Mõnikord mulle tundub, et lastekasvatuse koha pealt on kõige suuremad eksperdid need, kel endil lapsi ei ole ja suhtete koha pealt on kõige paremad nõuandjad vallalised. Kohati käib see mulle närvidele.
Lastekasvatuse osa on selline, kus ma juba kehitan õlgu, sest eks neid nõuandeid ja tähelepanekuid, mida ma valesti teen, on aastate jooksul tulnud küll ja veel, nii et suur osa nõuannetest lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mõni nõuanne ajab vihale küll, aga siis tuletan endale meelde, et ma ise olin võib olla samasugune. Vaatsin teiste lapsi kõrvalt ja mõtlesin, et issand, üldse kasvatad ka oma last vä. No jah. Sellega on pilt selge.
Mul hoopis selline küsimus, et miks mu kuumakse 5.50 on? Kunagi oli juttu, et läheb odavamaks, aga pole siiani läinud. 😆
Ma tõesti jään vastuse võlgu:( ilmselt need, kel vana kuumakse, siis jätkuvalt 5.50. Peaksid ära lõpetama ja soovi korral uuesti alustama, et oleks alguses 2 ja siis 3.99? Ma arvan et see saab ainus põhjus olla, et ei muutu automaatselt…
Kuidas seda teha kui see privaatsuse nupp ei tööta?
Palun kirjuta jaan.saks@zlick.it
Ma hetkel ei oska aidata:(
Vabandust!
Tead, miks inimesed ehk kipuvad õpetama? Ja ma isegi pean aeg-ajalt väga end mõnda olukorda pealt nähes/kuuldes tagasi hoidma?
Ilmselt sellepärastr et nad on olnud ise suhtes, kus neile käis samuti kohutavalt närvidele, et neile mingitele asjadele tähelepanu juhiti ja siis tunuds, et lõpetage ära, te ei tea midagi. Ja kõikvõimalikke seletusi/põhjendusi (vabandusi?) olukordadele tuli nagu mvarrukast. Kusjuures, siis nagu ise uskusidki (või tahtsid uskuda, aga ega sel siis vahet teinud), et endal on õigus ja teised ei tea/näe. Ja jubedamalt käis närvidele.
Aga tagantjärele, kui kõik läbi, siis saad/said aru, et tegelikult …ma ei tea siis….kaitsesid ennast…võib-olla ka võitlesid….ja et rumal olid….raisatud aeg. ütleme siis nii, et tegelikult oli “neil” õigus”, aga ise ei tahtnud kuidagi sellega leppida.
See ei pruugi muidugi nii olla, tõesti, keegi me ei ela ju päris teise inimese kodus, ja egas alati ka kõik nii ei pea olema, aga ütleme nii, et “hädasolija” inimese kinnitus alati ei veena, et sa tegelikult mitte midagi ei tea.
Tahaks tõesti aidata.
Loodetavasti sa nüüd ei võtta südamesse. Proovin lihtsalt kaasa mõelda, et miks see nii võib olla.
Küll ajavad mind ennast ka üüber närvi ilma lasteta inimesed, kes lastekasvatusest kõike teavad. Sama ka vallaliste (samuti noorte) puhul, kes kooselu osas õpetama tulevad.
Jaa, ma saan teoreetiliselt aru, aga ausalt ikka on solvav kui keegi peaks arvama, et minu kooselu on tegelikult vägivaldne ja ma leian sellele vabandusi ning keegi ei tea.
Sellisel juhul on mul piinlik, et olen blogis oma vingulugusid jaganud või ma ei teagi… kuidagi äärmiselt ebameeldiv on see kui keegi mind peaks “hädasolijaks”, kes kedagi veenab. Iseennast sealhulgas?
Mina nt ei loe kuskilt su blogist välja, et teil oleks kodus koduvägivald. Küll aga usun ma, et Marek pole ka mees, kes annaks sulle tiivad.
Sellist rahulolematust, alla surutust loen mina blogist välja. Te olete justkui koos, aga samas oled sa sageli minu arvates kuidagi nii üksi.
Njaa…ega ei oskagi selle peale midagi øelda…pigem isegi ei julge, sest pärast on need vabandused ja endale/teistele valetamine.
Ütleme siis nii, et on asju mille suhtes me mõlemad oleme teise juures rahulolematud ilmselt, aga kas allasurutud või seega õnnetud…Krt no ausalt siis hästi valetame endale ja loodan siiralt, et me ei eksi oma “vales”.
A vähemalt ei paista koduvägivald välja. Asi seegi:D
Ütleme nii, et egas pelgalt su blogipoststuste põhjal ei julgekski “diagnoosi” panna, aga loeb välja lihtsalt miskeid märke, mis mõtlema panevad.
Palju parema pildi saab muidugi, kui inimestega (rohkem)koos oled.
Näed. Kuuled. Tajud.
Vahetult.
Mida vanemaks saan, seda vähem topin nina teiste asjadesse. Ei, ei … ei ole niisama vanusega tulnud. Õpetanud olen end mitte õpetama/seletama/tänitama. Sest nõu tuleb anda siis, kui küsitakse.
Ma püüan sama teha, mitte et see alati õnnestuks:)
Ega mul ka ei õnnestu, aga üha paremini.