Fotonoorenduse viis etappi

October 9, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 8 Comments

Mäletate eelmisel aastal käisin ma esimest korda fotonoorenduses? Ega ma täpselt aru ei saanud, miks ma seda teen, sest mulle ei tundunud, et mu näonahal midagi viga oleks. Tuli jutuks ja ma mõtlesin, et aga miks ka siis mitte kui juba niikuinii “totaalse muutumise miniversioon” käiku läks.

Mu nägu nägi välja selline. Etteruttavalt ütlen, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma näen kui ebaühtlase jumega muuhulgas mu nahk tegelikult oli. Endale tundus tavaline päevitunud nahk.

Suvega, kui ma küll püüdsin erinevalt varasemast kasutada päevituskreemi, siis ikkagi läks see mul meelest ja päikesega tuli pigment tagasi. Paar nädalat tagasi Medemisse minnes nägi mu nahk meigita välja selline:

Kõige hullem ei ole IPL fotonoorenduse juures mitte valu (see ei ole minu arvates üldse valus, vaid tundlikumate kohtade – nina ümbrus ja ülahuul – ebameeldiv) vaid see, milline sa sama päeva õhtuks kui pigment hakkab nahale tekkima välja näed. Üsna ebameeldiv on sellise näoga ringi käia. Eriti kui jumestuskreemi ka maha unustad. Marek tuli mulle õhtul tööle järele ja pidi ukse peal ära minestama. “Issand jumal, mida sa nüüd endaga teinud oled!” hüüatas ta. Sõbrannad said Instagrami pilte nähes samuti šoki. “Mis sinuga juhtus, sul ei olnud ju viimati kui nägime sellist pigmenti!”

Paar päeva on nahk kaetud nagu kohvipuruga. Ida küsis mult ka, miks mu nägu mudane on. Vaikselt vaikselt koorub see lihtsalt maha ja jumestuskreemiga peites on tulemus juba üsna kena. Suvega tekkis mul ostmikule juuksepiiri juurde “gorbatšovi plekk”, mis hakkas mind õ-u-d-s-e-l-t häirima ja andis tõuke uuele protseduurile minemiseks. Ütlen ausalt, et korraks oli täielik pettumuse moment kui ülejäänud pigment oli kadunud, aga see “gorba laik” oli ikka alles. Näete seda siin pildil ka veel, ilmselt teistele ei ole see nii silmatorkav, aga mind häiris see meeletult. Ikka pea peitekreemiga mässama, vandusin ma omaette. Teate ju küll, ma ei ole eriline meigiga mässaja…

Ja siis ühel ilusal hommikul – nädal ja kolm päeva hiljem oli ka see plekk kadunud. Ma päriselt saatsin Medemisse kirja, et uskumatu, aga ma sain oma vastikust laigukesest ka lahti. Ma olin niiiiii rahul.

Kui te arvate, et IPL fotonoorendus on vaid pigmendi eemaldamiseks, siis te eksite. IPL valgus stimuleerib nahas kollageeni sünteesi, mille tulemusena nahk muutub elastsemaks ja pringimaks, kaovad pindmised kortsud ja pigmendilaigud ning nahk on siledam ja noorem. Samuti väheneb põskede punetus, ahenevad poorid ja paraneb aknest kahjustatud nahk. Ma reaalselt tunnen, kuidas mu nahk on säravam, puhtam ja rohkem pingul. PÄRISELT.

Alumisel pildil ei ole ühtegi filtrit ja vaid BB kreem. Kes näeb erinevust? Ma ütlen teile fotonoorendus on uus must!

Loe ka neid lugusid samal teemal:

Fotonoorendus – kas valus?

Ilu enne vanust

Valu punanahkadele! Või siiski vaid pekkidele!

October 2, 2019August 21, 2025 / Eveliis / 7 Comments

Kui ma nädal tagasi uuesti krüolipolüüsis käisin VipMedicumis, ohkas mu venna õde pilte nähes, et issand, milline masohhist sa oled, et kas sa ei mäleta, et eelmine kord oli ju su kõht nii valus peale protseduuri. Vat ei mäletanud ja pealegi soov oma kehakuju parandada oli liiga suur, et isegi mõelda, kas oli siis taastumine ebamugav või valus. Silmade korrigeerimisest taastumine oli ka ebamugav, kas ma kahetsen – hell no! Sama ka krüolipolüüsiga. Ei kahetse ja kuna ma ise näen tulemusi – NB! ma ei ole suve jooksul, mis on jäänud kahe protseduuri vahele, olnud absoluutselt tervislike eluviisidega – siis muidugi läksin ma uuele protseduurile.

Protseduur ei ole absoluutselt ebameeldiv ega valus. Lased krüolipolüüsiseadmega oma rasvavoldi, mille kudesid elektriga “külmutama” hakatakse, vaakumisse tõmmata ning peale esimest 2-3 minutilist külmatunnet on järgmised 67-68 minutit lihtsalt pikali telefonis skrollimist või raamatu lugemist. Samal ajal kontrollib seade valikuliselt rasvarakkude jahtumist, seega neid hävitades. Ühe seansi jooksul saab töödelda maksimaalselt kolme piirkonda. Sõltuvalt külmutatava ala pindalast kestab protseduur 45–70 minutit. Aastas soovitatakse ühte piirkonda töödelda neli korda. Ühe ja sama piirkonna külmutamise vaheline intervall on 6–8 nädalat. Ühe krüolipolüüsi seansiga saab korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Vajadusel võib poolteise kuu pärast protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva.

Ma näitasin teile oma kõhupilte enne esimest protseduuri ja enne teist protseduuri ning juba siis oli vahe märgatav, 66% minu küsimusele vastajatest nägid samuti vahet. Nii et umbluud ma teile tõesti ei aja. Kõige suurem vahe aga oli näha nädal peale protseduuri. Konsultatsiooni käigus hoiatatakse, et kõht võib minna paiste ja olla järgmised nädal aega valulik, sel korral läks minu kõht tõesti nii paiste nagu oleks ma maakera alla neelanud või vähemalt kuuendat kuud rase. See roosa kleit ei ole mul absoluutselt ümber, aga peale protseduuri oli see põhimõtteliselt ainus asi, mis mulle selga läks ja mis kõhule haiget teinud. Me “külmutasime” mu kõhtu seekord natuke kõrgemalt ehk siis täpselt sellest kohast kus muidu on seeliku/pükste vöökoht ning kui see ikka sinna peale pressis, siis pagan – ma ütlen ausalt valus oli. Paistes nagu te näete olin ma korralikult! (püüan teile tõestuseks teha sama kleidiga veel ühe foto instagrami, et näeksite, kuidas tänaseks päevaks on kik kenasti tagasi tõmbunud. Enne-pärast pilte näete enne järgmist protseduuri.)

Miks ma selle protseduuri kasuks otsustasin? Ütleme ausalt, esimene vastus on – laiskusest. Tundus liiga mugav ja lihtne, et mitte katsetada. Jah, ma olen nõus, et nüüd pean ma tõesti natuke rohkem vaatama, mis suust sisse läheb ja tiba rohkem ka liikuma, sest muidu pole ju saavutatud tulemustest (ja kogetud valust!) tolku, aga pean ütlema ka seda, et ennast on palju lihtsam motiveerida tulemust hoidma, kui tulemust saavutada. Pealegi, ma nüüd saan aru, mida sugulased-sõbrad mõtlesid, et oota kui vanemaks saad, siis on igast kogutud pekivoldist lahti saamine tunduvalt raskem kui 20-aastaselt. Neil oli totaalselt õigus. Ma pean ausalt tunnistama, et ma olen mõelnud ka rasvaimu peale, aga see tundub siiski liiga radikaalne. Ma lihtsalt ei julge. Kui ma seekord kui kõht tõesti üsna paistes ja valulik oli, lubasin endale, et pagan, rohkem küll vist ei taha, tuletas mu venna õde mulle meelde, et eelmisel korral ütlesin sama ja et küll ma juba oma sõnu söön. Tal oli õigus. Tänaseks on valu läinud ja kuna ma ise reaalselt näen vahet, siis nüüd järgmise “osakonnana” lähen valu andma sangadele. Ma tean, et taastumine saab jälle olema ebamugav, aga vanasõna teate – ilu nõuab valu!

Täishind protseduuril on üsna krõbe – 289 eurot. Esimene protseduur on -50% ja kasutades koodi “Eveliis15”, saab krüolipolüüsi protseduuri -15% soodsamalt detsembri lõpuni.

Ma ennetan ilkumist, jah, muidugi ma tahaksin propageerida tervislikke eluviise ja kutsuda teid üles trenni tegema (tegelikult teen seda ka, aga näiteks ise ei ole ma aja puuduse tõttu jõudnud armas Kärdi juurde ning üksinda ei ole minust sportijat, mul on vaja utsitajat!), aga vaadake, ma olen lihtsalt inimene. Kohe 40-aastane. Geenid ja vanus teevad mõnel naisel oma töö kui ei liiguta ja iga oma suutäit ei jälgi. Mina ei suuda loobuda teatud sorti kaloritest ja olen teadlikult valinud ka antidepressantide + beebipillide kasutamist, mis mu kehakaalu tõstsid. Ma ei ole ilmselt ainus naine maailmas, kes on selline 40-aastane pallike, aga ei taha seda olla. Krüolipolüüs tuleb appi. Nii lihtne ongi mõnikord.

Digitaalsed nomaadid & mina

September 26, 2019September 26, 2019 / Eveliis / 1 Comment

Mõnikord ma leian end mõttelt, et ma oleksin võinud sündida 10-15 aastat hiljem. Tahan ma või mitte, siis teatud asjadeks olen ma lihtsalt juba natuke vana. Kui tänasel päeval on maailmad lahti, võimalusi jalaga segada ning digitaalnomaadlus, mis veel paar aastat tagasi Eestis suhteliselt võõras teema oli, on aina populaarsemaks muutumas, siis uskuge või mitte veel 20 aastat tagasi kui mina nö välismaailma uksed lahti lõin, ei olnud see sugugi nii tavaline. Hiljem kui ma juba tööd alustasin, ei oleks suur osa tööandjatest isegi suutnud mõelda võimalusele, et tööd ei pea tegema kontorilaua taga kindlatel tööaegadel. Minuvanustel ja minust vanematel on paljudel siiski sees “9-17-mõtlemine”. Kui panna Google pildiotsingusse sõnad “digitaalne nomaad” võib julgelt öelda, et pooled pildid on paradiisirandadel, võrkkiiges, kokteiliklaasiga. Tänaseks on ka see kuvand muutumas. Digitaalrändluse kõige olulisemaks töövahendiks on tehnoloogilised vahendid, et teha tööd kindlast asukohast sõltumata, enamasti on oluline vaid see, et olemas oleks internetiühendus ning diginomaadlus ei tähenda vaid võrkkiiges töötamist, see tähendab lihtsalt võimalust teha oma tööd asukohast sõltumata.

Kui ma oleks täna 20+, siis ma isegi ei kõhkleks, et leida endale töökoht, mida saab edukalt teha nii Vaikse ookeani paradiisisaarel kui Chicago pilvelõhkujas. Pakiks sülearvuti kaasa ja oleks digitaalsest nomaadist boss-babe. Üheksa sellise boss-babe soovitustest saate huvi korral rohkem lugeda siit ja nomad-list´i ehk ülevaate parimatest linnadest, mis sellise eluviisi puhul soovitatakse, leiate siit. Ma olen hästi rahutu hing ja kõige raskem asi, mis mind ka kõige rohkem demotiveerib, on paigalistumine. Selle igas mõttes, aga otseselt pean ma silmas seda kui peaksin töötama vaid kindlates raamides ja minu töös ei oleks paindlikkust. Aja- ja asukohapaindlikkus on minu jaoks sama oluline kui palk ja eneseteostus. Minus on justkui voolamas natuke mustlasverd, et kohver ja kott peavad koguaeg pakitud olema. Ka nüüd, kui ma olen kohe 40-aastaseks saamas. Pole siis vist imestada, et kõige südamelähedasem töö mulle on eksport(müük). Erinevad riigid, kultuurid, tavad, suhtumised, hoiakud, inimesed. See on see, mis mind paelub. Ekspordis ei ole ammu enam kõige olulisem agressiivne müük, vaid oskus olla ka psühholoog, oskus teha oma tööd asukohast hoolimata ja 9-17 kellaajast sõltumata.

Ma võiksin ju öelda, et olen omamoodi digitaalne nomaad, kuid me saame kõik aru, et see oleks vale. Kas just eluvale, aga vale ikkagi. On siiski üks asi, mis on minul ja digränduril ühist. Arvate ära? Muidugi reisikindlustus. Suvel võttis minuga ühendust norrakate loodud ettevõte SafetyWing, et uurida, kas ma oleksin huvitatud nendega koostööst ning nende poolt pakutavast meditsiinikulu kompenseerivast reisikindlustustest. Varasemalt mõtlesin ma, et ah, milleks need reisikindlustused, kuid mingist hetkest sain ma aru, et reisid on ettearvamatud, loodetavasti ei lähe kindlustusi küll vaja, aga ütleme nii, et reisida on oluliselt kindlam kui tead, et sobiv kindlustus on taskus. Minul on aastane reisikindlustus, kuid tööreisideks see otseselt ei sobi, sest tööreis ja puhkusereis on oma olemuselt erinevate nüanssidega. Niisiis jõuame jälle SafetyWing juurde tagasi. Minu postitust võib lugeda reklaamtekstina, aga kuna tegu on ettevõttega, mis on keskendunud palju reisivate inimeste kindlustamisele, siis ma loodan, et see pakubki lihtsalt ka huvi ja kasulikku infot. Kui sellest on ka kindlustajale kasu, siis eks see koostööde eesmärk ju olegi, et kõik osapooled saaksid kasu.

SafetyWingi puhul tahaksin ma välja tuua mitu positiivset asja. Esiteks hind. Nii odava hinnaga kindlustust, mis kataks nii paljusid ohuolukordi,ma leidnud ei ole. SafetyWingi nelja nädala pikkune kindlustusperiood maksab 37 USA dollarit (33,5 eurot). See on vanusegrupile 10-39 aastat. Ma veel mahun sinna! Teiseks laps alates 15 päevast kuni üheksanda eluaastani saab kindlustuse tasuta, kui ta on koos vanemaga või kellegi teise täiskasvanuga, kes on kindlustuse ostnud. Tasuta kindlustus kehtib kuni kahele lapsele, kes reisivad koos grupi või oma vanematega. Te ju teate kui palju Ida minuga kaasa reisib. Mida kõrgem on vanus, seda kõrgem on ka kindlustuse hind, aga SafetyWing sihibki eelkätt noori kuni 36. eluaastani. Oih, kas see tõestabki nüüd, et mu “parim enne” on möödas? Ah, on nagu on. Kolmadaks plussiks on kindlasti see, et SafetyWingi kindlustus kehtib ka siis, kui inimene reisib ajutiselt tagasi oma kodumaale. Tavaliselt reisikindlustused koduriigis ei kehti, SafetyWingil toimib see siis, kui inimene tuleb nn juhuslikult koduriiki. Juhuslikkus tähendab seda, kui inimene ei tule meelega koduriigis arstiravi otsima tervisehädale, mis on alguse saanud reisil olles.

Minu jaoks on kindlustuse juures oluline teadmine, et keegi on nö mu selja taga. Kui tuua näide minu lemmikfilmižanrist – õudukatest, siis teate ju küll, kuidas alati on keegi, kes peab minema pimedasse keldrisse kuigi teised hüüavad ta selja taga, et ära mine. Ma otseselt pimedasse keldrisse ehk ei torma, aga pea ees tundmatusse kohta võin ma hüpata küll. Et teha instapilt kaunist metsatukast või ronida kõrgele mäe otsa, et leida parem levi. No ja siis ongi SafetyWing see, kes mu selja taga hüüab, et kas sul kindlustus on? Mul on. Aga sul?

Kui SafetyWing tundub ka sulle loogiline valik, siis oma kindlustuse saad tellida siit.

SAFETYWING.COM | FACEBOOK | TWITTER | INSTAGRAM | YOUTUBE | MEDIUM | REDDIT

Minu uued lemmikud

September 4, 2019 / Eveliis / 2 Comments

Mind ei saa pidada suureks meikijaks, ses mõttes, et igapäevaselt ma end meikida ei viitsi rohkem kui et njatuke pjuudrit-njäokreemi. Minu lemmik on viimased 4-5 aastat olnud Shisheido BB-kreem, lisaks on mul aastaid kosmeetikakotis olnud üks kindel Diori põsepuna, YSL huulepulk (need kaks toodet on mul tõesti olnud lemmikud umbes 20 aastat) ja nüüd ka üks Make-Up store´i päikesepuuder. Paar kuud tagasi tundsin ma, et võiks ka popp olla ja endale elu esimese mineraalpuudri soetada. Läksin I.L.U poodi ja palusin soovitada midagi. Valituks osutus Sampure mineraalpuuder. Kuna ma ise olen keskmine maanaine, kes väga ilublogijaks ei pretendeeri, siis ma ise võin öelda vaid, et “mine pekki kui hea toode!”, aga asjatundlikumate inimeste arvamust võite lugeda näiteks siit, imearmsa Kristaljaana blogist.

Foto: Marimell.eu

Seda te teate ju ka, et ma olen andunud Turblissi toodete fänn ja kui ma midagi endale sobivat leian, siis ega väga nendest enam lahti ei ütle. Nii on Turbliss ikka minu vannitoas ja kosmeetikakotis esindatud. Turbamaski jalgadele olete juba proovinud? Kui olete, siis teate, miks ma sellest vaimustuses olen. Kui ei ole proovinud, siis proovige. See värskendab lihtsalt nii mõnusalt! Jalakrampide ja väsinud jalgade puhul teeb imesid. Näomaskid ja kullaseerum on asendamatud.

Tänu Eesti Blogiauhindadele leidsin ma oma kingikotist Bon Merité sügavniisutava särakreemi mango ja mandariiniga. Vot ja te küste veel, mis nendest blogiauhindadest kasu on? Ilma selleta ei oleks ma sellest brändist midagi teadnud ja sellest oleks paganama kahju. Hiljaaegu sain ma mõned testrid, et enda lemmikud välja valida. Kui ma laps olin, siis mu ema rääkis kogu aeg, et porgand annab jumet ja ma mäletan, kuidas ma seepärast jõin isegi porganimehu, mis mulle üldse ei maitsenud, aga ma tahtsin jumekam olla. Jah, juba lapsena. No mis teha, inimesed on erinevad. Mõne jaoks pole see oluline, minu jaoks on (alati olnud). Porgand on alati au sees olnud. On see siis nüüd tänu porgandile või mitte, aga keskmisest jumekam olen ma küll. Miks ma porgandist räägin? Sest kehakreem porgandi ja siidiga on imeline. Enam ei pea jume parandamiseks halba porgandimehu jooma, saab lihtsamini. Ja kuna mul on väga kuiv nahk, siis kõik sellised tooted, mis teevad mu keha, eriti jalad, siidiseks, on automaatselt minu lemmikud.

Ilmselgelt sai mu lemmikuks ka jumet parandav porgandi päevakreem, aga ma kiidaksin väga ka jõhvikaga öökreemi. Teate ju küll, minu vanuses on toitvad vananemisvastased kreemid juba kohustuslikud. Ida pätsas endale ära emale ja lapsele mõeldud kehavõide. Ta on täiesti hull igasugu kreemide järgi ja kannaks neid endale kilode kaupa kehale, aga ma väga ei kipu lubama. Selle puhul tegin erandi, las tal siis olla ka oma kehakreem/võie, millega end pärast vanni kreemitada.

Foto: Marimell.eu

Vot sellised lemmikud. Eriliselt hea meel on mul just selle üle, et tänu kinkekotile BonMerité avastasin.

Postitus ei ole koostöö.

Keegi ei ole seda tellinud.

Keegi ei ole mulle selle eest maksnud.

#notsponsored ühesõnaga

Minu ohtlik elu ehk uued pesubrändid mu pesusahtlis

August 8, 2019August 8, 2019 / Eveliis / 60 Comments

Ma olen aus, võib-olla brutaalselt aus, aga kui tootelt on aru saada, et see on valmistatud Poolas, olen ma olnud väga skeptiline ja käsi toodet ostma ei ole tõusnud. See muutus kui minu üheks parimaks sõbrannaks sai Poola päritolu Klaudia ja kuulates seda, millise uhkusega ta räägib oma riigist, tundsin ma piinlikust, et nii mõelnud olen. Igal maal on oma plussid ja miinused ning nii nagu meie, tahame me seda või mitte, võitlevad nemad tugeva “ida-euroopa templiga”. Odav ja halb on need kulunud klišeed, mis meid saadavad. Ma unustan oma eelarvamused, mõtlesin ma.

Ometigi ei takistanud see mul veel kord “made in poland” toodetesse üleolevalt suhtuda. Ma mäletan kui me tegime koostööd ühe Norra netipoega. “Aga nad müüvad Poola kaupa ka,” oli meie suurim mure. See oli mu esimene kokkupuude Ewa Bien pesubrändiga. Made in Poland. Minu imestus oli suur kui ma nägin, et see bränd oli nii lahe kui ka kvaliteetne. Hinna ja kvaliteedi suhtes võrratu valik. Muide, Norra naiste seas üks enim müüdud bränd. Seda poodi külastades sain ma aru, et nad olid tabanud edu valemit. Seksikad, hea kvaliteedi ja hinnaga tooted.

Ühel hetkl ilmus mu instagrami feed´i pesubutiik.ee reklaam. Ma tundsin Ewa Bieni kohe ära. Ka teised brändid – Sapph, Bluebella, Pernilla tundusid tuttavad. See pood meenutas mulle toda edukat Norra pesupoodi. Olen jälle aus ja ütlen, et kui ma ei oleks tolles Norra poes Poola päritolu kaubaga kokku puutunud, siis ma oleks selle reklaami kinni klõpsanud, ent omades kokkupuudet, tõmbas see reklaam mu tähelepanu ja ma jäin seda kontot uurima, läksin edasi kodulehele ning teadsin, et minu järgmine pesukomplekt tuleb just sealt. Aga millist valida? Kõige esimesena jäi mulle silma see täpiline komplekt, siis aga see, lõpuks see... Ma üldse ei liialda kui ütlen, et veetsin nende kodulehel peaaegu tunni. Peale kaalumist ja vaagimist otsustasin ma oma pesusahtlit täiendata täpilise natuke retrolainel pesukomplektiga. See oli hea valik! Seksikas, aga samas piisavalt “kodune”. Te ei saa aru, mida ma mõtlen? Kohe seletan.

Mul on nimelt kombeks kodus käia ringi oma lemmiktriiksärgiga, tõmban lihtsalt pesu peale ja purjatan mööda kodu ringi (ja siis imestan, miks Ida teistele räägib, et emme on kogu aeg kodus alasti), aga ma olen siiski 38-aastane pereema, ma ei saa kodus avatud stringide ja avatud rinnahoidjatega ringi joosta. Poleks sobiv, eksju? See pesu on aga täpselt minusugusele koduperenaisele sobiv. Nagu öeldud, seksikas, aga samas piisavalt kodune. “Aga kas sa netist tellida ei karda?” küsis mult üks tuttav minult, mõeldes, et kuidas ma tean, kas suurused passivad. Eks see risk on alati, tõepoolest, aga siinkohal ütlen ma käsi südamel, et tellitud suurus vastas täpselt minu suurusele.

Ma olen viimasel ajal elanud “ohtliku elu”. See tähendab, et katsetanud uute pesubrändide ja isegi värvidega (mis siit postitusest muidugi silma ei jää!) ning ma pean ütlema, et mugavustsoonist on päris huvitav olnud välja tulla. Palju on ilusat pesu, mis ootab avastamist! Üks neist kohtadest, mis ootab avastamist, ongi Pesubutiik. Selleks, et minu moodi “ohtlik elu” lihtsam oleks, soovitan ma teil nende kodulehel ringi vaadata, lisada kommentaaridesse link oma lemmiktootega ja 24.08 loosin ma koostöös Pesubutiigiga välja ühe õnneliku, kes lemmikkomplekti endale võidab. Head uudistamist, naised!

Lotte, vaata ette, sul on konkurent!

July 30, 2019July 31, 2019 / Eveliis / 9 Comments

Ühtepidi tunnen ma, et ega enam ei olegi midagi uut öelda. Sellest ajast saati kui me aastaid tagasi Lottemaa pisikuga nakatusime, on sellest saanud koht, kuhu igal aastal nii suvel kui talvel jõudma peab, ilmast hoolimata, sadagu või pussnuge – kui plaan on minna Lottemaale, siis Lottemaale me ka läheme!

Samas tunnen ma, et ma ikka tahan jagada neid emotsioone, mida Lottemaa pakub. Mitte vaid lastele, vaid ka täiskasvanutele, või siis vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele. Üks mu tuttav ütles, et tema pole oma kuue-aastase lapsega enam aastaid käinud, et ei tea, laps vist kasvas kuidagi Lottest välja. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas see võimalik on. Ma olen 38-aastane ja kohe kuidagi ei näe, et Lottest ja teistest vahvatest tegelastest välja hakkaks kasvama. Pole isegi mitte plaani.

Sel aastal juhtus selline imetabane lugu, et ma sattusime oma käigu planeerima just sellesse nädalasse, kui Eestimaale oli jõudnud (vähemalt nädalaks) suvi ja lisaks oli ka Lotte ja Roosi sünnipäev. Eriti tähtis päev kohe! Ida meisterdas terve õhtu neile kahele kingitusi. Ma muidugi ei tea, mida ta lõpuks oma uhkelt kaunistatud kinkekottide sisuks pani (ma eemaldasin sealt vanad vesivärvid ja paar tühja kindermuna), aga mõte loeb, eksju? Ma alguses natukene kartsin, et ehk on liiga palju rahvast, kuid pean ausalt tunnistama, et teemapark on siiski nii palju suur, et mass kaob ära, küünarnukitunnet ei olnud, etendust vaadates sai kinnitust vanasõna, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Ja oligi lihtsalt lõbus!

Foto: Kärt Kaljuvee

Foto: Kärt Kaljuvee

Me olime platsis kohe kui park avati, kell kümme ja uskuge mind, ka viis tundi hiljem ei olnud meil kõik tegevused läbi tehtud. See on koht, kus iga kord on midagi uut avastada ja aeg lendab linnutiivul. Eks ma olen seal näinud ka pahuraid vanemaid, kes kiiruga on kõik majad läbi tormanud lastega ja siis mossitavad, et lapsed veel ära ei taha minna. “Siin ei ole ju rohkem midagi teha!” pahandavad nad, “isegi karusselle pole!” Vaadake, Lottemaa ongi selline koht, kuhu tuleb kaasa võtta annus lapsemeelsust, soovi koos lapsega lustida ja aega. Hea tuju ei pea ilmtingimata kaasa võtma, sest peab ikka olema ääretult tundetu inimene kui Lottemaa tegelased ei suuda naeratust näole tuua.

Kuigi ma olin üsna kindel, et selle aasta tõmbenumbriks saab väikene Roosi (alguses tunduski nii!), siis juhtus aga hoopis niimoodi, et Lotte sai endale tugeva konkurendi rebane Julia näol. Juliast, kes oli samasugune natuke edev ja roosat armastav nagu Idagi, sai meie selle aasta vaieldamatu lemmik. Ma kuulsin veel pärast pikalt Ida uuest sõbrannast, rebasest.

Foto: Kärt Kaljuvee

Mõnikord Lottemaal olles mõtlen ma, milline geniaalne suvepuhkuse vorm oleks seal töötamine. Tantsid, laulad, teed nalja ja teatrit ning sind lihtsalt jumaldatakse. Mu meelest Lottemaa üks tugevusi ongi see, et nad suudavad multifilmi/raamatu maailma maagia nii ehedalt edasi anda, kõik kaasa haarata ja panna unustama, et tegu on teemapargiga. Ongi selline tunne nagu oled päris Lottemaale, kus elu ongi täpselt selline nagu paistab, sattunud. Saate aru, mida ma mõtlen? Et elu ongi täpselt selline, ei mingit etendust. Naiivne? Võibolla, aga mulle meeldib, et on üks paik, mis minus (ja ilmselt paljudes teistes) selle lapsemeelsuse eriliselt välja toob. Nii et seda ei pea häbenema.

Südasuvine Lottemaa on nii sõnaseletamatu. Nii ilus. Nii armas. Nii põnev. Nii tagasikutsuv. Sealt ei saa kuidagi ära. Kohe ei taha hakata väljapääsu poole liikuma, kuigi päike on viis tundi lagipähe paistnud ja söönud pole. Mitte et seal süüa ei oleks. Mu meelest on Lottemaal väga hea toiduvalik ja ka hinnatase (eriti võrreldes näiteks Disneylandiga, kus ma sõin oma elu kõige ülehinnatumad friikartulid), meil lihtsalt oli nii palju teha, et söömine läks meelest ära ja siis kui meelde tuli, oli see parasjagu kõigile meelde tulnud ning me ei jaksanud päikese käes oodata. Ma ei nurise järjekordade üle, see on loomulik ja oleks olnud ka toite, mida oleks kiiremini saanud, lihtsalt Ida on erakordselt pirtsakaks muutunud toidu suhtes.

Õhtul läksime me Idaga metsa jalutama. Ida tegi kätega suu juurde ruupori ja hüüdis metsas käies: “Tulge kõik, tulge kõik, kohe algab meie maja juures etendus! Kohe-kohe, liikuge kõik meiega kaasa!” Jalutasime edasi ja Ida rääkis, kuidas kõik tahavad temaga pilti teha. “Miks nad sinuga pilti tahavad teha?”küsisin ma. “Kas sa ei näe siis, et ma olen Minnie-Hiir,” vastas ta etteheitvalt ja osutas oma Minnie-Hiire kõrvadele ja kleidile. Ma olin need silmatorkavalt puna-valge-mummulised detailid tõepoolest kahe silma vahele jätnud. “Ma ju töötan Disneylandis!” lisas ta, mõtles veidi ja ütles siis: “Aa, ei, ma täna olen Disneylandis, aga tegelikult ma lähen Lottemaale tööle, siis ma saan ka rebane Juliaks hakata!”

Mis vanusest Lottemaale tööle kandideerida saab?

20+ aastat hiljem ehk Peipsi järvefestivali teine päev

July 9, 2019 / Eveliis / Leave a comment

Järvefestival jõudis teiseks päevaks Rannapungerjasse. Kui Vasknarva oli mulle täiesti uus sihtkoht, siis Rannapungerja ei ole mulle sugugi võõras. Lapsena käisime me Kauksis suvitamas, hiljem kui ma 18-19 olin, käisime me emaga Rannapungerjas päikest võtmas, sest seal oli tibake vähem inimesi, mingi hetk viitsis ta vaid Kallasteni sõita. Sellest ajast kui ma olin teismeline või noor, ma enam ei tea kust see piir läheb, on möödas 20+ aastat.

Täna olin ma siin tagasi. Ma ei mäletanud kui ilus see koht on. Pussnuge ei sadanud, inimesed olid rõõmsad, tegevusi jagus – elustamisest kuni lodja meisterdamiseni, hea muusika, hea kohalik toit, käsitöö, perega veedetud kvaliteetaeg. Kas midagi rohkemat saabki ühelt puhkuselt tahta? Ahjaa, kala püüdsime ka. Mina soovisin suitsuangerjat, Ida vürtsikilu. Neid ei saanud, aga oma elu esimese ahvena püüdsin küll. Läks kalasupi sisse. Kui toitudest rääkida, siis lapsepõlves oli üks mu lemmiktoite tädi Helju juures kuivatatud Peipsi tint. Täna pakkus Mesi Tare peremees praetud tinti. Lapsepõlv tuli meelde, ainult et maitses veel paremini! Sry, kui keegi ilma jäi. Ma vist pooled sõin üksinda ära.

Mis on õnn?

June 21, 2019June 21, 2019 / Eveliis

„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult kümme aastat tagasi. Ma mäletan hästi seda hetke. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.”
Täna oskan ma õnne olemusest tunduvalt paremini aru saada kui tookord. Õnn on sada erinevat pisiasja, sada erinevat olukorda, sada erinevat tunnet, mis kokku teevad õnnetunde.

Hetkel on õnn see, et on kätte jõudnud jaanipäev. See on mu kõige lemmikum püha aastas. Ükski aasta ei ole sarnane. Enne jaanipäeva jälgime me rohkem ilmateadet ja loodame, et jaanid tulevad päikeselised. Samas pean ma tunnistama, et isegi vihmase ilmaga on jaanipäev mu südames alati olnud päikeseline. Magusmõnus tunne, mis koosneb omakorda jälle sajast väikesest pisiasjast. Lillepärgade punumine, sõnajalaõie otsimine, esimesed metsmaasikad, toit, hea toit, hea seltskond, lõke, peas kummitavad klassikalised suvelaulude sõnad. “Oh keeruta, lennuta, linalakk neidu…”, “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...”

Ma armastan jaanipäeva!

Õnn on ka see, et meil on võimalus minna veetma jaanipäeva Eesti ühel omapärasemal saarel. Prangli saarel. Sellest on aastatega saanud meile nagu teine kodu. Toidukotid – korvid ja kohvrid on pakitud ning me oleme valmis. Valmis iga-aastaseks kodugurmeeks. Valmis lükkama vardasse suvikõrvitsa, paprika, sibula, tomati. Natuke liha. Uuristama lusikaga tühjaks tšillipiprakaunad, täitma need toorjuustuga, mässima peekonisse. Natuke vesiste suudega ootamist ja seejärel valmis naudinguteks. Jaanipäev on minu jaoks igal aastal ka kulinaarsete katsetuste aeg. Nii võin ma häbi tundmata ka öelda, et mul hetkel on õnn see, et mul on kaasa võtta korvitäis Philadelphia toorjuustusid – laktoosivabast toorjuustust Milka-šokolaadilise toorjuustuni.

Õnn peitub mõnikord nii lihtsas asjas nagu korvitäies toorjuustudes. Neis maailma parimates nagu ilmselt ütleks Karlsson katuselt.

Kui tahad, et Philadelphia ka Sinu suvepäevad mõnusaks muudaks, siis võta osa AUHINNAMÄNGUST ja tee nii 👇
☑️ Hakka Philadelphia Facebooki fänniks.
☑️ Kirjuta pildi alla oma Philadelphia toorjuustu lemmikmaitse.
Juba 26.06 loositakse kõigi uute ühtehoidvate Philadelphia Facebooki lehe fännide vahel välja võitja, kes saab endale omal valikul kasti Philadelphia toorjuustu 🤗🎁

Placent Activ tagasi mu juuksehoolduses

June 3, 2019June 5, 2019 / Eveliis / 39 Comments

Mitte et nad kunagi ära oleksid olnud, ma olen nende toodete truu kasutaja juba aastaid olnud. Lihtsalt oma kogemusest pean ma ütlema, et mina oma juustega ei tohi neid tooteid ilma pausi pidamata kasutada. Muidu on kasu ja kahju koos.

Las ma selgitan täpsemalt.

Ma olen avastanud, et PA šampoon ja palsam (eriti tõhus kui kasutada koos juuksekasvu soodustava seerumiga) toimivad tõepoolest juuksekasvu soodustavalt, juuksed nagu ma korduvalt olen öelnud on kohevamad ja tervemad ning terve elamine ei ole juuksekarvu täis. Ma olen eriti kevadeti ilmselt Mareki jaoks sama tüütu kui karvu ajav Hugo. Kõik kohad on mu juuksekarvu täis, aga vot Placent Activit kasutades väheneb juuste väljalangemine märgatavalt. Ja kui ma ütlen märgatavalt, siis te võite mind uskuda, sest ma elan koos koristusfriigiga, kes ei jäta mulle mainimata, kui palju ma “karva ajan”. Selles mõttes on Placent Activ täiesti I-M-E-L-I-N-E! Tänuväärt toode!

Mis see kahju siis on, mida ma mainisin? Ma igaks sajaks juhuks rõhutan, et see võib olla ka vaid minu juuste eripära, kuid ma olen täheldanud, et juhul kui ma kasutan PA šampooni ja palsami liiga pikalt järjest, st ei tee pausi, siis muutuvad mu juukseotsad paberkuivaks ning juuksed on vaja ära lõigata. Sellisel juhul ei ole kiirest juuksekasvust just palju kasu. Kui ma aga teen 1-2 kuud pausi, on hoopis teine teema. Kuivust pole, on vaid mõnusalt kohevad juuksed, mis tunduvad elujõulised. Ma vist tegelikult olen seda juba ka rääkinud?

Eelmisel aastal avastasin ma enda jaoks ka juuksekasvu tabletid. Nendega on küll nii, et kui ma olen kuuri ära teinud (kolm kuud kaks tabletti päevas), siis tulemus on silmnähtav. Mitte vaid juuste kasvus, vaid juuksed tunduvad toidetud. Lisaks on mul periooditi hästi kergesti pragunevad ja murduvad küüned, iga kord kui ma teen juuksekasvu tablettide kuuri, on mu küüned ka oluliselt tugevamad. Ma ei ole sellest taibanud kunagi enne/pärast pilte teha, aga luban, et järgmine kord teen. Teate, milline boonus see on, kui küüned ka koos juustega tugevamaks muutuvad. Kui teil on sellised minu küünte moodi murduvad küüned, siis te teate. Kui teil selliseid küüsi pole, siis te olete lihtsalt õnnelikud, nautige!

Aastate jooksul olen ma mõelnud, et kahju, et PA ei ole välja tulnud käsipagasisse mahtuvate toodetega. Ma reisin tihti just vaid käsipagasiga ja iga milligramm läbipaistvas kilekotikeses on arvel, oleks jube mõnus kui saaks neid teinekord ka reisile kaasa haarata. Mitte alati ei saa loota sellele, et hotellides on hea palsam – ma olen just eriti palsamisõltlane – ja siis oleks hea küll kui saaks kosmeetikakotist välja võtta oma lemmikpalsami.

Samas on eriti hea koju jõudes minna oma vannitoas oma duši alla ja pesta juukseid oma lemmiktoodetega. Võib olla see isegi on hea, et neil ei ole travel size tooteid (veel)? Nii saavad juuksed reisil olles puhkust ja uuesti šampooni ja palsamit kasutama hakates on vahe jällegi silmnähtavalt märgatav. Tunne ka.Miks ma teile siis oma juustest pilte ei näita? Need on hetkel nii vastikult välja kasvanud, et ma ei ole väga vaimustuses selliste juuste näitamisest, mul on juuksuri aeg järgmisel nädalal, siis näitan pilti. Luban. Ma ju tean, et üks enne/pärast pilt räägib enda eest rohkem kui blogitäis juttu.

Kui te mu sõnu Placent Activi kohta usute, siis hetkel tasub nende veebipoel ringi vaadata. “Head hinnad” on märksõna. Aga kõlades nagu teleturg ütlen ma nüüd, et see ei ole veel kõik, juba nädala pärast loosin välja Placent Activ Milano juuksehooldustooted kõikide kaasarääkijate vahel. Tulemused on MEGAD!

EDIT: Mõtlesin postitust kirjutades, et küll on kahju, et mul ei ole ikka pilti ka lisada siia postitusse, aga tähelepanelik lugeja andis teada, et sama loos käib ka kaasblogija Malluka Facebookis ja Instagramis, seal näete kenasti ka pilte, kuidas paari nädalaga on blogijale minitukk kasvanud. Kaks blogipostitust, mis kinnitavad juuste kasvamist, kaks loosi ja kaks korda rohkem võimalust endale Placent Activ tooded skoorida.

Kui majas on kaks naist, siis…

May 19, 2019May 19, 2019 / Eveliis / 2 Comments

mehel majas ei ole üldse asu, vaid peab kogu aeg naiste soove täitma. Kui naistel ikka midagi pähe tuleb, siis tuleb see teoks teha. Kuigi Marek puikles häälekalt basseini välja toomise vastu, siis juuresolevalt pildilt on näha, et naiste võim võitis. Kui naised tahavad puu otsa redelit ja kiiku ja lilli, siis ei ole sobiv vastus, et ootame homseni kuni sa konksud ostad, vaid meie majas on loogiline vastus: “Lähene loominguliselt, sa oskad ju kõike!” Nii ka oli. Nagu pildilt näha on, said kiiged ja lilled ja redelid paika ka ilma konksudeta. Natuke Mareki porisemise saatel, et nii ei ole ju õigesti ja kenasti tehtud, aga meile sobis. Vaatasime hommikul “Ferdinandi” ja avastasime, et mina ja Ida oleme omamoodi lillehärjad ja Marek tubli kutsu, kes üldse ei lähe sapsu täis kui nalja saab. Enne töö ja siis lõbu. Mis te arvate, kas ta niidab juba teist päeva heinamaad samal ajal kui meie…No meie mõtleme, kuhu me selle taimepeenra siis teeme lõpuks. Marek vandus pühalikult, et tema seda kastma ei hakka, et sellest saab küll puhtalt meie enda eralõbu. No hea küll, me anname oma parima! Lubada ei julge, et taimed ellu jäävad ja saaki annavad, aga me anname oma parima!
kosmeetikatooteid kulub rohkem. Mul on suvel mõned asendamatud lemmikud, mis alatui olemas peavad olema, aga nüüd aitab mind nende tarbimisel ka Ida, nii et näiteks alles maikuu alguses saadud Turblissi sära andev rabavesi hakkab juba otsa saama. Palava ja päikeselise ilmaga on see lihtsalt a-s-e-n-d-a-m-a-t-u! Esiteks niisutab ja teiseks annab nii kauni kuldse sära. Kui Ida oleks vanem, siis uskuge mind ta oleks ilublogija. Õnneks ei ole. On laps, kellel lubatakse emme asju kasutada. Ma mäletan ise lapsena kui suuuuur asi see oli kui ema lõpuks leebus ja lubas küüsi lakkida või oma lõhnaõli peale piserdada. Nüüd on see koht, kus ma õhkan, et lapsepõlv tuli kohe meelde. Igatahes kade ma ei ole ja tuletan teile meelde, et www.turbliss.eu lehel annab kood “estonian” maikuus 25% soodustust. Ma vist pean ise ka seda kasutama.