Ma ei ütle, et ATH-d ei ole olemas. Ma ei ole absoluutselt üleolev selle diagnoosi suhtes. Minu arvamused selle teema kohta on siin blogis otsinguga täiesti leitavad. Kuid jälle kord jõuan ma tagasi sinna punkti, kus ma küsin, et kas tõesti iga eksimuse ja apsaka taga on ATH või äkki ikka on kohati ka selline asi nagu organiseerimatus olemas.

Ma ei räägi siin sassis riiulitest ja lauapealsetest, avali kapiustest ja segamini garderoobidest, vaid mõtlen, et kui inimestega tööalaselt suhelda ja midagi vussi keeratakse, siis kas ma lihtsalt pean leppima, sest “ATH inimese jaoks on mu soov liiga palju”. Kusjuures, ma ei ole üldse pahane, st pahane apsakate peale, sest juhtubki, aga ma olen pahane kui keegi teine, kõrvalseisja, leiab, et ainus vastus on ATH.