blogger

Gurmee piima-juurviljasupp

/ Eveliis / 5 Comments

Mul on üks sõbranna. Või noh mul on mitu sõbrannat, aga eile käis üks neist külas. Me pole pikka aega näinud, mu blogi ta väga ei loe (kunagi ütles, et juba igav on, et ta ei suuda, no mis ma teen, kui ta heas asja ära ei tunne, las siis elab pimeduses*), eile peale külaskäiku saatis mulle sõnumi, et kiikas üle pika aja blogisse. Ütles, et “ei no, mõnusa mannavahu mulje suudad jätta, et tegelikkus on ikka pigem nagu piima-juurviljasupp, võib-olla mingi gurmee variant, aga ikkagi supp”. Selle kommentaariga tuli mul kohe meelde Marimelli postitus Perekoolist, kus oli ka mingi kommentaar, et a la “blogidel pole tegelikkusega mingit pistmist, et lollid on need, kes usuvad.”

Okei, selles on MINGI tõde sees. Sest tõepoolest kõik roosamannavahu-inimesed ei ole tegelikkuses nii “oksendamaajavad roosamannatajad” ja kõik “depressiivsed lollakad” ei ole tegelikkuses kurjad ja kibestunud, kuid noh et eesmärk omaette oleks lugejatele mingit jama ajada, asju välja mõelda, et oleks põnevam…milleks? Et saada rohkem klikke? Kammoon, need klikid tulevad/ei tule kõigest hoolimata. Mõnele on antud rohkem kirjutamissoolikat ja värvikam elu – ilmselgelt on nende blogid huvitavamad ja popimad, mõned lihtsalt ei peaks võiks kirjutada oma lõbuks, sest pole väga kirjutamisoskust ja suurt midagi ei juhtu ka (öelge ausalt, KEDA kotivad h&m ootd postitused ja random asjade arvustused ning suvaline jutt teemal “käisime täna siin, oli tore päev/ei olnud tore päev) ja nad võivad naba välja venitada, aga jäävad ikka keskpäraste blogide juurde.

Kui te nüüd arvate, et ma kedagi laidan ja ennast kiitma kukun, siis sugugi mitte. Ma pean oma blogi keskpäraseks. “Gurmee piima-juurviljasupiks” nagu mu sõbranna kirjutas. Tõsi, ma olen aus ja avameelne, kuid ma jätan teatud asjad siiski teadlikult kirjutamata, kuigi ma tean, et need teemad võiks lugejanumbreid suurendada, ma ei ole ise valmis tagasisideks, mis võiks tulla ilmselt tuleks. Ma ei kirjuta KUI pekkis on asjad olnud ja mida ma olen mõelnud-teinud, sest häbi oleks ja ma ei tea ka milliste tagajärgedega need postitused võiksid (ma ei viitsi anda vabatahtlikult põhjust perekooli teemadeks “sähh, paras talle,debiilikule”, nende jaoks sobivaid teemasid on niigi piisavalt), samas ei kirjuta ma ka KUI hästi mõnikord asjad on, sest ka sellest võidakse valesti aru saada. Ikka ma valin teemasid ja olgugi, et olen ka üks “blogimaailma drama queen’e” nagu ma aru olen saanud, siis mingi filter on ka minul. Mõnikord selleks, et piimasupist teha roosamanna, sest muidu tuleks ahastus peale. Kirjanduslik liialdus tuleb teinekord loomulikult. Ses mõttes, et ma kui ma ütlen, et ma VIHKAN oma iPhone4Si ja tahaks ta vastu seina puruks lüüa, siis ma ju tegelikult ei vihka teda ja saan aru, et hetkel on olulisemaid asju kui uus telefon. Vms.

Kui ma vaatan Ussipesa pilte, siis paistab sealt roosamanna. Tegelikkus on midagi muud. Pitskardina taga on lõpetamata aknalaud, terrassil on katkine katus, maja on värvimata, meie ära oleku ajal on mustsõstrapõõsas meetrised kõrvenõgesed, igal pool on midagi ligadi-logadi, lõpetamata ja poolikut. Blogi edastab MINGI osa meie elust.

Valet siin sellest hoolimata ei ole. Ongi piima-juurviljasupp ja magustoiduks roosamannavaht.

IMG_1476.JPG

IMG_1517.JPG

IMG_1543.JPG

IMG_1593.JPG

IMG_1699.JPG

IMG_1703.JPG

IMG_1708.JPG

IMG_1723.JPG

IMG_1752.JPG

*nali. või kas oli?

Some days ago someone commented that real life has nothing to do with the blog reality, that this world is all fake and nothing is to believe. There is some truth in this comment, because of course not all “bubbly pink” bloggers are all the time this bubbly and pink, and not all the “depressive idiots” are all  the time depressive and idiots, but to claim that blog reality is fake, just to produce clicks is a bit too much. 

I mean of course I do not write about ALL the things that are on my mind or bothering me, I am not ready for those comments like you desrve that and if things keep happening to you, perhaps there is something wrong with you. Maybe there is. At the moment there is an issue that really keeps me awake and I feel bad to have hurt someone, but I will not go into details with strangers nor friends. There are posts like these that would be  so called click magnets, but do I need those clicks. Clicks from people who don’t like me. 

And come on, the clicks will come/not come anyway. There are some bloggers that just have a better sense of writting and a more interesting life, their blogs are more popular. The other blogs could do whatever, but will still be mediocre. I myself find my blog mediocre, but the funny thing is that although I don’t like mediocracy I have accepted that this is what I am. 

Sometimes my blog is more pink and bubbly than reality. Like when I look at the photos of Ussipesa (our home) it looks magical and  fairytaly in a way, but the reality is that so many things need to be fixed. Things are falling apart already. 

But still if I sometimes show more bubbly side of life, there is nothing fake in this blog. It’s like our life. Bubbly side by side with the problems. 

Minu Norrad ja pered/My Norwegian families

/ Eveliis / 2 Comments

Iga “Minu Norraga” on mu ellu juurde tulnud üks-kaks-kolm perekonda. Esimestest kordadest Britt ja Arne ning Knut ja Kari, kes mind kohe omaks võtsid ja ei pidanud mind jälle üheks vahetusõpilaseks, vaid võtsid mind pereliikmeks, siiani nimetavad nad mind oma “Eesti tütreks”.  Ilma nendeta ei oleks võib-olla ühtegi “minu Norrat” teokski saanud, ilma nendeta ei oskaks ma võib-olla kartuleid keeta, suusatada ega teaks mittekuimidagi kunstiajaloost.

Ei pea vist olema geenius, et aru saada, kui olulisel kohal on minu elus olnud Britt-Ida nime kandev naisterahvas. Ja tema tütar Camilla.

Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust. Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. “Vana Britt-Ida oleks uhkusest ära surnud,kui ta teaks, et su lapse nimi Britt Ida on,” hüüatas Camilla kui sai teada, mis Ida päris nimi on. Mul on kahju, et Britt Idad omavahel ei kohtunud. 

Selle Norraga saime me endale mitu uut peret. Lilian ja Nicolai ning Satu, kelleta ma elu Lillehammeris ettegi ei oskaks kujutada, kuid nii nagu “minu Norrast” sai seekord “meie Norra” lisandus meie ellu üks perekond, kelle kohta ma ei saa enam öelda “vaid” minu pere. Sellest perest sai minu ja Mareki ja Ida Norra pere. On tegelikult uskumatu mõelda, kuidas täiesti võõraste inimestega tekib selline side nagu olekski neid terve elu tundnud, nagu olekski me perekond, kuidas keel ei takista üksteisest aru saamist, kuidas inimesed saavad olla nii sarnased. Ja see ääretu positiivsus ja lahkus. See pere on mulle palju õpetanud.

“Meie Norra” saab homsest uue peatüki, elukorraldus ja palju asju muutub, üks aga on kindel – meie Norra pere jääb. Aga ikka oli raske “ha det!” öelda.

IMG_1201IMG_1202IMG_1211IMG_1216

With each chapter of “My Norway” a family or two has come to my life, to stay in my heart. First it was Britt and Arne and Knut and Kari, they all treated me like their “Estonian daughter” not like another exchange student, I became part of their family.  Perhaps without them “My Norway” would not exist at all. They are the reason I can boil potatoes, enjoy cross-country skiing and know a thing or two about Art (History)

One does not have to be a genius to understand what kind of role Britt-Ida (and her daughter Camilla) have had in my life. “Old Britt-Ida would have died from the proud feeling,” Camilla told me when she found out what is Ida’s real name. Unfortunately old Britt-Ida has passed away and the two Britt Idas didn’t meet. For me a piece of old Britt-Ida lives in Ida.

With this chapter of “My Norway” Lilian and Nicolai and Anton and Satu became my family. I could not imagine my life in Lillehammer without these people, only Satu translates to “fairy tale” from Finnish, but all four of them have been like a fairy tale for me. And then there’s one more family. Not only mine, but OUR Norwegian family. Family to me, Marek and Ida. It is strange to think how total strangers suddenly play such a big part in your life, the connection you feel with them, the similarity and the same sense of humor. And the positivity and way of thinking. They have taught me a lot.

“Our Norway” starts with a new chapter, a lot of things are changing, but one thing is sure – our Norwegian families will stay. But guess was it hard to say “ha det” or not?

Being adult can be fun when you are acting like a child

/ Eveliis / Leave a comment

Marek on Lilleputthammerit püüdnud külastada vähemalt kolm korda, kuid iga kord on see kinni olnud, sest hooaeg on läbi olnud, on vale nädalavahetus olnud (sügiseti on park lahti teatud nädalavahetustel) või pole veel avatud olnud. Seega kas pole tore, et just enne Norrast ära sõitu sai meil perekonnana Lilleputthammer külastatud? Muidugi põhihooajal (ehk juulis) on pilet suhteliselt kirves -314NOK täiskasvanu ja alates kolmandast eluaastast 259NOK ja ma ikka tükk aega lõin rahanumbreid kokku kui mõtlesin, mis see fun maksma läheb kui seda külastada mitme lapsega. Meile tegi õnneks Lilleputthammer väikese suvelõpukingituse soodsama hinna näol.

Minu enda jaoks on Lilleputthammeri perepark üks vahvamaid kohti, mida perega külastada. Tegu on 1930aastate Lillehammeri peatänava Storgata täpse miniversiooniga, mille ümber on ehitatud 1-8aastastele lastele mõeldud lõbustuspark  – karussellide, rongisõidu, vaaterattaste, batuudite, teatrietenduste ja erinevate show’dega.  Minimajades sees on raamatuklubi, poed, kohvik. Sel aastal avati ka Ola ronimispark, kuid selle jaoks oli Ida veel tibake väike. Ta ise küll oleks teisiti arvanud, aga me otsustasime tema eest;)

Meil oli Idaga juba eelmisel aastal seal megalõbus, kuid sel aastal oli topeltlõbus, sest 1) Ida on aastaga palju adekvaatsemaks kasvanud ja temaga saab juba palju rohkemate “suurte laste” (ehk al 90cm) atraktsioonidel käia, mis tähendab, et endal on ka lapselikult lõbu laialt ja 2) me olime perega koos. Suurepärane viis veeta üks päikeseline laupäev. Varuge aega – meie olime tiba üle kolme tunni, kuid suvel on park avatud lausa 9-20, nii et vabalt kulub seal terve päev ja võtke kaasa piknikukorv. Lauad-pingid einestamiseks on igal pool olemas.

Rohkem infot pargi kohta SIIT

IMG_1042IMG_1039

IMG_1069

IMG_1071IMG_1050

IMG_1087IMG_1085

IMG_1058IMG_1079.JPG

IMG_1097IMG_1102IMG_1093

IMG_1112IMG_1128IMG_1132IMG_1154

IMG_1139IMG_1146IMG_1148IMG_1045IMG_1125IMG_1124IMG_1064IMG_1121

I must say I love Lilleputthammer family park. And I am 35 years old. No wonder children have time of their life there as well. It is truly one of the coolest places to visit (at least in this area) and definately a must when visiting Lillehammer with children in the age of 1-8.

Lilleputthammer is an adventure park for young and old, but where most of the activities are designed for children 1-8 years. Here you find a miniature copy of the famous main street – Storgata – in Lillehammer as it was back in the year 1930, built to a scale of 1:4.

The following children’s activities are offered among the charming small wooden buildings: train, Ola’s frog leap, electric-powered cars, farris wheel, mini rollercoaster, climbing tower and obstacle course, bumper boats, huge jumping cushion, trampolines and other playground facilities.

For adults, Lilleputthammer offers a look back into history – the 1930s to be precise. Both the buildings, the content and the colours have been copied as authentic as possible from that period.

Me and Ida visited Lilleputthammer last summer as well and had a wonderful day then too, but in a year Ida has grown quite much and there are more activities (from 90cm) now to enjoy together with her. This means that the time flies, because you are having fun as an adult when acting like a child together with child(ren). Bonus was of course that we got to visit the park now together as a family. And only 2 days before leaving to Estonia.

In July the park is opened from 9:00 to 20:00, pack your picnic bag with you and enjoy a whole day of fun! That’s what summer and vacations are all about.

Thank you Lilleputthammer for memories to take back with us! More information about the park HERE

IMG_1109

Blogimaailma lollakas

/ Eveliis / 12 Comments

Üks vist veidi tuntum blogija kirjeldas mind hiljaaegu niimoodi:

“ Eveliisiga oleme me ka samamoodi ikka sõbranjed mujalt kui blogimaailmast. Nimelt on meie Idad ja Marid 2013 aasta oktoobribeebid ja tema on üks paarist emast, kellega ma siiani suhtlema jäänud olen, mille üle on mul hea meel. Inimesena meeldib mulle Eveliis hirmsasti. Eriti lemmik on mul teda natukene tema mugavustsoonist välja torkida ja rääkida talle igasugu “labasusi” mille peale tema muudkui uih ja aih kiljatab ja siis vaikselt kaasa rääkima hakkab, ise siivsalt pobisedes, et inimesed ei tohiks teineteisega sellist infot jagada. Isegi mitte sõbrannad! Aga no see on tema kui inimene, pealegi mulle tundub, et mida aeg edasi, seda vähem see daamike ohib ja ähib, vaid on selline eriti ladna inimene. Blogi juurde minnes – mulle meeldib. Välja arvatud “mida teha Lillerhammeris/oslos” postitused, sest noh, kui ma sinna ka kunagi läheks, siis arvatavasti temaga koos ja sellisel juhul näidaku ta mulle ise, mida näidata tahab. Muidu kirjutab ta hästi, läheb lugejate provokatsiooniga mõnusalt kaasa ja lahmab ka igasuguste lollustega kaasa minna, mille ma igati heaks kiidan, sest muidu olin mina see ainuke blogimaailma loll 😀 Nüüd saame koos lollakad olla, oma 2013 aasta oktoobribeebidega.“

Kuna me nüüd psühholoogi juures oleme pere ja lapsepõlve (traumad) läbi lahanud, jõudsime me minuni ja püüame mind “töökorda” saada, aga lisaks kõigele muule (sellele minu sees elavale puberteedile jms) pean ma nüüd püüdma aru saada, MIKS ma selline olen. Väga s***a iseloomuga – seda esiteks, aga see polegi kõige olulisem. Me jõuame selle ülaltoodud kirjelduseni. Minus ONGI kaks poolt – üks pool väga obsessed reeglitest, korrektsest käitumisest, intelligentsusest (ma tean peast mingeid kasutuid fakte ja ajalooliste sündmuste kuupäevi nt)  ja sellest, mida teised arvavad, selline viieline noh; teine pool minust on aga liberaalne, mänguline ja lõbus. Kuna aga kumbki pool ei taha alla anda, siis ma olen aegajalt iseendaga vastuolus.

Tahate ma toon teile elu kõige jaburama näite enda kohta?

Teinekord tahaks ma väga väga väga kontserdil kaasa elada, kohe kõvasti ja valesti kaasa laulda, kurjam, vaat isegi lava ette näppu viskama minna, aga ma ei tee seda MITTE KUNAGI. Sest ma ei oska ei tantsida ega laulda ja pealegi oleks selline käitumine ju imelik. Teised vaataksid. Mida nad arvaksid? Ma ei saa midagi sellist teha, sest suur osa ülejäänud kontserdikuulajatest istub ju vaikselt paigal. Mul on siiralt hea meel, et mul on olemas tütar, kellega ma saaksin nüüd kontserdil koos lava ette kaasa tantsima minna. Mul on ettekääne – laps tahab! Ma ei jõua ära oodata, kuni me saaks mõnele suvekontserdile minna. Ja ma saakski ehk esimest korda elus vabana kontserti nautida. Kas pole veider, et selleks on last vaja?

Suur osa minust tahaks aegajalt lihtsalt rihma lõdvaks lasta (no mitte päris nii lõdvaks nagu ma tegin seda oma 30. juubelil, kui end laua alla jõin, õemehega Raekoja platsis kaklesin, lokke väristasin, wc-sse magama jäin ja üürgasin nutta, et “täitsa p***es pidu oli), aga ma ei tee seda. Ma hoian end vaos. Sest mis saab siis kui ma teen midagi rumalat? Piinlikku? Nagu see 30.juubel, mis ISEENESEST nüüd meenutades on meganaljakas ja selles ei olnud midagi hullu. Teate, et ma isegi ei põdenud seda, aga uute võimalike lolluste peale mõtlen ma, et appi, kuidas ma pärast teistele otsa vaataksin.

Ja siis need “labasused”, millest üleval juttu oli. Ma ei tuleks MITTE KUNAGI selle peale, et jagada (jah isegi sõbrannadega) mingeid seikasid oma sekselust. NEVER. Mitte et see teema mu jaoks tabu oleks, aga…Ma paar korda olen mõelnud küll, et kui too “labane” veidike tuntud blogija mind jälle oma juttudega ahistanud on, et lajataks talle oma “labasustega” sajaga vastu, aga ikka lõpetan enne ära kui liiga “labaseks” läheb.

No vot.Mina in a nutshell. Kaks poolt pidevalt üksteisega võitlemas. Siiani on peale jäämas “viieline”, aga ma natuke tahaks, et see mänguline, elavaloomuline pool peale jääks. Marek arvas, et mul peabki selleks mõni selline “labane” sõbranna ka olema, et ehk saab selle “ora mul sealt tagumikust kätte”. Aga siis ma jälle mõtlen, et mulle ju natukene meeldib see “ora”. Gosh, väga perversne eneseväljendus tuli välja.

IMG_7511

Kahepalgelisus to the max

/ Eveliis / 9 Comments

Mul on mustandites üks postitus, kus ma kiunun selle üle, et kui mõlemal vanemal on puhkus, siis miks laps peab lasteaias käima, et kuna laps siis puhkab ja et mina küll tahan küll puhkuse ajal midagi koos – kolmekesi – ette võtta.

Eile me siis võtsime ette reisi Põrgusse ja Aulestadi (sellest eraldi postituses) ja koju jõudes mõtlesin ma, et appikene, kus ma tahaks, et ma saaksin ÜKSINDA või KAKSI puhata ja ringi liikuda, teha täpselt seda, mida ma tahan, ILMA et keegi iga väiksema asja peale KARJUMA ei hakkaks. Ida jonn võiks ka olemata olla.

Ehk siis meie “vabakasvatuslik” laps on võtnud eesmärgiks mind sõna otseses mõttes hulluks ajada. Talle ei sobi mitte midagi.

“Ida, sa ei võtta tekki ja patja ja aluspükse ja kummikuid ja puslesid ja küünlaid jne jne kaasa!” ütlen ma. Ida kisendab “Jo!!!” vastu. 

“Ida paneme püksid jalga!” ütlen ma. “Vil ikke ha på den!” (=ei taha neid) kisendab ta vastu. Ma pakun välja kolmed erinevad püksid. Kui me lõpuks oleme ühed jalga saanud, selgub, et “Ida vil ikke” neid ja jalga tuleb ikka panna need, mida ma esimesena pakkusin.

Sama kordub kingade, pluusi ja kampsuniga.

“Ida, sokk käib niipidi jalga!” ütlen ma kui Ida sokki vihaselt kand ülespoole üritab jalga tirida ja vihastab, sest kand jääb “valesti”. Ida kisendab ja kisendab ja kisendab, sest sokk on valesti. Järgmisel hetkel selgub ka, et sokk ongi vale. Paneme teised sokid. Ka nende kand käib talla alla, mis Idale ei sobi. Kisa ja lärm on taevani.

Me pole veel kuhugi jõudnud. Minu närvid on juba mustad, Mareki omad hakkavad kohe mustaks minema.

“Ida, istu tooli ja pane korraks tekk, padi, küünlad, toidupakk, joogipudel, aluspüksid, lilled käest ära!” ütlen mina. “Nei!” vastab tema.

“Ida, me praegu ei osta siit juua!” ütlen ma kui Põrgusse pileteid ostan, käime ringi ära ja siis. “Pärast,” püüan ma (veel rahulikult) selgitada. “VIL IKKE!” karjub Ida.

“Ida, kas sa sööd veel?” “Nei, mamma söö ära!” vastab ta. Ja ma söön. Kolm minutit hiljem on lahti põrgukisa. “Ida SÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖK! Ida taha mamma sööb ära!” Järgneb lootusetu vestlus püüdes talle selgeks teha, et ta ISE ei tahtnud enam süüa, vaid rattaga sõita. Me lahkume. Ida karjub “Ida süüa!” õnneks eesti keeles, muidu arvaks norrakad, et hoiame last näljas. Nüüd vaatasid nad meid ilmselt lihtsalt kui karjuvat Ida-Euroopa perekonda.

Kuna kooki enam pole otsustab Ida ära süüa mu viimased närvid. Need maitsevad hästi. Mareki juuksed ei saa enam hallimaks minna. Need on juba LIIGA hallid.

“Ida taha autosse!” protseteerib ta kui me sõitma hakkame.  KISA.

Sada tuhat erinevat “vil ikke” kordub ka autosõidul. “Ida vil ikke koju!”, “Ida vil ikke muusika!”, “Ida VIL IKKE”.  Koju jõudes tahab Ida otsemaid õue jalutama minna. “Mamma vil ikke!” ütlen ma. Ma tahaksin korraks istuda ja puhata. “NEEEEEI!” kisendab Ida ja jookseb õue.  Minu “vil ikke” ei loe. Ma olen sunnitud talle järele jooksma, et naabrid ei arvaks, et laps kodust põgneb. Kisa järgi võiks nii arvata.

Mamma VIL IKKE mõtlen ma ja unistan puhkusest, kus me saaks olla kahekesi. Ilma Idata. Postituse, kus ma ei mõista vanemaid, kes vajavad oma aega ja lapsega kusagil ei käi, sest laps ei oska käituda, kustutan ma ära. MA MÕISTAN. Oleks maksimaalne kahepalgelisus kellelegi ette heita, et nad lasteta puhkavad. 

Nädala pärast sõidame me Eesti. Esialgu puhkusele. Kolmekesi. Üks meist on kolme-aastane, kes hetkel midagi ei taha ja teine ärasöödud närvidega. Mina kolmandana lihtsalt hull.

Aga tegelikult oli nädalavahetus tore. Nüüd kui piltidelt vaadata. Kokagrupi seekordne väljakutse oli Pavlova. Mulle maitseb Pavlova, aga ma pole seda julgenud teha. Nüüd sai tehtud. Polnudki nii keeruline, ja kui ISEGI MINA saan koogiga hakkama ja ütlen, et polnud keeruline, siis tõepoolest võite mind uskuda. Ma ei oska küpsetada. Marjad unustasin poest osta, aga õnneks sai koduaiast mustikaid korjata. Milline luksus, ah? Lisaks avastasin ma veel, et siin üsna lähedal kasvavad murakad. Ebareaalne koht, kus elada.

Muinasjutt.

IMG_1003IMG_0806IMG_0819IMG_0824IMG_0812

IMG_0995IMG_0996IMG_1004IMG_1014IMG_1013IMG_1018IMG_1015

For a while I have wanted to write about parents who go on holidays without their children and keep them in kindergarten whole summer, because they need their own quality time. I have not understood these parents. A blog post on this topic has been in my drafts.

This weekend, as our fairy tale living in Norway soon comes to an end and probably from Autumn we are back in Estonia and we have tried to make the most of the summer here and visit places we have not seen before, we visited e Helvete and Aulestad. Lilleputthammer is waiting on list next weekend.

Don’t get me wrong. it HAS been a wonderful weekend. BUT there is one little 3yrs old who is sweet us sugar on outside, but the inside…it’s like cayenne pepper. She has now come to an age, where she does not like anything and anyone. Only she knows what is right and when we do not listen to her and she needs to put on clothes before going out, or cannot jump off the balcony, she screams and protests. The same is with driving the car (she knows where to turn), food (she knows who and what and when is allowed to eat) and pretty much everything else. So…sightseeing can be challenging with her when she is the one to know best. It used to be me. I have lost control. And she seems to enjoy eating my nerves. *

I deleted the draft about parents who wish to have holiday without their children. I understand that sometimes the best idea is to stay with a child at home until she’s 18 or at least understands the meaning of “allowance” and not getting it when not doing like mom says.

In a week we are going to Estonia. For a holiday. Three of us. Sounds like a lot of fun:D

*Just in case I am asking to read all of my posts with a sarcastic sense of humor.

Käi Põrgusse!/ Go to Hell!

/ Eveliis / 2 Comments

“Käi Põrgusse!” sai sel nädalavahetusel hoopis teise tähenduse, sest just nimelt Põrgus me käisimegi. Helvete (norra keeles “põrgu”) asub Lillehammerist 65 km kaugusel Espedalenis ja kui te tahate oma silmaga näha, milline jõud on loodusel, siis “jettegrytene” (kas keegi oskab selle mulle ära tõlkida eesti keelde?) Helvete looduspargis on just see koht, mida külastada. Mitte, et Norra poleks täis sarnaseid looduse poolt tekitatud kauneid kohti, kuid noh kui satute siiakanti, siis Helvete on küll kohustuslik turistikas.

Tunni aja jooksul, mis me autoga sinna sõitsime, suutis ilm nii mitu korda muutuda, et vihm asendus kord päikese ja kord äikesega, nii et kohale jõudes ei olnud me sugugi kindlad, kas me tahame vaateplatvormilt edasi minna. Seal oli ka ju piisavalt ilus ja tee alla mööda kivisid tundus ohtlik ja libe.

IMG_0850IMG_0853IMG_0857

Kui te Põrgusse tulles sama küsimuse ees seisate, et kas edasi minna või mitte. Siis KINDLASTI MINNA, vaateplatvorm on alles lapsemäng.

IMG_0872

Tekib sellise tillukese inimese tunne. Sügaval kaljude vahel seistes saad aru kui võimas peab olema looduse jõud ja sõna “põrgu” saab hoopis teise tähenduse.

IMG_0915IMG_0919

Nii et, kallid sõbrad-sugulased, kes te meile veel külla jõuate tulla, nüüd ei ole enam mingit Maihaugenit ega suusahüppetorni, vaid otseteed Põrgusse! Jalga tasub panna mugavad jalanõud, sest olgugi, et otseselt ohtlik (kui ettevaatlik olla!) ei ole, siis ronimist on siiski piisavalt. Meie tegime väikese tiiru, aga kodulehelt lugesin ma, et võimalik on teha lausa 60-70 km pikkune tagasihoidlik jalutuskäik.

Rohkem infot siit: http://www.helvete.info/. Sissepääs on tasuline: 50NOK/täiskasvanu, lapsed 25NOK, kuni kuue-aastased tasuta

IMG_0951

This weekend “Go to Hell!” got another meaning, ’cause this is exactly where my husband drove me after I had told him to go to hell. Helvete (“hell” in Norwegian) is a nature park with potholes from iceage 65 km from Lillehammer, in Espedalen. Totally A MUST when you are here, love nature and want to witness with your own eyes the power of nature.

The road to down to Hell looked a bit scary and slippery, so for a moment we didn’t know whether to continue the walk – it was inviting! or to stay up. If you get the same question when there, DO NOT hesitate to continue. NB! Wear comfortable shoes. it’s not exactly dangerous to climb there, but still hiking boots are to be preferred. We took a small 1km round trip, but I read from the homepage (here) that it  is possible to take a 60-70 km trip as well.

I have always thought Hell cannot be that bad (I am pretty sure I have not been that good to get to Heaven), now I know, it is quite cool in Hell.

Admission fee: 50NOK/adults, 25NOK children, under 6yrs free of charge.

Asjad, mida ma mõistan/Things I understand

/ Eveliis / 7 Comments

Istun mina arvuti taha, et kirjutada, mida ma arvan Dostojevski “Kuritöö ja karistusest”, aga näen, et Triin jälle teinud postituse (LINK), mida ma kommenteerima pean. Sest tema listis asjadest, mida ta ei mõista, on osa asju, mida ma täiega mõistan.

Opposite to a blogger who made a list of things she does not understand, I had to make a list of things I totally understand. Because on her “don’t-understand-list” were som things I l-o-v-e.

  1. Invisibobble juuksekummid (LINK)/Invisibobble hair rings.

White_Clear-2-300x300

Kunagi saatis keegi mulle mingi tootega ka need patsikummid testida. Ma ütlesin ausalt, et ma ei saa neid testida ega kiita blogis, sest ma olen nende üle vaid naernud (mingi periood loosisid kõik blogijad neid välja ja see oli juba halenaljakas) ja ma tõesti ei uskunud nende erilisusesse.  Kui te aga täna otsite invisibobblede suurimat fänni, siis võite minu otsa vaadata. Ma ei tee üldse nalja, vaid ei kujuta elu ilma nende juuksekummideta enam ette. Mõnikord on mul need kuhugi kadunud ja ma olen sunnitud tavalise juuksekummiga juuksed kinni panema. Päeva lõpuks tunnen ma, kuidas see ajab mind hulluks ning ma keeran maja peapeale, et oma invisibobbled üles leida. Nüüd on mul IGAS kotis vähemalt üks see patsikumm varuks.

Peamised põhjused, miks ma neid armastan: ei kisu (+ juuksekarvad ei jää kummi ümber ja ei tiri juukseid nii kõvasti nagu tavalised juuksekummid), mugav peast kiiresti ära tõmmata (ma olen megakärsitu ja tavalised juuksekummid jäävad alati kuidagi juustesse kinni) ning ümber käe kandes ei jää valusat ranti nagu tavalise juuksekummiga (mul on 90% ajast juuksekumm ümber käe kui mul juuksed lahti on).

Niisiis. Käed eemale invisibobblest! Jp, mul on praegu ka invisibobble peas.

I love the invisibobble hair rings. When I first time had to test them, I didn’t think much of the product, but if you today wish to see the biggest fan of invisibobbles, it’s me. I honestly cannot imagine my life without invisibobbles. It has strong hold, but is yet so gentle; leaves no kink in the hair, hair doesn’t entangle in and I can also use it around my wrist whitout noticing it  ( when I don’t have my hair in a bun, I ALWAYS have a invisibobble around my wrist. Just in case. Because 90% of time I wear my hair in bun/pony tale).

2. Joujou-püksid (haaremipüksid) /Harem pants. 

Okei, on mingi tüüp haarempükse, mis ka mulle ei meeldi, aga nii umbes seitse aastat tagasi soetasin ma endale ühed “joujou-püksid” – ma käisin need ribadeks. Mul on kahju, et ma neid tookord mitut paari ei ostnud. Minu maailma kõige lemmikumad püksid!

Okay, I don’t like every kind of harem pants, but still I say “hands off harem pants”. The ones I bought seven years ago were my favorite pants, I wore them ALL THE TIME. My all time favorite pants. Too bad I only bought one pair back then.

IMG_1729

Õnneks on mul ühed “joujoukad” veel. Pildilt on nats halvasti näha, aga täitsa haarempüksid on.

Luckily I still have one pair of kind of harem pants. It doesn’t show that much from the photo, but these ARE harem pants. I wear them quite often. 

IMG_7534

3. Air max

Ma ei suuda isegi mõista, kuidas kellelegi air maxid ei meeldi. Ma oleks nõus valgete maxide eest tapma. Ma loodan, et ehk jõuluvana toob mulle jõuludeks just need beebid. Ma olen üsna hea laps olnud.

How can anyone NOT LIKE air max? I would kill for a pair of white ones and I really hope Santa will bring me these babies for Christmas. I have been  will try to be good this rest of the  year.

e9a8cab91617ab6dd156c5b899f302d3

*Päise pildil ei ole me surnuaias ekskursioonil, vaid sattusime Tõstamaal käies filmivõtete platsile (ma ei mäleta, mis film seal tehti) ning avastasime, et nii see surnuaed kui ka lähedal olev kirik ja muud ehitised olid valmistatud penoplastist. Täielik butafooria.

Lord, grant me patience. But please hurry up!

/ Eveliis / Leave a comment

Ma ei ole Kannatlikkusega sina-sõber, kõige hullem asi mu meelest on ootamine. Kuna Norras võtavad kõik asjad aega, siis võite ju arvata, et alguses olin ma täiesti hullumas kui KOHE vastuseid ei saanud. Mäletate ma kirjutasin, et tellisime survepesurile ühe jupi? Mis te arvate, kas me oleme kippu või kõppu kuulnud? Muidugi mitte. Kui ma ei eksi, siis see oli kuu aega tagasi.

Aasta aega (!!!) tagasi käis poes üks naine, kel oli huvi ühe laua vastu, mis mul siin müügis on. “Ma tulen kindlasti tagasi!” ütles ta. Ma uskusin teda, sest ta oli poes käinud mitu korda Liise kaisusid (LINK) ostmas.  Ma ikka aeg-ajalt mõtlesin ta peale, kuid kui aasta oli möödas, siis ma olin ta tegelikult ära unustanud. Eile tuli ta poodi. Sooviga laud ära osta. Ta ju oli öelnud, et tuleb tagasi.

Me lobisesime maast ja ilmast ning muuseas mainisin ma talle, millega ma veel tegelen. Ma ei peatu sel kohal pikemalt, et mitte ära sõnuda, aga paratamatult hakkab mulle tunduma, et mu elus on mingi muster, et asjad lihtsalt juhtuvad kui on “õige aeg”. Miks see õige aeg nii pikalt oodata laseb on omaette küsimus.

Kas ma olen teile rääkinud, kuidas ma oma esimese ehitusprojekti Norras sain? Ma olin peale pikka vastu puiklemist sõbrannaga maale simmanile läinud, seal oli ka tema mehe Norras elav vend, ma andsin talle oma visiitkaardi, et mine tea, äkki… Kui ma siis pool aastat hiljem Norrasse ühele kohtumisele läksin, selgus, et lennud tühistati ja Bergeni asemel jäime me Oslosse. Samal ajal helistas see sama sõbranna mehe vend ja uuris, kas meid võiks üks töö huvitada. Tund aega hiljem olime me kohtumisel, nädal aega hiljem oli meil leping allkirjastatud.

Asjad juhtuvad. Lihtsalt.

Sellised asjad on “lihtsalt juhtunud” ka hiljem. Kokkusattumused, õigel ajal õiges kohas olek.

Natuke on lugu ka praegu. Kõik asjad kipuvad juhtuma. Nüüd kui ma olen juba natuke alla andmas olnud. Ma ei julge varakult hõisata ja suud rohkem paotada, kuid see on selline veider tunne.

Märtsis oli “kohe kiiresti” vaja üht pakkumist. Tänaseks olin ma selle juba ära unustanud. Eile oli mul meilis kutse kohtumisele. Augustis (!). Et seda kiiret pakkumist arutada. Veebruaris käisin ma ühel kohtumisel, rohkem ma midagi ei kuulnud sellest firmast. Ma olin kindel, et keerasin kohtumisel mingi käki kokku. Esmaspäeval oli mu meilboksis nendelt kiri….

Aasta siin on mulle meelde tuletanud, mida tähendab Norras “kiire” ja “varsti”. Kiire = pool aastat, “varsti” = keegi ei tea tegelikult, kuna. Sinu vastust oodatakse asap, kuid sina peas oskama kliendile aega anda, olema kannatlik ja ootama.

Siinkohal tahan ma ka natuke tarka panna. Eesti ettevõtted, kes te turule tahate tulla, Norras on teistmoodi ajaarvamine, kannatlikkus on “võtmesõna”. Uskuge ma tean, millest ma räägin. Ma võiks veel näpunäiteid jagada, kuidas Norra turule siseneda ja millega peab arvestama, kuid ma ei viitsi kägudele kõneainet anda ja jätan “alustamisevaludest”  rääkimata. Võib-olla kunagi hiljem. Kui valud on üle läinud:)

Lõpetuseks pool-random pildid meie argipäevast. Mingil põhjusel olen ma vabatahtlikult rohkem liikuma hakanud. 40km nelja päevaga on minu jaoks VÄGA suur saavutus. Ja et mitte olla selle lapsekasvatamise loomingulisuse vs sõduri kasvatamise koha pealt vaid teoreetik, olen ma viimastel päevadel hambad kokku surunud ja lubanud Idal mängida nii nagu tema õigeks peab. Teoorias on see lihtsam. Jube raske on nö kontroll käest lasta. Aga laps on rahul.

IMG_0773IMG_0774IMG_0775IMG_0786IMG_0790

I am not best friend with Patience, the worst thing for me is waiting. You can imagine how hard it was for me to get used to the Norwegian way of doing things. Where everyhthing takes ages. Remember we ordered a spare part for high pressure washer? I think it was a month ago now. Have we heard from them? Of course not. Things take time.

A year ago (!!!) a lady came to the shop and was interested in buying a piece of furniture. “I will be back,” she said. I believed her. A year went and I forgot about her. Yesterday she was back. Like she had promised. To buy the table.

We talked about things and I mentioned that I also work with construction. “I have done this for over ten years and I know the marked quite well, ” I said. “Give me your card,” she answered, I work with many things as well.

I start to get a feeling that there is a pattern in my life. Things just happen when it’s the “right time”. Why cannot the right time hurry a bit is another question.

Have I told you how I got my first construction project in Norway. I had agreed to go to a party with my friend, her husband’s brother who lives in Norway also was there. I  gave him my bussiness card, perhaps one day he would need something I thought, but didn’t really believe in that. Because this is not the way things happen. Half a year ago I was going to a bussiness meeting in Bergen, the flight was cancelled and we stayed in Oslo. My friends’s husband’s brother called the very same day and asked if we could be interested in a small project. An hour later we sat on a meeting, a week later we had a signed contract.

Things just seem to happen. Coincidences like these have happened later also. The biggest one was worth more than half a million norske kroner.  And things seem to happen now again, I don’t dare to talk more at this point, but there have been way too many coincidences.  Changes for my husband, sudden offer from a kindergarten in Estonia, invitations to meetings for me, queries… I was at a meeting in February with big hopes. Didn’t not hear a thing from them again. Thought I screwd up. Yesterday I got an e-mail. I actually got two e-mails. The other one to discuss “an urgent matter” (from March).

Year in Norway has reminded me again what “hurry” and “soon” mean here. “Hurry” 0 in six months or so, “soon” = nobody really knows. It’s good to keep in mind when doing bussiness with Norway. You are expected to answer asap, but you have to patient and let the customer take time to answer. It really can take up to a year (or more).

 

The photos have nothing to do with the work situation. It shows how I am learning to be patient mother and let Ida play the way she thinks is right. I don’t want to kill her creativity. Must admit, this is much easier in theory, but at least it looks like Ida was satisfied that she finally got to do things the right way. Her right way.

And I have no idea what is happening to me. I have been riding the bike now every day for four days, 40 km in total. That is a huge achievement for me. I have no patience with things. Or maybe it’s starting to come?

When everything backfires and you’re sitting there like…

/ Eveliis / 3 Comments

Answering Machine at Menthal Health Hotline:

If you are obsessive-compulsive, press 1 repeatedly.

If you are co-dependent, please ask someone to press 2 for you.

If you have multiple personalities, press 3, 4, 5 and 6.

If you are paranoid, we know who you are and what you want. Stay on the line so we can trace your call.

If you are delusional, press 7 and your call will be transferred to the mother ship.

If you are schizophrenic, listen carefully and a small voice will tell you which number to press.

If you are manic-depressive, it doesn’t matter which number you press – no one will answer.

If you are dyslexic, press 96969696969696.

If you have a nervous disorder, please fidget with the hash key until a representative comes on line.

If you have amnesia press 8 and state your name, address, phone number, date of birth, social security number and your mother’s maiden name.

If you have post-traumatic stress disorder, slowly and carefully press 000.

If you have bi-polar disorder, please leave a message after the beep or before the beep. Or after the beep. Please wait for the beep.

If you have short-term memory loss, press 9. If you have short-term memory loss, press 9. If you have short-term memory loss, press 9. If you have short-term memory loss, press 9.

If you have low self esteem, please hang up. All our operators are too busy to talk to you.

th4pa-20110930141057

Always hide your emotions behind a joke, always hide…That’s why I started with a joke. As you know I have been to therapy now for a while and I have really felt this helps, that I am getting my emotions and depression under control, or at least I know how to handle them, I have understood myself better, I have felt good, even satisfied with the point where I am right now in my life. I really felt I am starting to get the inner peace.

And then everything backfires. I broke down. I couldn’t handle a problem and cried hysterically for over an hour. Felt sorry for myself, felt sorry for putting my family in situation like that, felt everything that was said was to hurt me. And I fell deeper and deeper back in the hole. The teenager in me screamed to my head “I just want to die”, the grown up in myself said “handle it, snap out of it”. I felt broken and confused. The only thing I could do is cry. And feel sorry for myself.

Today I see that there probably is a solution to this problem that made me break down. I just need someone to help me with that. But I feel all these therapy sessions went down the drain yesterday and we’re back were we started.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Alati peida oma tegelikult emotsioonid sarkasmi ja huumori taha, alati peida… Eks ma sellepärast naljaga alustasingi. Nagu te teate, olen ma juba mõnda aega psühholoogi juures käinud. Mul on olnud tunne, et ma olen õppinud oma depressiooni tagamaid tundma, ma olen tundnud, et kogu sellest blablaast ja lõngakera harutamisest on abi olnud, ma olen tundnud, et ma olen leidmas mingit (sisemist) rahu, ma olen hakanud end mõistma.

Ja siis toimub murdumine. Kõik lendab vastu taevast. Ma ei suutnud ühe probleemiga toime tulla ning murdusin, nutsin hüsteeriliselt üle tunni aja, haletsesin ennast, olin enda peale vihane, vihkasin ennast, mulle tundus, et kõik, mis öeldi ja tehti oli selleks, et mind lolliks teha, alandada. Ma kujutasin endale asju ette, teismeline minus karjus “ma ei taha enam elada!”, täiskasvanu minus karjus vastu “lõpeta! jäta kohe järele! leia lahendus!”. Ma tundsin end katkisena ja väärtusetuna. Ja ma ei osanud oma emotsioonidega kuidagi hakkama saada. Seepärast ma nutsin. Ja nutsin. Ja nutsin veel.

Täna ma mõtlen, et ilmselt on mu probleemile lahendus, lihtsalt keegi peab mind aitama, sest minu “pleekblond aju” ei oska seda ise lahendada. Ma mõistan, et kogu see lugu ei ole maailma lõpp, kuid samuti tunnen ma, et kogu senine teraapia läks eilsega äravoolutorust alla ja ma olen tagasi alguses.

Almost like my second home

/ Eveliis / 2 Comments

I have always been a bookworm, when I was a child I read more than an avarge child maybe does. One of my favorite books was “Lolita”, I read it when no one saw, because I felt it is a bit too adult and maybe my mom would not like me to read it. I never asked her and never let her see that either.

What does it have to do with my stay at “Oru” hotel? Well, when I was walking up stairs I walked by a bookshelf and the first book I noticed was “Lolita”. I started laughing, childhood memories came to my mind, I took it with me to hotel room to see if the book still talks to me, like it did more than 20 years ago, when I was 13-14. Of course it did. It’s a classic. From that moment I say “Lolita” in this hotel, I felt like home.

Of course this is not the only reason I like staying at “Oru” hotel when in Estonia. I L-O-V-E this cozy little hotel. It’s nothing fancy, but you feel welcome the moment you walk in, it’s like coming home or to friend’s house. It’s small and personal. I understand that people on bussiness trips often choose this hotel, but believe me, it’s not a bussiness hotel. It is a nice “home” for everyone.

IMG_5969

The location could not be better. Only some kilometers from the city center and surrounded by so many places worth a visit (read about my walk here). Last I stayed in “Oru”  was during the Estonian Blog Awards and I didn’t actually have too much spare time. You know how it is to get ready for women before going out, right?  Choosing what to wear etc?

IMG_0125

But the surroundings are so inviting that I just had to take a walk to Kadriorg park to see the Charity Duck Race. I almost wanted to go to Art Museum KUMU as well, but I understood that I may not have time for that if I don’t want to be late for the bloggers event. Next time definately, because KUMU is one of my favorite museums and when staying in hotel so close to it. it’s almost compulsory;)

But more about the hotel. This time I stayed at family room, which was a bit ironic as I was on a little vacation away from family:D It is a spacious room and ment for a “classic family” with 2 adults and 2 children, but the bed is big enough for one both parents and a child, so when you are looking for a hotel with suitable family room for a 2 adults + 3 kids “Oru” is an option.

Each room features a air-conditioning, hair dryer, an LCD TV, a direct dial phone, and a desk. Bathroom is equipped with floor heating and shower. The rooms offer free WiFi access. Some rooms come complete with a spacious balcony.

PS: Window curtains have darkening qualities, which is always to prefer when staying at a hotel with (small) child(ren). And also pets are allowed to the hotel.

There is only one minor thing I would have liked. Fresh flowers in the room. I know this may be  something only I think about, but I feel when situated in such a beautiful place surrounded with nature and parks, it would give the hotel a little extra. Something that the guest could not expect?

IMG_6178-750x330

When it comes to breakfast I am always a bit picky. Or not picky, I know what a hotel breakfast is about, but I like the hotels where breakfast in presented nicely and not like in a canteen, much better. A nice brekfast gives a good start to the day. I forgot to take a photo, but i assure you that the bacon was crispy, the pastry fresh and the coffee tasty. Like it’s supposed to be. I was not the only one satisfied with the breakfast. I heard a German couple giving their compliments to the waitress.

IMG_5929

When I left the hotel I was “welcomed back again” and I know I will. Next stop: Sweden.

IMG_0124.JPG

http://www.oruhotel.ee

Booking :+372 6033 302
Info: +372 6033 300

E-mail: sales@oruhotel.ee
Narva mnt 120 B, Tallinn 10127, Estonia
Fax: +372 6012 600