pean ausalt ütlema, et täna on esimene hommik üle pika aja kui ma ärkasin hea tujuga, kuidagi värskena ja nägin uusi värve. Mis on omamoodi veider, et ma end värskena tunnen, sest mul ei tulnud eile õhtul und, mu sees oli rahutus, ärevus, süda kloppis ning lõpuks pidin ma magama jäämiseks võtma unerohtu.

Ma ei tea, kas ärevuse tekitas see, et mul oli täna uus arstiaeg ja ma tundsin ärevust, et pean jälle sellele noorele arstile rääkima oma probleemidest, andma aru, milliseid rohte ja kui palju ma olen võtnud ning millises olukorras, kas mul on juba selle ja tolle uuringu aeg olemas ning ma tegelikult olen rohte sassi ajanud ja ma ei mäleta, kuhu ma kardioloogi aja kirja panin endale. Sealt helistati nii ebamugaval ajal ja vuristati mulle ette kuupäev ja kellaaeg ja ma tean, et ma kuhugi kiiruga selle üles kirjutasin, kuid hetkel kui ma sellele mõtlema hakkan, siis mul on peas mingi kuupäev (mis raudselt on vale) ja ma isegi ei mäleta, kas see arst oli PERH-is või mujal.

Kuidas ma pettusega haledalt vahele jäin

Eks ma elus ikka olen nii ühe kui teise pettusega hakkama saanud. Kasvõi koolis spikerdanud, vanaema rahakotist paar krooni näpanud ja emale valetanud, et kindlasti sellel või tollel peol ei ole. Noh sellised pettused, mis jäävad ikka 25+ aasta tagusesse aega.

Marekile olen ka ehk paar korda jätnud ütlemata, et üks või teine asi garedroobis on uus ning öelnud hinnaks vähe väiksema summa kui tegelikkus, aga üldiselt ma tahaks ikka öelda, et oma täiskasvanueas olen ma suhteliselt aus vend olnud. Ja siis jään ma haledalt pettusega vahele.

Kas mind on maha kantud?

Ma saan aru, et inimestele meeldib intriig ja saladused ja paljastused ja muu selline värk, aga ma tahaks arvata, et minu blogi on juba pikemat aega (suht?) intriigivaba. See tähendab, et eks ma ikka ju avaldan veidi krõbedamalt või sarkastilisemalt arvamust, jagan ka mõningaid privaatsemaid mõtteid ning tundeid, aga sellegi poolest ma tahaks arvata, et mingit intriigi siit blogist ei leia.

Seepärast panebki mind natuke kulmu kergitama kui inimesed justkui tahavad seda tekitada ja kusagil sorkida, et äkki ikka midagi. Näiteks iga kord kui ma seda anonüümsete küsimuste asja teen instagramis ilmub sinna suht sarnase sisuga küsimusi.