Võib-olla ei ole just kõige õigem sellel teemal kirjutada Mareki sünnipäeval, aga ma ei saa sinna midagi parata, et Taavi ja Luisa Rõivas teatasid oma lahkuminekust just aasta lõpus ja see teema jälle päevakorda tõusis. Ja lõppkokkuvõttes ei tee ma enam nalja ka, sest ma olen veidi väsinud.

Ma ei ole väsinud ” jämedas proletaarses keskkonnas elamisest” nagu Mang 2026 .aasta horoskoobis kirjutas ning mille pärast Kalad “hakkavad jooma või püüavad muul viisil põgeneda”. Võib küll öelda, et mingil määral on tal õigus, et “mul on raske elada puhtalt praktilist elu, kus pole ei kõrgusi ega sügavusi”, aga see tähendab minu jaoks ka puhtalt seda, mida mõned postitused tagasi kirjutasin ning ka välja olen öelnud otse. Seda on väga lihtne muuta ja seda saan muuta ka ma ise.

Millest ma olen väsinud on see veider… parema sõna puudumisel ütlen hirm? Eelmisel aastal läks lahku päris palju pikalt koos elanud paare ja mu meelest neid läheb lahku juba nii palju, et ma ammu ei pea järge, ei tahagi pidada, sest ausalt öeldes ei tunne ka väga huvi, et miks siis tegelikult. Loen neid “sõbralikke lahkukasvamiste” teadaandeid, kus jätkatakse ikka parimate sõpradena, kuid millegi pärast ilmuvad üsna pea välja uued kaaslased, kes “üldse ei mänginud lahkuminekus rolli”. Võib-olla tõesti, las siis olla nii. Ma olen oma arvamusest lahkukasvamiste kohta avaldanud ning mina ei usu sellesse. Enda vaatevinklist, kellegi teise eest ma rääkida ei saa. Mina vajan oma aega, Marek vajab oma aega ja ma mitte kunagi ei ole mõelnud, et vat kui me seda ja teist koos ei tee, siis tähendab, et lahkukasvamine on paratamatu või muud sellist. Ma ei oska nii mõeldagi. Minu jaoks on täiesti loomulik, et inimesed elavad ka eraldi elu, käivad erinevates kohtades, erinevate sõpradega, peaasi, et koos ka käiakse ja ollakse. Ohumärki eraldi olemises ei ole ma kunagi näinud ja siis iga kord kui mõni tuntum paar lahku kasvab, peab Marek nalja tegema, eriti kui ma juhtun mõnda aega pikemalt kodust eemal olema. Nagu sel suvel olime Idaga vist nädal ringi trippimas mööda Eestit ja mu pähe üldse ei mahtunud, et see võiks probleem olla. Või noh polnudki probleem, aga need naljad olid mu jaoks nii off. Sest miks me peaks lahku kasvama, sest keegi teine kasvab?

Selle “probleemi” saime me lahendatud, aga siis tuli see Rõivaste lahkuminek, kes olid koos olnud sama kaua kui meie JA lisaks tulid välja erinevad horoskoobid. Mu meelest on aastast aastasse seal üks ja sama jutt, alati on Kalad kõige põneva, tähemärk, kel on elus värve vikerkaare jagu ja kes armuvad, ka kui abielus ja midagi sellist. Ning nii ka sel aastal. Marek siis luges ja kuulas neid horoskoope ning ütles naljaga, et näed Mang kirjutab ja Kirsti Timmer rääkis ka, et Kalad armuvad ja lahutavad. Mitu Kalade tähemärgi esindajat on maailmas? Ilmselgelt neist mõni armub ja mõni lahutab. Ilmselgelt. Küsisin siis Marekilt otse, et kas tal on mulle midagi rääkida, et näed, Mangi horoskoop ütleb sama ka Kaljukitsede kohta. Ei, see ei ole kindlasti mitte tema kohta, et talle lubas Timmer hoopis muud. Küsisin, mida siis Meelise taroskoop lubas, sest seda me ka lugesime aastavahetusel meelelahutuseks ette. See kui ma ei eksi läks rohkem Timmeri omaga ühte paati, ma ei mäleta, sest nagu öeldud minu jaoks on see kõik meelelahutus. “Kelle horoskoobi järgi sa siis elama hakkad?” tegin ma ka nalja, sest ega nüüd ma ei saa Marekile liiga teha, ta on liiga praktiline, et ühtki horoskoopi päriselt uskuda. Aga need naljad justkui kõik, mis minu horoskoobis on negatiivset paarissuhte kohta, hakkavad väsitama. Milleks need? Muidugi ei ole me paar, kes üldse ei kakle – tülitseme ja vaidleme ja karjume ja nutame, eks siin vihahoos olen minagi öelnud, et nüüd ma enam ei jaksa, kuid tegelikult on need sellised sõnad, mida…no mida ei peaks ka loopima. Sest kui ei mõtle tõsiselt, siis pole vaja teisele ka tekitada kehva tunnet, mis lõppkokkuvõttes võib olla ongi päädinud sellega, et teise sees ongi alateadlik hirm. Sest iga nalja taga on alati ka natuke tõde. Ja ma ei taha, et kumbki meist peaks mingi hirmuga elama. Põhjendamatu hirmuga.

Ehk siis jaa, ma tulin ka siia nalja tegema, et hahhaahaa, äkki mul ei jäägi siis midagi üle kui lahku minna, sest siis saan lõpuks neist naljadest lahti, aga kirjutamise peal sain aru, et võib olla siis mina võin ka oma suhtumist muuta. Kui mõni selline nali või kommentaar jälle lendu läheb Mareki poolt võin ka ise öelda, et küll on hea, et meil ei ole seda karta või et meil neid probleeme pole. Eks neid muresid ja kraaklemisi on ka eelmisel aastal olnud rohkem kui oleks tahtnud, aga ma ei peaks teise “nalju” pisendama, vaid olema siis toetavam. Ise siin käin psühholoogi juures, et Ida teismelise-tujudega hakkama saada ja olla ka toetavam abikaasa (mulle on psühholoog isegi koduseks ülesandeks andnud, et pean välja ütlema, mida hindan, mitte seda oma peas hoidma, sest “ahh, ta ju teab küll”) Alati ei pea vaid mind toetama, sest ma olen naine ja happy wife, happy life. Võib olla mu 2026. aasta lubadus võiks olla, et ma püüan olla toetavam abikaasa ka ise. Mitte vaid nõuda ja eeldada?

Siis ehk ei lähe need horoskoobid ja inimeste lahkukasvamised nii hinge enam ka?