Elada võib kahte moodi: Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline.

Ma tahtsin teile valetada ja öelda, et Kernu mõisast ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga kui nüüd hakkasin vaatama, kuidas flammkuchen kirjutatakse nägin ma, et nende kohviku nimi on Ludvig ning mulle meenus, et ühe tuttava soovitusel oleme me tahtnud sinna mitu korda minna. Kahjuks neil päevadel kui nad suletud on ja nii me alles nüüd sinna esimest korda sattusimegi. Etteruttavalt – ei kahetse!

Aga selle osa, et ma ei teadnud, et seal ööbida saab, leidsin ma küll poolkogemata. Meil on nagu te teate perekondlik traditsioon tähistada Ida sünnipäevi mõisas. Siiani oleme me seda teinud Kõue mõisas, ent nemad hetkel madalhoojal meid majutada ei saanud, siis tegin ma broneeringu meie teise lemmikmõisasse Padisel, kuid selle pidin ma tühistama, sest oleksime saanud seal ööbida täna öösel, aga mul on homme kell pool kuus hommikul lennujaamas olla, tundus liiga vale. Ja nii ma siis guugeldades leidsingi, et meie kodu lähedal pakub mõisamajutust ka Kernu mõis. Mul ei olnud õrna aimugi, et see nii suursugune on.

sergeizjuganov_MG_7026-800x465.jpg

Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline!

Mis mulle meeldib on see, kuidas Ida aina rohkem hakkab ümbritsevast aru saama ja võib olla isegi hindama. Hindama seda traditsiooni, mis me oleme tema sünnipäevaks loonud. Kingitusi saab ta kuhjade viisi sugulastelt ja sõpradelt (Marian, sinu ülesandeks jääb siis nüüd Barbie ja tema sünnitav koer, kakav koer on meil ju olemas. See kästi mul kindlasti edasi öelda!), minu eesmärk on luua mälestusi. Aitäh, Kernu mõis, me jäime külastusega rohkem kui rahule! Meil oli lõbus mängida peitust, konnata mööda maja ja eksida ära, isegi meie sviit oli nii suur, et seal oleks saanud ära eksida, süüa mõnusaid flammkucheneid ja ….trummipõrin…toita ja paitada kitsekesi. Kas ma olen teile öelnud, et üks loom, kes mulle peale kassi ja koera veel täiega meeldib, on kits. Kitsed on nii lahedad! Jah emme, need ei olnud koerad seal pildil. Ida arvas, et ta tahaks endale kitsesid. Mina tahaks ka. Marekit on millegi pärast raske veenda:D

DSC00418DSC00426DSC00437

Kui aga kitsede juurest tagasi tulla mõisahotelli juurde, siis täitsa kahju oli täna nii vara hommikul lahkuda, aga võib olla head asja peabki olema täpselt nii palju, et jääks kripeldama ja tahaks tagasi. Me lähme tagasi. Kasvõi vaid kohvikusse (kuigi kahtlustan, et Idat on raske veenda, seal vaid kohvikuga piirduma, mind vist ka). Ussipesast on Kernu mõisa 15 kilomeetrit. Patt oleks mitte tagasi minna juba õigepea!

DSC00293DSC00290

Tubadest anti printsessile luba valida kahe sviidi vahel. Üks vaatega järvele ja teine vaatega pargile. Ilmselgelt valis preili punase sviidi, vaatega pargile, meie riietusest lähtuvalt. Ega seal tegelikult suurt vahet polnudki, mõlemad olid luksuslikud ja aknast avanev vaade võrratu. Romantiline ja mõnus.

DSC00274DSC00378DSC00279DSC00376DSC00371DSC00387DSC00366DSC00394DSC00398DSC00334DSC00298DSC00325

Sattusin eelmine nädal kuulama Vikeraadios intervjuud, kus Tiit Sukk rääkis, et tema oskab vabal ajal äärmiselt hästi molutada. Keegi olla kunagi öelnud, et see on elus väga oluline oskus. Mina oskan ka hästi molutada. Eile molutasime me kõik koos. Lihtsalt niisama.

DSC00438DSC00443DSC00448DSC00460DSC00474

Kell pool kümme oli pidu läbi. Oli aeg põhku pugeda. Kas keegi võiks mulle öelda, kust hotellid ostavad oma voodilinad ja tekid-padjad? Miks need on palju mõnusamad kui kodused linad?

DSC00449

Siin ta meil siis on. Viie-aastane mõisapreili. Saate aru, VIIE-AASTANE! Kuna ta nii suureks kasvas?

DSC00268

Asjad, mis mulle meeldivad

Sõidame Norra poole, mul oli kiiresti vaja teha üks makse, pole probleemi, lükkad telefonis sisse hotspoti ja teed mobiilis mobiil-id´ga makse. Täitsa lõpp, kuidas mulle meeldib mobiil-id, teeb elu nii lihtsaks. Järgmisel hetkel leidsin ma end mõtlemas suvalistele asjadele, mis mulle meeldivad.

  1. Telia Skandinaavia mobiilipakett. Saan rahulikult netis surfata ja hotspoti teha, ei pea muretsema, et kas on või ei ole internetti ja samas ei maksa end vigaseks. Hea kindel kuutasu ja elu on palju lihtsam. Eelmisel aastal kui emmega mägedes seiklesime, oli mul hullult palju tööasju teha, aga pea mitte kusagil ei olnud internetti. Olin sunnitud oma internetti kasutama. Ja muudkui sain sõnumeid “olete ületanud kuumahu, tellige juurde”. Nüüd juhtub seda harva.
  2. Mobiil-id. Geniaalne leiutis. Ma kasutasin veel aasta alguses pinkalkulaatorit ja pidasin seda piisavaks. Ajas asja ära küll, aga mobiil-id on lihtsalt geniaalne.
  3. Alexander Ling sinine kleit. Armas Anu tegi selle täpselt mulle ja see on ilma liialdamata olnud terve talvehooaja mu lemmikkleit. Ma vist kannan selle ribadeks, sest nii mugavat kleiti ei ole mul peale oma vana Hugo Bossi kleiti olnud (aga see ei lähe mulle enam loomulikult selga). Mulle meeldib ka mõelda, et see on mu õnnekleit. Olen seda kandnud kahel väga olulisel kohtumisel ja mõlemad on lõppenud minu jaoks väga positiivselt.
  4. Lendav taldrik resto. Ma olen palju kuulnud, et seal ei ole hea India toit ja need, kellele sealne toit meeldib, ei tea mitte midagi India toidust. Tunnistan ausalt, ega ei teagi väga palju, aga mulle lihtsalt meeldib see koht. Seal on alati superteenindus, Idaga on seal hea käia, toit maitseb ning taskukohane on ka.
  5. Käisime sõbrannaga mõni nädal tagasi Fafa´s pitat söömas. Halb ei olnud, aga hea ka mitte. Sõbranna kiitis Papa Joe´d. Nädal hiljem sattusin venna õega sinna falafelit (inside joke´ina loen ma seda hetkel soomepäraselt) sööma ja nüüd kiidan ise ka. Tahate head falafel-kogemust, minge sinna!
  6. Padise mõis. Sest lihtsalt kodulähedal ja nii mõnusa atmosfääriga.
  7. Kõue mõis. Minu vaieldamatu lemmikkoht Eestis. Mulle meeldib see traditsioon Ida sünnipäeva seal pidada. Selline mõnus peretraditsioon, puhas kvaliteetaeg.IMG_3230.JPG
  8. Autosõit. Kuigi ma armastan jalutamist, rattasõitu ja mulle meeldib ka ühistransporti kasutada, siis ma ei kujutaks elu ette ilma võimaluseta istuda vajadusel autosse. Ja sõita. Kasvõi Norra. Saksamaale. Itaaliasse.
  9. Norwegian. See lennufirma. Head piletihinnad, mugav ja meeldiv. Pole siiani hilinenud ka.
  10. Lilled. Ma olen täielik lillehull. Mul peavad kodus pidevalt lilled vaasis olema. Seepärast on kevad ja suvi ikkagi mu lemmikaastaajad. Tasuta lilled. Igal pool. Isegi umbrohi sobib vaasi panna ja on ilus.IMG_6650

2017 kokkuvõte – TOP 5

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel ShnelliPeretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

19149

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

IMG_0058

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!)  – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on.  Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

IMGP5213

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius.  Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++.  Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

IMG_7190

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

IMG_3374

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse  Mesi Tare Saunapaat.  Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

IMG_0492.JPG

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

img_6769.jpg

Printsessi elu

Ma mäletan nii hästi oma kolumni “Anne & Stiilis”, kus ma kirjutasin, et miks ma peaksin oma beebit kutsuma printsessiks, kui tema soontes ei voola sugugi sinine veri ning ka oma käitumiselt ei ole ta kuidagi printsessi moodi. Läks aga nii, et me oleme ise temast printsessi kasvatanud. Muidugi ei tähenda see seda, et ta oskaks käituda nagu Briti kuningapere liige ja ikka lubab ta endale rohkem lollusi kui ma tahaks, aga tema soovid vastavad printsesside omale. “Emme, kuna me uuesti sinna lossi läheme?” küsis Ida kui me ta eelmise aasta sünnipäeva pilte vaatasime. Ma jäin mõtlema. Aga miks ka mitte sellest teha iga-aastane perekondlik traditsioon nagu ma aasta tagasi mõtlesin. Mina jumaldan mõisaid, printsess saab omale printsessiväärilise sünnipäeva ning Marek saab …võimaluse, et me talle kodu asemel kusagil mujal pinda käiks (nali muidugi. Ta lihtsalt on väga vähenõudlik. Võrreldes pere naistega). Vot nii palju siis oma lapse mitte printsessiks kutsumiseks.

IMG_3152.JPGIMG_3153.JPG

Ma olen 365 päeva jooksul külastanud n+1 hotelli, ma olen käinud siin ja seal, kuid käsi südamel pean ma ka ütlema, et Kõue mõis puges peale esimest külastust meie kõigi südamesse ja ei ole sealt enam ära läinud. See on selline paik, kus sa astud uksest sisse ja tunned end kodus. Nagu päriselt kodus. Võib olla mitte esimene kord, aga teine kord astud uksest sisse ja kõik mõjub nii tuttavalt. Kutsuvalt. Sõbralikult. Nagu oleks oma koju sisse astunud. “Aaah, kui mõnus tuba!” õhkas Ida kui tuppa sisse astusime. Meie tuba oli seekord vaatega õunaaiale ja tagaaiale, päike sillerdas mõlemast aknast sisse.  “Kas ma tohin kohe kleidi selga panna?” palus väike printsess, kelle ma päeval olin ta enda sõnade järgi “vanainimeseks riietanud, aga ma ju tahtsin printsess olla”.

IMG_3158.JPGIMG_3173.JPGIMG_3199.JPG

Kui Ida muutus mõisas printsessiks võluväel nagu muinasjutus, siis ka minus tekkis mingi ….hmmmm… edevus. Kuidagi kohe tekkis tahtmine põsepuna palgele panna ja pitsiseelik* selga tõmmata ja peeglisse vaadates mõelda, peeglike, peeglike, pole sel peegelpildil suurt häda kedagi.

IMG_3230.JPGIMG_3249.JPG

Eelmisel aastal veetsime me suure osa sünnipäeva õhtusöögist põrandal, siis seekord otsustasime me kogu õhtusöögi kohe kolida põrandale ja kutsusime kõik Kõue mõisas leiduvad kaisuloomad ühele mõnusale piknikule. Seda soovitan ma kõigil lastevanematel järele proovida. Nii lihtne, aga samas natukene kastist välja ja lapsemeelne sünnipäeva tähistamine. Meelde jääb ka erilisena. Siinkohal minu suuuuuuuuuuuur tänu Kõue mõisa töötajatele, kes Ida sünnipäeva talle ekstraeriliseks tegid alates üllatuskoogist kuni selleni, et ta tohtis neil põhimõtteliselt terve päeva sabas sorkida. “Sina mina oma tuppa ära, tee tööd, ma lähen räägin tädidega juttu,” kuulsin ma Ida suust vähemalt kümme korda. Ka kööki tohtis ta appi asjatama minna.

IMG_3266.JPGIMG_3327.JPGIMG_3314.JPGIMG_3336.JPGIMG_3285.JPGIMG_3356.JPGIMG_3349.JPG

Õhtu lõppes voodis õhupalli- ja padjasõda mängides. Hotellitubades ei ole telekat, mis muudab mõisas veedetud kvaliteetaja päriselt ka kvaliteetajaks. Ei mingeid kõrvalisi ebavajalikke segajaid.

Uus hommik saabus kiiremini kui me oleksime tahtnud. Enne seitset ajas Ida meid jalule, et me juba hommikust läheksime sööma. Hommikusööki pakutakse mõisas alates kella üheksast, sest ükski normaalne inimene ei taha sellest mõnusast luksusest nii kiiresti välja tulla. Meie ka mitte, aga Ida tahtis minna “lossi üle vaatama”. Nii me enne kaheksat koos mööda maja kolistasimegi. Samas oli see erakordselt mõnus. Laisk hommik. Vahelduseks nendele argihommiku kiirustamistele.

IMG_3373.JPGIMG_3374.JPGIMG_3372.JPGIMG_3368.JPG

Ma olen oma elus söönud sadu hotellihommikusööke ja seepärast hindan ma hommikusööke ilmselt juba mingite oma kriteeriumide, mis teistele võivad arusaamatuks jääda, järgi. Näiteks täna hommikul sõin ma kõige täiuslikumat kaerahelbeputru. Kõlab veidralt ma tean, aga ausalt, täpselt nii see oli. Teenindus nagu ikka laitmatu, nii et tekibki tunne, et oled mõisaproua.

IMG_3391.JPGIMG_3397.JPGIMG_3398.JPG

Lahkuda oli Kõue mõisast jälle raske. Kohe päriselt kahju oli sellest killukesest luksusest lahti lasta ja tormata koosolekutele. Läbi see selleks korraks saigi. Aga samas, kui mitte varem, siis täpselt aasta pärast oleme me tagasi. Loodetavasti ikka ka varem, sest see peidetud pärl Kose metsade vahel on…sõna pärl ütleb tegelikult enda eest kõik.

IMG_3433.JPGIMG_3139.JPG

 

*Samas otsin ma ka taga selle pitsiseeliku omanikku. See imeilus asi jäi Norras minu kätte ja ma ei suuda leida enam omaniku kontakti. 

 

Every girl deserves to be treated like a princess

Kui teil on Instagramis ja Facebookis juba nähtud Ida sünnipäevast ning Kõue mõisast (LINK) tüdimus peal, siis ma soovitan teil mõnda aega siia blogisse (ja Hotelliveebi blogisse) mitte kiigata, sest ma pole pikka aega millestki nii vaimustuses olnud ning ma kavatesen blogi(d) piltidest üle külvata nii kaua kuni internet katki läheb.

Muidugi ei ole selle postituse mõte näidata, kuidas me oma kolme-aastast tütart ära hellitame ja peast lolliks oleme läinud, aga ma olen kuulnud, et on  teatud tava sünnipäevaks midagi kinkida. Ma ei tea, mis on minuga juhtunud, kuid asjade asemel hindan ma juba pikemat aega mälestusi ning nii otsustasime me ka Idale sünnipäevaks kinkida “Mõisapreili paketi”. Mulle tundub üleüldse, et me pöörame asjadele liiga palju tähelepanu, eriti kui tegu on väikelapse sünnipäevaga, kes niikuinii (minu arvates) ei oska kinke veel hinnata, vaid hindab üle kõige turvatunnet ja oma vanematega koos olemist. Siin kohal tahaksin ma ausalt tänada Hotelliveebi, et mul maailma kõige ägedam töö on, tänu kellele ma selle mälestuse luua sain.

Aga alustame algusest. Kunagi kui ma veel noor ja ilus olin, käisin ma ühel turundusüritusel, kuhu ühed vanemad olid oma 3-4-aastased lapsed kaasa võtnud ja need lapsed sõid gourmet-õhtusööki nii nagu täiskasvanud, nad tundusid toitu nautivat. Kui ma kunagi lapse peaksin saama, siis ma tahaksin ka, et ta niimoodi õpiks toitu nautima, mõtlesin ma tookord, üle kümne aasta tagasi. Ja kui ma nägin videot sellest, kuidas Maaemos korraldati lastele õhtusöök, lootsin ma, et ma saan oma lapsega samamoodi restoranis süüa. Minu suureks rõõmuks armastab Ida toitu (kuigi ta sööb vähem kui lind), ta tahab alati ninapidi köögis toidutegemise juures olla ning lauakatmisest on saanud tema hobi. Ja pole vist üllatus, et selles vanuses jumaldab ta printsesse, muinasjutte ning losse.

Ma julgen öelda, et tavaliselt seostub mõisapuhkus ikka romantikaga, kuid mina ütlen teile, et selline “perepakett” on hoopis erilisema väärtusega. Ega minagi saa salata, et ma ikka siiani loodan, et ma olen printsess ning kusagil ootab mind oma mõis või loss, aga seniks kuni ma selle hea uudise minuni jõudmist ootan, tuleb meil mängult printsessid olla. Ma soovitakski Kõue mõisal lisaks romantikapakettidele keskenduda lastele, sest 1) väikesi printsesse on kindlasti palju 2) ma ei ole nii lastesõbralikku teenindust kusagil mujal kohanud ning 3) iga tüdruk (hoolimata vanusest) väärib printsessina kohtlemist kasvõi kord elus. Ja Kõue mõis on nagu natukene salapärane, müstiline koht, peidetud pärl, kusagil, kus sa ei oskagi seda oodata. Just nagu muinasjutus.

See on selline koht, mis poeb hinge ja uskuge mind, ära seda enam sealt ei saa. Ma tean, ka kus me Marekiga oma kümnendat abieluaastat järgmisel aastal tähistame;) Tahate põhjust teada, miks just see mõis? Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Palun. Siin on teile kolm tuhat sõna.

IMG_4855.JPG

img_4856img_4857

Kui vähegi võimalik, siis mulle meeldiks kui selles mõisas sünnipäevade tähistamisest saaks meie pere traditsioon. Unistama peab.

Aga nüüd sünnipäevast. Sünnipäeva idee oli selline, et sünnipäevalaps saab ise laua katta, meile istekohad kätte näidata, toidu valida, köögiga tutvuda. Kui me sellest talle rääkisime, ajas ta meid tund aega varem toast välja, et “laud korda teha” ja “vaadata, kust Ida söök tuleb”, tegelikkus oli loomulikult tiba teistsugune. Köögis muutus Ida häbelikuks ja ei julgenud seal olla, veinikeldrit hakkas kartma, süüa väga ei tahtnud ning kolmveerand peost veetsime me laua taga söömise asemel põrandal. Sest printsess ütles nii. Ometigi oli see kõik kokku IMELINE. Perepuhkus ja sünnipäev. Klišeelikult kõlades maksimaalne kvaliteetaeg.

IMG_4819.JPG

IMG_4828.JPGimg_4836img_4842IMG_4872.JPGimg_4917img_4939img_4964img_4984img_4995img_5013img_5015img_5017img_5025img_5026img_5046img_5050img_5062img_5074img_5085img_5094img_5105img_5107img_5116img_5118

Kas ma juba ütlesin, et me Idaga tahtsime sisse kolida? Või juba tagasi minna? Tagasi lähme me üsna pea. See pidi küll Marekile olema üllatus, aga ma mõtlesin, et võib olla on veel peresid, kes ei tea, mida isale isadepäevaks kinkida. Kõue mõisas toimub 13.11 isadepäeva brunch (LINK). Olgem ausad, puust kikilipsud ja t-särgid “parim issi” on nats iganenud, kinkige isale parem üks tore mälestus. Ma luban teile, et lisaks mälestustele saate te ka eepilise toiduelamuse.

Idale spetsiaalselt valmistatud Elsa menüü ja šokolaadikook tahtsid mulle pisarad silma tuua. Fois gras oli jumalik, sea kõhuäär reaalselt sulas suus (palun õpetage mulle seda tegema!) ja veinvalik imehea. Varsti on neil vist ka üsna põnev šampuse-menüü tulemas. Ma tean, kuhu ma Satu tahan tuua kui ta Eestisse tuleb.

Ma tean- ma tean, et lapse sünnipäevaga ei käi alkohol kokku, aga kamoon, ma olen “meeleheitel koduperenaine”.

IMG_5043.JPG

 In case you have missed it, our daughter turned 3 this week and I have understood it is a custom to give the birthday child a present, I am in a state where I think we (people in general) have way too many things and do not appriciate enough memories and quality time together, this is why I knew Ida will not have a thing for her birthday, but we will make memories, something to remember and cherish. A day as a princess. 

Of course I am not trying to show (off) how we are raising a princess and spoil her, but I want to thank my job at Hotelliveeb (LINK) and the wonderful people at Kau manor (LINK) for this day and show my readers how time spent together as a family has a worth hard to describe in words. 

I also know where I want to celebrate our 10th marriage anniversary next year. You want to know why I want it to be in this manor? Well, they say a photo describes more than thousand words. Here is 2000 words;)  

IMG_4858.JPGimg_4855

I LOVE the atmosphere in this manor. It is filled with history and stories. Do you know there is actually a map from signing Tartu peace treaty hanging on the wall here? 

But about the birthday. When I was young and pretty, more than ten years ago, I went to a PR-dinner, and saw to 3-4 year old kids eating a gourmet dinner like adults. I said to myself that when I will have children I will hope they will be like that. Enjoying and trying different tastes. When I some years later saw a video where they had a gourmet dinner for kids at Maaemo, I wished Ida would love restaurants. And lucky for me Ida loves to be in the kitchen, taste things and set tables. That is why I also thought she would love to have her own birthday party where she will be the host. 

I am pretty sure most of us associates couples romance with manors, but I would definately suggest Kau manor to concentrate on family vacations as well. For several reasons – 1) there are so many princesses growing up in Estonia 2) the staff IS SO CHILDFRIENDLY  and 3) every girl (no matter the age) wants to be treated as a princess. I (at the age of 35) still hope I am a lost princess and there is a castle or manor waiting for me somewhere. 

But while I am waiting for my own manor, Kau manor will be in my heart. It is the place you will not forget, a bit mysterious, a hidden gem where you will not expect anything but forest. A bit like in a fairy tale. 

Our dinner party of course was a bit different in reality than I had visioned in my head, because the birthday girl got shy in the kitchen, scared in the wine celler and did not want  to eat, so we spent most of the birthday dinner on the floor – me playing with her and my husband feeding her meatballs, but still it was (I know it sounds like a cliché) family qualitytime to the max. In the morning my husband went to work and me and Ida had time to enjoy breakfast and get to know all the corners in the manor. PS: The walls in the manor are exactly like I want to have in our bedroom. And I seriously got so many ideas that I think we need a bigger house. I now only need to win on the lottery. 

img_5074

I want to move in to Kau manor. Or go back. As soon as possible. Oh, but we are going back soon – to Fathers Day Brunch, you should come too! Let´s be honest wooden ties and t-shirts with “best daddy” are getting old, memories are a much nicer gift. And you are gonna LOVE the food in the restaurant. I can promise you that. I will write about our food experience a  bit later.