blogijad

Ei, aga päriselt?

/ Eveliis / 21 Comments

Mulle hüppas Facebookis ette Eesti Blogiauhindadele registreerimise kutse. Ei tulnud üllatusena, ma olen niikuinii juba öelnud, et ma kavatsen kandideerida, mulle lihtsalt tuli meelde,et osake minust tahtis Playnupu teemal veel sõna võtta, aga mõtlesin siis, et ah pekki, las jääb, sest nagu midagi kritiseerid, oled ju kade ja no ei viitsi kogu aeg kade olla.

Siis aga scrollisin oma Instagrami feedi ja vaatan, et Henry näitab oma Playnupu “parima kirjatüki” auhinda, mis tollelt samalt Playnupult saadud. Uhkusega. Et keegi ei tahaks mulle sõnu suhu panna, et ka tema peale kade olen, siis teate, täitsa ausalt arvan ma, et Henryl on Eestis üks parimaid, kui mitte parim blogi. Meelelahutuslik pereblogi, poliitiliselt korrektne, aga mitte kuiv. Kirjastiil on mõnus ja ma üldse ei imesta, et ta armastatud on ja parima kirjatüki auhinna sai. EBAl sai ka eelmisel aastal aasta blogi auhinna. Väljateenitult. Ei ole kade, käsi südamel ei ole.

Ei ole kade ka Malluka peale, sest olgugi et ma ei nõustu ilmselt 90% tema tegudega, siis ka tema on ilmselt oma “aasta blogi” vms auhinda väärt, selles mõttes, et wannabe´sid on palju ja kõik tahavad jubedalt feimi ja sulli, aga on vaid üks hull, kes kogu oma elu on julgenud netti laotada ja seepärast ka armastatud/vihatud on. Ei ole tal vaid vedanud, nats on kirjutamiseks annet ka, olete nõus? Isegi kui te ei ole nõus tema kirjutatuga. Temagi näitas oma auhinda. Uhkusega.

Mis minus aga tekitas küsimuse on see, et kuhu jäi see “ma-ei-vaja-auhindu-ma-ei-taha-auhindu-mulle-on-parim-auhind-teie-kommentaarid-suhtumine”? Korraga oli hea ikka tunnustus ka saada ja parimaks nimetatud saadud. Milles ei ole mitte midagi halba, blogija on edev loom oma natuurilt, aga nagu 5B. Üks kord ei ole vaja, teine kord on äge.

Okei, saime aru, et EBAl ei taha inimesed osaleda, sest ei taha end korraldajatega siduda ja blaadiplaadiblaa. Ma vaatasin natuke Playnupu pilte (tänu lingile Perekoolis. Ka keegi ei saatnud, ise käin vaatamas, keda siis parasjagu tambitakse. Hetkel kaklevad käod omavahel. Lihtsalt FYI, kui teid huvitab) ja mõtlesin nende kahe ürituse peale.

Playnupu taga on Swedbank, mis tähendaks, et üritus võiks olla ju täitsa vinge. Auhinnad, värgid-särgid. Ometi jäi mulle piltidelt mulje nagu oleks see mingi alaealistele mõeldud üritus, mis on kuidagi hädiselt välja kukkunud. Ei tegu ega nägu. Võitjate seas jäi mulle mingi Tussisööjate duo silma. Jah, just nime pärast. Võtsin oma vanainimese julguse kokku ja kuulasin nüüd ära 2,29 minutit nende podcastist. Päriselt? Selle eest antakse auhindu? Kui juba julgeks siin läksin, siis võtsin lahti ka ühe võitnud juutuuberi. Hensugustu vms. Ilma naljata, ma tunnen end hetkel nagu dinosaurus. Ei mõista, ei mõistaaaa… Ja ei mõista ma seda Playnupu haipi. Milles see sisu oli, mille pärast (kvaliteet)blogijad Playnuppu taevani kiitsid? Ainult see, et kaasatud oli žürii?

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda. Eelmisel aastal sain ma EBA arvamusblogides neljanda koha. Ebapärlikarbi, Vegani päevaraamatu ja (vist) Nullkulu järel. Väärikas seltskond ja au neljandaks jääda. Kuidagi mõnus tunne. Iga kell oleksin ma pigem sellises seltskonnas neljas, viies, kaheksas, kümnes, kolmeteistkümnes kui tussisööjate ja hensugustude seas esimene. Mu meelest on see EBA boikoteerimine ja Playnupu kiitmine ikka nii absurd. Kui tahad auhindu, osale mõlemal üritusel, kui tahad “vaid lugejate kommentaare”, siis ära osale kusagil. Veelgi hullem sellest on hala, issand ma ei tea, kas mul on mõtet kandideerida, ma nüüd võidan võib olla sellepärast, et “suuri tegijaid” ei ole. So what.

Ma olen nõus ühe oma blogilugejaga, kes kirjutas mulle: “/…/aga jahuda mingist kvaliteedist ja ürituse eetilisusest on täielik bs. Sellest võeti osa ainult selle pärast,et Marimelle boikoteerida ja nii lihtne see ongi. Ma tõesti ei arva,et inimesed,kes oma blogi hindavad ja nö sisu toodavad, Playnupust midagi võidaks. Lihtsalt üritus,kus lapsed “kuulsustelt” autogramme koguvad.” 

Lasteaed. Isegi need blogijad, keda ma pean kvaliteetseteks (oh armas aeg andke mulle andeks selle sõna kasutus) sisutootjateks. Kui ma alles kirjutasin, et Marimell pangu oma leivad Playnupuga ühte kappi, siis nüüd ütlen ma vastupidi – kui Swedbank ei taha päris lasteüritust vaid korraldada, vaid päris sotsiaalmeedia auhindade galat, siis pange Marimelliga leivad ühte kappi. EBAle ennustan ma muide pikemat iga kui Playnupule. Playnupp võib muidu oma ürituse teha mõnes telekanalis lasteekraani ajal. Päriselt. Aga pange aga võrrandisse koostöö+ suurtoetaja + toetajad + lisage dinosaurused (tavalised kirjablogijad) + noored +zürii (küll leidub ka neid, kes viitsivad pildi ette saada 7368870 blogipostitusest) + rahvahääletus + loogilised ja lihtsad kategooriad, võtke kasvõi Norra blogiauhindade jagamisest eeskuju ja saame ühe korraliku ürituse. Muide, sel aastal jäi Norras aasta influenceri ja beauty-blogija auhind välja kuulutamata, sest võitjad ei tahtnud auhinda.

See ühel üritusel osalen, sest see on kvaliteetne ja teisel ei osale, sest ma ei taha auhindu, on tõesti  ikka 5B. Eriti kui üritused on ühesugused. Üks “suvalistele väikestele blogijatele” ja teine “üritus, kus lapsed autogramme võtavad”.  There. Ütlesin. Ei saanud mitte vaiki olla.

PS: Blogijad, ärge mulle privaatselt kirjutage, et tegelikult olen sinu arvamusega nõus, aga ei taha seda otse välja öelda.

Privileegipimedus

/ Eveliis / 25 Comments

Lugesin “Perekoolist” * arutelu ühe blogija eluolu kohta. Olgu öeldud, et see blogija meeldib mulle täiega, tundub tore ja selline täiuslik koduperenaine, kes ma tahaks ka aegajalt olla, aga kelleks ma kunagi ei saa. Ei ole püsivust ja aega. Mulle meeldib selle blogija ideaalse elu kuvand. Ilusad lapsed ja ilusad pildid. Asi pole üldse selles. Mind pani mõtlema hoopis seal samas arutelus ära toodud “privileegipimedus” (milline huvitav sõna üldsegi) söögitegemise ja eelarves püsimise kohta.

Üks mu sõbranna minestas alles hiljuti, et kuidas on ometi võimalik mitmeliikmelisel perel 200 euroga kuus hakkama saada. Juttu siis söögist. Minu teine sõbranna, kellel on kolm last, kinnitas aga, et tema saaks täiesti hakkama. See blogija, kelle üle elavalt arutleti, sai (kui ma õigesti mäletan nüüd) mingi säästunädala raames hakkama 50 euroga nädalas. Aga toidud on ahvatlevad. Näha on, et kvaliteedis ta järeleandmisi ei tee. Summa hakkamasaamiseks tundub vaid ulmeline.

Samas ma  tegelikult saan täitsa aru, et selle rahaga saab söögi tehtud. Ma olen tädi Helju laps. Tädi Helju tegi mittemillestki gurmeetoitu. Ma olen tema moodi. Ma ei taha palju toidule raisata, aga ma tahan hästi süüa. Selleks, et ulmeväikeste rahadega head süüa saada, tuleb osata süüa teha, tunda selle vastu huvi, olla loov. Olla väike masterchef.

Siiski on  argiõhtuti meie laual makaronid erinevas variatsioonis või wokid, mida lihtne pannile visata. Mõnikord sööme vaid võileibu või külmutatud pitsat. Päriselt. Hommikust ei söö, st igaüks teeb endale ise võiku ja lõuna ajal pole meid kodus. Kui mina olen, siis lõunasöögi valmistamine on viimane, millele ma mõtlen. Ja õhtusöök. Vahet ei ole, kas ma olen kontoris või kodus, aga peale tööpäeva on väga harv juhus, et ma viitsiks midagi veidikenegi erilisemat süüa teha. Tahaks. Aga hakata ise juustu tegema või pelmeene? Isegi pannkooke. Ma ei viitsi. Marek ka ei viitsi. Muidugi kättevõtmise asi, ja ma vannun, et üks päev olin peaaegu poest täispiima ostmas, et India juustu teha spinatikastmes, aga poest mööda sõites ma lihtsalt ei jaksanud mõelda, et peaksin poodi minema. Nagu te teate, elame me metsas, nii et koju tellimisest ei saa juttugi olla.  Ja läksidki potti kapis olnud quinoajäänused koos külmutatud juurikatega. Meie argigurmee to the max.

Selleks, et hakkama saada 50-100 euroga nädalas, on vaja aega. Ei ole prioriteetide küsimus. On erinevad elud, elustiilid ja töökohad. Marek veedab kaks tundi oma päevast autoga tööle ja koju sõites, mina siplen mitme asja vahet, näpistan aega öötundidest, et asjad jooksma saaks, kodus nokitsen ma õhtuti oma asju, Marek oma asju (meie maja on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), kiiruga keeran ma midagi kokku, et päris nälga ei jääks ja ausõna…mitte kuidagi ei suudaks ma panna end tegema ettevalmistusi järgmise päeva toidukordadeks või siis tehagi midagi pärissüüa. Ma tean ka seda, et mõni keeruline asi ei olegi tegelikult nii keeruline ja aeganõudev, aga makaronid/riis/tatar keedavad end ise ja sojahakkliha saab valmis vaid kokkupuutel kuuma veega. Need toidud ei nõua üldse aega. Kaunilt kaetud söögilaud on meil õhtuti vaid siis kui on külalised või mul on vaja mõnda #-pilti. Muidu tõstab igaüks endale taldrikule toidu ja sööb, kus tahab. Me oleme püüdnud inimese kombel laua taga koos süüa, aga mulle meeldib tugitoolis istudes süüa. Metslasena ei kasuta ma nuga ka, enamus ajast pole vajagi, ja pole ka probleemi.

Jumal, näed ja sa ei mürista, ent ma olen Perekoolis mainitud “privileegipimeduse” terminiga. Mõne inimese elu on kodusem või lihtsustatum ja nii on palju kergem mõelda ka söögikordade peale. Kõik läbi kalkuleerida ja arvutada ning ise otsast lõpuni teha. See on privileeg! Meie elu on liiga kiire, et me saaksime kodust söögitegemist prioriteerida. Nii kulub meil kahjuks ka rohkem raha toidu peale. Rohkem kui ma tahaks. Aga piisavalt vähe, et olla laisem kui ideaalpilt mu vaimusilmas.

*lugesin ka seda, et issand jumal, Eveliis jälle inspiratsiooni ammutanud Perekoolist, aga ei julge seda tunnistada, et seal lugemas (vabandust, lausa) end reklaamimas käib. Ei tea ma, miks kogu maailm peaks ümber “Perekooli” keerlema, aga veel vähem saan ma aru, miks ei tohiks sealsest foorumist inspiratsiooni saada. Kas seda tohivad lugeda, kommenteerida vaid “salasekti” liikmed? Ja mulle ei pea Perekoolist “keegi sõbranna teada andma”, ma näen täiesti kenasti trafficust ära, kuna  Perekoolis minust aktiivselt räägitakse. Ikka lähen vaatama, mõnikord saab täitsa targaks. Teinekord hakkab kurb ka. Üleüldiselt.

2017. aasta sotsiaalmeedia kolm kohutavat ja kolm head

/ Eveliis / 88 Comments

Mõnikord kui ma sotsiaalmeedia maailma ukse lahti teen, tahaks ma peaga vastu seina taguda. Ei suuda ma lihtsalt mõista, miks inimesed neid asju teevad ja kirjutavad.

  1. Paljas Porgand. No ei saa mina tema fenomenist aru. Tema blogi ma ei loe, sest ma pole sihtgrupp ilmselgelt, aga Instasse ikka piilun, et vaadata, millised diibid mõtted siis seekord. Ja 99% ajast (kui ma mõtlen, et enam ei suuda ta mind üllatada) üllatab Paljas Porgand mind oma mõtteavaldustega. Viimane neist näiteks see. Paned oma idekast kehast poolpalja pildi üles, Instastory on täis trennivideosid ja siis kirjutad, et “oma keha ei pea vaid ideaalsena armastama”. Oot, mis? Ei lähe ju sõnad ja teod kokku. Ma saan aru kui sellist juttu kirjutaks Mallukas, et olen jah paks, aga armastan oma keha, armastage te ka, aga Porgandi maailm jääb mulle ikka arusaamatuks. Täiega. Aa jaa, ma ju olin kade lihtsalt. Ok, siis sellega.26241114_10209094323034899_2131109526_n.jpg
  2. Väga väga naine. No mis värk selle blogijaga on. Ma ei suuda tõsiselt võtta inimest, kelle elu kõrgpunkte on see, et ta tahtis end ära tappa. Kui paljude jaoks olen mina depressiivne, siis mina ei tea depressiivsemat blogi kui VVN. Mul hakkavad silmad verd jooksma kui ma püüan teda lugeda. Jaa, ma tean, tema peale olen ka kade, sest ta (erinevalt minust) oskab kirjutada ja on ikkagi romaanivõistluse võitnud.
  3. KarTuuber. Vot see  “youtuuber” on ehe tõestust sellest, miks öeldakse, et blogima ja juutuubima hakkavad inimesed, kes millegi muuga hakkama ei saa. Täiskasvanud (väidetavalt terve mõistusega) mees filmib seda, kuidas ta makarone praeb ja peab seda meelelahutuseks? Järab 20 minutit sibulat ja räägib kuidas nüüd hakkab “hullult stuffi tulema, sest ma käisin veepargis ja ahve PASSIMAS ja MINGEID delfiine vaatamas?” Jah, ma päriselt vaatasin seda, kuidas ta sibulat sööb, sest ma mõtlesin, et no äkki ma muidu teen liiga inimesele ja hakkabki mingi hetk hullult huumorit ja stuffi pritsima. Ei hakanud. Piinlik hakkas. Minul. KarTuuber muidugi ise peab end tuleviku staariks. Mul on üks soovitus: mees, palun tule oma eluvalest välja! Sul EI ole annet. Kui lapsehoidja tööst väsid, siis mine palgatööle, sinust eEI saa uut staari, kes eurodes suplema hakkab. Õigus õigus, teda kritiseerin ma ka vaid puhtast kadedusest, et mul endal kodus nii nägusat ja tegusat meest pole. Oot, mis? Aga mul on ju mees, PÄRISmees:D

Õnneks ei ole 2017.aasta mulle pakkunud vaid õudsaid avastusi, õnneks on olemas ka ägedaid ja humoorikaid ja hästi kirjutavaid blogijaid. Aitäh, Myyiu, Tilda ja Pille!

Võtan selle riski, et olen kade

/ Eveliis / 39 Comments

Scrollisin hommikul Instagramis, et vaadata, kas üks pilt on ilmunud juba. Oli küll. Nadialine von Bach. Taani blogija. Hästi ilus naine mu meelest. Naiselik.

Nadialine

Järgmiseks tuli mulle ette meie oma blogija – Porgandi – postitus. Ma jäin tema pilte scrollima (viimasel ajal on ta end rohkem riidesse hakanud panema?) ja tekste lugema ning paratamatult hakkasin ma mõtlema ühe asja peale. Miks räägib enesearmastusest, oma kehaga rahulolust, enesekindlusest naine, kelle juures pool asjadest on feik ja kes kulutab metsikult energiat oma ego boostimiseks? Ma ei ütle üldse, et ta ei ole tubli, on küll, on teinud teoks oma unistused (vist) ja propageerib tervislikku eluviisi, aga miks seda peab tegema läbi/koos silikoonrindade ja juustepikendustega. Kuidagi ei lähe väline ja see püüdlik sisemine nunnu imago kokku omavahel mu meelest. Eriti kui mulle tuleb veel ka meelde üsna ülbe vastus Mari-Leenule. Või üldse üleolev hoiak vastustes, ka siin blogi kommentaarides. Toidupildid ja retseptid on jummalast ahvatlevad, vahele mõned trennipildid ja niisama (pool)loomulikud pildid, aga siis tuleb terve trobikond tissi- või tagumikupilte, mis on nagu teiselt planeedilt. Kas see nagu natuke vale signaali ei anna jälgijatele? Eriti kui need on nooremad ja otsivad eeskujusid?

Täpselt nagu see Norra blogija Sophie Eliise, kes kirjutab hästi ja on mu meelest täiega khuul oma tegemistega, aga plastikut nii täis, et natuke nagu hakkab paha. Miks on porganid ja plastikbarbie´d uus iluideaal?

Või üldse, mis deal selle Porgandiga on, et teda nii haibitakse viimasel ajal? *küsib loomulikult minu sisemine kadedus ja ebakindlus ning endaga mitte rahulolek.

Jõuluvana saladus paljastatud

/ Eveliis / 2 Comments

Kopenhaagenis oli täiesti tavaline tuuline neljapäev. Jaapani turiste täis bussid sõitsid sel kellaajal  laevast maha, tegid kohustusliku peatuse väikese merineitsi kuju juures ja olgugi, et paljude pisikeste jaapnalaste nägudelt oli näha pettumus – kas see ongi kogu merineitsi – tegid nad kohustuslikud selfie´d ja grupipildid merineitsi taustal.  “Ma tahan väikest merineitsit näha!” kuulen ma turiste tihti esimese asjana ütlemas. Ma ei ole aru saanud, miks minna selle väikese kuju juurde tunglema, samasuguse kuju saab endale soetada igast suveniiripoest. Ausõna, kui te veel näinud ei ole, siis originaal on sama väike kui need meened, mida endale poest soetada saab. Ma ei oleks esimene kord seda osanud ülessegi leida, õnneks tunglesid seal ees ka tookord pildistavad turistid, nii et ma sain aru, et ju seal see kuulus kujuke ongi. Nojah.

Mul poe aknast avaneb vaade täpselt promenaadile ja nii on mul hea inimesi jälgida. Ma tean juba täpselt, mis kell tulevad turistid pildistama, kui kaua on pildistamiseks aega jaapani turistidel, milliseid pilte teevad sakslased, milliseid soomlased, ma olen siit aknast inimesi nii kaua jälginud, et ma oskan pildistamise järgi öelda, mis rahvusest turistid on. Aususe huvides pean ma ütlema, et alguses jälgisin ma rohkem busside registreerimisnumbreid, lihtsalt oli huvitav vaadata, kust maailma eri paikadest nad seda maailmaimet vaatama sõitnud on, ajapikku aga hakkasin ma pildistamistes ära tundma mingit mustrit. Järjekordne buss vuras kujukese ette. “EST” registreerimismärgiga. Ma sättisin end akna juurde ja asusin jälgima.

“Kill-kõll,” segas mu vaatluse uksel kliendi saabumisest teavitav kelluke. Ma vandusin natuke sisemiselt, et keegi mind just praegu segama pidi tulema. Tavaliselt on mu poekeses 10-11 täielik vaikus, väga harva tuleb keegi nii vara hommikul aluspesu ostma. Aga just nüüd pidi see harv kord olema. Ajasin end aknalaualt püsti ja läksin klienti tervitama. See oli üks kummaline tegelane. Meenutas mulle kohe esimesest pilgust kedagi, aga ma ei suutnud välja mõelda, kes ta olla võiks. Ta pidi olema kuulus, sest ma sain kohe aru, et ta püüdis oma tegelikku isikut varjata. Päikeseprillid peas sellise ilmaga? Ilmselgelt tahtis ta oma nägu varjata. Ma ei saanud isegi täpselt aru, kas ta oli naine või mees. Kehakuju ja suuruse järgi oleks ta just nagu olnud mees, aga see naiselik valge karvane sall, mis oli ümber ta kaela ja vaata et ümber näogi, nii et vaid ninaots välja paistis, vihjas nagu naisele. Salli märkasin ma kohe, see oli mõnus ja valge nagu jõuluvana habe. Musta poncho alt paistis punakas kleit või mingi hõlst, sametist. Mingil kummalisel põhjusel püüdis ta ka seda mu eest varjata. “Ei peaks,” mõtlesin ma, “punane samet on selle hooaja moevärv.” Aga tema varjas. Ma püüdsin välja nuputada, kellega tegu on, kust ma teda teadsin, miks ta oma maskeeringust hoolimata nii tuttav tundus.

Kui ta oma koti, mis meenutas jõuluvana kingikotti, letile pani, sain ma lõpuks aru, kellega tegu. Kuidas see mul ometi nii kaua aega võttis? See oli jõuluvana! Päris ehtne jõuluvana. Aga mida tegi jõuluvana minu pisikeses pesupoes?

Tegu on Apollo raamatupoe poolt algatatud lühijutu väljakutsega, et tutvustada Peeter Oja esimest  täispikka raamatut pealkirjaga „Kuidas kirjutada raamatut“ https://goo.gl/FU9h5v. See on selline pisut iroonilises ja humoorikas võtmes kirjutatud. See raamat on pühendatud kõigile julgetele, kes pole veel raamatut kirjutanud või tahaks kirjutada järgmiseks hiti. 

Väljakutse seisneb selles, et mina kirjutasin valmis lühijutu esimese osa, edastan  väljakutse järgmisele blogijale, kes võiks kirjutada  valmiskirjutatud esimesele osale juurde teise osa vastavalt Peetri juhistele. Ning nii see teatepulga andmine käib edasi kuni mitme blogija koostööl sündinud lühijutt on valmis. Lõppversioon jõuab ka Peeter Oja endani. 

Marimell, juhised on sul olemas, hakka nüüd edasi kirjutama!

Kui tahate endale Peeter Oja raamatut võita, siis jätke postituse alla üks väike jõuliline kommentaar. Kui lühijutt valmis, loosin raamatu välja. Ilmselt järgmine nädal siis!

Nagu oleks rase olnud ehk kuidas kahe tunniga pood tühjaks müüa

/ Eveliis / 9 Comments

Mul on natukene nagu äsjasünnitanu tunne. Üheksa kuud sai magamata oldud, vahepeal oksendamiseni tüdinenud oldud, üle keha valutatud ja närveeritud, et beebi nö ilmavalgust näeks. Kaks nädalat tagasi nägigi. “Nabanöör sai läbi lõigatud,” naersid teised, aga täpselt nii oligi. Samas minu enda jaoks jäi midagi veel puudu. Ma teadsin, mis see on.

Nagu te ilmselt olete aru saanud, siis minu tööks või hobiks või mõlemaks on Eesti ettevõtetele klientide leidmine Skandinaavias. Seni olen ma tegutsenud ehitusvaldkonnas, aga juhuste kokkulangevus viis selleni, et ehitusest sattusin ma pesumaailma. Ma alustasin turu-uuringu ja saja tuhande pisiasja uurimisega, kui sai selgeks, et üks moodus turul nähtavaks saada on läbi blogijate, hakkas sobivate blogijate nimekirja koostamine.

Üks valikuid oleks kindlasti olnud Sophie Elise. Ma olen tema blogi aastaid lugenud. Pean tunnistama ausalt, alguses sellepärast, et tema üle naerda, sest teist nii roosat blogijat ei olnud minu silmad varem veel näinud. “Roosablogija” nagu teda kutsuti. Tõeline bimbo. Siis aga läksid aastad mööda, ma väga ei süvenenud enam tema blogisse (ju sai ära naerdud), aga Sophie Elise hakkas üha enam mulle “sisse peksma”. Ma hakkasin teda uuesti lugema. Ja avastasin, et roosablogijast oli saanud hoopis keegi teine. Munadega naine. Arvamusega naine. Oioi, kui vihatud, aga see ei takistanud tal olla see, kes ta oli ja öelda välja, mida ta arvas. Mulle jäid enim silma tema sõnavõtnud loomade ja pagulaste kaitseks. Lisaks meeldis mulle ta huumor. Oskus ka enda üle naerda. Ta tõestab, et “bimbo-välimuse” taga võib teinekord ka aju olla. Sellel tüdrukul on aju igatahes olemas. Ärge laske end välimusest petta.

Pole raske arvata, miks Sophie Elise oleks üks minu esimesi valikuid olnud. Esiteks 362 000 jälgijat instagramis. Teiseks 2015.aasta mõjuvõimsaim naine Norra meedias. Kolmandaks mitmeid blogiauhindade esikohti ja rahva lemmiku tiitleid. Ja nii edasi ja nii edasi. On täiesti uskumatu, KUHU on jõudnud üks 22-aastane tüdruk. Vot see on tõesti kadestamistväärt. Kui peaks blogimisega samad ambitsioonid olema. “Eeskuju”. Ei, mitte jutumärkides selle pärast, et ma ei arvaks, et ta ei oleks, vaid see on ta raamatu nimi. Loomulikult jälle hitt. Ühesõnaga kõik, mida see tüdruk puudutab on kuld.

Kuidas teenida blogijana 2,5 miljonit Norra krooni? Väga lihtsalt. Kui su blogipostituse hind on 60 000 NOKi (ca 6000EUR), siis lihtne matemaatika annab vastuse. Oli ilmselge, et see hind jääb Norra turul alles kanda kinnitavale ettevõtele liiga paljuks alla neelata.  Ma loobusin mõttest promoda toodet läbi Sophie Elise blogi.

Samal ajal otsisin ma kliente. Sain ühe viisaka “ei” teise järel. Ühe potentsiaalse kliendiga tekkis mul aga kõhutunne, see on mind varemgi õigele teele  juhatanud. Ta oli mulle kolm korda üheksa kuu jooksul “ei” öelnud. Tundes Norra ärikultuuri, siis ma rohkem teda tüüdata ei tahtnud. Andsin alla, aga registreerisin end tema uudiskirja saajaks. Hoidsin end kursis sellega, mida ja kuidas ta reklaamib. Peale üht uudiskirja nägemist tekkis mul mõte, ma võtsin riski ja kirjutasin talle neljas kord. Sain vastuse, et see pakuks huvi ja juba paari nädala pärast läks teele proovitellimus. Ma ei tea, kas see oli kõhutunde, juhuste kokkulangevuse või töö tulemus, aga sel ei olegi tähtsust.

Ja siis täiesti ootamatult kirjutasid nad, et kuna nad tegid Sophie Elisega koostööd juba siis kui ta veel kuulus ei olnud ning ta hakkab agenti vahetama, said nad tema blogireklaamiks superpakkumise. Siiski piisavalt krõbeda, et üksinda see tellida. Aga kui kampa lüüa, siis oli see hind täiesti söödav. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin üheksa kuud mõelnud, kuidas saaks Norra nr1 blogis (mis on nr1 ka oma sisult) oma toodet reklaamida nii et hapnik kinni ei jääks ja siin see võimalus oligi. Peale kolme ei´d ja üheksat kuud mõtlemist avanes võimalus.

See kõlab veidralt, aga ma ootasin 4.12 nagu laps jõule. Ma tahtsin näha, millised tooted Sophie Elise valib. Refreshisin täna kuus korda oma Insta feedi et näha, kas juba on postitus. Ja siis see tuli! Mul oli nii uhke tunne.

Sophie Elise postitus ilmus blogis umbes kell üheksa. Kaks (!!!) tundi hiljem sain ma kliendilt kõne, et kaupa on juurde vaja, sest pood on tühjaks müüdud. Saate aru! Kell pool 12 õhtul pidime me hakkama kiiruga kaupa juurde tellima, sest ÜKS postitus tekitas kliendi laos kaose!

(Liiga palju infot, aga mul on samad aluspüksid hetkel jalas:D)

sophie elise insta 04.12.2017.png

Ma ei tea, kui palju ma Norraga edasi tegelen, aga mul on nii hea meel, et üks “ükssarv” sai kinni püütud. Teist lähen ma püüdma juba paari päeva pärast.

PS: Kui sa tead kedagi, kes teab kedagi, kes oskab norra keelt ja armastab turundust, siis BonBon Lingerie´l on sellisele inimesele tööd pakkuda. Norras. Vaadake FB-st järele.

Päisefoto: http://sophieelise.blogg.no/

 

 

 

Vastik inimene

/ Eveliis / 27 Comments

Ma olen viimastel päevadel natukene mõelnud. Enda peale. Enda üle. Kes ma olen? Milline ma olen? Miks ma olen?

Ma tean, et mul ei ole kerge iseloom, aga asi pole mu meelest mitte niivõrd selles, et ma oleksin tahtlikult enesekeskne või vastik või konfliktne, kuivõrd selles, et ma ütlen välja, mis ma arvan.  Muidugi, alati ei peaks, mõnikord võiks leebemini ja mõnikord võiks kaks korda enne mõelda, aga ma olen aastatega õppinud, et parem otse välja öelda kui teeselda või tagaselja rääkida. Ma ei ütle ka seda, et see on ilmtingimata tugevus, mille üle ma uhke olen ja see ei ole ka vabandus, mille taha pugeda, aga teate kui palju lihtsam on mitte teeselda. Ma ei kannata kui ma pean mõtlema, mida inimene tegelikult mõtleb või tunneb, kas talle meeldib või ei meeldi. Ütle otse ja ära teeskle. Mulle ei meeldinud ühe koostöö partneri kampaania. Ütlesin, et minu meelest on see odav ja kole. Partner sai pahaseks, ütles, et ma ei tea midagi ja see pole minu asi öelda. Kaks kuud hiljem muutis ta kampaaniat, sest keegi ekspert oli talle öelnud, et kampaania on kole. Samal ajal kui teised kiitsid, olin ma julgenud seda ka öelda. Tundsin end paremini, et ei olnud alandlikult lipitsenud, et see on parim kampaania üldse.

Ma ei teeskle, kui mulle keegi ei meeldi. Ma lihtsalt ei suhtle. Kui see võimalik on. Tööalaselt tihti ei ole. Aga ma ei otsi töö juurest sõpru. Ma teadsin, et töö juures ei meeldinud ma kolmele inimesele ja nad nägid päevast päeva vaeva, et minust lahti saada, torkisid siit ja torkisid sealt, püüdsid leida vigu, minu ees aga tegid head nägu ja olid sõbrad. Läks aga nii, et läinud on nemad ja alles jäin mina. Ma hoidsin eemale ja ei läinud nende mängudega kaasa.

Tööalaselt olen ma viimasel ajal kokku puutunud tõeliste šaakalite ja üle laipade minejatega, väga enesekesksete ja ülbete inimestega. Nad on valmis kõigeks, et saada oma tahtmine. Ja nad ongi oma tahtmise saanud. Mina olen terve oma elu uskunud headusesse. Et headus võidab alati ja halvad saavad oma karistuse. Päriselus ei ole nii. Headest sõidetakse tihti linttraktoriga üle. Pealegi on küsimus ka vaatevinklis – kes on paha ja kes on hea, kelle jaoks, millises olukorras? Ma olen teinud egoistlikke valikuid. Üldse ei salga. Aga kas see teeb minust halva? Kui mul on olnud valida, kas oma lapse täis kõht või kellegi teise täis kõht, olen ma valinud esimese. Millise valiku teie teeksite? Kas te oleksite hea või halb? Sõltub kumma mätta otsast vaadata, eksju? Nii on igas olukorras.

Kui ma oleksin viimase aja projektide puhul olnud pehme ja leebe, ei oleks ma neid projekte ka ära teinud. Blogis olen ma nendest tegemistest jaganud vaid jäämäe tipu osa, nende projektide taga on olnud nii palju enesekehtestamist, võimuvõitlust, strateegiat. See on mingil määral kohati olnud nagu ellujäämiskursus. Ma olen saanud sõimata, ma olen saanud kriitikat, ma olen teinud vigu, ma olen võtnud riske, ma olen läbi kukkunud ja õnnestunud. Lõppkokkuvõttes oli see kõik seda väärt. Projektid said edukad ja kliendid jäid rahule. Seda kõike just tänu sellele, et ma pole enam olnud pehmeke, kes kardab ja tahab kõigile meeldida. Vastasel juhul oleks ma vähemalt neli korda alla andnud ja loobunud. Praegu kahetseks. Sest teate kui mõnus on vahelduseks võidetud vilju noppida. Need viljad ei ole rahaliselt suured, pigem olen ma end odavalt müünud ja näen ikka vaeva, et teatud kohustustega hakkama saada, aga CV-sse on need viljad magusad lisada.

Ma ei pea end mingiks märtriks või kannatajaks ega süüdista teisi (enam jaolt), kuid teatud elumuutused ja situatsioonid on mind muutnud tõesti. Ma olen muutunud jäigemaks ja ükskõiksemaks. Minust on hästi palju linttraktoriga üles sõidetud. Kõrvale jäetud. Ma ei taha seda enam. Ma ei taha mõelda, kas ja kui palju ma meeldin kellelegi. Ma ei taha läbi käia inimestega, kes mulle ei meeldi. Ma ei taha “sõpru”. Mul on päris sõbrad olemas. Nendest piisab. Neile ma mingil põhjusel meeldin. Teavad, et ma olen sarkastiline ja oma arvamusega, aga sama on ka nemad. Ei ole nii, et keegi ei julge mulle midagi öelda või et nad kõigega, mis ma teen nõus oleksid. Sõprade poolt tulnud kriitika (isegi kui see esialgu ei meeldi) on okei, see aitab areneda, ennast kõrvalt näha. Mõnikord ei ütle midagi valesti ka “anonüümne kägu”, ka nende kriitika on tegelikult okei. Lihtsalt mõnikord see ärritab, sest ma mõtlen, et “sa ju tegelikult ei tea s….gi”, siis aga tuletan endale meelde, et aga ei teagi ju. Nad teavad mingit osa. Osa, mille ma endast ise olen valinud välja panna, lugemiseks-vaatamiseks. Nad teevad oma otsused selle järgi.

Keegi kommenteeris, et rõhutan oma intelligentsust, aga tegelikult olen hoopis rumal. Ma ei ole teadlikukt kusagil oma intelligentsust rõhutanud, sest käsi südamel, mida rohkem ma ringi vaatan ja käin, seda rohkem ma saan aru KUI rumal ma tegelikult olen. KUI vähe teadmisi mul on. KUI vähe ma oskan. Ma olengi üsna rumal. Püüan hakkama saada nende teadmistega, mis mul on ja pidevalt juurde õppida. Paar kuud tagasi sain ma teada, et Excel on nii eilne päev, et kõik taibud kasutavad maeimäletamida. Ma armastan Excelit. See on lihtne ja loogiline. Minusuguste rumalate jaoks geniaalne. Ma olen rumal, aga ma püüan kogu aeg midagi juurde õppida.

Blogimaailmas olen ma paha ja kibestunud. Kade. Kuvand, mille ma ise olen loonud. Sest jällegi ei suuda ma lihtsalt vait olla ja vaid ilusatest asjadest kirjutada või loobuda sarkasmist, kui lihtsalt nii palju minu jaoks idiootseid teemasid, mis mind sütitavad, mu uudisvoost läbi käivad. Oma vagiina treenimine, et oma õitsele lüüa (dafaq päriselt!), sajad ilu-ja-beebi-ja kingiboksid (ei mäleta kus ja kes, aga nägin, et keegi oli turule tulnud uue iluboksiga ja ma tahtsin karjuda. Milleks inimesed ostavad pahna, mida neil vaja pole ja siis veel ka õnnelikud on), bonusway´d ja muud püramiidskeemid, mis ei ole üldse püramiidskeemid, asjadele keskendumine, teineteise ületrumpamine ja viimasel ajal olen ma tähele pannud, et mingi uus trend on näidata kui luksuslikult inimesed reisida saavad, kuigi tegelikult on lihtsalt nii rumalad, et saavad oma “superdiilidega” petta.

Nende teemade üle naermine ei tee minust vastikut ja kadedat inimest, nendel teemadel rääkimine teeb mind realistiks. Mis on lausa naljakas välja öelda, sest ma olen oma loomult unistaja ja romantik.

 

Glamuurist on asi kaugel

/ Eveliis / 6 Comments

Võib olla olen ma ekslikult jätnud mulje, et selline uue brändi turule toomine ja turundus, reklaam, blogijad on jube glamuurne töö, kuid tegelikult on asi glamuurist kaugel.

Eile tegin ma tööd kella kaheni öösel, sest loomulikult olid mingid viimase hetke asjad, mis kuidagi kokku ei tahtnud jõuda, mingid möödarääkivused, mis viisid minikriisideni ja mida ma veel kell üheksa õhtul lahendasin, sest korraks oli mul tunne, et kogu töö ja vaev lendab vastu taevast ja ma tahtsin peaga vastu seina joosta, sest…norrakad noh. Mingites asjades ajavad nad nii näpuga järge taga ja teevad sääsest elevandi, aga midagi ei saa öelda ka, sest minul on neid vaja rohkem kui neil mind. Surusin end madalamaks kui muru ja lahendasin kriisi. Samal ajal putitasin end mingite rohtudega, sest ma olen täiesti veendunud, et lisaks juba sada aastat kestnud köhale ja nohule on mul ka palavik, aga mul ei ole hetkel aega haiguseks. Kriis sai lahendatud. Ka mu eelmistes töökohtades on kriiside lahendamine tihti olnud minu töö, mitte et ma tahaks end jube targaks pidada, vaid vastupidi, ma oskan õigel hetkel piisavalt rumal olla. Ja rumal olemine probleemi lahendab, siis jumala eest. Ei pea ma endale vastu rinda taguma ja ütlema kui äge ma olen. Sest no ma ju tean niikuinii, et ma olen äge. Okei, nali. Ilmselt tingitud üleväsimusest.

Hommikul pool üheksa ärgates teadsin ma, et olen tund aega oma ajagraafikust maas, kuid sellegi poolest tundus mulle, et saan hakkama. Lõunaks Oslos valmis ja tagasi Lillehammerisse, et natukene puhata. Tegelikkus oli aga see, et lõuna ajal olin ma veel kliendi juures ja üritasin viimaseid pisiasju korda ajada. Aga kuidas sa ajad korda seda, et õige statiivi asemel on sulle kogemata kaasa pakitud vale statiiv? Mida ei saa kasutada? Õnneks pean ma siinkohal kiitma oma leidlikke Norra koostööpartnereid. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nemad said.

Mina hakkasin Lillehammeri poole liikuma. Tee on maksimaalselt 2,5 tundi sõitu. Mina sõitsin vahemaad 5 tundi ja 11 minutit. Ei, mitte sellepärast, et ma otsustasin jälle vale pööret teha ja ei leidnud bensiinijaama kui mu kütuseseier juba kriitiliselt madal oli, vaid pidevalt tuli mu Skype´i ja meilboksi sõnumeid pealkirjaga “kiire!” ja “kohe!”. Nii pidin ma kogu aeg leidma mõne koha, kus oleks natukenegi vähem mägesid ja orgusid ning levi, et saaks kiired asjad ära vastata. Autoroolis ja kitsastel teedel ma ei oska:) Pooled asjad on ikka veel vastamata, aga tulekahjud said kustutatud. Sõbranna (järjekordse järjekordselt) lasin ka üle. Pidin õhtul minema steaki sööma tema juurde, aga…no töö. (Hmmm, ja ometi leidsin ma aega, et blogima tulla? )

Muuhulgas pidin ma autosõidu ajal (okei, peatuste ajal) kinnitama ära ka järgmiste blogipostituste sisu. Üks neist – Elisa Røtterud – ongi teine blogija, kes meie homsele lansseerimisüritusele tuleb. Ta nii supercool ja teistmoodi. Kes oskavad norra keelt, siis soovitan seda blogi jälgida. Ka tema reklaampostitus on täiesti omas vötmes, teistest erinev ja mõnus. Kohe aru saada, miks selline ja et see on tema! “Ma püüdsin talle tooted juba laupäeval kohale toimetada, aga sain automaatvastuse, et “ära siia sõnumit jäta,olen hetkel Himaalajas”. Ooookei, mõtlesin ma, kuidas kuramus ta siis Storosse homme jõuab. Aga no esmaspäeval oli ta kenasti igatahes oma Oslo kodus ja valmis pesumodell olema. Ja teate, kui ma muidu mõtlen, et pole see minu kehakaal midagi nii hull, siis selle naise keha vaadates tuleb igale inimesele, kes on natuke ülekaaluline, kass peale. Mida kõhulihaseid ja treenitust!

Ja postituse ülesehitus oli cool. Täiega cool.  Kui seal juures ei oleks märget “reklaam”, siis ma täiesti ausalt arvaks, et tal on ka mägedes ronides Lyra pitspesu seljas. Puuvilla asemel. Nii kirjuatakse reklaampostitusi!

IMG_0012IMG_8133

Fotod: Elisa blogi

Viimaseks blogijaks sel kuul valisime me Sofie Kvellandi. Tegelikult on see blogijate maailm ikka naljakas. Vaatad Instagrami jälgijaid  – 79+ tuhat, vaatad inimese pilte – nagu kohalik Kardashian, loed ja uurid ja mõtled ning siis lähed talle koju. Uksele tuleb kõige tavalisem tutimütsis 21-aastane noor naine, mitte kusagilt ei võiks aimata, et tema näol on tegu väga soliidse influencer´iga, arvaks hoopis, et naabri-Mari tuli pakki vastu võtma. Aga siis paneb ta oma blogija-näo ette ja muutub täielikuks staariks, keda jälgitakse, teatakse ja kelle moodi tahetakse olla. Veider eksju. Aga samas äge. Sofie saigi sel põhjusel valitud. Ta on nagu kameeleon ja sobib mitme kliendi profiiliga – kaks kärbest ühe hoobiga.

DSC01254-kopi-1280x851.jpg

Foto: Sofie blogi

Blogipostitused üleval, reklaamid saadetud, toidud tellitud, fotograafile meeles lennujaama vastu minna, nüüd võiks ju korraks jalad seinale visata. Aa ei. Ei saa, mu oma töö on kõik veel tegemata. Võib olla oleks tehtud kui ma poleks otsustanud siin vahepeal blogis pläkutada.

Nüüd on jäänud vaid oodata alustada uue kampaaniaga detsembri jaoks. Ja teate, see on isegi veel põnevam, sest seal on meil koostöös ühe kliendiga kaasatud Norra aasta…ah las ta hetkel jääb… keda ikka huvitab, eksju;)

Päisefoto: Elisa Røtterud

Motesilje by Silje Pedersen

/ Eveliis / Leave a comment

Silje Pedersen on teine blogija, keda me oma promoüritusele soovisime. Põhjuseid selleks oli mitu. Esiteks on ta tõeline moeekspert, töötanud moetoimetajana ajakirjades nagu KK ja Henne ning pannud aluse Norra tuntumale moeportaalile MinMote.no-le, lisaks tegi just tema alguse fashion web-tv´le Norras. Ta on töötanud modelli, saatejuhi, ajakirjaniku ja stilistina ning õppinud meediat ja kommunikatsiooni Los Angeles´is. Fashion Week´id ja Silje Pedersen käivad käsikäes. Teine põhjus oli tema vanus – ta on 40aastane ja täpselt selle vanuse ja sihtgrupi esindaja, kellest meie huvitatud oleme. Minule endale meeldis aga tema juures ehk isegi kõige rohkem see, et ta on tegelikult täiesti tavaline naine ja ema. Nagu sina ja mina. Selline naabrinaise tüüpi. Aga temas on lisaks midagi erilist, midagi, mis teeb temast stiilse ja moeka naabrinaise. MoteSilje (mote = norra keeles mood).

Teisipäeval kui ma viimasel hetkel blogijad vahetasin oli Silje veel ka üritusele tulemas, kuid temaga läkski täpselt nii, et sel ajal kui mina kauplesin hinna üle, tuli teine ettevõte ja broneeris ta silma pilgutamata ära. Tundide mäng. Ma jäi oma mänguga umbes neli tundi hiljaks. Aga sellest pole midagi. Otsustasime siis, et Silje promob meid lihtsalt läbi oma blogi ja Instagrami ning kutsub oma jälgijaid samuti ostuõhtule tulema.

7516813856__MG_9870_edited-1.jpg7516813856__MG_9877b.jpg

Kui me Siljega koostöö kokku leppisime, siis samuti sain ma kõige pealt teksti mustandi, sain teha soovi korral muudatusi ning vaatasin üle, kas pildid sobivad. Tema oli üks neist blogijatest, kes ütles, et ei soovi pesu enda seljas reklaamida ja küsis mitu korda üle, kas see on meie jaoks okei. Muidugi oli see okei, sest mida erinevamad on postitused, seda huvitavam.

PS: Me oleme blogijatega rääkinud, kas ja kuidas peaks blogipostituste juures märkima ära, et tegu on reklaamiga. Norras on kohustuslik see kohe teksti alguses välja tuua. Ilma selle märketa tuleb päris palju pahandust.

Fotod: Motesilje.no

Tine Monsen x BonBon Lingerie

/ Eveliis / 13 Comments

Nagu te aru võisite saada, siis esimene blogija, kelle ma oma projekti jaoks valisin, on Tine Monsen. Minu enda üks lemmikblogijaid Norrast. Ma olin näinud, milliseid reklaampostitusi ta oli teiste pesufirmadega koostöös teinud ning kui keegi veel tundus olevat õige, siis just Tine. Ma ei eksinud. Kui ma tema tänast blogipostitust  lugesin/vaatasin, teadsin ma, et tehtud sai õige valik.

Kolmapäeval on ta Storo ostukeskuses BonBon Lingerie  Norra lanseerimiseüritusel oma fännide ja meie klientidega kohtumas.

Lisaks temale on seal ka üks teine armastatud Norra blogija. Hoopis teistsugune profiil ja teistsugune lähenemine reklaamile. Ma olen tema teksti lugenud, mis oli täiesti geniaalne, pilte ootan veel põnevusega.

Ma olen kogu selle projekti, eriti blogijate osa, istunud nagu nõelte peal, sest palju asju on muutunud viimasel minutil, palju asju on tehtud viimasel minutil, ma olen jõudnud kartma hakata ja kõhklema, kas kõik turundustegevused on õiged olnud, kuid nüüd kui ma näen, et asjad hakkavad õigesti kokku jooksma, hakkab hirm ka jälle ära minema. Asenduma põnevusega. Lanseerimiseni on jäänud kaks päeva.

bon-bon-sort-1500x1199

Fotod: Tine Monsen blogi