“Mis sinuga juhtus, et sa täna nii heas tujus oled?” küsis Marek ühel õhtul kui koju tulin. Ma ei saanud aru, mida ta silmas peab. “Noh, et tuled istud meiega ja ei irdu kuhugi omaette,” vastas ta. Ma ei osanud vastata. Tavaline on tõesti, et olen tööpäevast nii väsinud, et vajan oma aega ja istun oma diivaninurgal.
Päev hiljem olin ma nö tavaline mina tagasi. Olime tulnud Ida teatrikoolist, ma olin väsinud, Ida ajas söögi diivanile, Marek käratas, telekas käis saade, mida ma ei tahtnud vaadata, Dexter oli toa teinud täid käpajälgi, mulle jäi ette see auk köögiseinas, siis tuli meelde, et Ida toas on ikka remont tegemata ja üldse pole mul omaaega, meil koos Marekiga oma aega ja kõik on kuidagi nii lappes…Mõtted kerisid ja kerisid kuniks ma hakkasin töinama. Veidi hiljem nähvasin Marekile, et mida ta juba magama kobib, et kurat, ma ju alles tulin koju ja…
Pingback: ei usu
Mina mäletan, et juba esimese abielu ajal hakkas mulle närvidele käima, et kui mehega välja saime, siis oli kõik justkui samamoodi, oli kõik hästi, hoidsime käest kinni ja meil oli tore, aga nii kui koju jõudsime, läks vanaviisi edasi.
Ja täpselt sealt hindasingi asjad ümber ja mõistsin, et mulle see ei istu ja see on petukaup, Et mis viga headel aegadel/hetkedel hakkama saada. Aga oluliselt olulisem on argipäev. Ja keerulsied ajad/perioodid. Ja see, kuidas inimeen su kõrval selles toimetab.
Ja sa ei ei pea ootama, kui laps 18 saab. Nad jäävad juba palju varem ka üksi koju. Alguses saad mõneks tunniks kinno, siis juba mõneks päevaks ka ära. Sul on juba suurem töö selles vallas tehtud ja üle elatud, pakun, et üle paari aasta see teil enam ei tohiks aega võtta, et kahekesi kinno saate minna. Koer on teil ju ka turvaks ja suureks seltsiks.
Aga miks te last üksi koju ei saa jätta? Peaks juba piisavalt suur olema küll. Ma muidugi ei tea, kui palju teda igast sigadustega usaldada saab vms.. endal on kohe 9ks saav laps, kellele olen varakult õpetanud vajadusel ka üksi kodus olema. Ma ei tuleks selle pealegi enam, et teda ei saa koju jätta vajadusel üksi, et ise deitima minna. Tõsi, suhe sureb ära ilma ajata teineteisele.
Ja Ida lihtsalt jõuga oma tuppa, iga uus asi võtab aega et see muutuks uueks normaalsuseks, aga praegu ta ju selgelt keerab teid ümber näpu ja selles osas on püksid lapse jalas. Lapsel ei ole seal otsustamiseks kohta, kus magada vms.
Lihtsalt kummaline, ma isiklikult ei mõista…