Ma ei taha moraali lugeda või targutada, sest mitte midagi ei muuda seda, et jälle on kolme noore inimese elutee traagiliselt lõppenud ja mitte miski ei leevenda vanemate, perekonna ja sõprade valu, kuid ometigi pean ma selle traagilise õnnetuse taustal küsima, millal ometi muutub see, et hulljulgust ei vaadata kui midagi ägedat. Ka selle õnnetuse taga on ilmselt hulljulgus ja soov end proovile panna ning oma oskusi demonstreerida. Ma ei taha spekuleerida, kuid olen minagi noorena istunud autos, mis sõitis tunduvalt kiiremini kui lubatud. Ma olin ainus, kes lootis autost esimesel võimalusel välja saada, elusalt, teised õhutasid juhti veelgi rohkem gaasipedaalile vajutama. Ma olen istunud autos, mis tegi Tallinn-Tartu maanteel hulljulgeid möödasõite selleks, et uhkustada nii oma oskuste kui auto võimsusega, ma palusin juhil see lõpetada, siis ma juba julgesin öelda, et minu jaoks ei ole hulljulguses mitte midagi ägedat. Sest ma olen liiklusõnnetuses kaotanud väga lähedase inimese. Me keegi ei tea täpselt, mis selle õnnetuse põhjustas, sest meile ei meeldi sellest rääkida, leinast üle saamine on olnud pikk protsess, kuid suure tõenäosusega lõpetas ka siin ühe noore inimese elutee hulljulgus.
Ka ma ise olen liiklusõnnetuse põhjustanud, põhjuseks mitte hulljulgus, vaid magamatus ja halb nähtavus. Tollel teelõigul oli lubatud kiirus 50km/h. Minu auto läks mahakandmisele. Õnnetuse põhjustasin küll mina, kuid väga vabalt oleks võinud juhtuda, et seaduskuuleka liikleja asemel oleks olnud mõni hulljulge, kelle jaoks 50km/h tollel teelõigul tundub arusaamatu piirang. Sellisel juhul vaataks mina ja Ida Mareki tegemisi pilvepiirilt. Ma ei oska ette kujutada, milline valu on lapse kaotanud vanemate südames, kuid ma tean, mida ma tundsin tol hetkel kui kärssava auto tagaistmel oli uppi läinud turvatoolis kolmenädalane Britt Ida. Ma tänan oma kaitseinglit, kes tol hetkel meiega oli, sest nii mina kui Ida pääsesime ilma ühegi kriimuta ning ka teise auto juht jäi terveks.
“Minu emme!” ütleb Ida aina tihedamini kõige meelamal häälel ja paneb käed ümber mu kaela. See on tunne, mida sõnadega kirjeldada ei saa. Ma tahan, et võimalus midagi nii võimast tunda jääks alatiseks. Sellepärast on mu suurim hirm hulljulgus. Mina ise võin olla seaduskuulekas liikleja, kuid kui vaadata tõusvat statistikat roolijoodikute kohta, siis mul on teinekord lihtsalt hirm, eriti peale traagilistest liiklusõnnetustest lugemist. Tihti mahub kahjuks traagilise liiklusõnnetuse ja hulljulgusega ühte võrrandisse ka alkohol. Ma olen näinud purjus isa, kes lapsega koju hakkas minema, lubas naisele, et võtab takso, kuid salaja võttis siiski naise taskust autovõtmed, pani lapse kõrvalistmele istuma ja tahtis sõitma hakata. “Ennegi ju sõidetud ja vaid paar kilomeetrit,” õigustas ta ennast kui sõbrad ta peatasid. Sada korda võib selline sõitmine hästi minna, kuid saja esimene kord enam mitte. Ma ei suuda mõista, mis toimub vanema peas, kes lisaks endale seab ohtu ka oma lapse elu. Kuidas üldse tuleb inimesel mõte purjuspäi rooli istuda? Ma olen autoga linna läinud ja sõbrannadega paar kokteili joonud, peale paari tundi samuti tundnud, et ma ei ole ju purjus, et võiks vabalt autorooli istuda. Aga ma ei tee seda. Mitte kunagi. Auto jääb parklasse ja mind viib koju takso. Täiskasvanud inimesena ei tule mulle pähegi teha midagi nii hulljulget, et riskida enda ja teiste eludega. Kui tahad juua, käi jala või sõida taksoga! Tundub nii elementaarne teadmine, kuid ometigi on liiga palju neid, kelle jaoks see on vaid mõnitav piirang. Sest minuga ei juhtu, mina oskan autot kontrollida, ma ei ole ju purjus – need on piinlikud vabandused, millel pole mingit tähtsust, kui peaks juhtuma kõige hullem.
Täpselt sama on liikluspiirangutega. Need ei ole välja mõeldud meie ahistamiseks või kiusamiseks, kiiruspiirangud ja kinnitatud turvavööd on meie endi turvalisuse pärast. Kas te kujutate ette, et nii umbes 15 aastat tagasi oli meganõme sõita kinnitatud turvavööga? Kinnitatud turvavööga sõitsid vaid memmekad ja argpüksid. Mina olin siis veel kõrvalistuja rollis, kuid teiste eeskujul ei kinnitanud loomulikult ka mina turvavööd. Täna ei tuleks ilmselt suurem osa meist selle pealegi, et autosse istudes mitte turvavööd kinnitada. See nõme trend sai murtud.
Aga kas tuleb ka aeg kui hulljulgus ja kihutamine ei ole enam popp? Ma ei ütle, et kõik noored peaksid tegelema vaid turvaliste hobidega ning maletama või marke koguma, kui sind tõmbab kiirus ja autod, siis on olemas autosport. Kui ma vaatan you tube’i noorte poolt üleslaaditud videosid nende hulljulgetest hobidest, tahaks ma Idat elu lõpuni kodus hoida, et teda vati sees kasvatada ja kõikidest ohtudest eemal hoida, kuid ma tean, et see ei ole võimalik. Selle asemel on minu soov hoopis lihtsam. Ma tahan, et temast kasvaks mõistlik noor naine, kes väärtustab ühiseid grilliõhtuid sõpradega, rannapidusid, hubaseid õhtuid raamatu seltsis või teleka ees, kes naudib elu ning on piisavalt julge, et öelda oma sõpradele, et hulljulgus igas vormis on nõme. Elul on nii palju rohkem pakkuda kui paar minutit adrenaliinitulva, mis võib panna südame kiiremini lööma, kuid võib ka selle löömise üldse peatada. See ei ole riski väärt.
Iga kord kui näen jälle mõnd vanemat, kes paneb lapse küll turvatooli aga rihmu korralikult ei kinnita või paneb auto tagaistmale 4-5 last siis tahaks neid raputada ja küsida kas tõesti on odavam uus laps teha kui olemasolevaid elus hoida??!! Olen seda korduvalt ka küsinud. Vastuseks olen reeglina saanud ülisuured üllatunud silmad ja selgituse, et TEMA sõidab ju väga korralikult ja üldse sõidab ta vaid ümber nurga ja eelmisel nädalal kui ta samamoodi tegi siis mitte midagi ju ei juhtunud… Ma ei mõista kuidas võtab keegi enda kätte vastutuse teise inimese elu eest? Vahet pole kas sõpru täis autoga kiirust ületades või oma laps tagaistmel püsti seismas külateel kulgedes… Me saame ju vaid vastutada enda tegude eest ning maandada riske nii palju kui võimalik.
Huuhh…Selle loo peale vajus mul lihtsalt suu niivõrd ammuli, et ma ei osanud reageeridagi terve päeva. Kõik mis nende konkreetsete poiste kohta öeldakse nüüd on muidugi tagantjärele tarkus, mis on täiesti jumala mõttetu nähtus. See nende käitumist ei muuda, see neid tagasi ei too. Tegelikult ei ole hulljulge olla popp nagu sa ütled, noored mehed on aegade algusest peale olnud hooletumad kui naised. Statistiliselt sünnib poisse maailmas isegi rohkem kui tüdrukuid. Loodus või mis iganes on selle nii seadnud, sest noori mehi saab ikka hukka – sõjad, rumalad õnnetused, kaklused jms konfliktid. Öelsakse ju lausa, et sõjad saavad alguse osalt siis, kui noorte meeste osakaal ühiskonnas on liiga kõrge. Traagiline ja kurb küll, aga see pöörane riskimine on vist nende loomuses. Noored naised on üldjuhul alalhoidlikumd. Aga ma mõtlesin, et kui laps peaks jääma vahele kiiruseületamisega ja vanemana saaksin sellest teada, siis oleks see ainukene kord, kui ma oma lapsele keretäie annaks. Olgu ma temast väiksem või mida iganes, aga peksa kuramus saaks. Paraku harilikult ei ole enam kellelegi kerepeale anda, kui kiiruseületamine on aset leidnud ja sellest teada saadud, pole lihtsalt enam seda last. 🙁
P.S. Ega ma tegelt ei tea, kuidas ma vanemana käituksin, mul ei ole veel lapsi, kobisen siin teoreetiliselt baasilt.
Ma siiani kui vaatan selle loo kohta uudiseid, tunnen kuidas mul käib selline tuline jutt läbi kerest. Nii kurb ja raske on. Võib olla ma muidugi sõnastasin oma mõtte valesti, sest ehk tõesti pole asi popiks olemises, vaid selles, et mehed lihtsalt riskivad rohkem, igatahes on see traagiline, isegi kui loomuses. Ja Ida saaks küll korraliku keretäie kui ma peaksin saama teada, et ta mõnes kihutavas autos on olnud. Kas kaasreisija või juhina. Samas mõtlen ma, et kui kihutamine lõpeks sellega, et oleks kellele ikkagi kere peale anda, siis ilmselt oleks hoopis kergendus ja rõõm, et laps elus, et keretäis läheks meelest. Ei tea, sülitan igaks juhuks kolm korda üle õla , et ei peaks sellises olukorras olemas kunagi.
Aga et jutt ei jääkski tagantjärele targutamiseks, siis ma mõtlen et rohkem peaks olema teavitust, koolitusi, kampaaniad, et kõigile kuluks pealuu sisse, millised on kihutamise tagajärjed. Turvavöö kampaaniad olid ju edukad.
Ma mõtlen, et sellised suhteliselt räigelt näitlikustavad kampaaniad peaksid olema koolides. Praeguseks on ilmselt oluliselt rohkem koolilapsi, kes saavad juba õpingute ajal load, kui oli näiteks 20 aastat tagasi. Ja mis siis kui neile näidatakse koolis loengu käigus lõõtsaks sõidetud autosid ja videosid kohutavatest õnnetustest. Linnaruumis mingid plakatid jms ei sega noori, mulle tundub, nad ei vaata linnas nii palju ringigi, et tänavat näha. Telekas vist ikka on olnud reklaame, kus raskete õnnetuste ohvrid räägivad, mis nendega juhtus vms. Pigem võiks see lähenemine olla personaalsem mitte umbisikuline. Mina olen raskete liiklusõnnetuste tõttu kaotanud kaks klassivenda. Kummaski õnnetuses ei olnud nad ise süüdi, aga elu nad sinna teele jätsid, olles lihtsalt õnnetult valel ajal vales kohas. Samal ajal ei ole ma kindel, kas see ennetustöö nende õnnetuste süüdlaste puhul oleks vilja kandnud. Aga lihtsalt kurb on, kuidas enda ja teiste eludega niivõrd kergekäeliselt ja hoolimatult käitutakse.
Suurepäraselt kokku võetud.
Nõustun Sinuga täielikult. Ka mulle tundub, et liikluseeskirjade eiramine on liiga paljude inimese jaoks normaalsus ja vahel lausa uhkuse asi. Auto on inimese käes samal pulgal lahtise tulega, mis põleva küünla või mõnusa lõkke näol on tore taltsas, aga hetke pärast võib hävitada kogu elu. Kahjuks ei osata hinnata, kui kiirelt võib kõik läbi saada, ja kui suur roll on inimesel endal, et neid olukordi vältida (õige sõidukiirus, turvavarustus, juhtimisele keskendumine, sõiduki korrashoid).
Ning ka minul on hirm, ehe ja suur hirm, et minu või mõne mu lähedasega juhtub liikluses midagi koledat. Näiteks, kui mu vanemad on meil külas ning tagasi koju sõidavad (70km), ei saa ma enne rahu, kui olen kindel, et nad jõudsid kenasti kohale. Mind ajab iiveldama mõte, et nendega võiks midagi juhtuda, kuna teel on ka uljaid rullnokkasid ning lihtsalt, vabandust, tonte, kes seavad teiste elu ohtu.
Olen noorena olnud korduvalt liikluseeskirju eiranud autodes. Lubadeta juhid, liigne kiirus, ohtlikud manöövrid… Kahjuks mäletan sellest ajast ka mitmeid noori, kelle elu neil sõitudel lõppeski. Aga minu jaoks polnud need kunagi lõbusad, pigem verdtarretamapanevalt hirmsad. Ühel korral näiteks üritasin oma kaabakast noormeest maha jätta, mille peale ta gaasipedaali põhja surus ja ütles, et enne jalga ära ei võta, kui ma pole lubanud, et me ei lähe lahku. Ja niimoodi siis istud seal, surm silme ees, ning vannud igavest armastust.
Minu jaoks on vastik kuulda, kui inimesed räägivad lõbustatult, kuidas nad kusagilt metsavahelt suvilani sõitsid ja lootsid, et “mente” ei trehvaks, sest olid nii purjus; ja siis koju jõudes oksendasid – “oh oli alles hea pidu”. Ma arvan, et liiklusõnnetuses osalemine on niigi ränk hoop igale normaalsele inimesele, ja ma ei suudaks elada teadmisega, et ma tagajärgedele omalt poolt kuidagi kaasa aitasin.
Aitäh, et sellest kirjutasid.
Minuga on selline lugu, et ma ei karda üldse enda pärast, aga nagu sinagi ei talu ma mõtet, et midagi võiks juhtuda minu lähedastega. Eriti veel mõne “tondi” süül, kes lootiski autoga koju hiilida, nii, et “mentidele” vahele ei jääks. Ma ei taha üldse kõlada nagu mingi kuivetanud vanamutt, aga ausalt ma tunnen, et elul on nii palju pakkuda, et sellega riskida ilma igasugu põhjuseta. Üks mu tuttav riskis hiljuti eluga, et põlevast laudast loomi välja aidata. Sellistest riskidest saan ma aru, aga nii sama ” for fun” riskid on minu meelest debiilikute “meelelahutus”
Ma olen mitmeid kordi palunud kaasreisjana autojuhil kiirust vähendada, kui sõidetakse üle kiirusepiirangu. Kui pilgud võiksid tappa, siis oleks ma juba mitu korda soolas. Kõige enam olen kuulnud vastuväited, et ega nemad siis õnnetusi ei põhjusta ja kõige halenaljakam – kiirusepiirangu ületamisel ja valel sõidukiirusel on vahe sees st kui teised ennast vigaseks või surnuks sõidavad, vangutatakse pead ja kirutakse hulljulgeid juhte, ent oma kiiruse ületamisel ei tehta teist nägugi. Ei mõista inimesi, kes arvavad, et meie teedel ja halbade ilmadega võib 100km tunnis sõita või kes üldse arvavad, et nemad viga ei saa.