Kas blogija/vlogija on kuulsus?//Wake me up when I´m famous

/ Eveliis / 49 Comments

Käisin hiljuti ühel üritusel, kus oli palju minust nooremaid inimesi. Vanuses 13-18. Korraga hakkasid nad mingeid nimesid pilduma, et kas sa tead, kus see käis ja mida ta tegi ja palju ta teenis ja nii edasi. Küsisin siis, et kes see Maria Rannaväli on. See pilk, millega nad mulle otsa vaatasid, peegeldas õudu. Kuidas on võimalik, et keegi ei tea, kes on Maria Rannaväli. Sain kiirkursuse vlogimisest ja ülevaate tuntumatest vlogijatest, keda noored fännavad. Ja kui ma ütlen fännavad, siis ma mõtlen fännavad. Tuleb välja, et vlogijad, kellest mina kuulnudki polnud, on Eestis tõelised kuulsused.

Ma seekord peatun vaid põgusalt sellel teemal, et minu meelest on tegelikult natukene kurb, et kui küsida lastelt/noortelt, kelleks te saada tahate, siis üsna kiiresti tuleb vastuseks blogija/vlogija. Kui mina noor olin ja rohi rohelisem oli, siis tahtsid lapsed saada arstiks, tuletõrjujaks, müüjaks, emaks. Kõik ei saa ju vlogida? Ja kas vlogimine/blogimine tõesti on selline karjäär, mis elu aeg toidab? Eestis. Oled 24-aastaselt (vaid) blogija ja teenid kommiraha, aga kümne, kahekümne aasta pärast? Ma päriselt mõtlen, et kas need, kes hetkel blogijana/vlogijana leiba teenivad, teevad seda elu lõpuni?

Tagasi kuulsuse juurde. Mul on üks sõbranna, kellega me nö vaidleme blogijate teemal. Tema arvates ei ole blogijad mingid kuulsused, sest nad pole midagi saavutanud ja on tuntud vaid mingis ringkonnas. Tema arvates on kuulsused Lemmy Kilimster, Solstafir, Amon Amarth. Mina pidin neid guugeldama. Okei, jah kui ma sain teada, et esimene on Motörhead´i bassimängija ja laulja, siis Motörhead´i ma muidugi tean, aga lauljat nimeliselt mitte. Pole minu teetassike muusikat. Aga see ei vähenda muidugi fakti, et nad ei ole kuulsad ja hinnatud. Minu arvates on sama blogijate/vlogijatega. See, et mina või keegi teine ei tea üht või teist populaarsemat blogijat, ei tähenda, et nad ei ole kuulsad. Minu sõbranna näiteks aga keeldub leppimast sellega, et näiteks Mallukas on staar. Ja me vaidleme. Mina räägin, et vahet ei ole, mida mina või tema arvab Malluka/Marimelli/Porgandi/ tegemistest, kui nad pidevalt kusagil pildis on ja näiteks kollane ajakirjandus vorbib neist uudiseid, siis järelikult ON nad nii palju tuntud, et uudise “Mallukal pole aluspükse jalas”, “Marimellid korteriotsingutel”, “Porgand kallimast lahus” kirjutamisel on mõte. On piisavalt palju inimesi, kes neid teavad. Kui kirjutada uudis “Eveliis Kund-Zujevi koer on näljas”, siis vaid viis kõiketeadjat-kägu teavad, kes krt on Eveliis Kund-Zujev.

Ühesõnaga me jääme selle sõbrannaga alati eriarvamusele küsimuses, kes on kuulsus. Kim Kardashian & Co on ka mõttetud, aga ometi teab neid terve maailm. Ja see kui kolm üliintelligentset inimest neid ei tea, ei vähenda fakti, et nad on kuulsused.

“Kas Jüri Ratas või Donald Trump on kuulsused?” küsis sõbranna. Ma ei kasutaks nende puhul sõna “kuulsus”, ma ei oska seda isegi seletada miks, aga mulle tundub, et poliitikud ei lähe kuulsuste alla. Lihtsalt iga inimene, kes koopas ei ela, teab neid ja tunneb nad ära. Selles mõttes ilmselt siis ikkagi kuulsus?

Või mis on siis kuulsuse kriteeriumid. Blogija, kellest ülepäeva kollaseid uudiseid vorbitakse, ei ole kuulsus, aga Kosmikute trummar bassimängija, kes surma sai, on? Mis neil vahet on? Sihtrühm? Kas Anu Saagim on kuulsus? Kas Sünne Valtari on kuulsus? Või pole nad kuulsad, sest mina ütlen, et ma ei tea nende tegemistest suurt midagi. Aga kuulus on Mae Lender, Misjöö Voronin või Mesitare-Herling, sest ma olen nende tegemistega kursis, neid telekast näinud, nende raamatuid lugenud?

Ma ei taha sugugi öelda, et KÕIK blogijad on kuulsad või kuulsused, aga tuntud on neist küll mitmed ja tahame me või mitte mõni tuntum ja kuulsam kui teine. Ma ei usu, et kuulsaks saamise kriteeriumid on vaid Nobeli preemia saamine. Vändra-Aveli oli ka kuulus. Ja Tupe-Kristi. Ja Push-up. Meie mees. Kuulsusi on lihtsalt erinevatest kategooriatest. IMHO.

ja lõpetuseks. Mina pean oma blogi VÄGA VÄIKESEKS ja mitte mingiks oluliseks mõjukanaliks, aga sain eile Herlingult sõnumi, et peale minu saunapaadi postitust sai ta rohkem kui kaks broneeringut. Tahame või mitte, aga blogidel ja vlogidel on tänapäeval jõud. Mina ei taha blogikuulsust, aga mul on pagana hea meel kui blogist ka mingi kasu on. Inimestele ja kohtadele ja asjadele, kelle/mille käekäik on mulle südamelähedane. Peipsiäärne idüll (ILMA jooksva vee ja eurowc-ta) võitis eelmisel aastal mu südame ja tundub, et sel aastal jõuan ma veel 1-2 korda sinna tagasi. Peipsi Toidu Tänav ja Sibulatee puhvetite päev tundub liiiiiiiga ahvatlev, et vahele jätta.

img_2435

Postskriptum: Eile rääkisin blogidest ka ühe teise blogijaga, kes ütles, et mu blogis võiks reklaami teha küll, et omamoodi huvitav, aga et kas mu lugejaskond on ostujõuline. Ma ei kavatse oma blogi reklaamiga üle kuhjata, aga kui teil tükki küljest ei võta, siis võib-olla viitsite kirjutada kommentaaridesse, kes te olete ja kust te tulete;) 

Miks ma ei või aluspesus ringi käia? //The difference between lingerie and swimwear?

/ Eveliis / 7 Comments

Mul on üks kiiks, kui seda nii võib nimetada. Mulle meeldib kodus aluspesus ringi käia. Marek kutsub mind liputajaks, aga olgem ausad, kui on selline palavus, siis pole väga palju asju, millega palav ei oleks. Samas, ega ma vaid palava ilmaga aluspesus ringi ei lippaks.

Kutsuks ta mind liputajaks ka siis kui ma käiks ringi ujumisriietes? Äkää. Ta ütlebki, et pangu ma ujumisriided selga.

Olude sunnil – mul ei ole ujumisriideid, sest ühtäkki jäid kõik väikeseks/läksid koledaks/ei meeldi mulle enam, olen ma terve see suvi käinud ujumas aluspesus. Ma olen piisavalt laisk, et oleksin endale uued suutnud muretseda. Pealegi ma tahan nüüd trikood. Norras laenasin sõbrannalt trikoo ja kui ma siiani arvasin, et trikood on mutilikud, siis puhkus pani mind oma arvamust muutma. Trikoo muudab palju enesekindlamaks. Varjab sealt, kust vaja ja muudab saledamaks. Ma tahan endale nüüd korralikku ja ilusat trikood. Soovitused teretulnud. 

Ning ma jäin  mõtlema, et mis vahe on  tegelikult ujumisriietel ja bikiinidel selles mõttes, et ühes ringi käies tunneme end ebamugavalt ja teises käime vanalt rannas ringi ilma häbi tundmata. Sest miks peaks eksju? Ujumisriietes ringi jalutamine on täiesti normaalne. Aga kui keegi satub meile ootamatult külla ja ma aluspesus mööda aeda ringi silkan, jooksen ma kohe end riidesse panema. Sest nii ei sobi ju. Samas võin ma ausalt öelda, et mu aluspesu on palju katvam kui mu bikiinid seda olnud on.

Ühtlasi võin teile soovitada oma uut lemmikut. Need aluspüksid on iiiiiiiiimelised. 94% viskoosi ja nii mugavad, et jalast ei tahaks äragi võtta – peaks seitse paari selliseid soetama. Vähe sellest. Ujuma saab ka nendega nii minna, et ei tundu, et oleks päris alasti või ebasobivalt aluspesus. Aga öelge palun, mille poolest see komplekt erineb bikiinidest? Katab täpselt sama palju.

37977775_1840611375977398_4343420982434725888_n

I like to go around in my underwear at home. My husband calls me an exhibionist, but let’s be honest, with this heatwave there are not much things to wear without melting. 

Would he call me an exhibionist if I walked around in swimsuits?Nope. He says put on your bathing suit. 

Due to the circumstances – I have no swimwear,  all of a sudden everything was small / ugly / I didn´t like them, I’ve been swimming in my underwear. I’m lazy enough to by a new one.  Besides, I want a bathing suit now. I borrowed a swimsuit in Norway from a friend, until now I thought the one piece bathing suits were for old ladies, the holiday made me change my mind. Onepiece bathing suit made me much more confident. Hides what it is needed and makes me slimmer. Now I want a nice and beautiful one piece bathing suit. Suggestions are welcome.

And I found myself hinking about what´s the difference in unerwear and bikinis in the sense that when walking around in first we feel uncomfortable and in the second we go to the beach without being ashamed. Why should we be ashamed? Walking around in swimsuit is  normal. But when someone visits us unexpectedly and I walk around the garden in my underwear, I’ll run into the house to find clothes right away. It is not appropriate to be seen in underwear. At the same time, I can honestly say that my underwear covers more than my bikini ever has.

At the same time, I can recommend your new favorite. These knickers are so nice. 94% viscose and so comfortable. And eben more. You can swim in them without feeling naked or inappropriate in underwear. But please tell mewhat is the difference from bikini? Covers exactly as much.

 

 

Miks mind varem pole siia toodud?//The only reason why we ask other people how their weekend was is so we can tell them about our own weekend.

/ Eveliis / 6 Comments

Kui te küsiksite mult, kuidas mu nädalavahetus möödus, siis ma võiksin teile vastata lühidalt: “See oli IMETABANE!”, aga ma olen natuke edev ja ma nii lühikese jutuga ei piirdu, tahan natuke pikemalt eputada.

Meil on peres läinud nüüd nii, et kui Marek on laulatatud Prangliga, siis mina olen sõltuvuses Varnjast ja kuna Marekil oli mure, et ta selleaastane “Prangli poistekas” sobiks kõigile vaid sel nädalavahetusel, kuhu satub ka meie pulma-aastapäev, siis mõeldud-tehtud ja põhjus leitud, miks sel nädalavahetusel Varnjasse minna. Varajane pulma-aastapäeva tähistamine. Olgem ausad, mis vahet seal väga on, kuna seda tähistada. Niikuinii me ei ole seda tüüpi, et istuksime 24.augustil voodis roosiõite keskel, hoiaks käest kinni ja vaataks  armastusest nõretavate nägudega teineteisele otsa. No ja me ei ole veel nii vanad, et vajaksime vaid üht päeva aastas, et romantilised olla;)

Ühesõnaga Varnjasse me eile põrutasime ja esimese hooga kohe ikka Voronja galeriisse. Teisiti ei oleks mõeldav. See on selline maagiline koht, mis kohe kisub ligi ja kui sinna sisse astud, siis ei saa minema niipea. Sõltuvust tekitav. “Loodame, et ikka hea sõltuvus,” naersid galeristid. “Ikka jah,” vastasin mina, kuid kes teab…Loodame, et ma ei ole sõltuvuses nende rabarberiveinist. See on (selle) suve jook!

Ida on ka Voronja pisikuga nakatunud. Kui Vasulast liikuma hakkasime, oli tal mure, et kas me ikka jõuame sinna ka. Muidugi ta tahab sinna omadel põhjustel. Voronjas elab vanaema õunapuu otsas (millegi pärast ei ole teda kunagi kodus olnud, aga küll me ühel päeval seal õunapuu otsas temaga ikka trehvame) ja teisel korrusel saab end tunda imetillukesena nagu Alice imedemaal.

Mind ennast paelub sel aastal lisaks lihtsatele, aga imeliste maitsetele ja mõnusale atmosfäärile ka suvenäitus “Seitse õde”. Mind võluvad aina enam lihtsad ja väikesed asjad ning minu meelest see näitus just sellistest asjadest räägibki.

Voronja doos käes liikusime me edasi Mesi Tare ja saunapaadi poole. Mesi Taret külastades tunnen ma end nagu groupie. Herling on aastaid olnud minu lemmikblogija, tema pere ja tegemistega olen ma blogivahendusel hästi kursis, lisaks vaatab ta abikaasa mulle juba mõnda aega otsa Tallinna Lennujaama “saja silmapaari” näituselt, nii et mul on kuidagi selline tunne, et ma tean neid päriselt. Nad on nii ehedad, inspireerivad ja soojad inimesed, et ma isegi ei häbene öelda, et ma neid fännan. Täiega.

Ma loodan, et Herling ei pahanda, et natuke meie jutuajamist jagan. “Mis sinuga juhtunud on?” küsivat ta tuttavad, “olid ju kõrgetel kontsadel linnainimene”. Ma saan nii hästi aru, miks ta kontsakingad nurka viskas. Ma ise olin samasugune. Ei mingi “maakas everyday”, täiega “linnabeib everyday”. Selline elu Peipsi ääres on täiesti teistmoodi maailm. Omamoodi. Kiiksuga.  Naerusuine Külalislahke. Inspireeriv. See on Elu suure algustähega. Luksus. Puhas luksus. Seda ei mõista enne kui oled seal käinud või sellist elu ise kogenud. Siis saad aru, et õnn ei peitu võistlemises, kes kellest parem on, vaid punavalgetäpilises kruusis, vaniljejäätises ja värsketes vahvlites.

Meil oli esialgu plaan Ida Tartusse vanaema juurde maha raputada, aga mida rohkem me mõtlema hakkasime, tundus see suhtes nii ebaaus. Kuigi tema jonn võib aegajalt hulluks ajada, tean ma, kuidas ta selliseid teismoodi kohti ja elamusi naudib, pealegi on ta meid nii inimeste, abielupaarina nii palju muutnud, et ta lihtsalt pidi kaasa tulema. Õige otsus, 100% õige otsus. Lisaks kutsusime me viimasel minutil kaasa ka Mareki õe oma mehe ja lapsega ning keset looduse idülli heas seltskonnas veetsime me võrrrrrrrrrratu nädalavahetuse. “Miks sa mind varem siia pole toonud?” küsis Marek etteheitvalt kui ta peale sauna paadist vette hüppas. Hmmm…No eks ma juba eelmisel aastal püüdsin teda Varnjasse tirida, aga ta ise ütles, et see pole päris see, et Prangli on ikka tema koht. Nüüd aga istus saunapaadi terrassil, heitis mulle ette, et ma nii kaua olen oodanud tema siia toomisega ja tegi plaane, kuidas siia tuleks ikka pikemaks ajaks tulla puhkama. Mareki õemees oli samuti üllatunud kui imeline ja teistmoodi see kõik oli. Ongi. Ma ei tea, kas mujal kusagil saab sarnases kohas puhata ja ööbida? See siin ei ole kinnimakstud reklaampostitus, ütlen teile käsi südamel – te ei mõista mu kiidusõnu täielikult enne kui olete seal ise ära käinud. Siis saate täpselt aru, mida ma pean silmas nende lihtsate asjadega, mis õnnelikuks teevad.

Õhtul kui lapsed olid magama jäänud, istusime neljakesi terrassil. Järvevesi lainetas ja oli tume, pilliroog sahises, puud kohisesid, tuul sasis juukseid, ümberringi oli pime metsatukk, paati valgustasid väikesed  tuled. Maksimaalne romantika. Või õudusfilmi stsenaarium? Rääkisime nii palju õudusfilmidest, et kui ma siis lõpuks paadist veidike eemale pissile pidin minema, valgustuseks kaasas väike lambike, püüdsin ma võimalikult kiirelt teiste juurde tagasi saada. Lapsepõlv, kui sai üksteist õudusjuttudega (ühes mustas linnas elas üks must mees, kellel oli must käsi…mäletate?) hirmutatud, tuli meelde. Romantika ja nostalgia ühes.

Hommikul jõime kohvi asemel Ivan Tšaid. Palun vabandust, Herling, ma võtsin selle pakikese koju kaasa, et Peipsiäärset puhkusetunnet natukene kauem veel püsiks. Sibulavanikud jäid seekord Sibulateed mööda koju sõites ostmata. Meil ei olnud sularaha kaasas. Kas see on vihje, et peaks sel aastal veel korra Varnjasse jõudma.

Varnja on minu Narnia. Narnja.

 

 

Kui Norras on kollektiivpuhkus//Thank you for your message. You are currently in 352nd place, and can expect to receive a reply in 13 weeks.

/ Eveliis / Leave a comment

Meil läks viimane kord Norras olles auto katki (what else is new eks?), kutsusime autoabi ja lasime auto remonditöökotta viia. Nädalavahetus oli tulemas ja me isegi ei mõelnud, et võiks enne esmaspäeva uurida, et kas ja mis. Esmaspäeval saime teada, et uups, meil on hetkel puhkus ja enne augusti keskpaika ei juhtu midagi. Sõbranna otsustas siis mõned nädalad hiljem auto teise töökotta transportida, et ehk saaks ikka suvel veel auto kätte ja liikuda. Saatis tuttava töökotta järele autole, aga mida ei olnud, oli auto. Püüa sa ka teada saada, mis juhtunud on, kui kõik on puhkusel. Lõpuks sai teada, et auto oli teise linna transporditud. Ahah, siis ikkagi ehk lootus auto enne sügist kätte saada, mõtles ta. Naiivselt. Ka see töökoda oli puhkusel. Tullakse välja augusti keskpaigas. Siis vaadatakse auto üle. Võib siis loota, et oktoobriks saab auto kätte remondist.

Kui te veel ei tea, siis Norras on by default juulikuus kollektiivpuhkus. Lind ka ei lenda. Hea, et pangad ja toidupoed veel kinni pole;)* PS: Proovige munapühade ajal mõni avatud pood või pank leida. Ja milline on tulemus kui püüad norrakatega kollektiivpuhkusel tööasju ajada? Aga palun. Out of office reply´d riburada pidi. Ma peaks oma puhkust pikendama augusti keskpaigani.

PS2: tegin siin nende oktoobris ehk saab ja oodake vastust 13 nädalat asjadega nalja, AGA ma reaalselt sain ühe auto-reply täna, kus oligi kirjas, et enne oktoobrit palun ärge vastust oodake. 

Nimetu.png

*kusjuures lasteaiad on avatud. Vanematel on KOHUSTUS lapsele suvel kaks nädalat järjest puhkust anda lasteaiast, aga muidu on kõik tavapäraselt toimiv.

//

Our Car broke down last time we were in Norway (what else is new?), We called for help and we were able to bring the car to the repair shop. The weekend was coming and we did not even think that before Monday we could get any answers. On Monday, we came to know that surprise-surprise, we have a holiday at the moment and nothing happens before mid-August. My  friend then decided to transport the car a few weeks later to another workshop, so perhaps she could still get up and move in the summer. She sent someone to the workshop , but what was not there, was the car. Try to find out what’s going on when everyone is on vacation. Finally, they found out that the car was transported to another city. Ahah, then, perhaps, there is still hope getting the car fixed before autumn, she thought. Naively. This workshop was also on vacation. They come to work  in the middle of August. We can then  hope that by October the car will be fixed.

If you still do not know, there is collective holiday in Norway from July. Even birds don´t. It’s a miracle that the banks and grocery stores are not yet closed;)  PS: Try to find an open bank or grocery store in Easter time.

And what is the result if you try to work on a collective holiday on the Norwegians? Hereś the answer. Out of office replies. I should extend my vacation.

Koledad hoovid//Show me your garden and I shall tell what you are

/ Eveliis / 11 Comments

Tulime reisilt koju ja kui ma muidu arvan, et meil on selline suht okei aed/hoov/õueala, siis ühtäkki tundus mulle see ikka veel nii poolik ja lõpetamata ja mannetu. Mul on nii palju mõtteid ja soove, aga kuidagi ei jõua kõiki neid realiseerida. Kahel põhjusel. Aeg ja raha. Muidugi võiksime me päevad ja ööd aias rassida, aga ma ütlen ausalt, et nii ka ei viitsi, et suvel puhkamise asemel töötad end ribadeks. Võimalust kellelegi öelda, et vot ma tahan seda ja seda ja seda, et tulgu ja tehtagu, aga ei ole. Aga küll me ühel päeval selle aia ka selliseks saame nagu mu vaimusilm ette kujutab.

Siiski julgen ma öelda, et meie hoov on vähemalt korras.

Lapsena meeldis mulle Annelinnas õhtuti ringi jalutada ja vaadata inimeste akendesse. Ei, mind ei huvitanud inimesed ja nende tegevused, ma isegi ei pannud neid tähele. Ma vaatasin kardinaid ja lampe. Nüüd vaatan ma hoove. Sõidan ringi ja vaatan, millised on inimeste hoovid. St ma ei sõida teadliku eesmärgiga ringi nagu aiament, aga kui aedadest möödun, siis ikka vaatan, mida tehtud on ja kuidas asjad välja näevad. Mul ei lähe meelest kui kunagi Valgamaal möödusin ühest IMEILUSAST aiast, jäime lausa imetlema, hiljem kirjutasin sellest muinasjutumajast ja – aiast metsa sees ka blogis ja sain teada, et see oli ühe mu blogilugeja aed.

Aastatega on minu meelest inimeste aiad palju ilusamaks muutunud. Kola ja rämpsu on vähem ja inimesed tunduvad rohkem hoolivat sellest, kuidas neid ümbritsev välja näeb. On muidugi ikka vastupidiseid näiteid ka. Näiteks ühest hoovist sõidan ma aastaid mööda, see tundub alati nii must ja räpane, asjad igal pool vedelemas. Kevade algusest olen ma sellest aiast tihedamini möödunud – ehitavad. Aed nägi välja nagu sõjatander, aga see on ehituse ajal loogiline eksju. Nüüd on möödunud pea neli kuud. Mulle tundub, et ehitus on läbi saanud, aga laga on ikka alles. Ehk siis vana mustuse ja laga kõrvale, igas nurgas vedelemas mõni pott või potsik, autojupid, lääpas aiatoolid, on lisandunud ka ehitusrämps. Euroalused vedelevad siin ja seal, värvipotid ja muu suvaline jama seal samas kõrval. Ma ei saa aru, kuidas saab elada nii, et vaatad elutoa aknast välja ja sind ei häiri, et sealt vaatab sulle vastu euroalus, tühi värvipott ja katkine ning võidunud nahkdiivan? Rääkimata sellest, et nad on soetanud endale mingi ratasel maja ja isegi seda ei ole nad viitsinud kenasti paika sättida. Maja on reaalselt viltu ja toetub mingitele tuhablokkidele ja palgijuppidele.

Ma ei pea silmas seda, et kõik aiad peaksid olema nii sätitud ja ilusad nagu Kivi talus (ma isegi ei saa aru, kuidas on võimalik, et õueala kogu aeg täiuslikult korras on ja see ei ole mingi tilluke hoov),  ma lihtsalt pean silmas sellist elementaarset puhtust, millest mõnda hoovi vaadates täiesti puudu jääb.

Kui raske saab olla oma hoovi korras hoidmine? Isegi kui seal leidub nö üleliigset “jama”. Vaadake, kasvõi seda imeilusat suvist istumisnurka. Ei nõua erilist raha, vaid lihtsalt leidlikkust ja pealehakkamist. On ju silmal ilus vaadata.

cropped-img_0804.jpg

We came home from the trip and if I think otherwise we have quite okay  garden / courtyard / yard, suddenly it seemed to me that it was still half-finished and poor. I have so many thoughts and desires, but it takes to realize them. For two reasons. Time and money. Of course, we could work  days and nights in the garden, but I wanna play and chill as well as an Estonian movie classic says. Don´t really have the possibility to tell someone please come and do it either. Yet. But one day we will get this gardens as my mental imagination sees it.

However, I dare say that our yard is looks more or less okay.

As a child, I loved to walk around in town and watch people’s windows. No, I was not interested in people and their activities, I did not even notice them. I watched curtains and lamps. Now I look at the gardens. I’m driving around and looking what people are doing. Well, I do not drive aroundwith a  purpose, but when I’m past the gardens, I still look at what has been done and how things look. 

Over the years, I think  gardens have become much more beautiful. There is less garbage, and people seem to be care more about how their surroundings look like. There are, of course, still the opposite of the examples. For example, I’m driving past one one yard for years, it always seems so  dirty, things are  all over the place. Since the beginning of the spring, I’ve been more often passed this garden – they are building. The garden looked like a war zone, but it is logical during the construction. It’s been almost four months now. It seems to me they have finished but the garbage is still there.  I do not understand how you can live like that –  looking out of the living room window and it doesn´t disturb you that everything around the house is filthy.  How hard it is to keep the gardens clean?? It gives so much more. See, even this wonderful summer seat. It does not require a lot of money, but is so beautiful to the eye. Shabby yet chic. 

 

Nuustakul oled käinud?

/ Eveliis / 22 Comments

Ebapärlikarp rääkis oma blogis sellest, et üks tuttav käis alles hiljuti esimest korda Pärnus ja see pani teda imestama. Ma olen küll Pärnus käinud, aga kui päris aus olla siis sellest linnast sihtkohana ei arvanud ma suurt midagi kuni 2014.aastani kui esimest korda sinna päriselt suvitama sattusin. Siis alles avastasin, et täitsa lõpp, Pärnu on jummalast okei linn. Muidu olin ma Pärnus käinud lapsena, millest ma suurt midagi ei mäleta ja suviti siis kui Club Tallinn Tartust Pärnusse kolis. Pärnusse kolinud Club Tallinnas käimine oli vaata, et kohustuslik. Linnast endast ei tea ma tollest perioodist midagi. Olid muud prioriteedid kui linnaga tutvuda. Niisiis mind ei üllata väga, et keegi varem Pärnus käinud pole. Aga mind on alati üllatanud kui inimesed ütlevad, et pole Tartus käinud. Mis mõttes ei ole? Tartus. Mulle iseenesestmõistetav, et kõik on Tartus käinud, sest ma ise olen Tartust pärit.

Aga mitmes Eesti linnas ma ise käinud olen?

Tallinn. Tartu. Ei ole vist mõtet isegi kommenteerida. Keilat ka. Saue läheb samasse kohta. Mis seal kommenteerida. Aastaid seal töötanud. Kuigi ma ei kujuta ette, et elaksin näiteks Tartus ja mõtleks, et oh läheks sõidaks Eestimaal ringi ja valiks siis sihtkohaks Saue.

Paldiski on selline huvitav linn, et elada ma seal kindlasti ei tahaks, aga mulle täitsa meeldib seal käia. Teistmoodi linn.

Pärnust sai juba räägitud. Narva ja Kohtla-Järve. Narvas olen ma käinud ÜLE KÜMNE AASTA TAGASI. Kohtla-Järve kohta ma ei oska tegelikult isegi öelda, kas ma olen seal käinud. Ma kahtlustan, et mitte. Viljandiga olid mul samad lood nagu Pärnuga. Üldse ei kutsunud. Käinud muidugi olin, aga linna külastasin ma teadlikult ka alles paar aastat tagasi. Avastasin, et ilus linn on. Tahaks uuesti minna, sest paljud kohad jäid külastamata. Karksi-Nuia. Käimata. Vähemalt ei mäleta.  Suure-Jaanis pole ma ka käinud. Piltidelt olen näinud Suure-jaani kirikut. Tahaks päriselus ka näha. Mõisakülas ei ole ma käinud.

Kilingi-Nõmmelt olen läbi sõitnud. Lihulast ka.

Maardu – käinud olen, vabatahtlikult niisama sinna ei lähe. Jube koht oli. Rakveres olen käinud samamoodi mingi kümme aastat tagasi. Ei, valetan, paar aastat tagasi sõitsime sealt läbi ja käisime kusagil ostukeskuses ka, aga Rakveres OLNUD ma EI OLE. Sillamäel ma ei mäleta, et oleks käinud. Oot, aga Kuremäe klooster? Mis linnade lähedal see asub? Sillamäe? Kui jaa, siis ilmselt olen ikka Sillamäel ka käinud. Kunagi. AMMMMMMMMU. Jõhviga sama lugu. Ma ei mäleta, et seal käinud oleksin, aga ma usun, et olen. Kiviõlis? Ma ei tea. Üldse ei meenu.

Narva-Jõesuus olen ka vist vaid korra käinud. VÄGA ammu.

Sindis pole ma küll käinud. Vähemalt ma ei mäleta. Kundas ühe korra.

Võrus ja Valgas olen käinud. Mitte palju,aga ikka olen. Valgas olen isegi peol käinud. Sürreaalne kogemus oli. Vabatahtlikult ka võib olla enam ei kordaks.

Kuressaares ja Kärdlas käidud. Kuressaares rohkem. Kärdla avastasin tunduvalt hiljem. Arvasin, et mõttetu koht. Ei ole. Armas linn on hoopis. Hakkas isegi vist Kuressaarest rohkem meeldima.

Haapsalu on üks minu lemmiklinnasid Eestis. varasemalt käisime me vähemalt kaks korda aastas seal puhkamas, nüüd on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Tuleks parandada, sest see lihtsalt on nii omamoodi ja armas linn. Ma täiega kujutaks end ette Haapsalus elamas. Põltsamaa meeldib mulle ka. Roosiaed. Lossivaremed. Kuidagi nunnu tundub. Vanasti oli veel Kohvik O ka. Sinna sai ikka sisse põigatud.

Paides ei ole ma väga palju käinud. Türilt sõidan tihti läbi kui Tartusse sõidan. Kehrast ka. Raplast samuti. Tapale olen sattunud, aga ringi ma seal jalutanud pole. On seal üldse midagi vaadata? Mul seostub Tapa vaid poiste erikooliga.

Tamsalu on külastamata. Võhma ka. Ja teate, ma vist ei ole Abja-Paluojal ka käinud. Täiesti irooniline, sest kes meist ei oleks öelnud, et issake mingi Abja-Paluojast või Kapa-Kohilast oled vä? Halvustavalt ju ikka. Ise ei teagi, milline Abja-Paluoja on.

Põlvas olen ma täitsa palju käinud. Öeldakse, et suurt midagi teha pole. Ma ei tea, mina sattusin sinna viimati umbes neli aastat tagasi kui Idaga liikluslinnakus käisime ja Pesa hotellis. Mulle meeldis. Sama Elvaga. Nii armas väike linnake. Lapsena täiega meeldis. Eriti kuna neil oli (on) Verevi järv. Mingi aeg oli sama nagu Pärnusse kolinud Club Tallinn. Iga endastlugupidav inimene pidi suvel end Verevi ääres näitamas käima. Otepääl sai Tartus elades käidud KOGU AEG ja tegelikult hiljem ka. Pühajärve beach party. Suusatamise MM. Comeback. Swing. Mr.Jakob. GMP. Otepää on ka kuidagi nii minu linn. Väike, aga nunnu. Nii ilus loodus ümberringi.

Jõgeval on iga tartlane ilmselt n+1 korda käinud. Mõnikord ma ikka sõidan Tartusse vahelduse mõttes mööda Piibe maanteed ja läbi Jõgeva.

Räpina meeldib mulle ka. Aastaid tagasi käisime perega Räpina aianduskooli aias jalutama. Andu suur soov oli sinna tagasi saada. Käisime. Siiani üks toredamaid kogemusi perega koos tehtud väljasõitudest. Pilt on ka siiani seina peal sellest korrast.

Loksal? Ma arvan, et pole samuti käinud. Tõrvas ma tean, et ma olen kindlasti käinud, aga ma ei mäleta sellest küll mitte midagi. Järelikult oli piisavalt ammu.

Mustveel ja Kallastel käisime Tartus elades tihti. Eriti Kallastel. Meile ei meeldinud Emajões ujumas käia, nii käisime me Kallastel hästi tihti ujumas. Ilus rand oli. Rahvast oli vähe. Mitte nagu Verevi ääres.

Antsla laadal on pea igaüks korra elus käinud?  Ei? No mina olen. Viimane kord oli nii palju hiina träna, et enam ei ole tagasi kutsunud. See oli ikka juba aaaaaaastaid tagasi. Enne Ida ajaarvamist.

Püssis ma käinud ei ole. Kuulnud olen muidugi, aga teate, ma pidin isegi guugeldama, et vaadata, kus see asub.

Said vist kõik linnad läbi käidud. Paberil. Tegelikkus on midagi muud. Polegi nii palju käinud. Tunne oma kodumaad, eh. Aga Nuustakul olen ma käinud. Reaalselt paar nädalat enne Pariisi minekut sattusin sinna. Esimest korda:D

 

Jrk Linn Elanikke 1979 Elanikke 1989 Elanikke 2000 Elanikke 2006 Elanikke 2011 Elanikke 2015 Maakond
1. Tallinn 441 800 478 974 400 378 396 193 393 222 434 810 Harju
2. Tartu 104 381 113 420 101 169 101 740 97 600 97 847 Tartu
3. Narva 75 909 81 221 68 680 66 936 58 663 62 078 Ida-Viru
4. Pärnu 54 051 52 389 45 500 44 198 39 728 41 256 Pärnu
5. Kohtla-Järve 87 472 62 059 47 679 45 740 37 201 37 198 Ida-Viru
6. Viljandi 22 368 23 080 20 756 20 274 17 473 18 257 Viljandi
7. Maardu ? 16 052 16 738 16 570 17 524 17 315 Harju
8. Rakvere 19 011 19 822 17 097 16 698 15 264 15 400 Lääne-Viru
9. Sillamäe 16 157 20 561 17 199 16 567 14 252 14 122 Ida-Viru
10. Võru 16 767 17 496 14 879 14 554 12 667 13 169 Võru
11. Kuressaare 14 207 16 166 14 925 14 919 13 166 13 152 Saare
12. Valga 18 474 17 722 14 323 13 930 12 261 12 437 Valga
13. Jõhvi ? 15 607 12 112 11 455 11 025 12 217 Ida-Viru
14. Haapsalu 13 035 14 617 12 054 11 774 10 251 10 811 Lääne
15. Keila 7194 10 072 9388 9386 9763 9751 Harju
16. Paide 9641 10 849 9642 9751 8228 8370 Järva
17. Türi 6626 6862 6324 6137 5954 5436 Järva
18. Tapa 10 851 10 439 6765 6559 5896 5766 Lääne-Viru
19. Põlva ? 7038 6467 6510 5767 Põlva
20. Kiviõli 11 050 10 390 7405 6925 5634 5429 Ida-Viru
21. Elva 6358 6325 6020 5826 5607 5679 Tartu
22. Saue ? 4395 4958 5067 5514 5779 Harju
23. Jõgeva 5289 7035 6420 6349 5501 5340 Jõgeva
24. Rapla 5599 6271 5758 5682 5202 Rapla
25. Põltsamaa 4893 5207 4849 4894 4188 4174 Jõgeva
26. Paldiski 7311 7690 4248 4332 4085 3767 Harju
27. Sindi 4428 4548 4179 4049 4076 3891 Pärnu
28. Kunda 4828 5037 3899 3751 3422 3179 Lääne-Viru
29. Kärdla 3426 4139 3773 3724 3050 Hiiu
30. Kehra 3679 4053 3224 3173 2889 2679 Harju
31. Loksa ? 4315 3494 3455 2759 2634 Harju
32. Räpina 3247 3488 2967 2884 2751 Põlva
33. Tõrva 3157 3546 3201 3112 2729 2820 Valga
34. Narva-Jõesuu 3135 3754 2983 2734 2632 2619 Ida-Viru
35. Tamsalu ? 2978 2618 2629 2236 3874 Lääne-Viru
36. Otepää 2289 2424 2282 2123 2108 Valga
37. Kilingi-Nõmme 2507 2504 2223 2144 2075 Pärnu
38. Karksi-Nuia ? ? ? 2059 1931 Viljandi
39. Lihula 1624 1872 1497 1614 1399 Lääne
40. Mustvee ? 1994 1753 1756 1358 1 315 Jõgeva
41. Võhma ? 1983 1596 1544 1314 1 314 Viljandi
42. Antsla 1952 1688 1547 1458 1291 Võru
43. Abja-Paluoja ? ? 1417 1406 1240 Viljandi
44. Püssi 1869 2532 1872 1837 1083 Ida-Viru
45. Suure-Jaani 1653 1503 1324 1242 1039 Viljandi
46. Kallaste ? 1361 1211 1152 852 808 Tartu
47. Mõisaküla ? 1349 1165 1081 825 789 Viljandi

Blogimaailma taga//Blogs are whatever we make them. Defining ‘Blog’ is a fool’s errand.

/ Eveliis / Leave a comment

“Öed” laulu teate? Et ma pole linnabeib, maakas everyday ja nii edasi. Laias laastus oleme me just maakad everyday oma ligadi-logadi segasummasuvilas, mis mittttttteeeee kunagi valmis ei saa. PS: Kust teie soovitaksite osta aiamaja/saunamaja? Me ei jõua selle palktare restaureerimisega ilmselt kuhugi, aga järgmiseks suveks on meil siiski plaan airbnb jaoks eraldi maja püsti panna. Külalistel mugavam. Ja loodetavasti tuleb neid siis veelgi rohkem kui sel suvel. See suvi on ikka täitsa lõpp olnud külaliste poolest. Mulle teeb nii siiralt rõõmu, et inimestele siin meie juures keset mittemidagit meeldib. Ja meile meeldivad inimesed, kes meie juurde tulevad.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

img_2234img_2236

Ma olen siiani arvanud, et mu blogi on üsna selline nagu meie elu. Väga vähe ilustamist ja väga vähe teesklust. On paremaid ja halvemaid aegu, mida ma üsna (võib olla liigagi) avameelselt olen blogis alati jaganud. Ma ei oska filtreerida. Ma ei tahagi filtreerida kui aus olla. Eile sain ma aru, et tegelikult on see minu blogimaailm ikka üks paras teesklus.  Perekoolgi teab paremini, kuidas meie pere loomad hoole ja armastuseta on, aga seegi pole kõige olulisem.

Kõik selle postituse pildid on tehtud 15 minutit peale seda kui Ida ärkas ja jonnima kukkus. See ei ole erand. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi ei istu ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi, et keegi istub ta kõrval. Ta ärkab ja talle ei meeldi…ma ei tea, mis ja ta jonnib. Reaalselt kruvib end nii üles, et nutabki nagu maailm oleks kokku kukkunud.  Midagi ei meeldi ja karjub, et issi või emme tuleks tema juurde, isegi kui emb-kumb meist läheb, ei jäta ta jonni, vaid kiunub edasi, seni kuni me uuesti minema läheme, sest närvid…Eile ei läinud kumbki meist – 15 minutit nuttis ta, et ta ei taha üksi olla, aga keeldus ka ise meie juurde tulemast. Ja ta ei olnud üksi, vaid ta teadis, et issi on maja ees õues ja mina olin ülemisel korrusel. Mulle on nii palju öeldud, et ole rahulik ja ära ärritu ja ta on laps ja püüa ikka heaga. Ma ei ole idioot ja täielik imbetsill – me proovime ALATI kõigepealt heaga, agata lihtsalt kruvib nii kaua, et isegi kõige rahulikum inimene läheb endast välja. Ma ei taha oma lapsele liiga teha ja jätta muljet nagu kasvaks meil kodus mingi monster, Ida on tegelikult äääääääärmiselt taibukas ja terane laps, temaga saab metsikult pulli ja koos naerda, ta tahab alati aidata ja on  hästi südamlik, aga…ta on täielik egoist. See teeb mulle muret. Ma saan aru, et “üksiku lapse sündroom”, aga see ei saa ju olla vabandus. Ja EI, ma ei kavatse veel kord rasedaks jääda, vaid selleks, et oma last kasvatada.

Ida tujud ja kangekaelsus on täielik õudusunenägu. Nagu ilmselt ka minu omad.

img_2229img_2233img_2232img_2228img_2231

Ja siis läheb jonn üle. Ma ei räägi vaid Idast. Meil kõigil siin on aegajalt oma jonn. Ka Marekil tuleb ette (täiega tööstress julgen ma saladuskatte all öelda). Aga see läheb üle. Ma klõpsin paar suvalist pilti (kuhu raudselt “kogemata” jäi peale ka Hugo) ning kui ma ei kirjutaks juurde ühtegi sõna Ida tujudest või muudest probleemidest, siis jääks mulje, et me elame siin maailma kõige idüllilisemat elu. Isegi vikerkaar tuleb päeva lõpuks välja.

img_2230img_2227

Mis ma selle postitusega öelda tahan? Blogid peegeldavad päris paljus blogija päriselu, kuid siiski mitte igat detaili. Samas ei ole see teesklus. Kõike lihtsalt ei jaksa jagada. Ei tule selle pealegi, et see võiks lugejat huvitada. Blogi on nagu elu oma tõusude ja mõõnadega. Pisarate ja vikerkaartega. Üks hetk üks ja teine hetk teine. Kõike ja igat detaili ei jaksa jagada. Tihti tähendab see seda, et loetakse välja midagi hoopis muud, sest taust on teadmata. Blogija viga, et sellele ei mõtle. Ja isegi kui mõtleb, kirjutab ja taust on teada, siis ei tähenda see, et kusagil on keegi, kes teab paremini. Lugesin kusagil kommentaari enda kohta, et “isegi võõraste inimeste ees karjub lapse peale”. Andke mulle andeks, et ma nii ei oska, et avalikus kohas olen üks ja kodus teine. Kui laps teeb pahandust avalikus kohas, siis saab ta pahandada avalikus kohas. Ma ei mõtle, et äkki keegi nägi. See on elu. Blogi on ka elu. Aga mitte kogu elu.  Lugege, vaadake, mõelge kaasa, kritiseerige, arutage, aga kasutage natuke ka kainet mõistust.

//

There is a popular song in Estonia at the moment. talking about living in the country side. Sometimes I think we are really living a life from a picture book.  “PS: Where would you recommend to buy a house / sauna house?  For the next summer  we have a plan for setting up a separate house for airbnb. It’s more comfortable for the guests, and hopefully they will be even more than this summer.This summer has been fullybooked and this is so coooooool. I am so  happy that people like it here. And we like the people who come to us.

But I did not want to talk about it.

I have so far thought that my blog is reflecting our life as it is. There are better and worse times that I quite (perhaps overly) openly have always shared in the blog. I can not filter. I do not want to filter to be honest. Yesterday I realized that in fact my blog world is perhaps misleading sometimes. I complain, but this does not mean I am not in love with my life and family in general. And I show beautiful photos sometimes, which does not mean there was not another story behind the photos.  

All pictures of this post are made 15 minutes after Ida woke up and was in a bad mood. This is no exception. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her to sit next to her. She wakes up and does not like her … I do not know what she may not like.  

But then the bad mood disappears. I take random photos and if only looking at the photos one could get the  impression that we are living the most idyllic life in the world. Even the rainbow comes out by the end of the day.

What do I want to say with this post? The blogs do reflect the  nature of the blogger, but not every single detail. The blog is like life with its ups and downs. Tears and rainbows.  Everything and every detail can not be shared. Read, review, think, criticize, discuss, but use a little common sense.

Täitsa lõpp. Ja nii need jutud tekivadki.

/ Eveliis / 9 Comments

Sõidan koju. Harjumusest skrollin korra ka Perekoolist läbi. Õnneks on seal ka suvepuhkus. Väga ajuvabasid teemasid, millega see portaal üllatab pimedamal ajal, ei ole juba mõnda aega olnud. Viskan pilgu peale blogijate teemale, loen viimaseid sissekandeid, skrollin üle, sest no ausalt, keda huvitab kui kaua ja milliseid lubasid üks blogija teeb. Las ta teeb, küll ta tehtud saab. Kõik saavad tehtud kui tahtmist on. Isegi mina sain load. Kuigi sõidutunde võtma hakates tundus, et ma ei saa kunagi hakkama. Käigukangi asemel krabasin pidevalt sõiduõpetaja kintsu. Rääkige veel ahistamisest eks. Hea et see vaene õpetaja minu kohta kaebust ei teinud.

Ja siis loen edasi. Lasen tegelikult vaid hooletult silmadega üle, sest ei arva mina küll, et keegi oma lemmikuid piinab ja siis korraga sähvatab – holy shit, allolev lõik on selle kohta, kuidas mina oma loomadest ei hooli.

“Samuti ei saa märkimata jätta ühe teise blogija kassid, kes elavad absoluutselt koguaeg õues. Suviti on normaalne, aga elavad ka suurte miinuskraadidega, elavad lumehanges, maa on jäätunud, ööbivad väljas kuuris, sisse sooja neid ei lasta, sest proua meelest on loomakarvad – öööäääk, nagu ta selgelt oma blogis väljendas. Huvitav kas neile üldse juua ja süüa antakse, või peavad igal aastaajal endale ise toidu muretsema. Lumehanges hiiri ei ole ja vesi jäätub sekunditega. Koer elanud terve senise elu kivi peal õues. Alles viimane talv oli vist esmakordne, kui koer (vanaduses) lastakse mõned korrad külmaga tuppa, sest koeral on liigesed haiged selle külma peal olemisest ja elamisest. Samas proua reklaamib end 200 euroses disankleidis ja muidu ka riietehull.”

*Mu kassid elavad lumehanges, sest mulle ei meeldi loomakarvad (nagu ma ise olen väitnud selgelt): meie kassid elavad aiamajas, kus neil on oma diivan, oma pesad, oma tekid ja pleedid, et neil ka talvel soe oleks. Krõbeda külmaga lasen neid tuppa, et nad saaksid ahju peal end soojendada. Tegelikkus on aga see, et ega nad väga kaua toas olla ei taha ja nõuavad ise välja. Harjunud ilmselt. Kassid elavad õues – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! sest nad hakkasid ohjeldamatult tuppa roojama. Skype tegi seda algusest saati, kohe kui ta võtsime, Orkut hakkas selle halva harjumusega hiljem. Sai käidud arstil ja sai proovitud erinevaid lahendusi ja rohte, mitte midagi. Lahendusi oli kaks – kas kassikusene maja või kassid õue elama paigutada. Julmurina valisin ma muidugi viimase variandi.

Loomakarvade vastu ei ole mul midagi. Kui loomakarvadest juttu olnud, siis Marek ei taha, et Hugo toas vaibal magab, sest ta ei taha, et toas oleksid koerakarvad.

Kui keegi teab, kuidas kasse ravida, siis olen suur kõrv, sest ma ei tunne mitte millestki rohkem puudust kui nurruvast kassist voodis/diivanil/süles. Kahjuks kassikuse hais mulle toas tõepoolest ei meeldi. Kui keegi teab, kuidas lahendada probleem sellega, et nad oma häda teinekord ka aiamajja teevad, andke teada, ma ei taha kassikaka sisse astuda.

*Mu kassid ei saa süüa ja juua: Talviti saab neile hommikul isegi sooja vahustatud piima antud. Veega sama lugu. Hommikul saavad sooja vett. Õhtul koju tulles vahetame vee uue vastu. Hiiri püüab ja sööb Skype kassipojast saati, ilma liialdamata saba ja karvadega, aga mingil kummalisel põhjusel on mul ikka vaja neile süüa anda. Nojah, Orkut väga suur hiirte sõber ei ole, talle halastan ja siis Skype saab sealt ka natuke lisasüüa.

Palun vabandust, et pole blogijana tulnud selle peale, et kassidele juua andmisest ja nende söögist postitusi teinud ega teile lähemalt nende elamistingimusi tutvustanud. Ei osanud selle peale tulla, et kui pilte ei postita ja ei räägi, siis nii elementaarsed asjad nagu söök ja jook ning korralik pesa, on puudu lemmikloomadel.

*Hugo on terve senise elu elanud kivi peal õues, alles viimane talv oli lasin külmaga mõned korrad tuppa: Hugo on laias laastus toakoer. Päeval on väljas, aga õhtul/öösel toas – nii suvel kui talvel ja nii juba kümme aastat. Õues on tal magamisase aiamajas, kuhu ta keeldub minemast, kuuti ka ei läinud, magas pigem kuudi ees maas, mulla peal. See on kindlasti suurendanud ta liigeste probleeme, AGA – ja palun lugege nüüd tähelepanelikult! liigesed on tal haiged siiski eeskätt jooksmisest. Ahjaa, väga krõbeda külmaga või väga kehva ilmaga keeldub ta õue üldse minemast ja on ka päeval toas. Nii juba kümme aastat.

*Proua reklaamib end disainkleidis ja on riietehull. Palun seletage mulle, kuidas minu kleit või riided minu loomadesse puutub? Et kui mul oleks odavam kleit kapis, siis oleksid loomad Perekooli standardite järgi paremini hoitud või mis see seos on? Ja riietehull? Mina? Päriselt? Ma huvitun moest, stiilidest, trendidest, taaskasutusest, uutest tootjatest, aga mu garderoobis on viimaste aastate jooksul käinud üle nii palju suurpuhastusi, sest ma ei vaja nii palju riideid. Kvaliteet vs kvantiteet. Nüüd on ees ootamas uus tuulutus ja mõtlen, kas veaks end oma kraamiga Tuula sügislaadale või annaks asjad lihtsalt Uuskasutusse ära. Aga issake tõesti, kui mina olen riietehull, siis kes on veel need inimesed, kes pidevalt shoppamas käivad?

blogger-image-925173818.jpg

Ja nii need jutud tekivadki. Keegi teab kindlalt väita, et see kohutav kohutav inimene ei hooli isegi loomadest. Järgmine ütleb, et aga mis sa muud temast ootad. Kolmas räägib, et olen kassitoidu asemel ostan riideid. Neljas on mind lausa näinud kaubanduskeskustes alede ajal hullumas. Viies… Ühesõnaga, inimesed, ma saan aru, et ma ei ole paljude lemmikblogija, aga palun lugege mu tekstid enne vihast pimestumist läbi. Seda ei ole ju palju palutud. Mind vihata võite ikka, seda ei saa ma teil keelata.

Kõik mehed on sead, aga naised?

/ Eveliis / Leave a comment

Kõige ausam on seda postitust alustada endast. Kui ma vaatan tagasi oma suhetele, siis ma pean ausalt ütlema, et kui asi puutub poiss-sõpradesse ja meestesse üleüldse, siis ma olen ilmselt paras sitapea olnud. Ilma liialdamata ei mõelnud ma mitte kunagi meeste tunnetele. Käitusin nagu sitapea –  tegin täpselt seda, mida ma tahtsin, palju ma tahtsin ning pildusin sõnu mõtlemata siia sinna. Mõnes mõttes võiks öelda, et see on ühiskonna süü. Ma olen üles kasvanud ajal kui kogu aeg räägiti, et mehed ei nuta ja et üks õige mees ei näita tundeid välja. Ma kasvasingi teadmisega, et meestel ei ole tundeid. Lisaks veel juurde igasugused naisteajakirjad, kust võib lugeda n+1 lugu sellest, kuidas kõik mehed on sead, petavad, ei hooli ja on sitapead noh. (Võib olla mängib mingit rolli ka see minu ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, mida te kõik ju teate.)

Muidugi meeste seas on sitapäid ka. Rohkem kui vaja oleks. Aga oleme nüüd ausad, naised on ikka ka parajad bitchid. Mingil kummalisel põhjusel on mulle rohkem kui üks mees armastust avaldanud, rääkinud, et olen eluarmastus ja kuidas elu ilma minuta on mõttetu. Mina olen nendesse avaldustesse suhtunud üleolevalt, eriti siis kui mul endal on olnud suhtest kõrini. Nutvasse või paluvasse mehesse olen suhtunud veelgi rohkem üleolevalt – ole mees, saa üle, elu läheb edasi. Kellegi maha jätmine ja/või petmine on olnud…ma ei tea, ma ei oska seda sõnadesse panna…mäng? Ma ei mõelnud midagi halvasti. Ma ei mõelnud üldse. Mind ennast on ühe korra maha jäetud. Ma nutsin oma silmad peast. Pidin hulluks minema armuvalust. Igavene siga, igavene tõbras, ma talle veel näitan. Aga kui ma ise olen samamoodi käitunud? Miks mind keegi seaks ei ole nimetanud? Ma olen samamoodi teiste tunnetega mänginud. Manipuleerinud, haiget teinud, petnud, maha jätnud. Ahjaa, unustasin, meestel ju ei ole tundeid!

 Miks ma üldse end nendelt mõtetelt leidsin? Vaatasin nädalavahetusel sajas kord filmi “Probleemid Pollyga”. Peategelase naine jäi oma mehele petmisega vahele mesinädalatel.  No mis sa ikka teed kui palja noksiga atleetlik tüüp rannas vastu tuleb ja sukelduma kutsub. Ikka lähed, sukeldud ja pärast seksid, jääd mehele vahele ja ütled, et don´t worry, be happy, elu läheb edasi. Muidugi on tegu vaid filmiga, aga oletame, et selline asi toimuks päriselt. Kui petja on naine, siis mehele öeldaksegi, et ah ära põe, elu läheb edasi, sa saad üle ja ongi kõik. Aga kui petja oleks mees, siis on ta maailma suurim siga. Ja et te ei arvaks, et ma täielik idioot olen, kes filmi põhjal põhjapanevaid järeldusi teeb, siis tegelikult see film oli vaid üks väike osa sellest, mis mind nädalavahetusel mõtlema pani. Ma olen vaadanud kõrvalt oma nooremate, 20ndates aastates, tuttavate suhteid. Väga paljudes nendes suhetes on midagi sarnast, midagi mulle tuttavat. Naised nendes suhetes on manipuleerivad bitchid. Samas kui nii mõneski 50+ suhtes on naised pigem tuhvlid.

Millest selline erinevus?

 

Miks ma rongi asemel siiski auto valin

/ Eveliis / 8 Comments

Minu esimene kogemus ratta ja rongiga tööle minna oli pehmelt öeldes pettumus. Ma ei tea, kes see jobu need rongid disainis, aga ilmselgelt ei ole tegu inimesega, kes ise rongiga sõidab ja veel vähem kasutab rongi ratta või lapsekäruga. Mitte midagi muud ei seleta seda, kui ebamugavaks on tehtud rattaga rongis olemine. Ja milliseid muskleid nõuab ratta konksu otsa riputamine. Püha jeesus. Profisportlane peab olema. Ma ei kujutaks ette, et näiteks õlgkübara ja õhulise kleidiga daam kleenuke daam sellega hakkama saaks. Või mis daam, minul ka ei olnud selleks jõudu, kuigi lollidel pidi palju jõudu olema. Või kuidas panna ratas seisma siis kui olen näiteks käinud turul ja oma ratta küljes oleva korvikese täis ladunud lilli ja juurvilju?  Või kuidas peaks ratastega inimesed üldse rongi ära mahtuma? Sinna vagunisse ei mahu väga palju. Kui võtta arvesse, et vahekäik peaks jääma vabaks, lisaks ratastele peavad ära mahtuma ka lapsevankrid, inimesed peaksid saama kasutada wc-d ja rongi peale ja maha minna.

Täna andsin rongi ja ratta kombole uue võimaluse. Keilast Lillekülasse sain kenasti, mul oli isegi jõudu ratas sinna konksu otsa vinnata. Olin positiivselt meelestatud. Tagasi koju minnes meenus mulle, et pagan…praegu on ju mingi remont ja ratastega on keelatud kuni Pääskülani sisenemine. Sõitsin ka mõned peatused veel rattaga ja läksin rongi kaugemast peatusest. Vahet ei olnud, sest ma ei olnud ainuke. Pääskülast tuli peale trobikond ratastega inimesi ja me ei mahtunud sinna rongi. Rattad ei mahtunud rongi, okei mahtusime, aga see oli igavene n…s. Kui keegi oleks tahtnud rattaga maha minna varem kui Keilas või lõpp-peatuses, siis see oleks veel lisapeavalu. Siis ei mahtunud rataste vahel liikuma piletimüüja. Pahandas reisijatega, et ratastega pole lubatud rongis olla. Reisijad pahandasid temaga. Muidugi said kõik osapooled aru, et ei üks ega teine pole tegelikult olukorras süüdi, aga saate ju ise ka aru, miks pinged tekivad. Muidugi tegime me lõpuks seal nalja ja keegi ütles, et no praegu selle remondi pärast on selline olukord, aga…

Tegelikult ei muuda see remont ju midagi. Kui remont lõpeb ja rattad jälle lubatud on, siis tekib rattaga sõitjaid ilmselt veelgi rohkem juurde. Lisaks lähevad rongid veel rohkem täis, sest puhkused hakkavad lõppema ja inimesed hakkavad uuesti tööle käima. Vaatasin sõidugraafikut ja ära on toodud, et kuni kella poole üheksani (või oli poole kümneni lausa) pole ratastega soovitav siseneda, sest tegu on “populaarse reisiga”.  Istun tööl kella üheksani või lähen ära enne kolme? Ühistranspordi kasutamine on tehtud nii ebamugavaks, et mul on lihtsam liikuda autoga. Raiskan ummikutes istudes väärtuslikku aega, aga vähemalt ei ole ma kellelgi jalus, ma ei saa jalgadele sinikaid, ma ei lõhu kellegi sukkpükse ära, ma ei pea muskleid kasvatama, et ratast lae alla riputada, ma saan käia kleidiga, sest ma ei määri seda ratta tõstmisega ära, ma saan 40 minutit istuda, mitte ei pea kusagil prügikasti otsas siblima ebamugavust ja vihaseid pilke taludes.

Muidgi võite te öelda, et ma vingun mõttetult, sest saaksin ju autoga sõita rongijaama ja edasi minna rongiga või jätta ratta parklasse, aga kui mul on vaja linnas ka liikuda, miks ma pean siis kulutama veel rohkem aega? Kui ma ei pea minema vaid punktist A punkti B, vaid ka punkti C, D, E ja F? Muidugi võite te mulle öelda, et koli siit effing maakolkast, kust liikuma ei saa, minema või tee nii palju sporti, et 30km rattasõitu iga hommikul ja õhtul ning iga ilmaga oleks sama loomulik kui magamine ja söömine, aga ma ei taha siit kolkast ära kolida ja ma ei taha nii palju sporti teha. Ma tahan suvel rattaga tööle sõita. Mugavalt.

Mõlemat ei saa. Kui tahan mugavalt, pean autoga minema.

*Päisepilt on eilsest rattasõidust. Ida NÕUDIS, et me läheksime rattaga poodi. Läksimegi. Ma kartsin, et kas ta ikka jõuab, aga sõitis vapralt 9,38 km. Oleks ilmselt koju tagasi ka sõitnud, aga tädi Maie on oma suvemaja vale koha peale ehitanud, see jäi täpselt tee peale ning meil mõlemil tuli seal väsimus peale. Kutsusime Mareki järele;)