Iga “Minu Norraga” on mu ellu juurde tulnud üks-kaks-kolm perekonda. Esimestest kordadest Britt ja Arne ning Knut ja Kari, kes mind kohe omaks võtsid ja ei pidanud mind jälle üheks vahetusõpilaseks, vaid võtsid mind pereliikmeks, siiani nimetavad nad mind oma “Eesti tütreks”.  Ilma nendeta ei oleks võib-olla ühtegi “minu Norrat” teokski saanud, ilma nendeta ei oskaks ma võib-olla kartuleid keeta, suusatada ega teaks mittekuimidagi kunstiajaloost.

Ei pea vist olema geenius, et aru saada, kui olulisel kohal on minu elus olnud Britt-Ida nime kandev naisterahvas. Ja tema tütar Camilla.

Camilla ema Britt-Ida oli aga nii eriline, et teda on sõnadesse raske panna. Ta on mulle meelde jäänud kui käreda ja kõva häälega veidike tüsedam naisterahvas, kes suitsetas „Marlboro Light’i“, jõi punast veini ning naeris nii eriskummaliselt nakatavalt. Tema naer ja hääl tuleb mulle nii elavalt silme ette iga kord kui mõte tema peale läheb. Ja mu mõte läheb tema peale tihti, Britt-Idat on raske unustada. Juba esimesel kohtumisel temaga tekkis mul tunne nagu oleksime me ammused tuttavad, sugulased, temast õhkus käredast ja kõvast häälest hoolimata soojust ja südamlikkust. Britt-Idas oli särtsakust, sädet ja söakust rohkem kui ei kelleski teises, keda ma kohanud olin ja siiani kohanud olen, kuid selleks, et tõeliselt mõista kui eriline see naine oli, peab olema temaga kohtunud. “Vana Britt-Ida oleks uhkusest ära surnud,kui ta teaks, et su lapse nimi Britt Ida on,” hüüatas Camilla kui sai teada, mis Ida päris nimi on. Mul on kahju, et Britt Idad omavahel ei kohtunud. 

Selle Norraga saime me endale mitu uut peret. Lilian ja Nicolai ning Satu, kelleta ma elu Lillehammeris ettegi ei oskaks kujutada, kuid nii nagu “minu Norrast” sai seekord “meie Norra” lisandus meie ellu üks perekond, kelle kohta ma ei saa enam öelda “vaid” minu pere. Sellest perest sai minu ja Mareki ja Ida Norra pere. On tegelikult uskumatu mõelda, kuidas täiesti võõraste inimestega tekib selline side nagu olekski neid terve elu tundnud, nagu olekski me perekond, kuidas keel ei takista üksteisest aru saamist, kuidas inimesed saavad olla nii sarnased. Ja see ääretu positiivsus ja lahkus. See pere on mulle palju õpetanud.

“Meie Norra” saab homsest uue peatüki, elukorraldus ja palju asju muutub, üks aga on kindel – meie Norra pere jääb. Aga ikka oli raske “ha det!” öelda.

With each chapter of “My Norway” a family or two has come to my life, to stay in my heart. First it was Britt and Arne and Knut and Kari, they all treated me like their “Estonian daughter” not like another exchange student, I became part of their family.  Perhaps without them “My Norway” would not exist at all. They are the reason I can boil potatoes, enjoy cross-country skiing and know a thing or two about Art (History)

One does not have to be a genius to understand what kind of role Britt-Ida (and her daughter Camilla) have had in my life. “Old Britt-Ida would have died from the proud feeling,” Camilla told me when she found out what is Ida’s real name. Unfortunately old Britt-Ida has passed away and the two Britt Idas didn’t meet. For me a piece of old Britt-Ida lives in Ida.

With this chapter of “My Norway” Lilian and Nicolai and Anton and Satu became my family. I could not imagine my life in Lillehammer without these people, only Satu translates to “fairy tale” from Finnish, but all four of them have been like a fairy tale for me. And then there’s one more family. Not only mine, but OUR Norwegian family. Family to me, Marek and Ida. It is strange to think how total strangers suddenly play such a big part in your life, the connection you feel with them, the similarity and the same sense of humor. And the positivity and way of thinking. They have taught me a lot.

“Our Norway” starts with a new chapter, a lot of things are changing, but one thing is sure – our Norwegian families will stay. But guess was it hard to say “ha det” or not?