Mõned nädalad tagasi sattusin ma rääkima ühe vana tuttavaga. Facebookis ja Instagramis me ikka suhtleme mingil määral, kuid need on ikka pigem sellised kommentaar siin- laik seal suhtlused, mitte palju rohkem. Aga nii nagu ma usun, et pole olemas juhuseid, usun ma ka, et iga asi peab juhtuma omal ajal ja ju siis praegu oli õige aeg uuesti suhtlema hakata.

Esiteks on see suhtlus mulle andnud mingit omal moel uut positiivset energiat. Kuidagi natuke Satu-vaibi tuleb sisse ning samas ka seda tunnet, et appikene, peale nii pikki aastaid ma lähen ikka kellelegi korda ja olen oluline. Teiseks olen ma abi saanud oma tervisemuredega.