Iga kord kui ma lähen Dexteriga arsti juurde, saan ma aru,miks tema kindlustusmakse on kallim kui mu auto oma. Lähen ühe murega arstile, tulen tagasi kolme rohuga hoopis teiste murede vastu. Nii ka täna.
Läksin temaga tervisekontrolli ja silmi üle vaatama, aga ravima hakkame kõigepealt käppasid. Silmaarst, et saada teada, kui pime ta täpselt on ja mis edasi saab, ootab meid ees uuel nädalal.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis Dexterist võiks ilmselt kirjutada raamatu. Ta ei ole lihtne koer, selles mõttes, et ta on suur, jonnakas, kohmakas ja ära hellitatud ehk siis ta teeb laias laastus, mida tahab ja mitte tema ei ela meie majas, vaid meie elame tema majas. Kui härra tahab kisselli, siis härra võtab kisselli. Kui härra tahab kuulata transistorit, siis härra kuulab transistorit.
Kõige selle kasvatamatuse juures, mille puhul mina pean endale tuhka pähe raputama, on ta suur ja armas mõmmik. Sõbralik pätipoiss. Ja koerahoius on ta käinud vähemalt kümme korda, kunagi pole temaga probleeme olnud. Nii et arvasin ma ka seekord kui ta teise hoidu kui need, millega ta harjunud on, panin. Seda enam, et tegu on tuntud loomahotelliga ja mingil põhjusel arvasin, et midagi ei saa viltu minna, sest ilmselt töötavad seal professionaalid, koeratundjad. Aga viltu läks kõik.
Mul on tunne, et see blogi võtab 2024 aastal ikka hoopis uue suuna, sest olgem ausad ei seksi- ega s**ajutte pole siin kunagi varem väga palju olnud, aga nüüd on mul peas selle aasta kaks esimest postitust, millest üks räägib suuseksist ja teine päriselt number kahest. Ja ma ei hakka rääkima ka nendest teistest teemadest, mis mul mustandites on.
Ma ei tea, mis on juhtunud. Labane värk, on-on, aga ma lihtsalt pean need ära rääkima. Üks neist on, vähemalt mu enda arvates, naljakas, teine eluline. Või siis saaks selle liigitada ka kategooriasse “karma” või “kättemaks”.
Mul on tunne, et ma kohati olen ikka päris naiivne. Näiteks kunagi ammu kui Norra lasteaiast sain kõne, et lapsel on täid pidin ära minestama, sest esiteks ma olin arvanud, et täid surid välja koos nõukaajaga ja teiseks mõtlesin, et nii, nüüd kõik arvada, et see vaene Ida-Euroopa pere on lasteaeda täid toonud.
Selgus, et täid olid lasteaedades hoopis täiesti tavaline teema. Jube ebameeldiv, aga vähemalt sain teada, et pole midagi sellist, mida peaks varjama nii nagu vanasti, siis kui ma koolis käisin ja mu lõige suurem hirm oli kui täikontroll peaks täid avastama. See oleks kõige suurem häbi. Ükskord mul siiski õnnestus täid saada ja issand, kuidas tädi Helju möllas mu juustega, et lahti neist saada ja et jumala eest keegi teada ei saaks. Häbi missugune. Mida teised arvavad. Ja nii edasi.
Vaatasin, et eile tekkis blogimaastikul väikest sorti vastuseis. Ühed, kes leiavad, et lemmikloomade advendikalendrid ja kingitused on turult puuduv nišš, ja teised, kes leiavad, et selline asi on täielik jama, sest ülehinnatud ja kes üldse loomadele kinke teeb. Mina ise ei kuulu kumbagi leeri. Advendikalendrit, mis oleks sobiv Dexterile, pole leiutatud ilmselt. Suurust pean silmas. Meie maja ei ole nii suur isegi, et Dexteri advendikalender sinna mahuks. Aga kingitused lemmikutele iseenesest, miks mitte. Dexterile sünnipäevakoogi olen küll ostnud (selle üüratu kalli ja tillukese, nimi ei tule hetkel meelde).
Laias laastus ma lemikloomade kinkide sihtgrupp ei ole, sest olen nii kehv külaline, et mul ei ole isegi sõprade lastele meeles midagi kaasa võtta, rääkimata siis lemmikutest, aga see olen mina. Õnneks on ka teist tüüpi inimesi. ja noh kas seda ettevõtmist just maha peab tegema? Või üldse kellegi ettevõtmist? Ilmselt mitte. Olen ise ka muidugi selle vastu eksinud ja irvitanud higimatitajate ja minu jaoks kummaliste äriideedega lagedale tulnud inimeste üle. Aga viimasel ajal olen ma püüdnud rohkem “freudenfreude” tüüp olla. “Schadenfreudet” olen ma liiga palju võib olla omal nahal kogeda saanud ja tean seda torkavat tunnet.
See on nüüd õpetlik lugu sellest, kuidas ei tohi eeldada kõige halvemat. Aga samas keda sa ikka esimese hooga süüdistad? Ikka seda, kel mokad alati rasvased.
Ja kellel on meie peres alati mokad rasvased?
Laupäeva hommik. Kuulen alumiselt korruselt tavapärast niutsumist. Kell näitab 5.57. Peidan pea patjade alla ja keeldun Dexterile järgi andmast. Kell 6.30 ma enam ei suuda, sest ega Dexter pole rumal. Tuleb vaid piisavalt kõvasti niutsuda ja küll ma alla tulen. Ta ju teab.
Tulen alla. Teen härrale lahti terrassiukse ja keeran diivanile edasi magama. Ma keeldun nii vara laupäeval liikumast. Kolaki, viskab ka Dexter end põrandale magama. Missioon on täidetud. Ma olen alumisele korrusele kupatatud, ei saa ju nii, et olen ülemisel korrusel, kus on veel see kass ka. Mine tea, äkki magab teine veel kaisuski. Seda ei saa lubada. Kass olgu üleval. Mina all. Dexteri valvsa pilgu all.
Ütleme nii, et ega ma ei ole just seda tüüpi inimene, kes palju asju ette mõtleb, aga kunagi saavad vist minusugused inimesed ka täiskasvanu(ma)ks või siis on vitsad nii palju peksnud, et kindlustus, mida ma nooremana pidasin mõttetuks raharaiskamiseks, on minugi jaoks muutunud elementaarseks.
Võib olla ka tõesti põhjusel, et mul ei ole suuri säästukontosid, kust igaks ootamatuseks näpistada, aga et mitte “käsi pikkas olla kui näiteks reisil peaks midagi juhtuma” nagu mu “sõbrad”, anonüümsed kommeneterijad, on öelnud, siis olen ma alati teinud reisikindlustuse. Kindluse mõttes. Ja nüüd olles tagant järgi targem, ka selleks, et mitte enam kunagi avalikult abi paluda. Rohkem pahandust ja pahameelt kui ma oleksin oota osanud.
Ma saan päris palju “soovilugusid” Dexteri kohta ja ärge üldse arvake, et mulle ei meeldi nendele küsimustele vastata. Kui Hugo muutis mu koerainimeseks, siis Dexter muutis mu “tibuemmeks”. Teate küll, selliseks, kelle jaoks tema “tibu” on kõige armsam ja kõige ilusam ning mitte kunagi ühtegi pahandust ei tee. Loomulikult on “tibuemmede” “tibud” ära hellitatud, nii et Dexter ei ole siin ka mingi erand. Oli ja jääb minu beebiks.
Beebi on tema kohta juba muidugi palju öelda, sest tegu on kahe-aastase noormehega, kes on kasvanud suuremaks kui ma eales oleks osanud arvata. Üldiselt olen ma ta suurusega ära harjunud, seda enam, et ta ise ju arvab jätkuvalt, et ta ongi pisike sülekoer, kuid mõnikord ma vaatan pilte ja mõtlen, et dämn, see on ikka üks suur kogus koera. Ja no kui ta sülle ronib ja ma tema all hingata ei saa, siis ma tunnen ka, et umbes 70 kilo koera on päris arvestusväärne hulk koera. Öelge, mis tahate, mina kutsun teda jätkuvalt beebikoeraks.
Koos Elli ja Baymaxiga on mul olnud viis kassi ja kuigi ma tean, et nii ei ole ilus öelda, sest üks õige kassimamma ei vali oma “karvaste beebide” (kui olete “6 kangelast” multikat näinud, siis see väljend on ju naljakas) seas lemmikuid, siis Elli on minu arvates kõige ilusam ja armsam kass, keda ma näinud olen. Mitte et ma ütleks, et teised ei oleks ilusad ja armsad, aga Elli on minu arvates kassimaailma kaunitar. Habras ja tilluke. Konksus sabaga ja lihtsalt nii ilus, et ma armusin temasse esimesest silmapilgust.
Kahjuks ei armunud temasse Baymax. Ma tunnen natukene selles oma süüd, sest ega ma ju kasside hingeelu ja käitumist ei tunne, aga kui me Elli koju tõime, siis ta oli julge ja uudishimulik. Mina panin ta Baymaxiga ühest toidunõust sööma ja Elli tõesti ei kartnud suurt kassi, hakkaski sööma, aga Maxile see ei sobinud, ta virutas Ellile käpaga ja sellest hetkest alates oli nende vahel nagu must kass läbi jooksnud. Me proovisime nii ja proovisime naa. Vahepeal tundus, et nad teevad edusamme ja me saame ikkagi hakkama, et laseme asjal omasoodu kulgeda ja küll nad lõpuks sõpradeks saavad. Mid aeg edasi, seda rohkem Max väikest kassi terroriseerimas käis ja nii oli Elli suurema osa ajast Ida toas teki all peidus. Tuli välja vaid siis kui keegi meist seal öösel temaga magas. Siis oli ta julge kassilaps, kes parkuuris ja ronis kardinates, mängis oma palliga. Päeval ei tulnud ta peidust välja ka siis kui uks kinni oli. Ja uks oli kinni praktiliselt kogu aeg, sest Max käis sõi ta söögi ära, pissis ta liivakasti ja nagu muuseas läks virutas ka käpaga. See kõik tähendas ka seda, et Elli ei käinud oma liivakastis. Mkm, mitte et ta ei oleks osanud, vaid ta kartis ja nii pissis ta pidevalt ka voodisse, riietesse – ühesõnaga sinna, kus ta parasjagu peidus oli. Ei, me ei pahandanud temaga, sest me ju saime aru, miks ta seda teeb.