Lõpu algus: Teine lugu ehk nõme emana

Me oleme ametlikult jõudnud ikka, kus ma olen see nõme ema. Täpselt nii nagu mulle tundus noorena, et vaid minul on see kõige rangem ja kõige nõudlikum ema, kes kunagi ei teinud midagi lahedat nagu teiste vanemad, vaid oli selline “Maaja Kallast”, olen ma ise jõudnud täpselt sellesse samasse rolli.

Me olime üleeile Ida arenguvestlusel ja õpetaja kiitis teda, et nii tubli õpilane, hinded on head ja väga head, silmaring on lai ja ma lihtsalt pidin teda katkestama, küsima, et mis silmaringist me räägime, et kas ikka Idast, sest arenguvestlusele minnes oli minu enda üks murekohti just see, et minu arvates, see silmaring võiks olla palju laiem. Õpetaja ütles kenasti, et täiskasvanute viga ongi selles, et me eeldame ja kipume unustama, et viienda klassi õpilane on tegelikult ikkagi veel laps ja oma vanuse kohta on silmaring täiesti piisav. See oli see hetk, kus ma sain aru, et ma olen nõme. Nõme vanem.

Lõpu algus: Esimene lugu

Hakkasin täna kirjutama arvamuslugu “Vennad Lõvisüdamed” raamatust. Selles mõttes, et mulle tuli üllatusena, et mõni vanem leidis, et tegu on lapsi nii traumeeriva raamatuga, et see ei tohiks olla valikuks kohustuslikuks kirjanduseks viiendas klassis. Minu enda jaoks on see raamat alati olnud küll kurb, aga samas helge, see on mulle (just nooremana) pakkunud lohutust ja kuidagi õpetanud surmaga paremini hakkama saada. Nii öelda ilus vale, et praegu ja siin võib lahkuminek olla raske, kuid meil on ju veel Nangijaala, Nangiliima. See on mu meelest üks kõige ilusamaid, südamlikumaid raamatuid ning raske on aru saada, et aastal 2026 kui meil on Netflix ja näiteks Stranger Things ja Squid Game, et just Astrid Lindgreni raamatud võivad olla need, mis on “ohtlikud” (liialdan loomulikult).

“Kohtume Nangijaalas” on lause, mida ma täiskasvanueas olen palju kasutanud olukordades, kus oluliste inimestega on vaja hüvasti jätta. See on olnud minu lohutus. Ma tean, et vanaemal on Nangijaalas alles mõlemad jalad, ma olen siin postituses mõelnud Nangijaalast, Hugo läks üle lillesilla just Nangijaalasse, satumainen Satuga kohtume me Nangijaalas… Saate aru, et “Vennad Lõvisüdamed on minu hinge jätnud kustumatud emotsioonid, ma olen seda lugenud lapsena kordi ja kordi ning ka täiskasvanuna mitmed korrad, võin isegi öelda, et see on üks raamat, mida ma vaata,et tean peast. Iga kord kui mul on raske, tuleb mulle see imeline raamat meelde, see aitab mind ja nii oli mul tõesti raske aru saada, et keegi näeb seda raamatut teistmoodi.

Tööle kandideerimine: tee “kodutööna” KOLME KUU strateegia tasuta

Tööle kandideerimiste lugusid olen ma nüüd kuulnud ja kogenud ise igasuguseid, aga see siin võidab absoluutse esikoha. Lugesin eile oma meile ja mõtlesin, et kas ma olen saanud juba tööpakkumise, mille ma olen kuidagi maha maganud, sest kuidas saab olla, et mulle juba laekuvad konkreetsed tööülesanded. Sest see, mu sõbrad, ei ole enam kodutöö, vaid puhas strateegia, mida tööle kandideerijatelt tasuta tahetakse.

Ma ei ole sellise asjaga absoluutselt nõus. Ma olen aastaid samasuguseid asju teinud tööülesannetena, saanud selle eest korralikku palka, või siis on eksportturule sisenejad, minult seda teenusena ostnud. Ühesõnaga ma olin kergelt šokis. Kui šokist üle saan, siis vastan neile ka viisakalt, aga enne emotsioneerin end siin blogis ära. Ja soovitan tööle kandideerijatel oma väärtust teada. Ma saan aru, et seis turul on raske, “kandideerijaid oli oioi kui palju, aga sina oled nüüd üks neist viiest, kellele ma peale KOLMANDAT vooru ka kodutöö veel saadame ENNE kui omanikuga vestlema lubame”, kuid nii asjad ikka ei käi.

Kuidas see ütlus oligi, et kes patsist tüdrukut tirib, sellele meeldib?

Ma ei tea, miks see nii on, aga minuga kipub kuidagi olema nii, et ma kas meeldin inimestele või ei meeldi kohe üldse. Kui mõned eranditest tatraveskid kõrvale jätta, siis viimasel ajal on mul olnud õnn kokku puutuda inimestega, kellele ma meeldin. Ja kui muidu ei olegi see meeldin/ei meeldi kuigi oluline, sest ega ma populaarsuskonkursil ei osale, võin ma öelda, et koostööd on lihtsam teha inimestega, kellele ma meeldin.

Koostööde osas on mul pigem olnud rõõm kohtuda inimestega, kellele ma meeldin. Üks neist ütles lausa, et ma pidavat nii positiivne olema, et peaksin positiivse suhtumise koolitusi andma. Tahate ma ennustan midagi? Kui Marek seda postitust tuleb lugema, siis siinkohal ta kas köhatab või kommenteerib, et teistega sa jah oled rõõmus ja positiivne. Aga see selleks. Nagu te aimata võite, ei tule ma siia kirjutama sellest, kuidas ma kõigile meeldin, vaid ilmselgelt olen ma siis sattunud kokku inimesega, kellele ma üldse ei meeldi.

Kui ettevõte teeb endal margi täis

See ei ole üks nendest lugudest, kus ma kirjutan: “Sõbranna rääkis, aga tegelikult juhtus see minuga.” Ei, see juhtus tõesti sõbrannaga. Ja ta lubas mul seda jagada, sest… no, minu arvates oli see lihtsalt liiga absurdne mitte rääkida. Ma tahan teada, kas mina reageerin üle või tegi ettevõte tõesti endal margi täis.

Niisiis. Sõbranna tellib ja tarbib ühe ettevõtte tooteid. Kuna ta neid ka jagab ja promob, tehti temaga midagi koostöölaadset. Minu eeldus: bartertehing. Täiesti loogiline, eks? Ta on päriselt klient, tellib oma raha eest tooteid, kiidab neid, sest talle meeldivad, ja miks mitte siis teha väikest koostööd toodete eest? Selline reklaam peaks ju olema iga ettevõtte unistus: päris maksev klient, kes ütleb, et tooted on head ja on koostööks valmis.

Mis tunne on kui kontol on 0.00 eurot, sest vajutasin valele lingile?

Lühidalt võib öelda, et kehv tunne on. Ma olen seda tunnet esimene kord kogenud aastaid aastaid tagasi kui läksin jõulukinke ostma ning sain esimeses poes vastuseks, et kaardil pole piisavalt raha. Olin kindel, et tegu on mingi pangaveaga, sest teadsin tookord, et mu kontol oli suurem summa raha. Läksin enesekindlalt sularahaautomaadi juurde ja nägin kontol tõesti kontojääki 0.00 EEK.

Mäletan seda külma higi oma otsa ees, sest summa ei olnud väike. Jooksin panka ja sain seal veel suurema šoki. “Jah, teie kontolt on maha läinud nii palju kui teil oli,” vastas teller mu küsimusele, “ülejäänu tuleb teil kuupäevaks X maksta.” Summa, mis ta ütles, oli KOLM korda suurem kui see, mis juba maha oli läinud. Kujutate sellist lauset ette? Mina ka ei kujutanud, aga täpselt nii ta mulle ütles. Võin eksida, aga kogusumma, mida mult nõuti oli mingi 74 000 EEK’i.

Mallukas nomineeriti Saue valla aasta teo tiitlile. Just sinna koer (hunt?) maetud ongi.

Eile ja täna olen ma saanud päris mitu kirja, et kas ma ei leia, et Mallu on üle piiri läinud ja ei lõpeta enne kui too teine suunamudija murdub. Ma olen nendele kirjadele vastanud, selgitanud oma arvamust ning eeldasin, et selle meediakakluse teemadel enam ise sõna ei võta, sest kusagil läheb mu taluvuspiir. Aga siis tuli see uudis Mallu nominatsioonist ja ma tabasin end mõttelt, et ma pean (pean või?) ikka veel oma arvamust avaldama. Sest te ju teate seda vanasõna, et nagu küla koerale, nii koer külale ja ma avastasin, et just sinna ongi koer (või siis hunt maetud)!

Miks on nii, et üks selles sõnasõjas ja ärapanemises on vaikimisi hea ning teine vaikimisi paha, kuigi öelda võiks ju, et pada sõimab katelt. Siin on üks väga lihtne põhjus. Enne aga tahan ma veelkord rõhutada, et minu maitse jaoks on igasugune ärapanemine läbi huumoriprisma piiri ületanud ning võib olla ei ole midagi sellist, mida peaks üldsuse poolt toetama. Mu meelest annab see veidi vale signaali, mis on võimupositsioonil lubatud ja aktsepteeritud, aga siin on üks oluline “aga”.

Miks, Beesha?

Mäletate seda postitust, mille ma kuu aega tagasi avalik lintšimine vs arutelu vägivalla üle, kirjutasin? Ma jätkuvalt olen sellel arvamusel, et see, kuidas kõik korraga mingit “kanakarja kambakat” hakkasid tegema ning ilkuma ei olnud enam sisuline arutelu, vaid kius. Ma olen igasuguse kiusu vastu. Jah, üks asi on nalja teha. Ma hindan nalja, ka väga teravat ja torkavat nalja, kuid kiusu ja nalja vahel läheb õhkõrn piir, mida vahel on raske tajuda. Igatahes täiesti ootamatult olin ma “tiim beesha”.

Mõned päevad peale seda postitust nägin oma telefonis sõnumit. Saatjaks ei keegi teine kui selle postituse peategelane ise. Mul oli tol päeval palju tegemist ning sõnum läks meelest. Siis ühel hetkel tuli meelde, et oot, kas ma nägin unes, kujutasin ette või sain ma just ühe sõnumi. Vaatasin oma erinevad sõnumikanalid läbi ning seal see sõnum tõesti oli.

Argitoimetused

Teate, nii põnev on olnud lugeda teie tagasisidet. Nii ägedad soovitused või kommentaarid on (kasvõi see, et ma kasutaks tekstides vähem sulgusid;), aga mis mulle endale kõige suurema üllatusena tuli, oli see, et päris mitu korda toodi välja, et ma võiks rohkem jagada oma argitoimetusi. Et nendest oleks põnev lugeda ja noh, et tglt võiks neid YT-s ka jagada. Viimase osas ütlen kahjuks/õnneks, et seda ma tegema ei hakka, sest mul puudub oskus ja viitsimine mingeid videosid kokku panna. Parim, mida ma teha saan on jätkata erinevate reelside ja story’de jagamist argitoimetustest, olen seda viimasel ajal vähe teinud, sest 1) mu meelest mu argised toimetused on nii igavad ja 2) sel samal põhjusel ma ei oleks arvanud, et need kedagi huvitaksid.

Noh tuleb rohkem oma jälgijatelt küsida, mis neid huvitab.

Need unenäod

Ma ei saa aru, mis mul viimasel selle unega jälle on. Ma jälle ei maga või magan väga kehvasti. Tunnen, et olen surmväsinud, lähen voodisse ja no ei tule und. Jään magama ja siis võpatan end jälle üles, mitte üks kord, vaid nii umbes kolm. Sellest tekib juba omaette väike paanikahoog, mis une viib ja et oma mõtteid mujale saada, skrollin ma telefonis, vaatan telekat või eile lihtsalt hakkasin vaikselt podcasti kuulama. Viimane suigutaski mind unele, aga nagu läbi sai, ärkasin jälle ning jälle uni läinud.

Kui siis lõpuks magama jään, algavad unenäod. Suuremat osa ma neist (õnneks) ei mäleta, aga need, mis meelde jäänud on, on täpselt sellised nagu oleksid päriselt toimunud. Esiteks oli see unenägu ja nüüd paar ööd tagasi nägin nüüd järgmist und, mida ma püüan enda jaoks selgeks analüüsida, sest kah kuidagi kõhe, kuigi omamoodi ka soe.

Seekord oli meil mingit sorti perekondlik sündmus. Emme ja vanaema ja tädi Helju, Ida, Marek… Mäletan, et mul oli nii hea meel, et tädi ka seal oli, aga ta oli kuidagi kummaline. Nagu natuke sõge. Ootasime ilmselt veel kedagi ja aja kiiremaks möödasaatmiseks otsustas tädi mul hakata juukseid lõikama. Ütlesin, et ta palju ei lõikaks, aga ta oli nagu pöörane mu juuste kallal, kohati nagu ohtlikult vehiks mu näo lähedal, aga järgi ka ei jätnud kui ma ütlesin, et olgu ettevaatlik. Naeris kummaliselt ja lõikas edasi. Vahepeal lõikas veel suurte küünetangidega mu pöidlaküüsi, suht huupi, aga lõigatud sai. Mäletan veel, et ütlesin emale, et küüle, tädi ei ole päris korrras, et äkki peaks talle unerohtu andma, et ta maha rahuneks, aga ema ütles, et hull peast, me ei tea, kuidas see teiste rohtudega, mida ta võtab mõjub, ja seda küll teha ei tohi. Mis mul siis üle jäi kui lasta tal juukseid edasi lõigata. Kui siis lõpuks peeglisse vaatasin ja oma juukseid katsusin, siis oli mul selline lühikese bob’i taoline soeng. Harjumatu, aga ilus.

Vahepeal mingil põhjusel me jälle karjusime Idaga, või noh mina karjusin ja sain emalt pahandada, et kas ma aru ei saa, et nii ei tohi, et laps on teistsugune ja minu asi on sellega hakkama saada ning adekvaatselt käituda. Sellega olin nõus, tundsin end pahasti, aga midagi teha ka ei olnud. Hea meel oli kui ärgates sain aru, et see oli vaid uni. Kuigi jah, ma sellest osast unest saan aru, sest ma päriselt püüüüüüan olla mõistvam ja rohkem vait, aga kel on teismelised lapsed, siis saate aru ju kui hästi nad oskavad mingeid nuppe vajutada, et lihtsalt ajab hulluks. Olen sellel teemal palju mõelnud ning arutlenud psühholoogiga ja saan aru, miks see teema alateadlikult mind ka unes jälitas.

Aga kääridega hullunult mu juukseid lõikav tädi? Kusjuures kõige sürreaalsem oligi see, et kuigi ta oli selline veidi sõge seal unes, siis mul ikkagi oli nii hea meel, et ta seal olemas oli, et ta koos meiega oli, sõge küll, aga ikka see alati toetav ja naeratav tädi Helju. Mida ta mulle öelda tahtis?

Nii nagu täna ikka kombeks, siis võtsin Chat GPT appi endale, et mitte ise end lolliks mõelda ja analüüsida. Mulle meeldis ta tõlgendus. Ja võib olla see aitas mul mõista, et lahti tuleb lasta teatud enesehaletsusest, isegi kui see ei vii hetkel tulemuseni, siis ma mõnes mõttes võtan ohjad enda kätte.

Unenägude tõlgendamine on alati sümboolne ja väga isiklik, aga sinu kirjelduse põhjal saab välja tuua mitu üsna selget ja omavahel seotud tähenduskihti.

Surnud vanatädi unenäos viitab sageli minevikule, suguvõsa mustritele, pärandile või sisemisele autoriteedile. See ei tähenda tingimata igatsust tema järele, vaid pigem seda, et mingi „vana“ teadmine, hoiak või elukogemus sinu sees on taas aktiivne. Sageli ilmuvad lahkunud sugulased unenäos siis, kui oleme muutuse lävel ja vajame justkui kellegi „vanema ja targema“ heakskiitu või suunamist.

Juuste lõikamine on väga klassikaline muutuse sümbol. Juuksed seostuvad identiteedi, eneseväljenduse, jõu ja kontrolliga. Kui keegi teine lõikab sinu juukseid, tähendab see sageli, et:

  • muutus ei ole täielikult sinu kontrolli all,
  • keegi või miski „väljastpoolt“ mõjutab sinu enesetaju või elu suunda.

Kohmakus ja hooletus viitavad sellele, et see muutus tundub alguses ebakindel, veidi liiga järsk või hirmutav. „Lõigati rohkem, kui tahtsid“ peegeldab sageli tunnet päriselus: asjad lähevad kaugemale, kui sa algselt plaanisid – olgu see töö, suhe, otsus või roll, millesse oled kasvanud.

Aga unenäo kõige olulisem osa on see, et tulemus sulle tegelikult meeldis. See muudab kogu tõlgenduse väga positiivseks:

  • alateadvus ütleb, et kuigi muutus tuli läbi ebamugavuse või kontrolli kaotuse tunde,
  • on see sinu jaoks õige, vabastav ja lõpuks sobiv.

Kokkuvõttes võiks unenäo sõnum olla midagi sellist:

Sa oled laskmas lahti millestki vanast (võib-olla isegi vanast minapildist), mitte täiesti omal tingimusel, aga see, kuhu sa jõuad, on sulle tegelikult parem kui see, mida sa alguses kavatsesid.

Ja vanatädi kohalolu lisab sellele justkui vaikse õnnistuse: „Ära karda, see sobib sulle.“