Ma mäletan lapsepõlvest, kuidas tädi Helju juures prouad õhtuti kokku kogunesid selleks, et vererõhku mõõta. Tädi Helju oli ainus, kel selline aparaat olemas oli ja nii ta siis enne “AK”-d selle pidulikult peeglikapi sahtlist välja tõstis. Ma natuke kartsin seda aparaati või protseduuri, sest esmalt pidi toas olema hiirvaikus, siis pressiti mingit koledat pruunikaspunakat pumpa, sätiti mingi kuuldetoru käe ümber oleva musta rihma vahele ning järgmisel hetkel hakkas kogu see krempel surisema, krabisema ja paisuma. Hiljem kõik prouad vaatasid oma tulemusi ja arutasid mingeid numbreid. Mõnikord võttis tädi karbikesest välja ka elektrilaineid meenutavad joonised, mida ka omavahel arutati. Mida seal arutada oli, sellest ma aru ei saanud. Aga neid vererõhumõõtmise õhtuid ma mäletan hästi. Üks omamoodi armas ja parasjagu veider lapsepõlvemälestus.

Ühesõnaga on vererõhuprobleemid mul alati seostunud vanemate prouadega. Kuniks ma siis ühel kaunil päeval teada sain, et olen ise üks selline vanem proua. Mitte ju väga ammu aega kutsus kolleeg mulle kiirabi ja tookord sain ma tegelikult juba aru, et pean asjasse tõsisemalt suhtuma, aga kas mina oleks mina, kui ma seda ka tegelikult teeksin. Küll unustasin ma hommikused rohud võtta, küll unustasin ma need üldse välja osta ja nii ka nüüd. Mul vahetati nädal tagasi rohud välja (sest selgus, et nii nagu keegi kommenteeris, siis mu NELI KUUD kestnud köha, mida ma olin ravinud juba ka ussisõnadega, oligi vererõhurohtude kõrvaltoime) ja uute apteegist välja ostmiseni ma ei olnud jõudnud. Nii sõin ma tiba kaootiliselt vanu tablette (ja köhisin!) ja lubasin, et kohe kohe lähen ostan. Kohe-kohe saabus alles täna hommikul peale seda kui ma olin öösel kutsutud kiirabi töötajate käest selle eest pragada saanud.