16 aastat tagasi umbes samal ajal hakkasin ma vaikselt pabistama. Kas kõik on ikka nii nagu peab? Lilled? Lauad? Toolid? Toidud? Muusika? Fotograaf? Tort? Veidike hiljem hakkasin ma pabistama kleidi pärast, siis kingade ja siis jumal teab mitme tuhande muu pisiasja pärast. Veel natuke aega hiljem hakkasime me mõlemad Marekiga muretsema emme pärast. Ta pidi õhtul Tallinnasse tulema ja oleks pidanud juba kohale jõudma hakkama. Kell tiksus edasi, väljas hakkas juba pimedaks minema, emme telefon oli välja lülitatud. Emmet ei kusagil. Ma oleksin pidanud teadma, et emme ei ole orienteerumises väga kõva käsi, et temaga ei ole midagi juhtunud, vaid ta ei suuda lihtsalt õiget kohta üles leida (sest tookord oli ta Ussipesas varem vaid ühe korra käinud), ja et otseloomulikult on tal telefon tühjaks saanud. Aga me muretsesime ikkagi. Lausa nii, et leidsime põhjuse 25 g konjakit teha. Lõpuks jõudis emme ikkagi kohale. Suurest kergendusest leidsime me põhjuse kõik kolmekesi (veel) 50 g konjakit teha.

Öösel oli kõige suurem äikesetorm, mida ma üldse mäletan. Muretsedes järgmise päeva ilma üle jäin ma lõpuks siiski magama.
Hommikul ei olnud majas elektrit. Hakkasin jälle muretsema. Vähe sellest, et ma seisin silmitsi faktiga, et pean oma pulmas olema raseerimata jalgadega, hakkasin ma muretsema, mis siis saab kui ka peopaigas elektrit pole. Selleks, et vähemalt üks mure likvideerida, tormasime me emmega onu poole, et ma saaksin enne juuksurit ja meiki duši all käidud ja siidsiledate jalgadega pulmas olla. Poolel teel helistas Marek, et elekter on tagasi. Kihutasime koju tagasi.