Mäletate neid naljalugusid, kus mees ütles midagi kohatut naisele ja tüli algas?
Mõnikord on mul tunne, et Marek on mees nendest naljalugudest. Ei, kaalunalju ta enam ei tee. Neid minu kulul nalju, mis tundusid alguses naljakad, ka enam mitte. Mkm, ei ole onu Heino, lihtsalt mõnikord on näide sellest, et naised ja mehed on eri planeetidelt. Nagu eile.
Heterokringel instagrami lehel on üsna tabav kollaaž traditsioonilistest pereväärtustest, kus Jaak Mae vahetas oma naise välja noorema vastu, Aivar Riisalu saab oma naise kõrvalt teise naisega lapse, Silvia Ilves läks lahku järjekordsest peikast. Samal ajal Mart Haber ja Taivo Piller räägivad sellest, kuidas neil on koos elada lihtne.
Kahe viimase intervjuud soovitan Anne ja Stiilist muide lugeda. Nii siiras, soe ja võib olla ka kasulik lugemine paljudele traditsioonilistele peredele. Mulle jäi sealt meelde üks tsitaat, sõna sõnalt ei mäleta, aga see oli midagi sellist, et kui isegi tekib armumine kellesegi teisesse, siis hetkeks ja edasi läheme ikka koos. Huvitaval kombel, aga kipub trendiks olema, et (üldjuhul paksenev) mees vahetab oma veidike vanemaks saanud naise välja noorema eksemplari vastu.
Eks neid tülisid tuleb igas abielus ette ja no offense, ma ei usu neid inimesi, kes ütlevad, et nad kunagi ei tülitse, erimeelsusi tuleb ilmselt ette kõikidel, mõned lihtsalt ei tunnista neid või siis neeab teine pool kogu aeg oma arvamuse alla. Aga võib olla ma muiudgi eksin. Polegi oluline.
Väga palju mu tuttavaid ja vähem tuttavaid on viimasel ajal lahku läinud, tundubki olevat selline moodne trend, et kui midagi ei meeldi, siis lihtsam on laiali minna. Ja kuna see trend on nii tugev, siis pean tunnistama, et minagi pillun tülide käigus sõnakõlksuna “a lähme siis lahku” fraasi. Kuna ma tegelikult seda ei mõtle, siis olen õppinud end talitsema, sõnadel on teadupärast tugev võim, aga kui me siin jälle tülitsesime, siis tundsin küll, et võib olla on kõikidele lihtsam. Selles mõttes, et võibolla ma ei olegi võrdselt panustav abikaasa, vaid koorem. Stressiallikas.
Jumal hauta, kus üks inimene võib mulle närvidele käia. Jaa, ikka räägin Marekist. Kellest siis veel? See postitus on mul siin mustandites olnud koos märksõnadega juba pikemat aega, aga tänaseks ma enam ei mäleta, mis täpselt nonde märksõnade taga oli, peale vaikimisi vigisemise, mis talle on sisse programeeritud, kuid asendunud on uued asjad, mis ilmselt kvalifitseeruvad samasse kasti. Mareki ülbus.
Aa. Meelde tuli. See üks märksõna. Tema pangakaart. Mäletate neid ilusaid aegu kui…kui Mareki rahakott oli alati autos üldiseks kasutamiseks? Mina ka enam ei mäleta. Ta on üle aasta juba rahakoti autost ära korjanud ENNE kui mulle oma autot annab. Krt, ma ütlen. Kui see pole juba ülbus, siis mis on? Aga ta läks sammuke edasi. Andis mulle oma pangkaardi, ütles, et minga ma ostku seda ja toda, KUID ei öelnud mulle oma pin-koodi. Nagu kui ülbe see on?
Teate, ma pean ütlema, et see PREP koolitus, kuhu ma meid kirja panin, on täiesti tore. Alguses tundus tõesti hirmuäratav igal esmaspäeval maikuu keskpaigani kolm tundi oma “paarisuhte rahuololu edendada” (prep = eesti keeles “paarisuhte rahuolu edendamise programm), aga nüüd peale eilset, kolmandat korda, pean ma tunnistama, et mööda külgi see maha ei jookse ja pigem tuleb igale suhtele kasuks. Igaks juhuks ütlen ma, et me ei läinud sellele koolitusele seepärast, et meie suhe on lagunemas või vajab kokku lappimist, mulle pakuti seda koostööna ja kuna ma aeg-ajalt ikka keen üle ning probleeme tuleb ette igas suhtes, siis võtsin ma selle vastu hea meelega.
Nüüd te ütlete skeptiliselt, et aga kas me saame siis sinu kiidusõnu uskuda kui tegu on koostööga. Sellega on selline värk, et sellest koolitusest kirjutada ei palunud mul keegi, see oli nö boonus ühe teise koostöö eest ja sellest kirjutamine on puhtalt minu enda soov. Alguses polnudki plaanis sellest blogis midagi kirjutada, aga kuna ma aina enam saan aru, et minu käitumine on mingite vanade mustrite kordamine, siis ma kirjutan seda juba põhjusel, et ennast püüda analüüsida. Nii nagu Hannes Hermaküla mulle ütles peale eilset – “selle koolituse hea pool ongi see, et me ei püüa muuta oma partnerit, vaid iseennast”. Ja oi, minu puhul see iseenda muutmine on raske (ma teen ju kõike alati õigesti!) Kuid ma usun, et juba selle tunnistamine, on üsna tugev samm edasi.
Me oleme kohe 15 aastat abielus olnud. Ma ei tea, kas seda on palju või vähe. Kuldpulmadega võrreldes on seda vähe, aga kui mõelda minu iseloomu peale, siis on seda palju, selles mõttes et piisavalt palju ja tunduvalt rohkem kui ma oleksin kunagi uskunud. Hahh, ma ju isegi ei arvanud, et ma kunagi abiellun. Kooselu ja abielu tundus mu jaoks mõttetu. Tänaseks ma muidugi tean, miks ma nii arvasin. Tegelikult ei arvanud, vaid sisestasin endale, sest ma kartsin suhteid ja tundeid.
Kui etteruttavalt jõuda eilse PREP koolituseni, siis seal näidati slaidi, et meestel läheb armumisest pesapunumiseni tunduvalt kauem aega, et nad naudivad seda armumisefaasi palju pikemalt, aga naised kipuvad tunduvalt kiiremini kiinduma ning hakkavad ennast mehele pühendama, unustavad end ära ning jõuavad nö lõppfaasi tunduvalt kiiremini. Selle slaidi järgi toimisin mina aastaid nagu mees. Kõige hullem, mida mulle sai öelda, oli “tahan sinuga elu lõpuni koos olla, “tahan sinuga lapsi”, “sina oled minu jaoks õige”. Võis mürki võtta, et ma põgenesin üsna kiiresti peale selliste lausete kuulmist.
Peale nädalavahetuse sündmusi oli mul kuidagi tunne, et meie peres on kõikide vahelt must kass läbi jooksnud. Liiga palju asju oli katki läinud ja häiris mind. Tulime Idaga õhtul koju ja ma kogemata sõitsin autoga vastu aeda, nii et kriipisin stange ära ja midagi lõhkusin veel ära. Marek nägi, tuli vaatama, vangutas pead ja oli kurb. Ütles, et ühest otsast saab auto korda, teisest otsast ma lõhun. Ma tundisin süümekaid ja natuke olin solvunud ka, nagu ma oleks nimelt teinud. Kuna ma tunnen Marekit sada aastat, sain aru, et ta pole heas tujus. Küsin, mis viga.
Kuigi täiesti käsi südamel, ma ei tahtnud teada. Mina ei oska Mareki paha tujuga hakkama saada. Ma ei tea, miks aga ma lähen närvi kui tal halb tuju on. Pealegi pinget oli meil majas tunda mitu päeva, mis sellest, et kõige üle on nalja tehtud ja ma tundsin kuhu suunas see paha tuju tüürib.
Ma nüüd ei tea, kas ma ise kuidagi kutsusin kurja karja, et eile endisest peikast kirjutasin või olen ma lihtsalt nii vastapandumatult kaunis, et peale 16 aastat mulle endised peikad öösel helistavad. On mis on, aga ärkasin mina üles nii, et pilt on, aga häält ei ole. Veider tunne, sest muidu ikka olen mina see meie pere drama queen ning see rollide vahetus on nii ootamatu, et ma ei teagi,kuidas reageerida. Seda enam, et ma ise ei mäleta.
Olgu, alustame algusest. Me jõime eile palju veini. Nii palju, et ärkasin üles nii, et ei mäletanud peo lõppu. Jajaaa, on piinlik, blaa, blaa, blaaa, aga tunnistage üles, selliseid asju juhtub ka kõige korralikemas peredes. Või noh kui ei juhtu, siis meil eile juhtus. Aga suva sest veinist. Teen mina silmad lahti ja vaatan, et Marek on kuri. Kuri oli ta juba õhtul, sest selgus, et see eelmine peika postitus sisaldas infot, mida ma ei olevat talle rääkinud. No võib-olla jätsin selle linade osa rääkimata, sest nats mage lihtsalt oli mu jaoks see. Aga no ma ei tea, mis kuradi kuuseis see oli, et just eile öösel endine peika mulle helistas. Esiteks, kes kurat on 40-aastane ja helistab vanadele pruutidele? Ainuses, mitmuses, vahet pole mu jaoks. Kes helistab öösel endisele pruudile, kes on abielus ja kellega sa pole pea 20 aastat suhelnud? Nagu päriselt, ma päriselt tahaks teada, mida mehed mõtlevad.
Hiljuti kutsuti mind ühte podcast´i rääkima sellest, kuidas suhet hoida depressiooni kõrvalt, aga ma tänasin esimese hooga eitavalt, sest mulle tundus, et mul ei ole midagi öelda. Minult on seda varemgi küsitud ning ikka ja jälle olen pidanud vastama, et mul ei ole ühtegi toimivat nippi. Ma usun, et mõned lihtsalt tulevad kriisist välja ja teised mitte, palju sõltub ilmselt sellest, kes su kõrval on. Kas partneril on kannatust ja närve vastu pidada, kui ei, siis ongi lihtsalt p****s. Ausalt ja ilustamata nii ma arvan. Või arvasin.
Ma olin nädalavahetusel üksinda kodus ja kuidagi täiesti lambist tabasin ma end mõttelt, et ma tean, mis on suhte hoidmise saladus. Depressiooniga või depressioonita. Vähemalt minu ja meie jaoks. Vaikus ja oma aeg! Kõlab nii lihtsalt ja isegi ehk tühiselt, aga oleme ausad, vaikust on meie ümber ikka kohutavalt vähe ja palju meil seda oma aegagi on. Kogu aeg on midagi kuklas – kuhu minna, mida vaja teha, kellega kohtuda, töömõtted, olmemõtted, üks suur suur müra kogu aeg. Ma olen sellest varem ka kirjutanud natukene (siin, vabandust, et see sisaldab ka reklaami, hetkel nagu ei sobi siia, aga ega ma ei hakka vana postitust selle pärast ka muutma).
Hahh, ise ka ei usu, et nii cheesy pealkirja kirja panin ja veel hullem – täitsa cheesy sisu kirjutan ka. Aga noh kuna siis ikka kui Valentinipäeva eel oma mehele öelda, et ma armastan teda. Läbi interneti muidugi. Otse talle endale oleks liiga intiimne, ma ei oska, ma olen ikkagi tõsine Eesti naine. Korra sai öeldud, aitab küll. Kui nüüd natukene teemast kõrvale kalduda, siis suvel sattusime kolleegidega arutlema selle “ma armastan sind” lause üle. Meie arvamused ja käitumised jagunesid pooleks. Mina ei suuda seda väga öelda, st et ma kuidagi ei oska seda öelda, noh et tulen koju ja ütlen, et tead, ma nii armastan sind. Teised aga väitsid, et nemad ütlevad oma kaasadele seda pidevalt, et on loomulik ja teisiti ei kujutaks ettegi. Ma hinges olen küll tõesti lootusetu romantik, kuid välja ma seda enam väga näitama ei kipu. Ei taha. Kohe päriselt ei taha. Sellised üdini romantilised – lilleõied voodis ja piknikud toapõrandal – värgid jäägu kuhugi teise aega.
Aga et siis see armastus. Mõnikord ma vihastan Mareki peale, et ta on selline toriseja, mossis vana mees, kes vaatab kõiki asju praktilisest küljest. Mina tahan spontaansust, mina ei planeeri, mina teen või siis ei tee ja Marek peab tegema. Ma tean, et teda ajab närvi see, et ma unustan arveid maksta ja isegi kui ma luban, et maksan, siis ta lõpuks saab meeldetuletuse ja peab ise maksma. Eks see vist muudaks ennast ka torisevaks, aga no kas ma muutun. Kuulan ta torina ja etteheited ja teinekord isegi kurjustamise ära ja elu läheb edasi vanamoodi. Ma ei oska rahaga ümber käia, Marek teab seda. Ta ei hoia enam oma rahakotti autos ja ta ei lase mind enam oma pangakontole ligi, sest võib juhtuda, et ma leian ta rahale enne kasutuse kui ta ise. Kui ta viimati nädalavahetuseks Pranglisse läks, küsis ta, et kas mul ikka raha on. “No midagi ikka on,” vastasin ma. Marek ohkas, pööritas silmi ja jättis mulle taskuraha (jah, ma olen kohe 40, ma tean!). “Püha issand jumal, õpi ometi elama!” ohkas ta veel üks kord. “Minu arvates ma oskangi elada,” vastasin mina, ” raha tuleb ise minu juurde, näed ju!” Marek isegi ei jaksanud vihastada. Ja sel hetkel sain ma aru, et ma päriselt päriselt armastan oma meest. Ei, mitte selle pärast, et ta mulle taskuraha annab, vaid sellepärast, et ta on mõistev, hooliv, kannatlik ja peab minusuguse kunstiinimese kõrval vastu, armastab mind sellisena nagu ma olen.
Krt, noh me sobime oma erinevusest hoolimata kokku.
Uue ootamatu muudatusena on Marekis tärganud tilluke armukadedus. Või noh ma ei tea, kas seda saab päris armukadeduseks nimetada, ütleme siis tähelepanu. Üheks põhjuseks on minu kaalulangutuse pingutused. Nemad ikka sõpradega jõudsid järeldusele, et naine kaotab kaalu vaid siis kui uus silmarõõm tekkinud. Okei, naljaga, aga ikka ja jälle käib see teema läbi, et kelle pärast. Seletan küll, et noh et äkki ma ei tahaks nagu see allolev meem olla, aga ei – ikka käib see “kaovad kilod, kaovad mehed”, sest see olla reegel. Tuttavate pealt nähtud. Ega ma vastu ei vaidle, kipub jah nii olema, et lahkuminnes või silmarõõmu leides pannakse oma välimusele rohkem rõhku, aga reegel see nüüd kindlasti ei ole. Mina otsustasin end nagu öeldud kätte võtta tervise pärast ja natuke ka selle pärast, et ei taha olla see 40+ mammi, mõnikord vaatan endavanuseid ja mõtlen, et issand, kas ma ka nii vana välja näen (isegi mitte välimuselt, vaid hoiakult ja riietuselt).
Igatahes on Marek muutunud tähelepanelikuks. Teate ju minu pesu-armastust. Vanasti kui ma pesuga tegelesin võisin ma Mareki ees ükskõik, millises komplektis seista ja ta lihtsalt ohkas, et “appike, jälle tassid tööd koju”. Ma loobusin talle neid komplekte näitamast. Nüüd ka – scrollin Pesubutiigi lehel siia ja sinna, valin komplekte ja tunnen elevust kui need kohale jõuavad, aga enam isegi ei ole viitsinud Mareki arvamust küsida. Niikuinii tal vahet ei ole nagu ta üks kord ka ütles. Ma pidin südari saama. Mis mõttes pole vahet? Pesul ja pesul on vahe, hüüatasin ma. Marek kehitas õlgu ja ütles olgu. Ka siis kui ma suvel maailma kõige ilusama pesu ostsin, selle, see on mu vaieldamatu lemmik pesusahtlis ja ma olen sellega p-i-d-e-v-a-l-t käinud. Marekiga koos ja Marekita. Ise ennast (st pesu) vannitoa peegli ees imetlenud (IG storys on tõestus!) sest n-i-i ilus ja keegi teine selle kohta niikuinii midagi ei ütle. Ja nüüd siis ühel ilusal hommikul kui ma tööle minekuks riidesse pannes ka selle pesu selga panin, pidid Marekil silmad peast ära kukkuma. “Vau, kuhu sa sellise pesuga lähed nüüd?” imestas ta ja lisas, “ma ju ütlesin, et sul on noor silmarõõm, miks sa varem seda ei kandnud?” Nii ma oma mehe korraks armukadedaks muutsingi. Ei hakanud isegi tõestama, et pesu on ammu ostetud ja saagi käima tõmbama, et miks sa üldse midagi tähele ei pane. Natuke armukadedust või tähelepanelikkust kulub ära. Vot nii palju ma oma meest armastangi:)