Mis tunne on kui kontol on 0.00 eurot, sest vajutasin valele lingile?

Lühidalt võib öelda, et kehv tunne on. Ma olen seda tunnet esimene kord kogenud aastaid aastaid tagasi kui läksin jõulukinke ostma ning sain esimeses poes vastuseks, et kaardil pole piisavalt raha. Olin kindel, et tegu on mingi pangaveaga, sest teadsin tookord, et mu kontol oli suurem summa raha. Läksin enesekindlalt sularahaautomaadi juurde ja nägin kontol tõesti kontojääki 0.00 EEK.

Mäletan seda külma higi oma otsa ees, sest summa ei olnud väike. Jooksin panka ja sain seal veel suurema šoki. “Jah, teie kontolt on maha läinud nii palju kui teil oli,” vastas teller mu küsimusele, “ülejäänu tuleb teil kuupäevaks X maksta.” Summa, mis ta ütles, oli KOLM korda suurem kui see, mis juba maha oli läinud. Kujutate sellist lauset ette? Mina ka ei kujutanud, aga täpselt nii ta mulle ütles. Võin eksida, aga kogusumma, mida mult nõuti oli mingi 74 000 EEK’i.

Mallukas nomineeriti Saue valla aasta teo tiitlile. Just sinna koer (hunt?) maetud ongi.

Eile ja täna olen ma saanud päris mitu kirja, et kas ma ei leia, et Mallu on üle piiri läinud ja ei lõpeta enne kui too teine suunamudija murdub. Ma olen nendele kirjadele vastanud, selgitanud oma arvamust ning eeldasin, et selle meediakakluse teemadel enam ise sõna ei võta, sest kusagil läheb mu taluvuspiir. Aga siis tuli see uudis Mallu nominatsioonist ja ma tabasin end mõttelt, et ma pean (pean või?) ikka veel oma arvamust avaldama. Sest te ju teate seda vanasõna, et nagu küla koerale, nii koer külale ja ma avastasin, et just sinna ongi koer (või siis hunt maetud)!

Miks on nii, et üks selles sõnasõjas ja ärapanemises on vaikimisi hea ning teine vaikimisi paha, kuigi öelda võiks ju, et pada sõimab katelt. Siin on üks väga lihtne põhjus. Enne aga tahan ma veelkord rõhutada, et minu maitse jaoks on igasugune ärapanemine läbi huumoriprisma piiri ületanud ning võib olla ei ole midagi sellist, mida peaks üldsuse poolt toetama. Mu meelest annab see veidi vale signaali, mis on võimupositsioonil lubatud ja aktsepteeritud, aga siin on üks oluline “aga”.

Miks, Beesha?

Mäletate seda postitust, mille ma kuu aega tagasi avalik lintšimine vs arutelu vägivalla üle, kirjutasin? Ma jätkuvalt olen sellel arvamusel, et see, kuidas kõik korraga mingit “kanakarja kambakat” hakkasid tegema ning ilkuma ei olnud enam sisuline arutelu, vaid kius. Ma olen igasuguse kiusu vastu. Jah, üks asi on nalja teha. Ma hindan nalja, ka väga teravat ja torkavat nalja, kuid kiusu ja nalja vahel läheb õhkõrn piir, mida vahel on raske tajuda. Igatahes täiesti ootamatult olin ma “tiim beesha”.

Mõned päevad peale seda postitust nägin oma telefonis sõnumit. Saatjaks ei keegi teine kui selle postituse peategelane ise. Mul oli tol päeval palju tegemist ning sõnum läks meelest. Siis ühel hetkel tuli meelde, et oot, kas ma nägin unes, kujutasin ette või sain ma just ühe sõnumi. Vaatasin oma erinevad sõnumikanalid läbi ning seal see sõnum tõesti oli.

Argitoimetused

Teate, nii põnev on olnud lugeda teie tagasisidet. Nii ägedad soovitused või kommentaarid on (kasvõi see, et ma kasutaks tekstides vähem sulgusid;), aga mis mulle endale kõige suurema üllatusena tuli, oli see, et päris mitu korda toodi välja, et ma võiks rohkem jagada oma argitoimetusi. Et nendest oleks põnev lugeda ja noh, et tglt võiks neid YT-s ka jagada. Viimase osas ütlen kahjuks/õnneks, et seda ma tegema ei hakka, sest mul puudub oskus ja viitsimine mingeid videosid kokku panna. Parim, mida ma teha saan on jätkata erinevate reelside ja story’de jagamist argitoimetustest, olen seda viimasel ajal vähe teinud, sest 1) mu meelest mu argised toimetused on nii igavad ja 2) sel samal põhjusel ma ei oleks arvanud, et need kedagi huvitaksid.

Noh tuleb rohkem oma jälgijatelt küsida, mis neid huvitab.

Need unenäod

Ma ei saa aru, mis mul viimasel selle unega jälle on. Ma jälle ei maga või magan väga kehvasti. Tunnen, et olen surmväsinud, lähen voodisse ja no ei tule und. Jään magama ja siis võpatan end jälle üles, mitte üks kord, vaid nii umbes kolm. Sellest tekib juba omaette väike paanikahoog, mis une viib ja et oma mõtteid mujale saada, skrollin ma telefonis, vaatan telekat või eile lihtsalt hakkasin vaikselt podcasti kuulama. Viimane suigutaski mind unele, aga nagu läbi sai, ärkasin jälle ning jälle uni läinud.

Kui siis lõpuks magama jään, algavad unenäod. Suuremat osa ma neist (õnneks) ei mäleta, aga need, mis meelde jäänud on, on täpselt sellised nagu oleksid päriselt toimunud. Esiteks oli see unenägu ja nüüd paar ööd tagasi nägin nüüd järgmist und, mida ma püüan enda jaoks selgeks analüüsida, sest kah kuidagi kõhe, kuigi omamoodi ka soe.

Seekord oli meil mingit sorti perekondlik sündmus. Emme ja vanaema ja tädi Helju, Ida, Marek… Mäletan, et mul oli nii hea meel, et tädi ka seal oli, aga ta oli kuidagi kummaline. Nagu natuke sõge. Ootasime ilmselt veel kedagi ja aja kiiremaks möödasaatmiseks otsustas tädi mul hakata juukseid lõikama. Ütlesin, et ta palju ei lõikaks, aga ta oli nagu pöörane mu juuste kallal, kohati nagu ohtlikult vehiks mu näo lähedal, aga järgi ka ei jätnud kui ma ütlesin, et olgu ettevaatlik. Naeris kummaliselt ja lõikas edasi. Vahepeal lõikas veel suurte küünetangidega mu pöidlaküüsi, suht huupi, aga lõigatud sai. Mäletan veel, et ütlesin emale, et küüle, tädi ei ole päris korrras, et äkki peaks talle unerohtu andma, et ta maha rahuneks, aga ema ütles, et hull peast, me ei tea, kuidas see teiste rohtudega, mida ta võtab mõjub, ja seda küll teha ei tohi. Mis mul siis üle jäi kui lasta tal juukseid edasi lõigata. Kui siis lõpuks peeglisse vaatasin ja oma juukseid katsusin, siis oli mul selline lühikese bob’i taoline soeng. Harjumatu, aga ilus.

Vahepeal mingil põhjusel me jälle karjusime Idaga, või noh mina karjusin ja sain emalt pahandada, et kas ma aru ei saa, et nii ei tohi, et laps on teistsugune ja minu asi on sellega hakkama saada ning adekvaatselt käituda. Sellega olin nõus, tundsin end pahasti, aga midagi teha ka ei olnud. Hea meel oli kui ärgates sain aru, et see oli vaid uni. Kuigi jah, ma sellest osast unest saan aru, sest ma päriselt püüüüüüan olla mõistvam ja rohkem vait, aga kel on teismelised lapsed, siis saate aru ju kui hästi nad oskavad mingeid nuppe vajutada, et lihtsalt ajab hulluks. Olen sellel teemal palju mõelnud ning arutlenud psühholoogiga ja saan aru, miks see teema alateadlikult mind ka unes jälitas.

Aga kääridega hullunult mu juukseid lõikav tädi? Kusjuures kõige sürreaalsem oligi see, et kuigi ta oli selline veidi sõge seal unes, siis mul ikkagi oli nii hea meel, et ta seal olemas oli, et ta koos meiega oli, sõge küll, aga ikka see alati toetav ja naeratav tädi Helju. Mida ta mulle öelda tahtis?

Nii nagu täna ikka kombeks, siis võtsin Chat GPT appi endale, et mitte ise end lolliks mõelda ja analüüsida. Mulle meeldis ta tõlgendus. Ja võib olla see aitas mul mõista, et lahti tuleb lasta teatud enesehaletsusest, isegi kui see ei vii hetkel tulemuseni, siis ma mõnes mõttes võtan ohjad enda kätte.

Unenägude tõlgendamine on alati sümboolne ja väga isiklik, aga sinu kirjelduse põhjal saab välja tuua mitu üsna selget ja omavahel seotud tähenduskihti.

Surnud vanatädi unenäos viitab sageli minevikule, suguvõsa mustritele, pärandile või sisemisele autoriteedile. See ei tähenda tingimata igatsust tema järele, vaid pigem seda, et mingi „vana“ teadmine, hoiak või elukogemus sinu sees on taas aktiivne. Sageli ilmuvad lahkunud sugulased unenäos siis, kui oleme muutuse lävel ja vajame justkui kellegi „vanema ja targema“ heakskiitu või suunamist.

Juuste lõikamine on väga klassikaline muutuse sümbol. Juuksed seostuvad identiteedi, eneseväljenduse, jõu ja kontrolliga. Kui keegi teine lõikab sinu juukseid, tähendab see sageli, et:

  • muutus ei ole täielikult sinu kontrolli all,
  • keegi või miski „väljastpoolt“ mõjutab sinu enesetaju või elu suunda.

Kohmakus ja hooletus viitavad sellele, et see muutus tundub alguses ebakindel, veidi liiga järsk või hirmutav. „Lõigati rohkem, kui tahtsid“ peegeldab sageli tunnet päriselus: asjad lähevad kaugemale, kui sa algselt plaanisid – olgu see töö, suhe, otsus või roll, millesse oled kasvanud.

Aga unenäo kõige olulisem osa on see, et tulemus sulle tegelikult meeldis. See muudab kogu tõlgenduse väga positiivseks:

  • alateadvus ütleb, et kuigi muutus tuli läbi ebamugavuse või kontrolli kaotuse tunde,
  • on see sinu jaoks õige, vabastav ja lõpuks sobiv.

Kokkuvõttes võiks unenäo sõnum olla midagi sellist:

Sa oled laskmas lahti millestki vanast (võib-olla isegi vanast minapildist), mitte täiesti omal tingimusel, aga see, kuhu sa jõuad, on sulle tegelikult parem kui see, mida sa alguses kavatsesid.

Ja vanatädi kohalolu lisab sellele justkui vaikse õnnistuse: „Ära karda, see sobib sulle.“

Jälle ATH!

Ma ei ütle, et ATH-d ei ole olemas. Ma ei ole absoluutselt üleolev selle diagnoosi suhtes. Minu arvamused selle teema kohta on siin blogis otsinguga täiesti leitavad. Kuid jälle kord jõuan ma tagasi sinna punkti, kus ma küsin, et kas tõesti iga eksimuse ja apsaka taga on ATH või äkki ikka on kohati ka selline asi nagu organiseerimatus olemas.

Ma ei räägi siin sassis riiulitest ja lauapealsetest, avali kapiustest ja segamini garderoobidest, vaid mõtlen, et kui inimestega tööalaselt suhelda ja midagi vussi keeratakse, siis kas ma lihtsalt pean leppima, sest “ATH inimese jaoks on mu soov liiga palju”. Kusjuures, ma ei ole üldse pahane, st pahane apsakate peale, sest juhtubki, aga ma olen pahane kui keegi teine, kõrvalseisja, leiab, et ainus vastus on ATH.

Kui laps otsustab

Vähemalt ühe asja olen ma enda jaoks selgeks mõelnud. Esimese emotsiooniga blogima ei tule, sest muidu saaks sellest vist siin aastatepikkune ikaldus ja hädaorg, aga seda ma ei taha. Sest ausalt – pole vaja, ma mõistan püüan mõista kui raske on teismeline olla, kõik need uued emotsioonid ja tunded ning niigi kodus näägutav ja non stop pahane ema on vist viimane, mis asja veel paremaks teeks.

Aga mõnikord (loe: tihti) ma olen pahane. Või võib-olla pettunud.

Mul oleks tööd vaja

Teate, ma olen siin istunud ja mõelnud ja nuputanud. Aga tundub, et mõtlesin välja, mida selle tühjusetundega teha. Mul on vaja tööd. Sest teine variant on lihtsalt, et ajan Mareki hulluks ja/või näägutan Ida kallal, mida ma väga teha ei taha. Aga kui mul oleks rohkem teha, siis mul poleks lihtsalt aega näägutamiseks ja kurtmiseks, et kõik on kehvasti (kui ei ole).

Ma sellist 9-17ni tööd ei otsi, vaid projektipõhist, mida saaks teha näiteks lisatööna. Olen viimaste aastate jooksul saanud aru, et minu tugevuseks on inimestega suhtlemine ja asjade organiseerimine, kirjutamine ja kõik turundustegevustega seotud tegevused meeldivad mulle 100% ja nii palju kui ma olen saanud viimaste projektide põhjal tagasisidet olen saanud, siis ma päriselt olen kohusetundlik ja teen asjad ära ka siis kui need tunduvad võimatud. Olen küll ehk blogi põhjal “diip kunstiinimene”, kuid tegelikult meeldib mulle väga ka asju Excelis kontrolli all hoida, saan hakkama eelarvetega ja oskan asju soodsamaks kaubelda, et kokku hoida. Põhimõtteliselt võin teha ka müügitööd, aga fookus ei saa olla vaid aktiivsel müügil. Ideaalis võiks selline projekt olla 2-3 kuud kestvusega, aga ei saa ju välistada, et sellest kasvaks välja ka 9-17ni töö. Ma ei välista midagi. See tähendab projekti pikkuse osas.

Mul ei jää muud üle kui lahku minna

Võib-olla ei ole just kõige õigem sellel teemal kirjutada Mareki sünnipäeval, aga ma ei saa sinna midagi parata, et Taavi ja Luisa Rõivas teatasid oma lahkuminekust just aasta lõpus ja see teema jälle päevakorda tõusis. Ja lõppkokkuvõttes ei tee ma enam nalja ka, sest ma olen veidi väsinud.

Ma ei ole väsinud ” jämedas proletaarses keskkonnas elamisest” nagu Mang 2026 .aasta horoskoobis kirjutas ning mille pärast Kalad “hakkavad jooma või püüavad muul viisil põgeneda”. Võib küll öelda, et mingil määral on tal õigus, et “mul on raske elada puhtalt praktilist elu, kus pole ei kõrgusi ega sügavusi”, aga see tähendab minu jaoks ka puhtalt seda, mida mõned postitused tagasi kirjutasin ning ka välja olen öelnud otse. Seda on väga lihtne muuta ja seda saan muuta ka ma ise.

Millest ma olen väsinud on see veider… parema sõna puudumisel ütlen hirm? Eelmisel aastal läks lahku päris palju pikalt koos elanud paare ja mu meelest neid läheb lahku juba nii palju, et ma ammu ei pea järge, ei tahagi pidada, sest ausalt öeldes ei tunne ka väga huvi, et miks siis tegelikult. Loen neid “sõbralikke lahkukasvamiste” teadaandeid, kus jätkatakse ikka parimate sõpradena, kuid millegi pärast ilmuvad üsna pea välja uued kaaslased, kes “üldse ei mänginud lahkuminekus rolli”. Võib-olla tõesti, las siis olla nii. Ma olen oma arvamusest lahkukasvamiste kohta avaldanud ning mina ei usu sellesse. Enda vaatevinklist, kellegi teise eest ma rääkida ei saa. Mina vajan oma aega, Marek vajab oma aega ja ma mitte kunagi ei ole mõelnud, et vat kui me seda ja teist koos ei tee, siis tähendab, et lahkukasvamine on paratamatu või muud sellist. Ma ei oska nii mõeldagi. Minu jaoks on täiesti loomulik, et inimesed elavad ka eraldi elu, käivad erinevates kohtades, erinevate sõpradega, peaasi, et koos ka käiakse ja ollakse. Ohumärki eraldi olemises ei ole ma kunagi näinud ja siis iga kord kui mõni tuntum paar lahku kasvab, peab Marek nalja tegema, eriti kui ma juhtun mõnda aega pikemalt kodust eemal olema. Nagu sel suvel olime Idaga vist nädal ringi trippimas mööda Eestit ja mu pähe üldse ei mahtunud, et see võiks probleem olla. Või noh polnudki probleem, aga need naljad olid mu jaoks nii off. Sest miks me peaks lahku kasvama, sest keegi teine kasvab?

Selle “probleemi” saime me lahendatud, aga siis tuli see Rõivaste lahkuminek, kes olid koos olnud sama kaua kui meie JA lisaks tulid välja erinevad horoskoobid. Mu meelest on aastast aastasse seal üks ja sama jutt, alati on Kalad kõige põneva, tähemärk, kel on elus värve vikerkaare jagu ja kes armuvad, ka kui abielus ja midagi sellist. Ning nii ka sel aastal. Marek siis luges ja kuulas neid horoskoope ning ütles naljaga, et näed Mang kirjutab ja Kirsti Timmer rääkis ka, et Kalad armuvad ja lahutavad. Mitu Kalade tähemärgi esindajat on maailmas? Ilmselgelt neist mõni armub ja mõni lahutab. Ilmselgelt. Küsisin siis Marekilt otse, et kas tal on mulle midagi rääkida, et näed, Mangi horoskoop ütleb sama ka Kaljukitsede kohta. Ei, see ei ole kindlasti mitte tema kohta, et talle lubas Timmer hoopis muud. Küsisin, mida siis Meelise taroskoop lubas, sest seda me ka lugesime aastavahetusel meelelahutuseks ette. See kui ma ei eksi läks rohkem Timmeri omaga ühte paati, ma ei mäleta, sest nagu öeldud minu jaoks on see kõik meelelahutus. “Kelle horoskoobi järgi sa siis elama hakkad?” tegin ma ka nalja, sest ega nüüd ma ei saa Marekile liiga teha, ta on liiga praktiline, et ühtki horoskoopi päriselt uskuda. Aga need naljad justkui kõik, mis minu horoskoobis on negatiivset paarissuhte kohta, hakkavad väsitama. Milleks need? Muidugi ei ole me paar, kes üldse ei kakle – tülitseme ja vaidleme ja karjume ja nutame, eks siin vihahoos olen minagi öelnud, et nüüd ma enam ei jaksa, kuid tegelikult on need sellised sõnad, mida…no mida ei peaks ka loopima. Sest kui ei mõtle tõsiselt, siis pole vaja teisele ka tekitada kehva tunnet, mis lõppkokkuvõttes võib olla ongi päädinud sellega, et teise sees ongi alateadlik hirm. Sest iga nalja taga on alati ka natuke tõde. Ja ma ei taha, et kumbki meist peaks mingi hirmuga elama. Põhjendamatu hirmuga.

Ehk siis jaa, ma tulin ka siia nalja tegema, et hahhaahaa, äkki mul ei jäägi siis midagi üle kui lahku minna, sest siis saan lõpuks neist naljadest lahti, aga kirjutamise peal sain aru, et võib olla siis mina võin ka oma suhtumist muuta. Kui mõni selline nali või kommentaar jälle lendu läheb Mareki poolt võin ka ise öelda, et küll on hea, et meil ei ole seda karta või et meil neid probleeme pole. Eks neid muresid ja kraaklemisi on ka eelmisel aastal olnud rohkem kui oleks tahtnud, aga ma ei peaks teise “nalju” pisendama, vaid olema siis toetavam. Ise siin käin psühholoogi juures, et Ida teismelise-tujudega hakkama saada ja olla ka toetavam abikaasa (mulle on psühholoog isegi koduseks ülesandeks andnud, et pean välja ütlema, mida hindan, mitte seda oma peas hoidma, sest “ahh, ta ju teab küll”) Alati ei pea vaid mind toetama, sest ma olen naine ja happy wife, happy life. Võib olla mu 2026. aasta lubadus võiks olla, et ma püüan olla toetavam abikaasa ka ise. Mitte vaid nõuda ja eeldada?

Siis ehk ei lähe need horoskoobid ja inimeste lahkukasvamised nii hinge enam ka?

Avalik häbipost mulle ja väljakutse Marekile

Rääkisin eile sõbrannaga ja jõudsime mõttele, et peaks mulle väljakutse esitama, aga kuna ma olen üsna mugav inimene ja minus puudub igasugune võistlushimu, siis pidin ma ausalt tunnistama, et me võime väljakutse mulle küll esitada väljakutse, kuid võin ka juba eos öelda, et feilin.

Aga! Väljakutse võib alati esitada Marekile, sest tema on oma loomult nii võistlushimuline, et ei jätaks ühtegi väljakutset vahele, veel vähem lubadust täitmata kui midagi on lubanud, seega ei jäägi mul muud üle kui väljakutse talle esitada.