2015 aasta sügisel olin ma väga lootusetus olukorras.  Ma ei näinud enam valgust tunneli lõpus. Seal polnudki valgust – sealt tuli hoopis täiesti ootamatu abikäsi. Selliseid ootamatuid abikäsi või tugiisikuid tuli mu ellu nii palju ja kõige juhuslikumalt. Mäletate, kuidas ma kogemata Lillehammeri tänaval sattusin kokku Antoniga? Tänu temale tulid meie ellu Lilian, Nicolai ja Anton juunior, viimasel ajal ei ole me küll liiga palju kohtunud, kuid see ei olegi nii tähtis, tähtis on see, et nad on olemas. Ja siis mu naabrinaine. Mäletate, kuidas ta mind ja Idat üllatas ja meile õue euroaluste diivanile padjad tõi salaja?  Lõpuks Satu. Juhuslik kohtumine raudteejaamas, mis muutus nii oluliseks.  Teda jääb meenutama nii palju asju. Muremõtete keskel pakkus ta meile elu, mis oli kohati nagu muinasjutt. 

Ja siis sain ma teada, et Satu tähendab soome keeles “muinasjutt”…

❤️

 Hvelvet restorani Lillehammeris olen ma korra juba detsembris külastanud, kui Satu mind, Idat ja mu sõbrannat sinna lutefiski sööma kutsus. Juba siis ümisesin ma mõnust. Sest nii lutefisk, teenindus kui atmosfäär oli nii imeline, et mul tekkis kohe halb tunne, et olen igal pool valet rääkinud. Nimelt, et Lillehammeris ei saa kusagil head toitu. Saab küll. Selleks tuleb lihtsalt Hvelvet restorani Stortorget’l külastada. 

Ma sattusin lutefiskist niiiiiiiii vaimustusse, et otsustasin oma teisi sõbrannasid oma tehtud kalaga üllatada. Üllatus oli see tõesti, sest see, mis mina kokku keerasin haises nagu surnud orav ja põgenes võdisedes kahvli eest.

Minu enda meelelahutus oli sel nädalavahetusel hoopis teist nägu. Täpselt nagu muinasjuturaamatus. ma tean, et see väljend on ka juba nagu klišee, aga no ausalt. Ma avastasin poolkogemata kullerkupupõllu, mulle reaalselt tuli sellega seoses lapsepõlv meelde ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma korjasin lilli lausa nii palju, et meil ei jagunud kodus enam isegi vaase, et kõik lilled ära mahuks.

Õhtuks olin ma küll surmväsinud, kuid ometigi oli mul kuidagi nii palju lisaenergiat, et käisime Idaga lupiine korjamas, rohisime tuttava aeda ja nibin-nabin oleks ka mööblit värvima hakanud. Aga selleks oleks vaja olnud vana värv maha koorida ja seda ma enam ei viitsinud:D

Vaatan praegu pilte ja mõtlen, et aga millega ma sellise luksuse välja olen teeninud? Kuidas saaks nii, et selline idüll ei paistaks ainult pildilt, vaid argipäev olekski üks suur idüll?

Selliste ilmadega on lausa patt toas istuda, seda juba pöhjusel, et ega Norra suve ette ei tea (täna hommikul linna söites kuulsin ma raadiost, et kusagil piirkonnas vöib lund sadada. APPI!) ja nii me peale tööd terassil elamegi.

Ma olen siiralt ja südamest tänulik juhuste eest. Ja eks see on natukene endale motivatsiooniks – nii tahan ma elada. PS: Mul tuli korraks selline Jack Dawsoni ja “Titanicu” tunne. Teate küll, kolmandast klassist shampanjat jooma;)

Ma ei teagi, kust alustada. Sellest, et ma olen seda restorani soovinud külastada juba ammu, kuid olin kindel, et see on üks helesinine unistus – nii lähedal, samas nii kaugel? Või sellest, et üks imeline inimene tegi maailma kõige ootamatu ettepaneku tähistada seal mu sünnipäeva? Või sellest, et ma ei suutnud otsustada, kas nii hinnaline kink vastu võtta? Või sellest, et ma tundsin end nagu lõhestunud isiksus, kes tahtis sinna nii väga minna, aga teine osa tahtis juba tehtud broneeringu tühistada? Või sellest, et mida lähemale me laupäeval restoranile jõudsime, hakkasin ma kõhus liblikaid tundma. Jah, alustame sellest.

See oli kummaline segu põnevusest ja hirmust. Mis saab siis kui koht on liiga peen? Ma ei oska seal käituda? Ei saa toitudest aru ja seetõttu pettun. Mõnikord on ju nii, et unistus tundub palju ilusam kui tegelikkus.

Me ei olnud veel majanigi jõudnud kui meile uks avati. Me olime sellisest teenindusest hämmingus. Äärmiselt sümpaatne kelner juhatas meid lauda, kust avanes vaade Oslo Barcode’ile. Ma ei ole moodsa arhitektuuri liiga suur austaja, pigem meeldivad mulle vanad ja väärikad ehitised, kuid Barcode on üks mu lemmikpaikadest Oslos. Esimeste külalistena oli nii huvitav vaadata, kuidas maja loetud minutite jooksul külalistega täitus. Restoranis on vaid kaheksa lauda ning niisama tänavalt sisse astuda sinna ei saa. Kui ma praegu vaatasin nende kodulehte, siis esimene vaba laud oli juunikuus. Isver, ma oleks peaaegu unustanud, et reedel sain ma Maaemost veel telefonikõne, et meie külastust meelde tuletada (nagu ma oleks saanud seda unustada, ma olin laupäeval juba pool viis üleval, reisiärevus!) ja täpsustada, ega meil allergiaid pole. Suhtumine oli selline nagu oleks me ainsad restoranikülastajad sel päeval, keda pikisilma oodatakse.

Eilsest Maaemost ja sellega seotud emotsioonidest kirjutan ma eraldi. Ma ei oska tegelikult isegi sõnadesse panna, milline elamus see oli. See oli midagi erakordset, vaimustavat, kordumatut ja unustamatut. Muinasjutuline. Ja palju rohkemat kui lihtsalt  toit.

Ma võin ausalt öelda, et pildid ja sõnad ei anna edasi pooltki, et kirjeldada seda kui maagiline ja muinasjutuline on see paik. Iga ilmaga. Paar päeva tagasi oli päikeseline hilisuvi. Imeilus. Täna on sügistormine varasügis. Imeilus. Järgmine kord kui me siia tuleme on võib olla juba talv…

Õhtul pidime me Kopenhaageni bussi peale minema. Pilet oli ka olemas. Juhtus aga nii, et Satu arvas, et see on üks hull mõte väsinud Idaga kõige pealt Kopenhaagenisse sõita, seal magamata peaga koosolekutele minna ja siis rongiga Stockholmi sõita. Eks ma pean nõustuma, et natuke hull oli see mõte küll, aga…mina ju;) Küll on hea, et on olemas moodsad sidevahendid nagu Skype. Koosolekud said hommikul peetud ja täna läheme me lennukiga otse Stockholmi. Slight change of plans käib asja juurde ju.

Mul on peas olnud sada aastat mõte kirjutada Norrast üks raamat, aga kogu aeg olen ma ka mõelnud, et aga miks, kellele, mis siin nii põnevat on, mida teistega jagada. Tegelikult ei olegi asi põnevuses, vaid hoopis väikestes lugudes, nii naljakates, rõõmsates, kurbades, vihaleajavates, mida saaks kokku põimida raamatuks. Näiteks, kuidas me Satuga ühe kadunud taldriku pärast peaaegu tülli läksime. Me oleme tema juures elades suutnud ära kaotada ühe väärtusliku taldriku. Ja jumala eest, mul pole õrna aimugi, kuhu kurat see taldrik sai. Tänaseks on taldrik ikka kadunud, aga sõprus õnneks kestab. Sellest taldrikust ja teistest asjadest saaks rääkida nii palju lugusid.  Neid lugusid lisandub iga Norras käiguga. Seekord lisanduvad uue lambi lugu, arutelud elektri leiutamise üle, Jaagupi punaseks võõbatud varbaküüned, selle aasta esimene grill uue bålpanne´ga.

Siis aga tulime me Idaga Satu juurde ja mu tuju muutus 100%. Kuidas ma saan öelda, et ma kellelegi korda ei lähe? Mul on ju siin lausa kaks perekonda, kes meid alati külla ootavad, kellele meie Lillehammerisse tulek rõõmu teeb. Muidugi võrdlen ma võrreldamatuid asju, sest külalislahkusega oma laene ei maksa, aga siiski… Ja kuidas saakski olla masenduses kui sul on õhtusöögiks krabid! Jumal kui head!

Meie Norra reis lõppes iseenesestmõistetavalt Lillehammeris sõprade pere juures. Me ei ole küll päris pere, aga mu meelest on liiga vale neid inimesi lihtsalt sõpradeks nimetada. Nad on osa meie Norra perekonnast.

Jaagupil oli sünnipäev, nii sättisime me end riidesse ning läksime linna. Tähistama. “Ma olen riides nagu läheks pulma,” ütles Klaudia kui me kodust lahkusime ning ilma liialdamata olime me järgmisel hetkel Inga ja Nami pulmas.

Praegu peaksime me Idaga veetma aega Poolas. Meil olid piletid täna varahommikusele Varssavi lennukile, aga mina ei oleks ju mina, kui mu plaanid ei muutuks viimasel hetkel. Selle asemel, et sõita neljapäeva hommikul tagasi Rootsi ja sealt edasi Poola, juhtus hoopis nii, et emme tuli Idaga hytta´sse. ma isegi natuke ei suuda uskuda, et vanaema ka kaasa tuli. Kaheksa tundi autosõitu on köömes minule, aga vanaemale võis see paras väljakutse olla. Ida oli teda lihtsalt nii palunud.

Ma ei saa öelda, et ma seda väikest plaanide muutust kahetsen. Vaadake ise neid pilte! See on täielik paradiis. Täiesti satumainen puhkus. Midagi rohkem oleks raske soovida. Ei oleks ma kunagi uskunud, et ma Norrasse suvepuhkust veetma tulen. Päike kütab nii, et isegi vesi on üle 20 kraadi.

Näete, Ida on hytta´s üles kasvanud. Eile kui me talle Satu surmast rääkisime, rääkisime ka, et nüüd me ei saa talle enam külla minna, aga et meile jäävad pildid ja mälestused. Ida mõtles viivu ja ütles:”Jah, ma tean, et ei saa, sinna kolivad teised inimesed inimesed. (paus) Aga selles teise majas, hytta´s me ju saame käia!”

Puhka rahus, satumainen Satu! Me kohtume Nangijaalas!