“Savvusanna sõsaratest” jäi mind kummitama üks lause (olgu, üks mitmetest lauestest ja teemadest). Et vanasti oli nii, et kui juba korra olid abiellunud, siis enam ei lahtatud. Lahutus oli häbiasi. Elu lõpuni oldi koos no matter what. Ma mõtlesin seda kuulates, et issand kui kurb. Abiellud armastusest pimestatuna printsiga, avastad siis, et tegelikult on tegu tõelise sitapeaga, aga lahutada ka ei saa, sest häbi. Ja nii kannatad elu lõpuni. Surud maha end ja oma tundeid. Mõtled vaid sellele, mida teised sinust arvavad.

Kunagi aastaid tagasi aga rääkis mu sõbranna, et tema arvates ei saa tänapäeva suhe kesta rohkem kui üheksa aastat. Võin eksida, kas ta ütles üheksa või seitse või mõne muu numbri, see tõesti oli aastaid tagasi ja otseselt see number polegi oluline. See mõte oli see, millele ma ikka aegajalt olen mõelnud – peale x aastat kooselu suhe ammendub, kõik jutud räägitud, kõik koos tehtud ja pole enam midagi, mis koos hoiaks. Ma mõtlesin seda kuulates, et issand kui kurb. Ma saan aru, et kõik on tänapäeval on kõik nii iseseisvad ja saavad endale ise lilli osta, aga kuidagi kurb perspektiiv oli.