Ma ei ole Kannatlikkusega sina-sõber, kõige hullem asi mu meelest on ootamine. Kuna Norras võtavad kõik asjad aega, siis võite ju arvata, et alguses olin ma täiesti hullumas kui KOHE vastuseid ei saanud. Mäletate ma kirjutasin, et tellisime survepesurile ühe jupi? Mis te arvate, kas me oleme kippu või kõppu kuulnud? Muidugi mitte. Kui ma ei eksi, siis see oli kuu aega tagasi.

Aasta aega (!!!) tagasi käis poes üks naine, kel oli huvi ühe laua vastu, mis mul siin müügis on. “Ma tulen kindlasti tagasi!” ütles ta. Ma uskusin teda, sest ta oli poes käinud mitu korda Liise kaisusid (LINK) ostmas.  Ma ikka aeg-ajalt mõtlesin ta peale, kuid kui aasta oli möödas, siis ma olin ta tegelikult ära unustanud. Eile tuli ta poodi. Sooviga laud ära osta. Ta ju oli öelnud, et tuleb tagasi.

Me lobisesime maast ja ilmast ning muuseas mainisin ma talle, millega ma veel tegelen. Ma ei peatu sel kohal pikemalt, et mitte ära sõnuda, aga paratamatult hakkab mulle tunduma, et mu elus on mingi muster, et asjad lihtsalt juhtuvad kui on “õige aeg”. Miks see õige aeg nii pikalt oodata laseb on omaette küsimus.

Kas ma olen teile rääkinud, kuidas ma oma esimese ehitusprojekti Norras sain? Ma olin peale pikka vastu puiklemist sõbrannaga maale simmanile läinud, seal oli ka tema mehe Norras elav vend, ma andsin talle oma visiitkaardi, et mine tea, äkki… Kui ma siis pool aastat hiljem Norrasse ühele kohtumisele läksin, selgus, et lennud tühistati ja Bergeni asemel jäime me Oslosse. Samal ajal helistas see sama sõbranna mehe vend ja uuris, kas meid võiks üks töö huvitada. Tund aega hiljem olime me kohtumisel, nädal aega hiljem oli meil leping allkirjastatud.

Asjad juhtuvad. Lihtsalt.

Sellised asjad on “lihtsalt juhtunud” ka hiljem. Kokkusattumused, õigel ajal õiges kohas olek.

Natuke on lugu ka praegu. Kõik asjad kipuvad juhtuma. Nüüd kui ma olen juba natuke alla andmas olnud. Ma ei julge varakult hõisata ja suud rohkem paotada, kuid see on selline veider tunne.

Märtsis oli “kohe kiiresti” vaja üht pakkumist. Tänaseks olin ma selle juba ära unustanud. Eile oli mul meilis kutse kohtumisele. Augustis (!). Et seda kiiret pakkumist arutada. Veebruaris käisin ma ühel kohtumisel, rohkem ma midagi ei kuulnud sellest firmast. Ma olin kindel, et keerasin kohtumisel mingi käki kokku. Esmaspäeval oli mu meilboksis nendelt kiri….

Aasta siin on mulle meelde tuletanud, mida tähendab Norras “kiire” ja “varsti”. Kiire = pool aastat, “varsti” = keegi ei tea tegelikult, kuna. Sinu vastust oodatakse asap, kuid sina peas oskama kliendile aega anda, olema kannatlik ja ootama.

Siinkohal tahan ma ka natuke tarka panna. Eesti ettevõtted, kes te turule tahate tulla, Norras on teistmoodi ajaarvamine, kannatlikkus on “võtmesõna”. Uskuge ma tean, millest ma räägin. Ma võiks veel näpunäiteid jagada, kuidas Norra turule siseneda ja millega peab arvestama, kuid ma ei viitsi kägudele kõneainet anda ja jätan “alustamisevaludest”  rääkimata. Võib-olla kunagi hiljem. Kui valud on üle läinud:)

Lõpetuseks pool-random pildid meie argipäevast. Mingil põhjusel olen ma vabatahtlikult rohkem liikuma hakanud. 40km nelja päevaga on minu jaoks VÄGA suur saavutus. Ja et mitte olla selle lapsekasvatamise loomingulisuse vs sõduri kasvatamise koha pealt vaid teoreetik, olen ma viimastel päevadel hambad kokku surunud ja lubanud Idal mängida nii nagu tema õigeks peab. Teoorias on see lihtsam. Jube raske on nö kontroll käest lasta. Aga laps on rahul.

I am not best friend with Patience, the worst thing for me is waiting. You can imagine how hard it was for me to get used to the Norwegian way of doing things. Where everyhthing takes ages. Remember we ordered a spare part for high pressure washer? I think it was a month ago now. Have we heard from them? Of course not. Things take time.

A year ago (!!!) a lady came to the shop and was interested in buying a piece of furniture. “I will be back,” she said. I believed her. A year went and I forgot about her. Yesterday she was back. Like she had promised. To buy the table.

We talked about things and I mentioned that I also work with construction. “I have done this for over ten years and I know the marked quite well, ” I said. “Give me your card,” she answered, I work with many things as well.

I start to get a feeling that there is a pattern in my life. Things just happen when it’s the “right time”. Why cannot the right time hurry a bit is another question.

Have I told you how I got my first construction project in Norway. I had agreed to go to a party with my friend, her husband’s brother who lives in Norway also was there. I  gave him my bussiness card, perhaps one day he would need something I thought, but didn’t really believe in that. Because this is not the way things happen. Half a year ago I was going to a bussiness meeting in Bergen, the flight was cancelled and we stayed in Oslo. My friends’s husband’s brother called the very same day and asked if we could be interested in a small project. An hour later we sat on a meeting, a week later we had a signed contract.

Things just seem to happen. Coincidences like these have happened later also. The biggest one was worth more than half a million norske kroner.  And things seem to happen now again, I don’t dare to talk more at this point, but there have been way too many coincidences.  Changes for my husband, sudden offer from a kindergarten in Estonia, invitations to meetings for me, queries… I was at a meeting in February with big hopes. Didn’t not hear a thing from them again. Thought I screwd up. Yesterday I got an e-mail. I actually got two e-mails. The other one to discuss “an urgent matter” (from March).

Year in Norway has reminded me again what “hurry” and “soon” mean here. “Hurry” 0 in six months or so, “soon” = nobody really knows. It’s good to keep in mind when doing bussiness with Norway. You are expected to answer asap, but you have to patient and let the customer take time to answer. It really can take up to a year (or more).

 

The photos have nothing to do with the work situation. It shows how I am learning to be patient mother and let Ida play the way she thinks is right. I don’t want to kill her creativity. Must admit, this is much easier in theory, but at least it looks like Ida was satisfied that she finally got to do things the right way. Her right way.

And I have no idea what is happening to me. I have been riding the bike now every day for four days, 40 km in total. That is a huge achievement for me. I have no patience with things. Or maybe it’s starting to come?