Sayingoutloud

Mallukas nomineeriti Saue valla aasta teo tiitlile. Just sinna koer (hunt?) maetud ongi.

/ Eveliis / Leave a comment

Eile ja täna olen ma saanud päris mitu kirja, et kas ma ei leia, et Mallu on üle piiri läinud ja ei lõpeta enne kui too teine suunamudija murdub. Ma olen nendele kirjadele vastanud, selgitanud oma arvamust ning eeldasin, et selle meediakakluse teemadel enam ise sõna ei võta, sest kusagil läheb mu taluvuspiir. Aga siis tuli see uudis Mallu nominatsioonist ja ma tabasin end mõttelt, et ma pean (pean või?) ikka veel oma arvamust avaldama. Sest te ju teate seda vanasõna, et nagu küla koerale, nii koer külale ja ma avastasin, et just sinna ongi koer (või siis hunt maetud)!

Miks on nii, et üks selles sõnasõjas ja ärapanemises on vaikimisi hea ning teine vaikimisi paha, kuigi öelda võiks ju, et pada sõimab katelt. Siin on üks väga lihtne põhjus. Enne aga tahan ma veelkord rõhutada, et minu maitse jaoks on igasugune ärapanemine läbi huumoriprisma piiri ületanud ning võib olla ei ole midagi sellist, mida peaks üldsuse poolt toetama. Mu meelest annab see veidi vale signaali, mis on võimupositsioonil lubatud ja aktsepteeritud, aga siin on üks oluline “aga”.

Tühjus

/ Eveliis / 1 Comment

Vana aasta sai äärmiselt toredalt ära saadetud, mitu päeva oli sõpru külas ja kuidagi nii mõnus melu oli. Ei mingit erilist show’d ega tralli, vaid lihtsalt äärmiselt mõnus, mitte liiga palju rahvaga melu. Kui on liiga palju inimesi, siis ma kipun ära väsima. Aga see selleks. Veider tunne on, et sai ju aasta lõpetatud positiivselt, kuid minu sees on mingi tühjus.

Tühjus isegi selles mõttes, et ma tunnen, et ei taha sellest blogida. Ei taha oma tundeid ja mõtteid välja plärtsatada siin enam. Millegi pärast on ma viimasel ajal ikka mõelnud tolle korra peale kui kuulsin, kuidas minust taga räägiti ning see häirib mind, sest ju siis ma ikkagi oma blogiga olen endast suutnud jätta sellise mulje, et olen ebameeldiv ja vastik.

Ma hakkan ka selgeltnägijaks!

/ Eveliis / Leave a comment

Teate, ma ei ütle, et inimesed ei oska ennustada, vastupidiselt ma olen korduvalt öelnud, et mulle meeldivad tarokaardid ja muu selline, aga noh ütleme nii, et oma elu ma ennustuste ja horoskoopide järgi ei sea. Kuid eile vaatasime igavusest mingit 2025 ennustustele tagasivaate saadet, et kas siis läks täppi või mitte ja vot see pani küll muigama.

Esimene ennustaja rääkis tõise näoga, et 2025 aastal kellelgi tuleb armuafäär, armukolmnurk ja siis “Kroonika” peatoimetaja kommenteeris, et oi, see läks küll täppi, et nägi õigesti, sest no Saara Nüganeni ja Anatoli Tafitšuki afäär tuli ju avalikuks. Selleks ei pea olema selgeltnägija, et aasta ennustada, et aasta jooksul mõni suhe puruneb või tekib mõni armudraama. Ma usun, et siia võrrandisse oleks võinud nii mõnegi teise vähem või rohkem tuntud inimese nimed panna. Ilma ennustamata.

Kuidagi kõhe

/ Eveliis / Leave a comment

Ma ei tea, kas see on tingitud sellest, et käisime eile Meelise raamatu esitlusel ja seal oli üsna palju juttu meie seast lahkunutega suhtlemisest, aga minu tänaöine unenägu mind just sinna maailma viis. Sellest olen ma ka varem rääkinud, et ma olen ette tunnetanud, unes näinud kui keegi lähedane lahkub ja nad on hiljem mind ka unenägudes külastanud. Ei, minul EI OLE mingeid võimeid, see lihtsalt on nii, alati on olnud – viimati vanaemaga kui nägin unes, et ta sai haiglast välja ning läks Vasulasse, kus Andu juba ootas, oli talle söögi teinud, aga need kalad olid ahjus kõrbema läinud, sest ta oli pikalt oodanud. Seda und nägin ma ööl enne vanaema lahkumist. Sama oli ka tädiga. Me sõitsime rongiga, tema jäi maha ja ei jõudnud enam järele. Nii tädi kui vanaema on hiljem mul unenägudes külas käinud ja ma julgen öelda, et need ei ole vaid unenäod, vaid just külastused. Kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis Satu puhul ma ei näinud sellist und ja ka pole tema mind külastanud, kuigi olen aru saanud, et just tema peaks olema minu kaitseingel.

Ahh, teate, ma ei taha teile nüüd muljet jätta, et olen mingi hull esoteerik, usun hauatagusesse maailma ja nii edasi. See on teema, mis mulle tõepoolest huvi pakub, aga ma siiski arvan ka, et unenäod on seotud meie alateadvusega, sellega, mida oleme päeval läbi elanud, millele mõelnud ja võib olla ka alla surunud. Nagu meie päeva tunnete summa või kokkuvõte. Ja kui teemad keerlesid hauataguse maailma ümber, siis pole ka midagi imestada, et see mu unenägu oli selline nagu ta oli. Omamoodi kõhe, aga samas aus, sest kui ma midagi olen alla surunud, siis on need tunded seoses ühe sõbra hiljutise lahkumisega.

See kohutav hetk kui pead kliendiga suhtlema

/ Eveliis / 2 Comments

Ma olen üldiselt asjadest nii aru saanud, et kui klient (antud juhul mina) tahab tellida, siis teenuse pakkujat peaks see rõõmustama ning ta püüaks mulle pakkuda lahenduse, et ma kindlasti selle teenuse ostaks. Aga on olukordi, kus mulle tundub, et ma olen asjadest valesti aru saanud, sest ma päriselt püüdsin KAKS päeva tellida teenust, osta tooteid, kuid teenuse pakkujalt tuli vastuseid tangidega suust välja kiskuda ning ma tõsiselt hakkasin juba oma kaines mõistuses kahtlema. Või mõtlema, et olen neile isiklikult midagi teinud, et nad püüavad mind maha raputada igal võimalusel.

Õnnestus ka. Ma rohkem ei jaksanud. Kui ei taha müüa, siis ei taha. Ega ma ära ka ei sure ilma selle teenuseta, aga paneb natuke imestama küll. Tegelikult esimese hooga lausa vihastama, aga olen õppinud endale meelde tuletama seda tarka ütlust, et ära vihasta, lihtsalt vaata ja imesta.

Kas teie olite sama inimene, kes te olite 15 aastat tagasi?

/ Eveliis / Leave a comment

Nagu te Threadsist ehk olete lugenud kui mind seal jälgite, siis sattusin ma pealt kuulma, kuidas mind taga räägiti. Üsna sürreaalne olukord, sest asi pole selles, et ma arvan, et peaksin kõikidele meeldima – see on täiesti okei, et kõikidega ei vaibi, kuid mõtlesin nende valede peale, mida ma kuulsin ja see pani natukene mõtlema, et miks. See selleks, las olla.

Ma hakkasin mõtlema hoopis teise asja peale.

Kermo Murel päästab eesti keele

/ Eveliis / Leave a comment

Ma saan aru, et näosaates saadeti lapsed Kermo laulu ajal välja, et ennetada seda, et mõni segane tuleks jälle välja eelnõuga, et üks telekanal likvideerida ning ilmselt on tõesti ka vanemaid, kes arvavad, et nende 9aastased ei tea neid sõnu, mis selles laulus kuulda on, või et nad üldse ei teaks Kermo laulude sõnu peast, mind aga pani see ikka muigama.

Totakas näitemäng ju lihtsalt. Sest igaks juhuks peab. Lapsed kuulevad, noored lähevad hukka. Igal pool niigi ropendavad, pole vaja seda näidata ka koguperesaates (mis sellest, et Kermo Murel on ilmselt selle koguperesaate kõige suurema sihtgruppi nr 1 lemmik). Ja kui keegi tuleb nüüd ütlema, et kuidas ma roppusi propageerin, siis tegelikult tuleks üldsegi uurida veidikene keeleajalugu. Kui võtta kasvõi sõna “t**a”, siis algselt tähendas see lihtsalt mehe suguelundit, ilma ropu varjundita. Nii nagu „sõrm”, „varvas”, „kõrv”, „munand” — lihtsalt anatoomiline kehaosa. Roppuseks muutus see alles palju hiljem kui linnakultuur sõnu tsenseerima hakkas.

Väärtusruum

/ Eveliis / Leave a comment

Seoses väärtusruumi (mitte)mahtumisega tuli mulle meelde üks oma kunagine lemmiksari “Väike maja preerias” (tegelikult vaataks ma seda siiani hea meelega, aga kust? mul on isegi paar hooaega dvd-del, aga dvd-d pole, või vähemalt pole see töökorras/ühendatud telekaga) ja neljapäeval vaadatud film “Nähtamatud”. Ma tegelikult juba ka avaldasin oma arvamust, et seda viimast (ja üldse PÖFFi filme!) peaks vaatama minema ERR nõukogu esimees & CO, see avardaks silmaringi ja paneks ehk mõtlema, kuidas meie väärtusruumi mahub ikka väga palju erinevaid inimesi, aga eile õhtul kui und ei tulnud jäin selle väärtusruumi peale natuke rohkem mõtlema.

Alustame “Väiksest majast preerias”. Telesari on toodetud 1975. aastal ja sarja tegevus toimub 1870-1880, kellelegi ei tule vist üllatusena, et elu siis oli üsna teistsugune, väärtusruum ja hinnangud samuti. Millegi pärast on mul siiani meeles üks osa, kus linnakesse tuli “Freak Show” ning ma ootasin, et sellest friigi-vankrist tuleb välja…no ma ei tea…koletis. Tegelikult oli seal vankris peidus täiesti tavaline poiss või mees, täpselt ei mäleta, keda siis raha eest näidati. Friigi tegi temast puue. Eesti keeles oli veel tõlge all “värdjas”. Mis põhimõtteliselt pole ju vale, EKI ütleb, et värdjas = 1. soerd, ebard; eemaletõukava välimusega olend, monstrum. Ometigi me täna ju enam sõna “värdjas” puudega inimese kohta ei kasuta. Mitte et see oleks keeleliselt vale, aga me saame kõik aru, et see lihtsalt ei ole sobilik.

Kes siis arvas, et peab kaebama minema?

/ Eveliis / 8 Comments

Ma olen alati rääkinud, et mul on kõhutunne. Mu kõhutunne üldiselt ei valeta ja nii läks ka seekord. Kui mind ootamatult koondati, siis ma teadsin, et sellest avalikult rääkimisel saab olla igasuguseid tagajärgi – siiani on hämmastavalt positiivsed tagajärjed olnud ülekaalus, nii et ma ei kahetse grammigi, et olen sel teemal olnud 100% aus ja avanud end sellisest küljest, millest tihti ei julgeta rääkida, sest häbi on. Häbi olla korraga töötu.

Kuna olukord tööturul on hull, minusuguseid töö kaotanud inimesi on veel ja veel ning ma olen alati saanud tagasisidet, et inimesed on minu blogist saanud tuge ja abi, siis otsustasin ma ka seda osa avalikult ja ausalt jagada. Ma ei pea end mingiks coachiks, ma ei ole õppinud nõustamist, aga ma oskan rääkida oma kogemusest ning mulle läheb vaimne tervis korda. Nii enda kui teiste oma ning oma peakeses mõtlesin ma, et minusuguseid, kes tunnevad, et töötuna arvel olek on väärikuse kadumine, koondamine tähendab, et ma ei oska midagi ega ole midagi väärt, olen tühine ja mõttetu inimene, on kindlasti veel ning võib olla minu teekonna jälgimine pakub neile tuge, otsustasin ma avalikult jagada ka seda, et olen nüüd töötuna arvel.

Palun öelge, et see on halb (ja piinlik) unenägu

/ Eveliis / 2 Comments

Mulle ikka meeldib elada mingis omamoodi eluvales või illusioonis. Teistmoodi ei oska ma seda seletada, sest kõik tundub mulle pahupidi. Asjad, mis võiksid juhtuda ja toimuda kehvemapoolsetes unenägudes, on tegelikkus, ja asjad, mis võiks juhtuda päriselt, juhtuvad hoopis minu peas. Kõlan nagu hull? Ei, ma kinnitan teile, mina ei ole hull. Küll aga ei saa kindel olla, kas kõikidel teistel on muumid orus.

Siinkohal isegi kahvatub “beesha” oma väljaütlemiste ja nõuetega, nendele ei viitsi vist suur osa inimesi enam tähelepanugi pöörata, sest natuke on üle piiri piinlikuks läinud see juuraterminitega lehvitamine ning enda kogu aeg solvatuna tundmine, samal ajal kui ise…Mis sa teed kui peegel viltu näitab? Midagi. Peaaegu, et kahvatub isegi otsus lapsetapja ennetähtaegselt vanglast vabastada, sest “ta on ju lapse kaotuse tõttu oma karistuse juba kandnud”. Selle peale ei oskagi midagi öelda, kui vaid ehk kurvalt ohata, sest no ei tundu õiglane karistus. Aga ma ei ole ka juuraharidusega.