“Marek, ma lähen homme oma pekke külmutama!” teatasin ma õhtul kodus. Marek pööritas silmi ja ütles, et ei tea küll, kelle jaoks ma korraga kõiki neid protseduure teen. “Ikka sinu jaoks,” vastasin mina. Marek kordas oma silmade pööritust. “Kümme aastat ei ole midagi teinud ja nüüd siis järjest…” Oli minu kord silmi pööritada. “Kallis mees, kümme aastat tagasi ei olnud mul selleks vajadust, ma ei olnud vormist väljas.” Kuigi, tõele au andes, teadsin ma siis oma peas, et olen nii ülekaaluline kui kole.
Nüüd on lood teised.
Iluprotseduuridest sõltuvuses ja keskeakriis jah? Oh ei. Ma ei näe mingit vahet, kas naine käib juuksuris, kosmeetikus, maniküüris või külastab (mõistlikuse piires) ilukliinikuid. Minu arvates on see täiesti tavaline enda eest hoolitsemise rutiin. Lihtsalt erinevas vanuses naiste ilurutiinid on erinevad. 18-aastane mina käis solaariumis, 38-aastane mina ilukliinikus. Elu. Milleks häbeneda?
Keskeakriisist ei tea ma midagi.
Kui ma vaatan ennast kui naist, siis ma ei näe ei ülekaalulist ega keskealist naist, ma näen täiesti normaalset naist. Ma olen endaga rahul ja meeldin endale. Aga siin on üks aga. Ma meeldin endale kui ma olen riides. Võtame riided ära ja ma ei valeta kui ma ütlen teile, et mu keha tekitab mulle tülgastust. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Ma ei kavatsegi end sellisena armastama hakata, ses mõttes, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et armastan oma pekki. Seepärast muutsin ma oma toitumist, hakkasin liigutama, kuid tundsin ikka rahuolematust ning leidsin end ikka ja jälle uurimas muid variante. Ka rasvaimu, kuigi selle ma esialgu siiski olin enda jaoks välistanud. Instagramis jäi mulle ette vipMedicumi konto, kus parasjagu reklaamiti protseduuri, mida ma alguses ei suutnud kokkugi veerida.
Krüolu…krüolüü…krüolipolüüs. Läksin nende kodulehele, et rohkem teada saada- Lugesin ja ei olnud korraga kindel, kas ma olin segaduses, et mis protseduur see siis selline ikka on, või põnevil, et selline asi olemas on. Kuna konsultatsioon oli (on) tasuta, panin ma pikemalt mõtlemata end kirja, paar päeva hiljem olin ma aja kinni pannud ka protseduurile endale. Et kõik oleks selgemast selgem, siis ütlen ma siinkohal ka ära, et tegu ei olnud algselt absoluutselt koostööga, ma lihtsalt panin aja kinni nagu iga teine inimene, aga üks asi viis teiseni ning tänase protseduuri ja eesootavad endospheres therapy teostan ma ilukliinikuga koostöös.
Ma olen aegajalt ikka mõelnud, et huvitav, kas blogijad saavad natuke paremat teenindust kui nö tavakliendid. VipMedicumis sain ma sellele vastuse. Mulle konsultatsiooni andnud ja protseduuri läbi viinud Terjel ei olnud õrna aimugi, et ma sellest ka mingi kogemusloo kirjutan, avaldasin talle selle alles täna kliinikust lahkudes, ja võin öelda 100% veendumusega, et siin ei teha klientidel mitte mingisugust vahet.
Kui mulle koostööd pakuti, olin ma kahevahel. Kui ma võtan selle vastu, siis oleks minust aus näidata ka seda, mille pärast ma selle teekonna ette võtsin, aga kas ma tahan seda teha? Riietega annab imesid teha ja ei pea üldse põdema, aga vabatahtlikult oma probleemseid kohti suhteliselt loetud blogis näidata, kas ma olen selleks valmis. Ma ei ole üleüldse kunagi eriline nahanäitaja olnud, miks seda teha siis nüüd. Samas mõtlesin ma, et ma olen rääkinud siis blogis avalikult nii paljudest asjadest, et minust oleks kahepalgeline mitte rääkida sellest, mis võib olla huvitab teisigi minuvanuseid ja vanemaid, kes ei taha mutistuda, vaid lisaks sisemisele ilule olla ka väliselt ilusad. Nii et…kogu mu julgus sai kokku võetud ja siis need probleemsed pildid ongi. Saate nüüd ju aru, et ma ei ole niisama moe pärast kurtnud, et appikene, ma olen paks. See moe pärast vingumine jäi 10-20 aasta tagusesse aega.
Siin on teie ees 70 kilo naiseilu. Peitmata.
Ma täna ei hakkaks krüolipolüüsist väga palju rohkem kirjutama kui ütlen, et tegu protseduuriga, kus krüolipolüüsiseade tõmbab vaakumiga otsakusse rasvavoldi, mille kudesid hakkab elektriga “külmutama”. Mulle oli konsultatsiooni käigus selgeks tehtud, et tegu ei ole millegi valusaga, kuid kindlasti ka mitte mugava ja meeldiva protseduuriga. Mina ei tea, kas mina olen nii tundetu, aga ma ei tundnud vähimatki ebamugavust, pigem oli mu meelest äge kui “tolmuimeja” pekid vaakumisse tõmbas. “Äge protseduur,” ütlesin ma lahkudes. Administraator naeris, et selliseid kliente, kes nii ütlevad, ei ole üleliia palju. Käsi südamel, 70 minutit peki külmutamist läks mööda nii, et ma ei saanud arugi. Ainus väga kummaline tunne oli see kui lõpuks seade lahti võeti kõhu küljest ning kõhupekist oli korraks saanud pekine ja väljaulatuv Lego-kuubik. See masseeriti kohe muidugi ära. aga korraks vaatasin küll, et mine pekki, mis siis kui see Lego ei kaogi mu kõhult. Kadus vähem kui minutiga.
Esimesed emotsioonid?
Esimesed tunnid peale külmutamist oli kõht täiesti tundetu ja külm, arusaadav eksju. Mida aga aeg edasi seda rohkem läks kõht paiste ja valulikuks, väga kummardada ei saa ja tunne on selline ebameeldiv, valulik. “Sul on beebi tulemas,” kilkas Ida, “siis läheb kõht nii suureks!” Jah, paistes on kõht küll, aga selle eest ka hoiatati. Osadel pidi paiste minema, teistel ei pidanud üldse midagi välja paistma. Mina olen ikka loomulikult see osa, kes paiste läheb. Ma ei soovitaks krüoteraapiat teha enne mõnda olulist üritust, sest kunagi ei või ette teada, kuidas keha reageerib. Kehad on nii erinevad. Naljakas, et räägin siin, et enne ühteggi pidu ei tasuks protseduurile minna, aga ise tegin täpselt vastupidi. Meil on ettevõttel homme 20. juubeli pidustused. Minu õnn, et ma kannan suhteliselt laia lõikega riideid, nii et ehk ei pea ma kõigile kolleegidele oma beebikõhtu väga palju selgitama hakkama.
“No a oled siis nüüd nii peenike, et ei tunne sind äragi või?” küsis Marek kui ma talle päeval helistasin. Käiks kõik asjad vaid nii kiiresti ja lihtsalt. Tulemusi peaks näha olema umbes 1,5 kuu pärast. Väidetavalt saab ühe krüolipolüüsi seansiga korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Poolteise kuu pärast saab protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva. Mul on uus aeg juba kinni pandud.
Kahe kuu pärast vaatame, kas näeme erinevusi enne ja pärast piltides.
