Kuidagi eile magama minnes hakkasin ma mõtlema igasugu ärapanemise ja omavaheliste kangutamiste peale ning tundsin, kuidas mul sellistest asjadest on nii kopp ees. Vahet pole, kas see on mulle võõraste inimeste vahel, tööalaselt või algab peale lausa algkoolist, nii kopp on ees. Tahaks, et kogu aeg ei oleks elu mingi võitlus, vaid koostöö. Tahtsin sellest pikemalt kirjutada, aga siis sain aru, et sellega ongi peaaegu, et kõik öeldud. Mis seal ikka rohkem jahuda. Hea on kui oled nii naiivne või siis vastupidi nii tark, et oskad sellest end mitte häirida lasta.*
Järgmisel hetkel vaatasin, et Dexter on liiga kaua õues olnud ning sain aru kui palju olulisemaid asju kui pidev kemplemine, on olemas. Dexter tunneb end kodus nii palju turvaliselt, et kenasti saame ta ka õue ise lasta (pealegi keegi ei jaksaks temaga 67 korda järjest õues käia) ja ta teeb aias aina suuremaid tiire, kuid siis kaotab ta orientiiri ja läheb omadega täitsa rappa. Vaatasin igast aknast ja uksest, ei näe enam Dexterit hoovis, siis märkasin, et ta vaeseke oli leidnud aiaaugu ning oli omadega jõudnud täiesti vales suunas minna ega saanud aru, kus ta on ja kuhu peaks minema. Hommik vara. Kodukontor. Ma ei olnud loomulikult veel riides, aga koer oli ju vaja tuppa aidata. Mis ma siis muud tegin kui tõmbasin oma palja tagumiku peale mantli, torkasin jalga uggsid ja läksin koera koju aitama -15 kraadise pakase ja palja tagumikuga.