Viimastel nädalatel on avalikus arutelus taas esile kerkinud küsimus, mida tähendab elada normaalses ja turvalises ühiskonnas. See ei ole pelgalt retooriline mõtisklus, vaid väga praktiline küsimus, kas ja kuidas suudab riik kaitsta oma kõige haavatavamaid, sealhulgas lapsi. Ettevaatust.ee võimalike kitsaskohtade osas olen ma juba varem sõna võtnud, aga täna tahan ma öelda otse: mulle aitab. Päriselt. Sest see maailm ja õigusruum, milles me elame, ei tekita enam tunnet, et oleks turvaline. Ja asi ei ole ainult minus. Asi on selles, et järjest rohkem tekib tunne, et varsti ei julgegi lapsi saata trenni, koolibussi või isegi haiglasse, mitte sellepärast, et me kujutaks midagi ette, vaid sest tundub, et vabalt ringi jalutavad perverdid ongi uus normaalsus. Me ei saa selle normaalsusega harjuda.

Kõige rohkem tekitab minus küsimusi justiitsministri suhtumine. Tundub nagu elaks ta justkui mingis teises dimensioonis. Hämmastava jäärapäisusega korrutab ta, et pedofiile karistatakse karmilt ja et tema teab paremini.