Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et eks ma isegi olen “beesha” kallal siin hambaid teritanud, sest…no mis sest…mida ma siin ikka püüan end õigustada, lihtsalt tema teod ja väljaütlemised on pannud kulmu kergitama ja ka arvamust avaldama. Nüüd paar päeva olin ma meediast veidi eemal ja pean tunnistama, et täna olin veidi šokeeritud kui ükskõik, mis kanali ma lahti tegin, käis seal suunamudija üle arutamine, nalja tegemine, ilkumine ja avalik lintšimine. Ma saan aru, millest see teema alguse on saanud, aga minu arvates sellises mahus lintšimine ei ole okei. Ja ärme pane mulle sõnu suhu ning ütle nüüd, et ma toetan lähisuhte vägivalda. Ei, ma ei tee seda kohe kindlasti, aga las ma natukene seletan oma mõtteid.

Ma alustan sellest, et ütlen otse ja ausalt, et “beesha” on minu jaoks absoluutselt ebasümpaatne tegelane, isegi kui ma teda isiklikult ei tunne, kuid nende paari korra puhul, mis ma põgusalt olen kokku puutunud, julgen öelda, et soe ja siiras ta pole. Aga see selleks. See polegi siin oluline, kas ta mulle meeldib või mitte. Mulle on vastukarva sotsmeedia tuleriidad, sest sotsmeedia on tihti nagu külaplats, kuhu tullakse õigust nõudma, igaks juhuks tõrvik kaenlas. Äkki ikka saab kellelegi tule alla panna. Ega suurt vahet pole kellele, peaasi, et saab. Viimastel päevadel on selle platsi keskele tuleriidale tõstetud suunamudija. Mitte vägivallatseja. Vaid naine tema kõrval. Ja mulle tundub, et selle asemel, et toimuks sisuline arutelu lähisuhtevägivalla kohta, sai alguse avalik lintšimine. Kõik on justkui võtnud ühiseks nõuks suunamudija oma peksukotiks võtta. Õigustades seda sellega, et aga ta ise ju on, ta ise ju tegi. Kas sellest ärapanemisest sünnib rohkem kasu või kahju?