Tegime Marekile sõbrapäevakingi ja koristasime kõik koos kodu, ma nägin, kuidas ta seda ühist meelelahutust nautis, sest kuigi keegi ei oodanud, et ta ka koristama hakkab, siis loomulikult oli ta platsis ja aitas kaasa, sest “teil läheb nii kaua aega”. Oma diivanilauakeselt tolmu võttes liigutasin ma ka vererõhuaparaati ja mõtlesin, et üle pika aja vaataks, mis seis siis on, sest pinget on viimasel ajal oma jagu olnud. 114/84 näitasid numbrid ja kilkasin siis, et näed, koristan ja sahmin siin, aga numbrid nii madalad, et vaata, et täiuslikud ju, et nii veider, aga ju siis ravi/rohud mõjuvad. Marek kiitis vastu, et see on koristamise tulemus, see olla nii rahustav ja lõõgastav tegevus ning põhjus, miks ta pidevalt koristab.

Jääme eriarvamusele selle suhtes, miks vererõhk normis on, aga see tuletas mulle meelde, et kuu aja pärast pean ma haiglasse minema. Operatsioonile. Ma üldse ei taha.