Miks ma rongi asemel siiski auto valin

Minu esimene kogemus ratta ja rongiga tööle minna oli pehmelt öeldes pettumus. Ma ei tea, kes see jobu need rongid disainis, aga ilmselgelt ei ole tegu inimesega, kes ise rongiga sõidab ja veel vähem kasutab rongi ratta või lapsekäruga. Mitte midagi muud ei seleta seda, kui ebamugavaks on tehtud rattaga rongis olemine. Ja milliseid muskleid nõuab ratta konksu otsa riputamine. Püha jeesus. Profisportlane peab olema. Ma ei kujutaks ette, et näiteks õlgkübara ja õhulise kleidiga daam kleenuke daam sellega hakkama saaks. Või mis daam, minul ka ei olnud selleks jõudu, kuigi lollidel pidi palju jõudu olema. Või kuidas panna ratas seisma siis kui olen näiteks käinud turul ja oma ratta küljes oleva korvikese täis ladunud lilli ja juurvilju?  Või kuidas peaks ratastega inimesed üldse rongi ära mahtuma? Sinna vagunisse ei mahu väga palju. Kui võtta arvesse, et vahekäik peaks jääma vabaks, lisaks ratastele peavad ära mahtuma ka lapsevankrid, inimesed peaksid saama kasutada wc-d ja rongi peale ja maha minna.

Täna andsin rongi ja ratta kombole uue võimaluse. Keilast Lillekülasse sain kenasti, mul oli isegi jõudu ratas sinna konksu otsa vinnata. Olin positiivselt meelestatud. Tagasi koju minnes meenus mulle, et pagan…praegu on ju mingi remont ja ratastega on keelatud kuni Pääskülani sisenemine. Sõitsin ka mõned peatused veel rattaga ja läksin rongi kaugemast peatusest. Vahet ei olnud, sest ma ei olnud ainuke. Pääskülast tuli peale trobikond ratastega inimesi ja me ei mahtunud sinna rongi. Rattad ei mahtunud rongi, okei mahtusime, aga see oli igavene n…s. Kui keegi oleks tahtnud rattaga maha minna varem kui Keilas või lõpp-peatuses, siis see oleks veel lisapeavalu. Siis ei mahtunud rataste vahel liikuma piletimüüja. Pahandas reisijatega, et ratastega pole lubatud rongis olla. Reisijad pahandasid temaga. Muidugi said kõik osapooled aru, et ei üks ega teine pole tegelikult olukorras süüdi, aga saate ju ise ka aru, miks pinged tekivad. Muidugi tegime me lõpuks seal nalja ja keegi ütles, et no praegu selle remondi pärast on selline olukord, aga…

Tegelikult ei muuda see remont ju midagi. Kui remont lõpeb ja rattad jälle lubatud on, siis tekib rattaga sõitjaid ilmselt veelgi rohkem juurde. Lisaks lähevad rongid veel rohkem täis, sest puhkused hakkavad lõppema ja inimesed hakkavad uuesti tööle käima. Vaatasin sõidugraafikut ja ära on toodud, et kuni kella poole üheksani (või oli poole kümneni lausa) pole ratastega soovitav siseneda, sest tegu on “populaarse reisiga”.  Istun tööl kella üheksani või lähen ära enne kolme? Ühistranspordi kasutamine on tehtud nii ebamugavaks, et mul on lihtsam liikuda autoga. Raiskan ummikutes istudes väärtuslikku aega, aga vähemalt ei ole ma kellelgi jalus, ma ei saa jalgadele sinikaid, ma ei lõhu kellegi sukkpükse ära, ma ei pea muskleid kasvatama, et ratast lae alla riputada, ma saan käia kleidiga, sest ma ei määri seda ratta tõstmisega ära, ma saan 40 minutit istuda, mitte ei pea kusagil prügikasti otsas siblima ebamugavust ja vihaseid pilke taludes.

Muidgi võite te öelda, et ma vingun mõttetult, sest saaksin ju autoga sõita rongijaama ja edasi minna rongiga või jätta ratta parklasse, aga kui mul on vaja linnas ka liikuda, miks ma pean siis kulutama veel rohkem aega? Kui ma ei pea minema vaid punktist A punkti B, vaid ka punkti C, D, E ja F? Muidugi võite te mulle öelda, et koli siit effing maakolkast, kust liikuma ei saa, minema või tee nii palju sporti, et 30km rattasõitu iga hommikul ja õhtul ning iga ilmaga oleks sama loomulik kui magamine ja söömine, aga ma ei taha siit kolkast ära kolida ja ma ei taha nii palju sporti teha. Ma tahan suvel rattaga tööle sõita. Mugavalt.

Mõlemat ei saa. Kui tahan mugavalt, pean autoga minema.

*Päisepilt on eilsest rattasõidust. Ida NÕUDIS, et me läheksime rattaga poodi. Läksimegi. Ma kartsin, et kas ta ikka jõuab, aga sõitis vapralt 9,38 km. Oleks ilmselt koju tagasi ka sõitnud, aga tädi Maie on oma suvemaja vale koha peale ehitanud, see jäi täpselt tee peale ning meil mõlemil tuli seal väsimus peale. Kutsusime Mareki järele;) 

8 thoughts on “Miks ma rongi asemel siiski auto valin

  1. Oi, ma olen nii nõus sinuga!
    Minu meelest võiks pool vagunit ühe aknaaluse pikkuses ainult neid rattahoidjaid täis olla, kogu aeg on meeletult rattaid. Ja kui lapsevankrid ka veel on, ei saa ju rattaid sinna pannagi.
    Ma usun, et väga paljud liiguksid rongi ja rattaga samal põhjusel rohkem.

    • Sel poleks üldse mõtet, sest siis ma ikka peaksin linnas jala v ühistranspordiga liikuma, ratta mõte oligi, et linnas rongist maha, ratta selga ja edasi. Tööle ratast seisma panna pole ka erilist mõtet:) kui üdini aus olla, siis linna rattaparklasse ratta jätmist terveks ööks ma isegi variandina ei kaalu…tundub pehmelt öeldes loterii.

  2. Eraldi vagun võiks lausa olla neile rattakasutajatele- rattavagun, nii nagu kunagi oli suitsetajate vagun.. Teistmoodi sisutatud kohe ja ainult rattaga sõitjatele. Miks mitte?

  3. Mulle tundub, et see topime kõik ühe ukse juurde võib olla natuke seotud ka sellega, et mõnes peatuses saab ainult sellest uksest välja (need pole küll kõige popimad, aga ilmselt on seal ilma ratta/vankriga väljujatel ka “tore” väljuda). Enda kogemus jääb küll paari aasta taha ja käruga reisimise alla, aga juba siis oli kitsas… Rattaga sõitsin vist viimati vanade rongide ajal ja sellest ajast on ikka edasiminek toimunud – siis pidi ka “uuemates” rongides ratast üles vinnama (tõesti on terasraamiga ratas üle mõistuse raske ), aga lisaks oli veel põnevus, kas ma täna suudan rattaga rongilt perroonile hüpata või on vahe liiga suur.

Leave a Reply