Koos Elli ja Baymaxiga on mul olnud viis kassi ja kuigi ma tean, et nii ei ole ilus öelda, sest üks õige kassimamma ei vali oma “karvaste beebide” (kui olete “6 kangelast” multikat näinud, siis see väljend on ju naljakas) seas lemmikuid, siis Elli on minu arvates kõige ilusam ja armsam kass, keda ma näinud olen. Mitte et ma ütleks, et teised ei oleks ilusad ja armsad, aga Elli on minu arvates kassimaailma kaunitar. Habras ja tilluke. Konksus sabaga ja lihtsalt nii ilus, et ma armusin temasse esimesest silmapilgust.

Kahjuks ei armunud temasse Baymax. Ma tunnen natukene selles oma süüd, sest ega ma ju kasside hingeelu ja käitumist ei tunne, aga kui me Elli koju tõime, siis ta oli julge ja uudishimulik. Mina panin ta Baymaxiga ühest toidunõust sööma ja Elli tõesti ei kartnud suurt kassi, hakkaski sööma, aga Maxile see ei sobinud, ta virutas Ellile käpaga ja sellest hetkest alates oli nende vahel nagu must kass läbi jooksnud. Me proovisime nii ja proovisime naa. Vahepeal tundus, et nad teevad edusamme ja me saame ikkagi hakkama, et laseme asjal omasoodu kulgeda ja küll nad lõpuks sõpradeks saavad. Mid aeg edasi, seda rohkem Max väikest kassi terroriseerimas käis ja nii oli Elli suurema osa ajast Ida toas teki all peidus. Tuli välja vaid siis kui keegi meist seal öösel temaga magas. Siis oli ta julge kassilaps, kes parkuuris ja ronis kardinates, mängis oma palliga. Päeval ei tulnud ta peidust välja ka siis kui uks kinni oli. Ja uks oli kinni praktiliselt kogu aeg, sest Max käis sõi ta söögi ära, pissis ta liivakasti ja nagu muuseas läks virutas ka käpaga. See kõik tähendas ka seda, et Elli ei käinud oma liivakastis. Mkm, mitte et ta ei oleks osanud, vaid ta kartis ja nii pissis ta pidevalt ka voodisse, riietesse – ühesõnaga sinna, kus ta parasjagu peidus oli. Ei, me ei pahandanud temaga, sest me ju saime aru, miks ta seda teeb.