Kui me olime end diivanile sättinud multikaid vaatama ja Dexter …hmm… tahaks öelda kaissu puges, aga tegelikult ta lihtsalt laotas oma tagasihoidlik kere üle meie…meiega liitus, tabasin ma end mõttelt, et pleedi pole vajagi. See koer on sama suur nagu see 6m2 suurune Napsie Jumbo pleed.
Btw, väga soovitan, ei ole enam nii, et igaüks poeb diivanil oma pleedinurga alla, vaid me mahume kõik mõnusalt ühe suure pleedi alla, jube mõnus on. Random reklaamisekund sai ka sisse poetatud, you´re welcome.
Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla, hommikul trepil ootab, wc-sse ja vannituppa kaasa trügib, sunnib mind jalutama ja mida rohkem seda parem, on sõnaseletamatu. Ta lihtsalt ongi meie Dexter! Ega meie peresse ükski “normaalne” koer ei sobikski.
Aga ta ajab mind aegajalt hulluks küll. On üks asi, mida ta absoluutselt ei tee ja ma ei oska seda ka kuidagi õpetada. Ta ei ole üksinda õues. Meie hoovis. Ilma meieta. Isegi siis kui üks on väljas ja teine toas, siis ta tahab tuppa. Ärge palun saage sellest, kuidagi valesti aru, et me ei tahaks, et ta toas oleks, muidugi tahame, ta on meie pere liige, aga kui on ilusad ilmad või näiteks külas keegi, kes kardab koera, siis tahaks, et koer oskaks õues olla. Mida teeb aga Dexter?
Kui ta välja lasta, siis ta hakkab lihtsalt terassi aknale hüppama, terve pikkuses ja te ilmselt olete näinud kui suur ta on, tagajalgadel olles on ta minust pikem. Selle hüppamise pärast ei ole meil ka see aken kunagi puhas, vaid kogu aeg terves ulatuses dexteri käpajälgi täis. Kui ta avastab, et siit sisse ei saa, kraabib ta läbi kõik ülejäänud aknad, hüppab garedroobi aknale, köögiaknale ja siis välisuksele. Köögiakna ja garderoobi akna aknaplekkidest on mul suhteliselt suva, aga kogu meie metallist esiuks on täielikult ära kriibitud ja näeb välja nagu tahaks karu meile tuppa murda. vahemärkus ja poolnali – kas keegi välisustele ei vaja reklaami ja tahaks koostööd teha?
Ja nii ta käib ja hüppab ja haugub, kuniks me anname alla ja ta sisse laseme. Muidugi on see vale, sellepärast ta ilmselt järgi ei jätagi, sest ta teab, et lõpuks me anname alla, aga no majast hakkab kahju. Alles olime vanaema ja tädi-onu juures külas, proovisime seal ka Dexterit õue jätta, aga no lõpuks andis onu alla, sest neil on just värskelt ehitatud maja ja kahju, mida Dexter suudaks majast väljapool korda saada, on suurem kui see, mis ta korda saadab toas. Ühesõnaga – see ajab mind hulluks, et ta ei taha õues olla üksinda. Kõik, kes siiani on tundnud vastupandamatut soovi mind koera teemal harida, hurjutada, õpetada, eriti siis kui ma ei ole abi palunud, siis nüüd on teie kord. Ma päriselt ootan ja palun õpetusi!
Teine sama teemaga seotud nö mure on tema sisse ja välja siiberdamine. Saan ma arvuti taha istuda kui juba nõuab Dexter õue, lasen ta õue ja sekund hiljem on ta toas. Niutsub ja tahab uuesti õue. Kui siis uks kinni panna, et ole ometi õues, hakkab toimuma esimene – see ustele ja akendele hüppamine. Jätan ukse lahti (mõnikord isegi siis kui tegelikult on veel külm, istun parem pleedi all ja külmetan, sest ma ei viitsi teda kogu aeg sisse ja välja lasta, eriti kuna see on tõesti vaid minutiks), aga siis ta ei lähe õue. Jääb avatud ukse ette lihtsalt magama. Võimalik, et tal on toas palav, aga just sellepärast ma ju tahaks ka, et ta oskaks õues olla.
Nii et palun õpetage mind! Päriselt!
PS: PALUN ÄRGE LUGEGE SIIT VÄLJA, ET KAHETSEME DEXTERI VÕTMIST! Kindlasti mitte, ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu, aga on okei, et koeraomanikul on ka mõnikord mured, eksju?
Mäletate veel seda aega kui toimus blogiauhindade jagamine ja oma blogi tuli mingisse konkreetsesse kategooriasse liigitada? Ma olen alati oma blogi arvamusblogiks pidanud, aga kui ma nüüd enda ümber ringi vaatan, siis aastatega olen ma ikka täitsa pereblogiks ju muutunud. Arvamust avaldan ikka, aga mida aeg edasi seda vähem, sest lihtsalt ei jaksa kade/kuri/elus pettunud olla mingi grupi kommenteerijate arvates. Ja no siis olengi selline tavaline pereema, kes jagab täiesti rändom tegin-nägin-olin posttusi. Nagu see siin. Olete valmis?
Nädalavahetus algas sellega, et Ida sai endale ammu ihaldatud kõrvarõngaaugud. Me olime talle lubanud, et kui ta seitsmeseks saab, et no siis teeme, aga ma ikka lükkasin seda edasi, sest mulle endale tundub see aukude tegemine nii valus protseduur. Ma sain oma kõrvarõngaaugud vist 11-12aastaselt. Läksime ema sõbranna juurde, kes nagu muuseas kui nad emaga köögis kohvitassi taga pläkutasid, hõõrus mu kõrva tulipunaseks ja lükkas sukanõela läbi kõrva. Nii nad tehtud said. Korralikke kõrvarõngaid ma kanda ei tahtnud ja igasugu suva metalli kõrva toppides mädanesid mul kõrvad ikka päris korralikult. Õnneks on ajad muutunud. Aukude tegemine on nii lihtsaks tehtud, et lausa mõlemasse kõrva tehti ühe korraga augud ära. Et väike ehmatus ja valu käis ära nii ruttu, et Ida ei saanud arugi. Kui te otsite ka kõrvarõngaste aukude tegijat, siis mina soovitan IluMari Maikenit, täitsa #notsponosred, aga ta tõesti oskas lapsega nii hästi suhelda ja jutu kohe mujale viia kui see ehmatuse/väikese valu hetk tekkis. Laps rahul, ema rahul.
Edasi sain ma kätte Ida lasteaia pildid. Kui Ida oli väiksem, siis kõik ütlesid, et naudi seda aega, varsti ta on suur tüdruk, see aeg läheb nii ruttu. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et mida siin kiiresti läheb. Ja mis on juhtunud? Aeg ongi nii kiiresti läinud, et täiesti ootamatult on Idast sirgunud täitsa suuretüdruku moodi tüdruk. Terane ja taibukas ning jätkuvalt kohati targem kui ema.
Aga et siis pereblogi. Kui te oleksite mulle umbes kümme aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma naerma puhkenud. Heily võib teile rääkida, kuidas ma Laureeni põrnitsesin kui too mul korteris mingi küünlajalaga mängis, ma ei saanud aru, miks lapsed peavad käppima asju, mis ei ole neile mõeldud. Ja et te ei arvaks, et 20-aastane Laureen mu küünlajalaga mängis, siis ütlen, et ta oli maksimaalselt paariaastane. Lapsed tundusid nii tüütud. Kui te oleksite mulle kasvõi neli aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma ikka veel naerma puhkenud. Oma lapsega saan ma hakkama, aga et siin on neid rohkem, no ei… Muutuvad ajad, muutuvad majad ja muutuvad ka minu arvamused. Meil on nädalavahetusel olnud siin korralik lastelaager. Ülemisest korrusest oleks nagu sõda üle käinud, aga vähemalt on lapsed tasa ja omaette. Lisaks onnidele kerkis sinna ka üks päris kallis kohvik. Mannapudru eest seiste eurot maksta on täitsa palju ju. Igatahes leidlikud lapsed. Spaad, kinod ja kohvikud on kinni, mis sa ikka muud teed kui ehitad endale omad.
Kui Ida oli kaheaastane hakkas ema mulle ette heitma, et miks Ida juba lugeda ja kirjutada ei oska. Okei, muidugi ma liialdan, aga veel eelmisel aastal ei olnud Ida lugemisest ja kirjutamisest kuigi huvitatud, ma ei sundinud ka, sest ausalt ma olin/olen arvamusel, et kõik tuleb omal ja õigel ajal. Mina jah lugesin juba vist viieaastaselt, aga ma olin viie aastane 35 aastat tagasi, siis ei olnud mitte mingit muud meelelahutust kui raamatud. Muidugi ma pidin lugema õppima, muidu oleks ma lapsena maal igavusse surnud. Ja ülevalolev menüü on tõestus sellest, et lugemise ja kirjutamise oskus ei jää tulemata. Vigane küll, aga armas. Ongi suur laps kodus selle nutva ja mittemagava beebi asemel. Lahe aeg, täiega naudin!
Dexteril on järgmisel pühapäeval koertekoolis järgmine eksam. Nüüd juba jätkukoolituse oma. Veider lugu. Jällegi ei oleks ma uskunud, et minust saab nii koerainimene, kes käib juba ma ei tea mitmes pühapäev koertekoolis. Dexter on lahe tegelane, iseloomu on tal mitme venelase jagu (ei solva venelasi kuidagi, lihtsalt Dexter on Vene must terjer, sellest ka võrdlus), kui ta ei taha, et üks temast väiksem eestlane (mina) tal lamada käseb, siis ta ei lama. Vaatab oma suurte silmadega sulle otsa ja mõtleb ilmselt, et lama ise. Samas teab ta hästi, et kui maiust tahab kätte saada, siis muud üle ei jää. Ma olen Dexteri suhtes nii nõrk, et ma ei suuda isegi pahandada kui ta lollusi teeb, sest no ta on lihtsalt liiga armas, et tema peale pahandada. Õnneks on Marek meil kodus see “kuri politseinik”, nii et päris nii ei ole, et Dexter sööb kisselli ja kuulab transistorit ning meie magame esikus mati peal. 24.03 saab beebikoer aastaseks.
Pereblogi lõpetab. Vaatab rahus ja vaikuses Eesti Laulu kordust. Minu lemmikud olid Egert, Jüri ja Kadri. Mina oleks Eurovisioonile saatnud Jüri, ega mul Uku võidu vastu ka midagi ei ole, ilus lugu ja no suht kena mees (mitte küll minu maitse), aga laul on tegelikult keskpärane ju, küllalt selliseid nähtud. Aa no ja Ivo ja Robert Linna meeldisid mulle ka. Sõbranna kommenteeris kõrval, et issand, õudne lugu, miks sellist vaja. Ma pidin talle siis ütlema, et mulle täiega meeldis. See isa-poeg kombo ja noh Ivo Linna on mu lemmik olnud lapsest saati. Vana inimene nagu siin noorem põlvkond, kes Redelile, Zevakinile, Plutole ja Karl Killingule hääli andsid, mulle teada andsid. “Sa ei tea enam heast muusikast midagi,” ütlesid nad.
Samal ajal kui inimeste spaad on (vist) suletud, on kasside-koerte spaa/ilusalong õnneks avatud ja nii meie majas eile iluprotseduuride päev oligi. Lõunaks vuras koerte ilusalong ratastel hoovi ning minul ei olnud vaja muud teha kui spaatajad üle anda. Esimesena astus muutumisbussi kassiproua Skype. Skype on pikakarvaline õuekass, mis tähendab, et tema kasukas on alatasa sassis. Ma küll ise hooldan teda ka, aga oleme ausad, see tähendab seda, et ma haaran ta kaenlasse, lõikan kääridega suuremad pusad ära ja kammin siis teda veidike, kuniks viinerid otsa saavad või ta sisisema hakkab ja rohkem ei viitsi. Seda, et meie vanaprouast selline linnapreili tehakse, ei oleks ma osanud ettegi aimata. Ei ütlekski, et 14-aastane proua. Totaalne muutumine! Muidugi ei läinud iluprotseduurid ilma vigastusteta. Skype lõi oma kihvad ühele naisele küünde ja otse sellest läbi (vabandust veelkord!). Nüüd ma siis mõistan, miks ükski hiir tema käest tervena ei pääse ning nendest isegi sabaotsa järgi ei jää. Skype on malbest välimusest hoolimata korralik murdja. Aga nii ilus (eriti nüüd). Alloleval esimesel pildil ta väidetavalt ütleb mjäu, aga mulle tundub, et “normaalne koer, kuri naine” silt meie hoovis tuleks muuta “kuri kass” sildiks.
Järgmiseks astus muutumisbussi Dexter. Temaga oli mu põhiline soov, et ta puhtaks pestakse, sest te ju olete ta suurust näinud. Tema pesemine meie vannis, see tähendab just sinna tõstmine, ei ole kergemate killast, lisaks pärast tema ja kogu maja kuivatamine on omaette spordiala. Õnneks on olemas mõned vaprad ja tugevad naised, kes selliseid marakratte on nõus spaatama. Aitäh teile, et te olemas olete. Kaks tundi hiljem oli bussis kahtlaselt vaikne, ma hakkasin juba muretsema. Ja ilmselgelt mitte Dexteri pärast, mõtlesin, et lähen uurin, kas kõik on ikka kenasti elus. Just sel hetkel kui ma majast välja jõudsin, astus bussiuksest välja kohev karvapall. Ta karva ei olnud veel vaja pügada, föönitamine oli ta kaks korda suuremaks muutnud. Dexter nägi välja nagu modell, isegi ta käpad olid pügatud saanud. Viimane kord kui ta 12 tundi spaas veetis jätsime me käpad suhteliselt kammimata, sest me kõik (loomulikult groomija kõige enam) olime lihtsalt liiga väsinud. Me oleme Marekiga korda mööda tal neid käpatuuste ikka püüdnud lahti kammida ja pügada, aga Dexter ei ole lihtne klient. Kui ta enam ei viitsi, siis ta lihtsalt raputab su seljast maha. Seepärast mul oligi eriliselt hea meel, et ta käpad korda said. Ja te ei kujuta ette kui hästi see koer lõhnab. Ta on selline kaisumõmmik hetkel, et kutsu või ise diivanile kaissu. Ei kutsu siiski.
Minu postitus ei ole kuidagi sponosreeritud ega tellitud, loomaomanikuna lihtsalt vajalik teenus, mida suurima hea meelega ka teistele soovitan.
Ma ei teagi, kelle kiitmisega alustada. Kõike tahaks kiita. Ennast, Marekit, Idat, Dexterit, kodu, juuksehooldusvahendeid… Jah, te mõtlete õigesti, see siin lõhnab reklaampostituse järgi, aga kui ma täna hommikul silmad lahti tegin ja mõtlesin, et vot täna tahan ma teile uusi Magrada tooteid kiita, siis korraga jäin mõtlema, et tegelikult ma tahaks veel nii paljut kiita, teha kaheksa erinevat kiidulaulupostitust iseendale ja siis toodetele ka. Ausalt ka. Ma ei tea, mis see on, aga ma olen nii rahul eluga. Aga kes see viitsiks kaheksat kiidulaulu kuulata. Ma panen kõik ühte patta. Lühidalt.
Ma tahaksin kiita ennast ja Marekit, et me käisime pereteraapias ja mõlemad näevad, et sellest oli kasu (mitte et meil mingi jõhker kriis oleks olnud, igaks juhuks mainin), me õppisime läbi erapooletu inimese üksteise nö veidrusi rohkem tundma. Oled küll kohe 14 aastat abielus, aga ikka on mingid asjad, mis häirivad ja ei saa täpselt aru, mis, kuniks keegi aitab silmad avada.
Ma kiidan Idat, kes ootamatult on saanud suureks tüdrukuks ja õppinud lugema. Ma ei tea, kas te mäletate, aga mingi periood ta üldse ei tahtnud lugeda, ütles, et ei oska ja ei taha. Nüüd on vastupidi – ma pean vahepeal ütlema, et kuule ära loe, ole lihtsalt tasa:) Ilmselt pean ma ka kiitma lasteaeda ja õpetajaid, sest nad ikka teevad võrratut tööd. Mäletate kui ma olin kurb, et Ida vana õpetaja ära läks. Ma olen siiani kurb, aga mul on nii hea meel, et tema asemel on nii äge noor õpetaja. Ida rühmas on võrratud õpetajad, ma ei saaks rohkem rahul olla. Ja Ida arukus. Ma ei tea, kellelt ta selle pärinud on. Loodetavasti minult. Tema arutelud ja arusaamad elust on nii huvitavad, nii põnevad. See seitsmeaastane “Ronja” õpetab meid rohkem kui ma kunagi oleks osanud arvata. Võrratu laps! (Kui ta just ei diivatse ja kodust ära ei koli:D)
Jätkame kiitustega. Dexter. No see Dexter on lihtsalt Dexter. Maailma kõige ägedam koer. Me käisime eelmisel pühapäeval jätkukoolitusel ja täiesti ulme, kuidas see koer kuuletub. Sai ülesannetega paremini hakkama kui mina:D Mis ei tähenda, et ta kodus kuuletuks. Ikka teeb lollusi. Aga teate…Meile meeldib.
Kodu. Kellel poleks nii, et vaatad teiste ilusaid instakodude pilte ja tunned, et tahaks ka, et kodu oleks picture-perfect? Okei, võib olla teil ei ole, aga mina ikka aegajalt kadestan teiste kodusid. Siis aga koristasin täna hommikul kodu ära ja vaatasin, et no ega sel meie omal ka viga ei ole. Ja lumise talveilmaga näeb Ussipesa maaliline välja. Sumpasin Dexteriga lumehangedes ja lihtsalt nautisin kohta, kus me elame. Tulge külla!
Oot, aga reklaampostitus? Ärge muretsege, nüüd tuleb. Tegelikult on muidugi nii, et reklaampostituseks on seda vale nimetada, sest kuigi tooted on saadud kingituseks, on see siin täiesti 100% siiras soovitus. Magrada uued rabarberi tooted on sõltuvusttekitavad! Aga milline nende toode poleks? Seega tegelikult ei tule see üllatusena, aga ma seletan natuke pikemalt miks.
Ma olen jätkuvalt tulihingeline pärnaõie šampooni ja palsami fänn, ma ei oska sõnadesse panna seda lõhna, millega vannituba täitub kui nendega juukseid pesta, aga uskuge mind, see on väärt järgiproovimist. Esimese hooga tundus mulle pärnaõie kõrval rabarber liiga magus ja ma ei saa öelda, et ma oleksin kohe sellesse armunud, AGA tänaseks päevaks julgen ma teile öelda, et kui te korra olete neid tooteid kasutanud, siis ilma enam ei oska olla. Lõhn on ka ikka hulluksajavalt hea, kuid mitte see ei ole põhiline. Minu jaoks on põhiline Ida pusavabadus. Ida ei taha väga juukseid pesta, sest need jäävad pusasse ja kuigi ma enda arvates käin harjaga väga leebelt läbi, siis Ida arvamus on teistsugune. Iga peapesu on konkreetne peavalu, sest me lähme alati kaklema. Mina tahan pusad välja kammida ja Ida ei taha, et ma ta juukseid puutuks. Tahame või mitte, juukseid on vaja pesta ja nii ma katsetasin Ida peal rabarberimaski. “O-H-M-Y-G-O-D!” hüüatasin ma nagu Janice “Sõpradest”, sest tänu sellele maskile pusad praktiliselt läksid ise lahti, ilma suurema kammimiseta. Ida juuksed ei ole kunagi nii siledad ja pusatud olnud. Esimest korda elus me ei kakelnud juuste pesu ja kammimise pärast. Ida kammib oma juukseid hea meelega! See mask on iga pikajuukselise tütre ema elu- ja suhtepäästja!
Mina kasutan vaheldumisi pärnaõie ja rabarberisarja ning nagu ma ka varasemalt olen Magrada toodete kohta öelnud – see pehmus, siledus, puhtus ja lõhn, mis juustele jääb on F-A-N-T-A-S-T-I-L-I-N-E! Kui te ei usu, siis on kaks varianti 1) tulge külla ja silitage mu juukseid või 2) ja loogilisem variant – proovige oma juuste peal järgi!
Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.
Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.
Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.
Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.
Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.
Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.
Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.