See on nüüd üks selline postitus, mille kohta ma mõtlesin pikalt, kas sellest kirjutada üldse avalikult, sest see on raske, see on piinlik ja kui aus olla siis ma ilmselt ei saa ka hakkama kommentaaride, soovituste, nõuannetega, mida see postitus võib kaasa tuua. Seepärast pole sellel postitusel ka kommenteerimisvõimalust.

Miks ma sellest siis üldse kirjutan? Ausalt? Mul on vaja see endast välja saada. Sest päev enne reisi arvasin ma, et meie abielu on läbi. Ma ei taha, et see läbi oleks, aga ma tunnen ka, et niimoodi pidevalt muretsedes ma enam ei saa hakkama. Mu närvid ei pea vastu. Meie kellegi närvid ei pea vastu. Ja kui ma alustan hommikut lausega, et ma ilmselt pean teie juurest ära kolima, siis midagi on väga valesti.