Kui te küsiksite mult, kuidas mu nädalavahetus möödus, siis ma võiksin teile vastata lühidalt: “See oli IMETABANE!”, aga ma olen natuke edev ja ma nii lühikese jutuga ei piirdu, tahan natuke pikemalt eputada.

Meil on peres läinud nüüd nii, et kui Marek on laulatatud Prangliga, siis mina olen sõltuvuses Varnjast ja kuna Marekil oli mure, et ta selleaastane “Prangli poistekas” sobiks kõigile vaid sel nädalavahetusel, kuhu satub ka meie pulma-aastapäev, siis mõeldud-tehtud ja põhjus leitud, miks sel nädalavahetusel Varnjasse minna. Varajane pulma-aastapäeva tähistamine. Olgem ausad, mis vahet seal väga on, kuna seda tähistada. Niikuinii me ei ole seda tüüpi, et istuksime 24.augustil voodis roosiõite keskel, hoiaks käest kinni ja vaataks  armastusest nõretavate nägudega teineteisele otsa. No ja me ei ole veel nii vanad, et vajaksime vaid üht päeva aastas, et romantilised olla;)

Ühesõnaga Varnjasse me eile põrutasime ja esimese hooga kohe ikka Voronja galeriisse. Teisiti ei oleks mõeldav. See on selline maagiline koht, mis kohe kisub ligi ja kui sinna sisse astud, siis ei saa minema niipea. Sõltuvust tekitav. “Loodame, et ikka hea sõltuvus,” naersid galeristid. “Ikka jah,” vastasin mina, kuid kes teab…Loodame, et ma ei ole sõltuvuses nende rabarberiveinist. See on (selle) suve jook!

Ida on ka Voronja pisikuga nakatunud. Kui Vasulast liikuma hakkasime, oli tal mure, et kas me ikka jõuame sinna ka. Muidugi ta tahab sinna omadel põhjustel. Voronjas elab vanaema õunapuu otsas (millegi pärast ei ole teda kunagi kodus olnud, aga küll me ühel päeval seal õunapuu otsas temaga ikka trehvame) ja teisel korrusel saab end tunda imetillukesena nagu Alice imedemaal.

Mind ennast paelub sel aastal lisaks lihtsatele, aga imeliste maitsetele ja mõnusale atmosfäärile ka suvenäitus “Seitse õde”. Mind võluvad aina enam lihtsad ja väikesed asjad ning minu meelest see näitus just sellistest asjadest räägibki.

Voronja doos käes liikusime me edasi Mesi Tare ja saunapaadi poole. Mesi Taret külastades tunnen ma end nagu groupie. Herling on aastaid olnud minu lemmikblogija, tema pere ja tegemistega olen ma blogivahendusel hästi kursis, lisaks vaatab ta abikaasa mulle juba mõnda aega otsa Tallinna Lennujaama “saja silmapaari” näituselt, nii et mul on kuidagi selline tunne, et ma tean neid päriselt. Nad on nii ehedad, inspireerivad ja soojad inimesed, et ma isegi ei häbene öelda, et ma neid fännan. Täiega.

Ma loodan, et Herling ei pahanda, et natuke meie jutuajamist jagan. “Mis sinuga juhtunud on?” küsivat ta tuttavad, “olid ju kõrgetel kontsadel linnainimene”. Ma saan nii hästi aru, miks ta kontsakingad nurka viskas. Ma ise olin samasugune. Ei mingi “maakas everyday”, täiega “linnabeib everyday”. Selline elu Peipsi ääres on täiesti teistmoodi maailm. Omamoodi. Kiiksuga.  Naerusuine Külalislahke. Inspireeriv. See on Elu suure algustähega. Luksus. Puhas luksus. Seda ei mõista enne kui oled seal käinud või sellist elu ise kogenud. Siis saad aru, et õnn ei peitu võistlemises, kes kellest parem on, vaid punavalgetäpilises kruusis, vaniljejäätises ja värsketes vahvlites.

Meil oli esialgu plaan Ida Tartusse vanaema juurde maha raputada, aga mida rohkem me mõtlema hakkasime, tundus see suhtes nii ebaaus. Kuigi tema jonn võib aegajalt hulluks ajada, tean ma, kuidas ta selliseid teismoodi kohti ja elamusi naudib, pealegi on ta meid nii inimeste, abielupaarina nii palju muutnud, et ta lihtsalt pidi kaasa tulema. Õige otsus, 100% õige otsus. Lisaks kutsusime me viimasel minutil kaasa ka Mareki õe oma mehe ja lapsega ning keset looduse idülli heas seltskonnas veetsime me võrrrrrrrrrratu nädalavahetuse. “Miks sa mind varem siia pole toonud?” küsis Marek etteheitvalt kui ta peale sauna paadist vette hüppas. Hmmm…No eks ma juba eelmisel aastal püüdsin teda Varnjasse tirida, aga ta ise ütles, et see pole päris see, et Prangli on ikka tema koht. Nüüd aga istus saunapaadi terrassil, heitis mulle ette, et ma nii kaua olen oodanud tema siia toomisega ja tegi plaane, kuidas siia tuleks ikka pikemaks ajaks tulla puhkama. Mareki õemees oli samuti üllatunud kui imeline ja teistmoodi see kõik oli. Ongi. Ma ei tea, kas mujal kusagil saab sarnases kohas puhata ja ööbida? See siin ei ole kinnimakstud reklaampostitus, ütlen teile käsi südamel – te ei mõista mu kiidusõnu täielikult enne kui olete seal ise ära käinud. Siis saate täpselt aru, mida ma pean silmas nende lihtsate asjadega, mis õnnelikuks teevad.

Õhtul kui lapsed olid magama jäänud, istusime neljakesi terrassil. Järvevesi lainetas ja oli tume, pilliroog sahises, puud kohisesid, tuul sasis juukseid, ümberringi oli pime metsatukk, paati valgustasid väikesed  tuled. Maksimaalne romantika. Või õudusfilmi stsenaarium? Rääkisime nii palju õudusfilmidest, et kui ma siis lõpuks paadist veidike eemale pissile pidin minema, valgustuseks kaasas väike lambike, püüdsin ma võimalikult kiirelt teiste juurde tagasi saada. Lapsepõlv, kui sai üksteist õudusjuttudega (ühes mustas linnas elas üks must mees, kellel oli must käsi…mäletate?) hirmutatud, tuli meelde. Romantika ja nostalgia ühes.

Hommikul jõime kohvi asemel Ivan Tšaid. Palun vabandust, Herling, ma võtsin selle pakikese koju kaasa, et Peipsiäärset puhkusetunnet natukene kauem veel püsiks. Sibulavanikud jäid seekord Sibulateed mööda koju sõites ostmata. Meil ei olnud sularaha kaasas. Kas see on vihje, et peaks sel aastal veel korra Varnjasse jõudma.

Varnja on minu Narnia. Narnja.