Kiidulaul(ud)

Ma ei teagi, kelle kiitmisega alustada. Kõike tahaks kiita. Ennast, Marekit, Idat, Dexterit, kodu, juuksehooldusvahendeid… Jah, te mõtlete õigesti, see siin lõhnab reklaampostituse järgi, aga kui ma täna hommikul silmad lahti tegin ja mõtlesin, et vot täna tahan ma teile uusi Magrada tooteid kiita, siis korraga jäin mõtlema, et tegelikult ma tahaks veel nii paljut kiita, teha kaheksa erinevat kiidulaulupostitust iseendale ja siis toodetele ka. Ausalt ka. Ma ei tea, mis see on, aga ma olen nii rahul eluga. Aga kes see viitsiks kaheksat kiidulaulu kuulata. Ma panen kõik ühte patta. Lühidalt.

Ma tahaksin kiita ennast ja Marekit, et me käisime pereteraapias ja mõlemad näevad, et sellest oli kasu (mitte et meil mingi jõhker kriis oleks olnud, igaks juhuks mainin), me õppisime läbi erapooletu inimese üksteise nö veidrusi rohkem tundma. Oled küll kohe 14 aastat abielus, aga ikka on mingid asjad, mis häirivad ja ei saa täpselt aru, mis, kuniks keegi aitab silmad avada.

Ma kiidan Idat, kes ootamatult on saanud suureks tüdrukuks ja õppinud lugema. Ma ei tea, kas te mäletate, aga mingi periood ta üldse ei tahtnud lugeda, ütles, et ei oska ja ei taha. Nüüd on vastupidi – ma pean vahepeal ütlema, et kuule ära loe, ole lihtsalt tasa:) Ilmselt pean ma ka kiitma lasteaeda ja õpetajaid, sest nad ikka teevad võrratut tööd. Mäletate kui ma olin kurb, et Ida vana õpetaja ära läks. Ma olen siiani kurb, aga mul on nii hea meel, et tema asemel on nii äge noor õpetaja. Ida rühmas on võrratud õpetajad, ma ei saaks rohkem rahul olla. Ja Ida arukus. Ma ei tea, kellelt ta selle pärinud on. Loodetavasti minult. Tema arutelud ja arusaamad elust on nii huvitavad, nii põnevad. See seitsmeaastane “Ronja” õpetab meid rohkem kui ma kunagi oleks osanud arvata. Võrratu laps! (Kui ta just ei diivatse ja kodust ära ei koli:D)

Jätkame kiitustega. Dexter. No see Dexter on lihtsalt Dexter. Maailma kõige ägedam koer. Me käisime eelmisel pühapäeval jätkukoolitusel ja täiesti ulme, kuidas see koer kuuletub. Sai ülesannetega paremini hakkama kui mina:D Mis ei tähenda, et ta kodus kuuletuks. Ikka teeb lollusi. Aga teate…Meile meeldib.

Kodu. Kellel poleks nii, et vaatad teiste ilusaid instakodude pilte ja tunned, et tahaks ka, et kodu oleks picture-perfect? Okei, võib olla teil ei ole, aga mina ikka aegajalt kadestan teiste kodusid. Siis aga koristasin täna hommikul kodu ära ja vaatasin, et no ega sel meie omal ka viga ei ole. Ja lumise talveilmaga näeb Ussipesa maaliline välja. Sumpasin Dexteriga lumehangedes ja lihtsalt nautisin kohta, kus me elame. Tulge külla!

Oot, aga reklaampostitus? Ärge muretsege, nüüd tuleb. Tegelikult on muidugi nii, et reklaampostituseks on seda vale nimetada, sest kuigi tooted on saadud kingituseks, on see siin täiesti 100% siiras soovitus. Magrada uued rabarberi tooted on sõltuvusttekitavad! Aga milline nende toode poleks? Seega tegelikult ei tule see üllatusena, aga ma seletan natuke pikemalt miks.

Ma olen jätkuvalt tulihingeline pärnaõie šampooni ja palsami fänn, ma ei oska sõnadesse panna seda lõhna, millega vannituba täitub kui nendega juukseid pesta, aga uskuge mind, see on väärt järgiproovimist. Esimese hooga tundus mulle pärnaõie kõrval rabarber liiga magus ja ma ei saa öelda, et ma oleksin kohe sellesse armunud, AGA tänaseks päevaks julgen ma teile öelda, et kui te korra olete neid tooteid kasutanud, siis ilma enam ei oska olla. Lõhn on ka ikka hulluksajavalt hea, kuid mitte see ei ole põhiline. Minu jaoks on põhiline Ida pusavabadus. Ida ei taha väga juukseid pesta, sest need jäävad pusasse ja kuigi ma enda arvates käin harjaga väga leebelt läbi, siis Ida arvamus on teistsugune. Iga peapesu on konkreetne peavalu, sest me lähme alati kaklema. Mina tahan pusad välja kammida ja Ida ei taha, et ma ta juukseid puutuks. Tahame või mitte, juukseid on vaja pesta ja nii ma katsetasin Ida peal rabarberimaski. “O-H-M-Y-G-O-D!” hüüatasin ma nagu Janice “Sõpradest”, sest tänu sellele maskile pusad praktiliselt läksid ise lahti, ilma suurema kammimiseta. Ida juuksed ei ole kunagi nii siledad ja pusatud olnud. Esimest korda elus me ei kakelnud juuste pesu ja kammimise pärast. Ida kammib oma juukseid hea meelega! See mask on iga pikajuukselise tütre ema elu- ja suhtepäästja!

Mina kasutan vaheldumisi pärnaõie ja rabarberisarja ning nagu ma ka varasemalt olen Magrada toodete kohta öelnud – see pehmus, siledus, puhtus ja lõhn, mis juustele jääb on F-A-N-T-A-S-T-I-L-I-N-E! Kui te ei usu, siis on kaks varianti 1) tulge külla ja silitage mu juukseid või 2) ja loogilisem variant – proovige oma juuste peal järgi!

Tädi

Lapsena oli mu elus ilmselt üks kõige olulisemaid inimesi tädi Helju, mitte et ta ka hiljem seda ei oleks olnud, ikka oli tädi see, kellele ma kõik oma mured esimesena kurtsin, aga just lapsena oli ta mu jaoks eriliselt oluline. Ta oli alati olemas ja mõistis mind. Ta mõistis kui mind häirisid tedretäpid ja me proovisime koos neid sidruni ja kurgiga pleegitada ning tädi lubas mul koguda raha, et saaksin kosmeetiku juurde minna. Praegu tundub muidugi naljakas mure, aga varateismelisena oli see mure suurem kui kanda jõuaks. Tädi oli alati see, kes raha “laenas” – kirjutas laenud üles ka, aga me kõik teadsime vaikimisi, et see on lihtsalt moe pärast. Teinekord ütles, et see on snnipäevakink ette, isegi kui sünnipäevani oli mitu kuud aega, ja loomulikult kinkis sünnipäevaks uuesti raha. Tädi tegi mu eest ära kõik käsitöö tikkimised ja heegeldamised ning saatis mulle onu Endeliga teise linna otsa mulgi putru.

Tädid on üldse mu jaoks olulisel kohal olnud. Mul on neid palju olnud, nii päris oma tädisid kui ka lihtsalt naabritädisid. Ma ei tea, kas tänapäeval ka enam kõiki emade ja vanaemade sõbrannasid tädideks kutsuti, aga kui ma laps olin, siis oli ikka, et tädi Thea ja tädi Lola. Tädideks jäid nad elu lõpuni, kuigi kunagi tädi Lola pahandas, et no mis tädi ma olen, miks te ometi ei või niisama Lola öelda. Ma paar korda proovisin, aga see tundus nii vale. Ja siis mul oli (noh on siiani, aga nüüd ma olen samasse vanusesse kasvanud, sest vahet enam pole, kas 40 või 50 või 60) veel üks tädi, kes kinkis mulle sünnipäevadeks ja jõuludeks selliseid asju, millest ma muidu ei oleks osanud unistadagi. Näiteks lõhnaõlisid. Jällegi praegu tundub veider, et see nii suur asi oli, aga uskuge mind 90date keskpaigas ikka oli küll. Ma olin alati nii elevil kui see tädi külla tuli või ma võisin suvevaheaja onu ja tädi juures veeta.

Laias laastus võib öelda, et tädid on mind omamoodi ära hellitanud, aga samas on nad minu lapsepõlve nii ilusaks teinud. Ma ütleks, et õnnelik laps on see, kellel on nii palju tädisid.

Idal on samuti vedanud. Tal on ka palju tädisid. Tädisid, kes teda hellitavad ja poputavad. Mõnikord ma pahandan nende tädide peale kui nad oma ostude ja asjadega üle piiri lähevad, aga siis tulevad mulle meelde mu oma tädid ja kuidas ma saan oma lapsele keelata midagi, mis mulle endale on kunagi väga oluline olnud. Ma isegi “andsin” Idale ühe oma tädidest. Läksime Idaga üks päev vaidlema, et kelle oma tädi Pepe on. Ida arvas, et tema oma, mina arvasin, et ikka minu oma, sest ta on minu tädi kauem olnud ja pealegi kui piinlikult täpne olla, siis on ta Idale siiski vanatädi, aga lõpuks mõtlesin, et mis ma ikka lapsega vaidlen, las siis minu tädi olla ka tema tädi, niikuinii ta oli ühe teise tädi ka juba enda omaks kuulutanud. Õnnelikul lapsel on veel kaks päris oma tädi ka. Üks neist see minu väikene õde.

Aga kuidagi tundub mulle aina rohkem tunduma, et see väikene õde ei olegi enam nii väike. Sest kuidas muidu seletada seda, et eelmisel aastal sai korraga minust ka tädi. Tädi Eveliis. Peale emaks olemise on vist tädiks olemise kõige lahedam tiitel. Sest noh TÄDI ju. Kes teab, milline tädi minust saab, aga loodetavasti see maal elav tädi, kelle juures võib suvel paljajalu murul ja mullas joosta ning siis pesemata jalgadega magama minna. Võimalik, et ka jäätisese näoga, sest suvi ja Ussipesa ja jäätis ja pesemata lapsed käivad kokku.

On sellega, kuidas on, aga täna soovib tädi Eveliis tädi Marianile PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Elagu tädid!

*Päisepildil tädi Helju, tädi Thea ja pisike tädi Marian. Mariani taga üks neist paljudest torudest, kus Brutselee oma perekonnaga elas.

Advendikalender nimega Dexter

Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.

Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.

Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.

Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.

Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.

Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.

Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.

Valged kampsunid ja mõttetu loba

Oi, kuidas mulle meeldis kogu selle Repsi-jama juures see vabanduste osa. Kahju vaid, et valgeid kampsuneid seljas ei olnud, muidu oleks täitsa “Seenelkäik” olnud. Istud ja kuulad seda “Noh, eks ma pean ka nüüd lapsi oma isikliku autoga kooli ja lasteaeda viima” juttu Ratase suust ja mõtled, et mida tsirkust. Nagu asi oleks selles olnud, et lapsi ametiautoga tööle minnes ka lasteaeda viiakse. Või, et “muretsen oma laste turvalisuse pärast ja astun selle pärast tagasi” jutt. Keegi ei jälitanud pahatahtlikult kellegi lapsi! Aga tapke sõnumitooja, muidugi, keerake üle vindi asi ja viibutage näppu, et ai kui paha ajakirjandus. Ja tagatippu see “nüüd on hea meel, saite naisministrist ja tublist emast lahti” -kräpp. Aargh! Täielik “Seenelkäik”. Jube piinlik. Mul sõbranna küsis ka, et mida ma selle Repsi kallal hambaid teritan, et maailmas on palju olulisemaid ja päris probleeme. Ma tean väga hästi, et on pärisprobleemid ka ja ausalt tõesti, mu elus ei muutu suurt midagi, kas ma ütlen oma arvamuse välja või mitte, aga ma ei taha kogu aeg tõsistel teemadel rääkiv tõsine täiskasvanud inimene olla. Mulle meeldib ka sellistel “kollastel” teemadel sõna võtta. Nii lihtne ongi. Ja peaministri vabandused ajasid vihale, lihtsalt ajasidki vihale, sest kui lolliks ta õige inimesi peab. Tohin emotsioone välja elada? Või olen liiga pinnapealne inimene, et sellistesse teemadesse süvenen?

Teine teema, millele ma mõtlesin, on Printsessi blogi ja Jesper Parve. Nägin storyt, et Jaanika tahab raamatut kirjutada ja pakkus oma käsikirja muuhulgas ka Jesper Parvele, aga too ütles ära, sest Printsess olla oma blogis ühe tema kirjastuse raamatu kohta kehvasti öelnud. Mul täiega kukkus arvamus Jesper Parvest (hea, et ma ühtegi raamatut ei plaani kirjutada, sest muidu oleks võib olla ka bye bye võimalused, sest julgen kritiseerida). Selles mõttes, et ole mees ja ütle, et tead, ma ei viitsi su jama lugeda ja sa ei sobi mu kirjastuse stiiliga või jumal hoidku mida iganes, aga selline “eidelik” vabandust inimeselt, kes peaks meeste mees olema, on nii mage. Mu meelest raamatuid, filme ja teatrietendusi on alati arvustatud. Mitte kunagi ei ole kõik ühtemoodi kiitvad. Maitsed on nii erinevad. Mulle näiteks abosluutselt ei meeldinud Margus Vaheri “Tee mehe südamesse” raamat, see oli klišeelik ja igav, aga ma tean naisi, kes selle endale sisse ahmisid ja “kui hea raaaaamat” hüüdsid peale lugemist. Või ei tohi tänasel päeval enam raamatuid ka arvustada? Või telesaateid? Nagu “Hingesoojus”. Minule ka see saade ei meeldi, saatejuht saatejuhiks, aga esiteks käib mulle ilgelt pinda see sada korda üle küsimine, et kas te tõesti pole kunagi spaas käinud, kas te tõesti pole kunagi väljas söömas käinud. Äkki ühest korrast piisaks? Ei pea neid inimesi seal veel haledamaks muutma kui nad on. Ja teine asi on see veider tilulilu. Okei, ma saan aru, et vaja on vau-efekti enne ja pärast vahel tekitada, aga mis kasu on nunnust postrist seinal ja põlevatest küünaldest vannitoas kui ilmselgelt on näha, et peredel oleks muid asju rohkem vaja. Ja ma saan aru, miks see saade eetrist kaob. Kehv koopia on. Peredest muidugi on kahju. Sest abivajajaid on nii palju ja noh on see saade, mis ta on, siis tegelikuks kaotajaks jäävad need pered. Sellest on kahju. Loodetavasti tuleb ikka mingi selline heategevussaade asemele või tagasi.

Mingi loba oli veel, millest ma tahtsin kirjutada, aga praegu nagu peast pühitud. Ju siis ei olnud nii oluline (hmm, nagu eelnevad lõigud oleks jube olulised olnud:D) ja aju annab märku, et kao arvuti tagant ära ja tee midagi asjalikku (mitte et ma viitsiks). Nädalavahetused on nii lühikesed. Ma tahaks nii, et kaks päeva saaks lihtsalt vedeleda voodis Netflixi seltsis ja kaks päeva oleks selline asjalik, et koristaks ja peseks pesu ja vahetaks voodilinu. Ehk siis neljapäevane nädalavahetus ei ole ju palju palutud? Olgu. Kolmest päevast piisaks. Aga hea küll, kuna mul meelde ei tule, mida ma rääkida tahtsin, siis lähen voodipesu vahetama. Ma olen seda piisavalt kaua edasi lükanud juba.

Elu & mõtted

Ärkasin ööl vastu neljapäeva üles ja mõtlesin, et issand kui hea, et homme on pühapäev, et saan niisama voodis vedeleda. Siis tuli meelde, et kurat, ei saa ju, koertekool on ja olin täiega pettunud. Mis te arvate kui pettunud ma olin siis kui ma avastasin, et tegelikult on homme alles neljapäev ja vedelemisest ei saa unistadagi. Ei, ma ei taha sellega öelda, et mulle ei meeldi tööl käia ja ma parema meelega vedeleks voodis. Vastupidi. Lihtsalt mul on endal peas hetkel mingi üldine error, võimalik, et tavaline sügisväsimus, et ma olen tundnud end väsinuna ja kergemini ärrituvamana. Kuidagi on mulle tundunud, et tavalise 24 tunni sisse peab mahtuma 27 tunni jagu tegevusi või ma ei teagi… seda mina-aega, millega ma harjunud olen ja kohati vajan, on väheks jäänud.

Ida otsustas, et ta tahab jälle Kaari Sillamaa koolis käia, mul on otseloomulikult selle üle megahea meel, aga minu jaoks tähendab see, et kaks korda nädalas pean ma sõitma linna ja kodu vahet sada kilomeetrit, pluss vaatama, et töö oleks vähema ajaga tehtud. Ma ei kurda, aga see on üks neid kohti, kus ma täiesti ausalt ütlen, et maal elamisel on oma miinused. Jube ilus on küll siin elada, aga kui on linnas tegemist peale tööd, siis logistika on kohati väga väsitav. Üks sõbranna (kas nii saab öelda inimese kohta, keda ma kunagi näinud ei ole, aga lihtsalt tunnen, et me täiega klikime?) saatis mulle ühe seriaali soovituse ja ma vähemalt tunnen, et see kaks tundi, mis ma muusikateatri ukse taga Idat ootan, on hea ajakasutus. Midagi minu hingele. Ja seriaal on hea. Soovitan edasi – vaadata saab siit.

Samuti hakkasime me kolmekesi käima psühholoogi juures. Jällegi, ei kurda, mul on väga hea meel, et me seda teeme, sest mida rohkem ma ellu ja ümbritsevasse süvenen, saan ma aru, et elu üleüldiselt on nii pekkis, et see lihtsalt on vajalik. Ilmselgetel põhjustel ma pikemalt ei räägi, miks me seal käima hakkasime, aga jällegi plusside kõrval on üks miinus pool. Kui õhtul peale tööd minna, siis me jällegi sõidame edasi-tagasi 100 kilomeetrit.

Kui veel ajast rääkida, siis Idal on lasteaias teisipäeviti inglise keel ja neljapäeviti jooga, ehk siis täpselt nendel päevadel kui on ka muusikateater. Ühestki neist ta loobuda ei taha ehk siis me peame nüüd paika panema graafiku, mis päevadel ta, kuhu ringi läheb. Ma üldse ei imesta kui ma mingi hetk päevad ja ringid sassi ajan.

Veel kuu aega tagasi pidasin ma plaani, et lähen Aile juurde postitantsu õppima, lihtsalt väljakutse mõttes, et mida ma vahin pühapäeviti kodus seda tobedat “Maskis lauljat”, parem teen midagi endale, aga juba peale koertekooli olin ma nii väsinud, et tahtsin vaid koju diivanile. Koertekoolist võiks ka palju kirjutada, mulle täiega meeldib, aga nii nagu ka psühholoogi teemast täpsemalt ei kirjuta, ei kavatse ma ka koeralugusid siin blogis väga (või enam üldse) jagada. Nojah, diivani asemel läksime me linna Idale madratsit otsima. Kui keegi teab, kust saada 120×190 suuruses madratsit, siis ma olen üks suur kõrv, meie ei suutnud leida. Plussideks linnas käimisel oli, et käisime Mareki õe perega koos söömas ja lisaboonuseks see, et ma ei pidanud veel õhtul süüa tegema hakkama.

Üle ega ümber ei saa ka koroonast. Minul on ka kopp ees, tõesti on, aga mul on ka kopp ees sellest pidevast vingumisest, et appi appi, mask ei aita ja see on isikuvabaduse piiramine või nendest vandenõuteooriatest, et koroonat ei ole olemas, sest keegi ei tunne kedagi, kel oleks olnud koroona. Mina tean kahte inimest, mitte tuttavat tuttava tuttavat, vaid tuttavat inimest. Ma olen ka seda meelt, et elu ei saa seisma jääda, aga kui mask ja kätepesu on vähim, mida mina saan teha selleks, et me jälle paar kuud kodus isolatsioonis ei istuks, töökohti ei kaotaks, siis mul ei ole probleemi ühistranspordis ja poes maski kanda. Eestlane on ikka üks huvitav inimene – siis kui võiks kokku hoida ja allkirju koguda ja mässata, siis me vaatame pealt, et ah, mis nüüd minu arvamus, aga siis kui soovitatakse maski kanda, siis vot see on küige suurem ahistamine, mis Eestis üldse toimunud on. Ei hakka mina ka kellegagi vaidlema, kas peab või ei pea, ma arvan, et keegi ei teagi täpselt palju kasu on või ei ole, aga minu jaoks isiklikult on see nii lamp teema, mille üle “mässata”.

Mingi teema oli veel, millest ma mõtlesin, et vot täna blogin, et panen jälle kõik mõtted ühte patta, aga hetkel ei tule meelde, mis see oli ja ilmselt õnneks, sest no ma aina enam hakkan mõtlema, et kas ikka üldse on vaja oma arvamust avaldada. God knows, ma tahaks, aga samas ma ei viitsi – või noh mis ei viitsi, mul ei ole aega, inimestega vaielda ja oma seisukohti selgitada.

Ma nüüd ei teagi, kas see “ma tegelikult ei kurda”- postitus oli omamoodi “kurdan ikka küll”-postitus, aga vahet pole, isegi kui oli rohkem seda viimast – hetkel ongi mu peas selline on- ei ole- segadus. Wildwomani taroõhtu kaardid ütlesid sama. Segadus mu peas ja mingite perioodide kriitika hoiab mind tagasi ja paneb käituma nii nagu ma ei tahaks. Selle asemel, et panna jalga oma suure tüdruku püksid ja kasutada ära oma potentsiaal, ma isegi tean, mis valdkonnas ja kuidas, kardan ma ja kahtlen. Olen segaduses. Natuke närviline. Tunne väsimust ja millestki puudust. On see korralik pidu, spaapuhkus, aeg omaette, aeg kolmekesi koos – ma ei tea, aga midagi närib mind. Halvasti ei ole otseselt midagi, pigem on üllatuslikult hästi (ptüi ptüi ptüi!), aga ikkagi. On-ei ole-segadus.

Koeralood

Sellest on vist juba kõik teadlikud, et meil on peres uus koer. Beebikoer nagu me teda hellitavalt nimetame, sest hoolimata oma suurusest on ta tõesti alles veel paras beebi, kel kõik hambadki veel suus ei ole.

Milline aga on elu temaga igapäevaselt lisaks hommikustele kohvitassi-hommikumantli jalutuskäigule, seda on minult palju küsitud ja oleme ausad, mind on ka kommentaaridega ära hirmutatud, et tegu on väga raske tõuga, et kas me ikka teame, et ta on Venemaal aretatud teenistus-ja valvekoeraks, mitte niisama kaisumõmmiks. Teame. Kes tahab tõu kohta rohkem lugeda, siis siin on hästi hea ülevaade.

Kas Dexter on siis raske iseloomuga koer? Noooh, ütleme nii, et ta on iseloomuga koer, väga kindla oma arvamuse ja sooviga teha asju oma moodi. Kas me laseme? Ei lase. Kas ta kuulab sõna? Ei kuula. Ma ei hakka ilustama, et koerakasvatus läheb ludinal. Selles mõttes, et ta ei tee pahandust ega midagi, suurema osa ajast on ta toas pikali nagu suur kohev vaip või longib meil igal pool sabas, sest ta tahab õudselt lähedust, aga meie arvamus sellest, kus ta tohib käia ja kus ei tohi, teda väga ei huvita. Kui ta tahab külmkapi ees seista, siis ta seisab, kui ta tahab wc-sse kaasa tulla, siis ta tuleb, kui ta tahab perepildile end esiplaanile sättida, siis ta sätib. Kui tal tekib tunne, et ta on sülekoer, kes mahub diivanile sülle, siis seda ta üritab teha.

Hommikud veedame me koos vannitoas.

Kasvatamatu ja päheistunud? Kasvatamatu kindlasti, aga siinkohal julgen ma öelda, et kasvatamatu veel. Ta on hästi kiire õppija. Näiteks teab ta väga hästi, et tuppa ei tulla eesuksest, vaid tagauksest, kus on vaip ja rätik käppade puhastamiseks, ja ta ei liigu edasi enne kui käpad on puhastatud. Ta saab reeglitest väga kiiresti aru, kuid see ei tähenda sugugi, et ta nendele alati alluda tahaks. Tahate öelda, et mine ometi koerte kuuletuskoolitusele? Ma käin seal. Pool algajate kursust on läbi ja kuigi ma ei olnud kindel, kuidas Dexteriga seal toime tulen, siis mida kord edasi, seda paremini me hakkama saame. Ma pean tunnistama, et ma olen hämmingus. Jah, ma olen ta kohta ka seda lugenud, et nad on hästi koolitatavad (kui nad seda tahavad), aga mina ei ole ju mingi koeraekspert. Ma pigem olen uhke enda üle, et olen ta pannud sõna kuulama ja tegema seda, mida ütlen. Tsiteerides groomerit kelle juures käisime, siis meie koer on nagu tema oma – “koolis puhas viieline ja kodus nagu metsjeesus”. Okei, igaks juhuks ma jälle ütlen, et liialdan, sest ka kodus hakkavad käsklused vaikselt selgeks saama. Alles eile pidin ma uhkusest lõhki minema, et ta sel nädalal kodutööks jäänud ülesande nii kenasti ära tegi. Ma saan aru, et kogenud koerainimesed itsitavad vaikselt pihku, aga minu jaoks on need väikesed sammud nii suured asjad, sest jah, isegi ei varja, et minu sõnast ja arvamusest kippus tal kodus alguses ikka väga ükskõik olema. KIndlasti on siin praegu lugejaid, kes vangutavad pead ja mõtlevad, et issand naine, sa teed kõike valesti, sa peda näitama, et tema ei ole karja juht ja mida kõike veel, aga teate, las ma teen valesti. Ma õpin. Me õpime koos. Selleks ma ju ka koolis käin. Ja ega ma nüüd ikka päris eilana ka ei ole, ma käisin ka Hugoga koolis ja teooriast ikka üht teist tean. Küll me asjad selgeks saame.

Tegeleda mulle temaga meeldib. Selles ei ole absoluutselt küsimust. Lihtsalt õhtuti on jalutuskäigud lühemaks läinud, sest teate, pime ja vaikne mets, kus aegajalt midagi praksub, ei kõla kuigi kutsuvalt. Isegi lambiga käies.

Teine põnev teema on muidugi Dexteri hooldus. Kammimine ja pesemine on Mareki teema. Pesemisega ei ole probleeme. Kui välja arvata see, et 70kilost koera ikkagi annab vanni tõsta. Kammimine tuli meil ka enda arvates suht hästi välja, aga pügamine oli juba edasijõudnute teema. Tegelikult selgus, et ega meil ka kammimine väga hästi välja ei tulnud ja Dexteri karv oli alt vilti läinud. Selle lahtiharutamine aga ei ole teps mitte lihtne töö. Lisaks oli teda ikkagi vaja natukene soengusse pügada. Leidsin tänu lugejatele sellise vahva teenuse nagu “koerte ilusalong ratastel”. Spaabuss vurab hoovi, võtab koera enda hoole alla ja 4,5 tundi hiljem oleksime me pidanud kätte saama pestud-kammitud koera. Ei läinud nii lihtsalt. Nagu öeldud. Dexter on iseloomuga koer. Kui tema ei taha, et teda kammitakse, pestakse ja pügatakse, siis tema ei taha. Nii jätsime me seekord groomimise pooleli.

Naisterahvas, kellega ma lõpuks kaubale sain, võttis Dexteri oma hoole alla terveks päevaks. Tal on kogemus ühe samasuguse mustaga ja ta juba teadis nende iseloomu. Et on vaja lasta tal puhata, mängida, pidada läbirääkimisi ja “küll ma temaga hakkama saan”, ütles ta muretult, “ma tean, millised marakratid nad on.” Kui ma peale tööpäeva helistasin ja küsisin, kuidas läheb, sain ma vastuseks tüdinenud “nooo, vaevaliselt.” Pesemine ja föönitamine oli kõik läinud kenasti, aga edasi hakkasid läbirääkimised. Ei ole selline tilluke koer, et võtad lihtsalt kinni ja pügad ära. Pisike nääpsuke naine, pool Dexteri kaalust oli aga kangekaelne ja otsustas, et tema alla ei anna. “Kuigi mul kohati oli tunne, et ütlen ka, et teate, viige oma marakratt ära, aga siis mõtlesin, et keegi ometi peab ju selle töö ära tegema ja ma tean, et selliste koerte groomijaid ei ole palju,” ütles ta. Ma olen talle selle kangekaelsuse eest tänulik. Kui me “spaasse” järgi läksime, siis oleks seal toas nagu sõda üle käinud. Dexteri karvu oli igal pool. See siin on vaid tilluke osa kogu “sõjatandrist”.

“Me peame ikka kõrvad ka korda tegema ja saba tahaks ka natuke näksida,” ütles groomer otsustuskindlalt. “Kolmekesi saame ikka hakkama.” Muidugi saame, mõtlesin mina, mis see siis on, suts ja suts tehtud. Sutsust ja sutsust oli asi kaugel. Kõigele sellele kulus veel kaks tundi. Kokku 12 tundi!!! Kujutate seda ette?

Aga minu meelest sai tulemus ilus. Muidugi oli karvamõmmik nunnu ja nii meenutab ta natukene “nälginud pikajalgset puudlit”, aga koeral on parem, vill on kadnud ja meil kõigil järgmine kord lihtsam. Nunnu on ta ikkagi. Mis siis, et näeb välja nagu oleks meile teine koer kaasa antud.

Minu meelest näeb täitsa venelane välja. Loodan, et ma ei solvanud sellega kedagi:D

Kokkuvõttes. Tegemist on selle koeraga palju. Järgmiseks ootab meid ees ortopeed. Iseloomu on tal rohkem ja veel. Kohati on ta tüütu ja teda on raske ignoreerida, sest teda on terve maja täis. Aga need emotsioonid, mida ta pakub, need on hindamatud. Ta on nii positiivne ja mõnus kaaslane, et isegi kui on raske või väsitav tööpäev, siis vaatad ja tegeled natuke selle “väikese” venkuga ja tuju läheb heaks. Täitsa meie pere koer. Hea meel, et ta meile nö teele sattus.

What is this life even…

Maakas

Reklaampostitus

Paar aastat tagasi sain ma Saksamaal messil tuttavaks ühe suunamudijaga – Trendnomad´iga. Me rääkisime mitu tundi keeltest, tema poola keele eripäradest, mina eesti keele eripäradest, me rääkisime kultuurist, trendidest ja loomulikult sisustusest, mis meid üldse kokku viiski samale messile. Sel aastal kohtusime me uuesti Stockholmi messil (lausa veider mõelda, et veel veebruaris oli maailm tavaline, tundub nagu nii ammu aega tagasi kui reisida sai ja kõi messid veel toimusid). Istusime temaga pingil, jõime kohvi ja leppisime kokku, et järgmine kord joome me kohvi koos New Yorgis. Tema unistus oli sinna elama minna, mina unistus oli sinna töö pärast. Me mõlemad tunnistasime, et meile meeldib suurlinna melu. Kui mul paar aastat tagasi oli võimalus käia Chicagos, siis ma lihtsalt ahmisin kõike seda endasse. Kõik oligi nagu filmis. Suurem kui elu. Ma tahtsin sinna tagasi enne kui olin saanud lennukile istuda, et koju sõita. Ühel päeval me joome Trendnomadeniga New Yorkis kohvi. Tema elab seal, mina naudin tööreisi ajal üht vaba päeva.

Samas pean ma ka tunnistama, et tegelikult elab minu sees täitsa maakas. Selline maakas, kes ei naudi mitte midagi rohkem kui päikesetõusu ja – loojangut heinamaal või kohaliku järve ääres, lihtsalt taevast ja pilvi ning vaikust nautides. Loodus teeb terveks. Isegi kui haige ei ole.

Ma olen maakas.

Ma ei pea silmas, et selline maakas, kes ärkaks kell neli, et lehma lüpsta ja rassiks varahommikust hilisõhtuni õues, sest nõnda see rikkus majja toodi. Ma olen nagu eluterve pohhuist, ma ei punnita nii, et ninast veri väljas. Ma ei usu, et “Tee tööd, siis tuleb ka armastus.” Ma usun et, eelkōige peab oma elu armastama ja nautima, muidu pole üldse pointi. Ma olen maakas selles mõttes, et ma naudin maal elamise võlusid. Seda vaikust, seda võimalust olla omaette, ilma kellegi etteheitvate pilkudeta, lihtsalt olla, looduse rüpes.

Norras hytta´s elades sain ma aru, et on olemas selline asi nagu lihtne luksus. Ärkad hommikul üles, keerad end sooja pleedi sisse, võtad kaasa kohvikruusi ja istud paadisillale vaikust nautima. Õhtul kordasid sama tegevust, aga kohvikruusi asendasid šampanja klaasidega ja serveerisid õhtusöögiks krevette ja krabisid. Lihtne luksus! Ja mis luksus need mereannid Norras olid. Odavam kui võileiba süüa. Ma mäletan ka seda kui ma stipendiumi sain kunagi ammu ja paar nädalat Trondheimis elasin. Ma olin tol ajal õudne shoppahoolik. Hoidsin söömise arvelt kokku, et saaks rohkem ostelda. Ja mida ma sõin? Krevette. Istusin oma odavas hotellitoas või jalutasin vee äärde, et nautida päikseloojangu peegeldust ning sõin krevette. Lihtne luksus. Mulle meeldib see konseptsioon.

Muidugi ei ole meil enam oma privaatset paadisilda ja vaadet mägedele ja järvele, kuid see ei vähenda võimalust nautida lihtsat luksust ka siin. Mitte keegi ei keela mul õhtul peale tööpäeva võtta kaasa oma tekki ja patja ja kohvikruusi ja raamatut ning nautida loodust. Nii nagu me tegime seda Norras. Ma olen sellest puudust tundnud, kuid koroonas on ka midagi head – ma olen taasavastanud oma elupaiga ilu. Tasub vaid silmad lahti teha.

Ma muidugi ei tea, mida võisid mõelda teised, kes samamoodi järve ääres sooja suveilma 5.oktoobril nautisid, kui ma oma tekid-padjad paadisillale lahti laotasin, aga mida nad hullu ikka said mõelda. Ja on sel tähtsust? Hea, et ma veel madratsit kaasa ei tassinud. Mul on hea madrats ka olemas. Head madratsid. Mitmuses.

Kood EVELIIS annab allahindlust 100€ mis tahes Napsie madratsilt. Soodustus kehtib kuni 12.10.

Käisin-nägin-tegin-ja-samas-ei-teinud-mitte-midagi-panen-kõik-ühte postitusse”- postitus

Tundub, et need “käisin nägin tegin ja samas ei teinud mitte midagi panen kõik ühte postitusse”- postitused hakkavad tavapäraseks saama. Sest jälle. Justkui ei teinud mitte midagi sellist, millest rääkida, aga samas mis blogija sa oled kui üldse ei kirjuta, mida tegid. Onju? 

Alustame juba neljapäevast ja Napsie suvepäevadest, mis mulle sobivalt toimusid koduses Ussipesas. Ma ise küll mõtlesin, et Ussipesa ei ole piisavalt atraktiivne koht ja pealegi nii kaugel, et kes see ikka tahab kesklinna lounge´ide asemel metsa maale tulla, aga näed… Mul olid kodukontori päevad ja sel ajal kui mina toas tööd tegin oli meie tagasihoidlik õu ikka totaalse make-overi saanud. Polnudki enam nii lihtne ja kodune Ussipesa, vaid täitsa glamuurne peopaik, nii et pidin jälle tõdema, et inimesed jagunevad kahte. On need inimesed, kes oskavad pidu organiseerida ja korraldada ning on need inimesed, kes oskavad peol käia. Mina kuulun viimasesse gruppi. Napsie´tarid kuuluvad esimesse gruppi. 

Napsie tooteid ma eraldi kiitma ei hakka. Olen seda piisavalt teinud ja loodan, et usutavalt. Paar lugejat küll kurtsid, et on Napsies pettunud pika tarneaja tõttu, ma tõesti ei oska kaasa rääkida sel teemal, sest kõik tekid-padjad-madratsid on mulle koju mugavalt kätte tulnud ka ilma tellimata, aga ma ikka soovitan uue võimaluse anda, sest jätkuvalt annan ma endapoolse garantii (kui seda usute) et on hea kraam. Kui ikka kõhklete, siis Napsie.ee instakontol on loosimine ka hetkel – proovige õnne.  Aa oot ikka hakkasin kiitma. Sry! Aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen väga Napsie poolt kodustatud ja väga tänulik selle üle. 

Mida ma aga eraldi tahan kiita (lisaks lahedale seltskonnale ja jälle paarile uuele tutvusele) on BCD mobiilne kokteilibaar, mis meile siia õuele oli kutsutud. See teenindus, suhtlus, koolitus, need kokteilid – kõik oli nii ülivõrdes, et ma jäin mõtlema, et selle baari peaks igale oma peole kutsuma. Reaalselt ise lihtsalt naudid oma pidu ja keegi teeb kõik ette-taha ära. Ning nii professionaalselt ning toredalt. Ma võin 100% kindlusega öelda, et mu juubelil järgmisel aastal on sama baar kohal. Ja ei, ei ole nii, et vaid alkohoolsed kokteilid on valikus. Vastupidi, väga palju huvitavaid ja maitsvaid alkoholivabasid kokteile sai ka selgeks õpitud. Nii et kui teil on ka mõni üritus tulemas, siis soovitan BCD poole vaadata. 

Reedeks olid mul nagu ma juba olen maininud, suured plaanid. Okei, tegelikult lihtsalt pidin sõitma Peipsi äärde, et kaeda üle uus ja põnev Samovarimaja ning nautida Voronja galerii hooaja viimaseid kontserte. Kujutasin juba ette, kuidas ma rahus ja vaikuses omaette küünlavalgel ühes saunapaadislihtsalt omi mõtteid mõtlen ja olen, aga nagu te ka teate, siis vana hea klassika on, et kui Eveliis teeb plaane, siis elul on teised plaanid. Nii sattusin ma hoopis Pranglisse. Tegin oma klassikat – arvutasin aega valesti ja jõudsin paadile viimasel minutil, okei, viis minutit enne väljumist olin kohal, aga ikka selline suht nippa-nappa nagu mul vanasti oli kombeks Stockholm-Tallinn laevadele jõuda. Ma olen sellistest viimase hetke jõudmistest vist puudust tundnud. 

Mõnikord ma ikka vingun Mareki kallal, et ta nii palju saares on, aga iga kord kui ma ise sinna jõuan, saan ma tegelikult sellest aru. Seal on teine aeg, teine suhtumine, teine elu. Hoopis lihtsam ja mõnusam ja vahetum. Ida, Marek, Dexter ja sõbrad lastega tulid mulle vastu ning korraks tekkiski mul tunne nagu mu pere elaks seal alaliselt ning mina käin aegajalt külas “linnaprouana” (olles ise tegelikult täielik maanaine oma Ussipesas). 

Marek ilkus mu kallal, et peokleidiga kohale tulin, aga vaadake kui hästi ma koeraga kokku sobin. No unustasin teised riided kaasa võtta ja nii ma laupäeva hommikul jalutasin enne kukke (krt, ei! kukk oli ikka tunduvalt varem juba üleval) ja koitu Dexteriga mööda pooltühja saart, nautisin varast hommikuvaikust pidukleidis. Mõnikord tuleb overdressed ka olla. Võin ju öelda, et nii hea meel oli perega kokku saada, et nende puhul olin teksade ja tenniste asemel pidulikuma väljanägemisega. Kleit muidugi sai Dexteri poolt lõhnastatud räimelõhnaga ning kaunistatud märja liiva ja muu sodiga, nii et kodu poole tagasi sõites tundsin ma, et lõhnan koera, räimede ja jumal teab veel mille järgi. Nii palju siis linnaprouast.

Teate, mis ma tegin pühapäeval? Jah, arvasite õigesti. Mitte midagi. Või siis vaatasin päev otsa telekast filme. Uni läks kell seitse ära. Jälle vana hea klassika eksju. Oled üksi kodus ja ei maga. Aga ega ma ei kurda ka, et päev horisontaalis sai mööda saadetud. Seda oli ilmselgelt mulle vaja. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

Ma olen Fred Jüssi filmi vaadanud nüüd kolm korda. Kes näinud ei ole, soovitan väga. Nii ilus, lihtne, aga samas sügav. Mõtlemapanev. 

Vanust on küll juurde tulnud, aga vaid välimusse

Jah, kätte on jõudnud see aeg aastas kui kõik mu lugejad, kes on harjunud päevast päeva lugema sarkastilise Eveliisi arvamusavaldusi, peavad üle elama ka iga-aastase roosamannavahu doosi. Midagi pole parata, minu sarkastilise pealispinna all on peidus ka ikka see lootusetu romantik ja roosamannavahu-armastaja, mille te lihtsalt peate üle elama. Õnneks seda ei juhtu ju nii tihti,ega? Korra aastas on okei nunnu pereema olla, eksju?

See kõlab veidike kummaliselt, aga tõepoolest meie suvehooaeg saab avatud ühe konkreetse suvepeoga. Ja see ei ole mingi hullumeelne, poole hommikuni kestev vahupidu (oot, seda te ju ka enam minust ei eeldanud?), vaid täiesti tavaline lapsesünnipäev, mida me kõik, ka täiskasvanud, igal aastal ootame. See vaib ja tunne ja emotsioon sellelt peolt on alati nii positiivne, et lähed sealt ära, küll väsinud laste kilgetest, ja tunned, et aah, elu ongi ilus. Täiega nautimist väärt.

Sellest te vist olete juba aru saanud, et seda imelist suvepidu korraldab minu sõbranna, kes on juhuslikult abielus minu klassivennaga. Vanasti, nii 20 aastat tagasi, oli vastupidi – mul oli klassivend, kellega me olime sõbrad, ja tal oli naine. Mitte et me enam sõbrad ei oleks, aga põhjus, miks me nüüd aastaid hiljem koos käime, ei ole mitte mu sõprus vana klassivennaga, vaid tema naisega. Veelgi naljakam on see, et sinna seltskonda kuulub ka üks minu klassiõde oma mehega. Veelgi veidram on see, et meie mehed saavad oma vahel väga hästi läbi. Veelgi veidram on see, et meie lapsed saavad omavahel läbi. Veelgi veidram on see… ei, tegelikult ei ole siin midagi veidrat, kui siis vaid see, et mõnikord meenutab see kooslus mulle üht vana teleseriaali. “Seitsemendat taevast” mäletate?

Kui ma meid, lapsevanemaid, seal vaatasin, siis üks on ikka jätkuvalt kindel. See mu klassivend on ikka samasugune kiusaja. Heas mõttes, kui nii saab öelda. Kui ikka saab mulle meelde tuletada mu blonde hetki keskkoolist, siis ega ta seda kasutamata ei jäta. Nii ma järelduseni jõudsingi, et me võime küll vanemaks jääda, aga mõned asjad ei muutu kunagi. Poisid jäävad poisteks.

IMG_3480IMG_3485IMG_3315IMG_3750IMG_3810IMG_3866IMG_3898IMG_3913IMG_3916IMG_3530IMG_3877IMG_3893

Õhtul kodus terrassil istudes jäin ma mõtisklema selle üle, et mis see siis on, mis mulle kõigile selle peo juures nii meeldib. Jah, seltskond on tore. Jah, toit on hea. Jah, ilm on alati ilus. Jah, lastel on lõbus. Aga see ei ole see, mis sellest peost SELLE peo teeb. See on midagi muud, miski eriline see, miks me seda nii naudime. Ma mõtlesin selle üle pikalt ja mulle tundus, et leidsin ka vastuse. Ma ei oska seda täpselt sõnadesse panna, nii et see ei kõlaks valesti või et ma ei solvaks ühel või teisel põhjusel vallalisi inimesi, aga selle peo ühine nimetaja on perekond. Me kipume seda võtma nii iseenesestmõistetavalt, et meil on kõrval keegi, kes hoolib ja armastab, see pidu tuletab mulle meelde, kui oluline see on.

Kuidas Hugol läheb?

Mõnikord ma jään mõtlema oma blogimise täitsa algusaegadele, ka eile kui ma rõõmsalt haukuvat Hugot vaatasin, tulid mulle meelde need etteheited, kus mind süüdistati, et ma ei hooli oma loomadest. Et koer pidavat vihmas ja tuules magama, kassid ei saa üldse süüa ja ega enam ei mäletagi, mis need surmapatud veel olid, milles mind süüdistati. Põhjused ikka selles, et ma kirjutasin asjadest nii nagu nad on. Sellest, kuidas Hugo vanasti kogu aeg ära põgenes (ka piirdeaiast ei olnud tolku), sellest, kuidas ta väidetavalt naabri lambaid käis söömas, sellest, kuidas ta keeldub kuudis/aiamajas magamast, sellest, ühesõnaga kirjutasin ka muredest, mis koeraga kaasnesid. Tegelikult on lugu muidugi hoopis selline, et Hugo on minust teinud totaalse koerainimese ning uskuge mind, Marek on üsna tänulik, et meil järsk trepp on, millest Hugo teisele korrusele ei saa, sest minu meelest võiks see koer meil voodis ka magada. Ta lihtsalt on maailma kõige parem ja nunnum koer üldse. Muidugi on tegu ka minu esimese koeraga üldse, selles mõttes, et kes beebina võetud ja kes meiega koos üleskasvanud, nii et pole ime, et ma temasse eriliselt kiindunud olen. 

Seda suurem on olnud ka südamevalu, nähes et koer hakkab vanaks jääma. Juba eelmisel aastal oli näha, et tas ei ole enam nii palju jõudu, et lennukeid täistuuril taga ajada ja meiega pikki rattaretki teha, kuid siiski oli ta pigem elurõõmus vanahärra kui vanur. Sel aastal, eriti viimased kuud, on ta aga silmnähtavalt vananenud ja tema tagakäppade olukord ikka aina kehvemaks jäänud. Alguses ei saanud ta liigutada üht käppa, viimasel ajal ei saanud ta üldse püsti, sest mõlemad tagakäpad olid nii kanged. Harv ei olnud juhus kui teda tuli oma pessa aidata, uksest välja tõsta, sest ta lihtsalt jääb lamades nii kangeks, et ei suuda end üles tõsta omal jõul. Ega talle see liigutamine väga ei meeldinud ja nii urises ta ka minu peale, kuid nüüd on ta aru saanud, et me ei tee talle haiget ja pigem on ta pilgus näha tänulikkust. Kui ma ei oleks ise koeraomanik, siis ma ütleks, et see koerapilk on väljamõeldis, ma ei uskuks, et koer suudab oma pilguga edastada nii palju emotsioone, aga nüüd ma tean, et suudab – tema silmist on kohe võimalik välja lugeda väsimust, rõõmu, hirmu, valu, tänulikkust ja häbi. See viimane on kõige raskem. Näed, et koeral on häbi, et ta ei jõudnud end püsti ajada, et õigel ajal “wc-sse küsida”, näed, et koeral on häbi, et ta ukse lävepaku taha kukub ja abi vajab. Seda pilku on raske olnud vaadata.

Muidugi käisime me arstil kui ta käppade olukord halvenes. Ma ei hakka ütlema, kus arstil ma esimesena käisin, aga rohkem ma sinna ei lähe. Esiteks kuulsin ma ilma koerata seal käies, kuidas ma olen hoolimatu, et juba varasemalt ei ole ravima hakanud, teiseks kuulsin ma (kui arst polnud koera näinudki, vaid tegi järelduse minu lause peale, et vist natuke on ka kõhnemaks jäänud), kuidas ilmselt on tal töökorrast ära ka maks ja neerud ning lõppkokkuvõttes sain ma vastuse, et ega siin muud teha ei ole kui magama panna koer. Kui te arvate, et me ei ole selle viimase peale mõelnud, siis te eksite. Valus ja raske otsus, kuid mõeldes koera väärikusele ja valule, siis ilmselt pigem enda südamevalu kui tema valu. Siiski mõtlesin ma minna veel, enese rahustuseks teise arsti juurde. Sain oma blogilugejatelt palju häid soovitusi ning isegi ravimite soovitusi, mis olid nende koerte jalgade ja eluga imet teinud. Ega ma hästi seda uskuda ei tahtnud, kuid siiski võtsin soovitusi kuulda ja läksin eile Hugoga Timmu loomakliinikusse. 

Meil on kõrge auto ja ma olin mures, kuidas ta sinna tõstetud saan, kuid Hugo oli minnes väga koostööaldis, püüdis ise autosse hüpata ja ei pahandanud kui ma ta lõpuks sülle võtsin ja autosse tõstsin. Just nagu saaks aru, et läheme talle abi otsima.  Autost välja minek läks muidugi risti vastupidi, me mõlemad unustasime korraks ära, et tegu on vana koeraga ja kohe kui ta maha hüppas autost, kukkus ta asfaldile pikali, sest jalad ei kandnud. Ma ei oska sõnadesse panna seda kui valus seda vaadata oli, et ta enam püsti ei saanud. Kuidagi õnnestus meil siiski ukseni kõndida ja kohe kui ta vaipa nägi, kukkus ta uuesti sinna pikali. Asi ei olegi võib olla nii palju selles, et ta ei jaksanud, kuivõrd selles, et ta kardab viimasel ajal tundmatuid pindasid ning liigub toas vaid vaipadel ning õues murul. Asfaltidele kukkumine ilmselgelt ehmatas teda.  Ja kui ta arsti juures vaibal lebas, siis samuti pidin ma ta käpad kõik vaibale tõstma, sest ta hakkab kartma ja värisema kui käpad ei ole kindlalt paigal. 

img_8585

Timmu loomakliinikus ei olnud ma varem käinud, küll aga olen ma Hugoga käinud Loomade Kiirabi Kliinikus (sama kliinik Timmuga) ja kuna tookordne teenindus oli absoluutselt võrratu, siis kõikidest soovitustest ma Timmu selle pärast valisingi. Ja ei pidanud sekundikski kahtlema. Hoolitsev, siiras, abivalmis ja hea teenindus. Keegi ei heitnud midagi ette, keegi öelnud, et koer tuleks magama panna, vaid arst rääkis meiega nii nagu asjad on. Vana koer ja liigesed. Et esimeseks raviks saab kindlasti katsetada tablettidega, aga kindlamaks diagnoosiks oleks vaja teha uuringud, mis Hugo puhul tähendaks ka narkoosi, mida selles vanuses koerad ei pruugi üle elada, et võtame samm sammult ja vaatame, kas ravimid aitavad.

Hugo ei ole arstide suhtes sõbralik ja ma mäletan, kuidas viimati pidime teda kolmekesi kinni hoidma, et ta laseks oma haava puhastada, suukorv oli muidugi ka hädavajalik, aga seekord oli Hugo erakordselt leplik. See tähendab, et suukorvi oli ikka vaja ja urises ta samuti kui arst ta jalgu katsus, kuid Hugo kohta oli seda ikka minimaalselt, võrreldes varasemate visiitidega. “Ma ei oleks kunagi uskunud, et sellel koeral võiks suukorvi vaja olla,” ütles arst, “tundub ju selline nunnu ja sõbralik.” Tegelikult ongi, aga peale üht ravikorda kui tal teatud kehaosa oli vaja puhastada/tühjendada, võib öelda, et ta ei ole arstisõbralik. Meie peale oli ta ka tookord nii solvunud, et näitas seda iga ihurakuga välja ning lisaks keeldus ta umbes pool päeva istumast/lamamast ning lihtsalt seisis. Aga see selleks. Saime Hugo üle vaadatud ja rohud kaasa (sealhulgas ka tolle blogilugeja poolt soovitatud imerohu) ning saime koju minna. Jalgu Hugo ise alla ei võtnud, nii et arst aitas ta mul autosse tõsta. Veelkord suur aitäh fantastiliselt sõbralikule arstile!

Koju jõudes oli Hugo autost välja saamine omaette probleem. Tänu kukkumisele ja ikkagi arstil käimise trauma tõttu  + valud ilmselt ta autost välja tulla ei tahtnud. Jällegi, teate kui valus on vaadata oma koera, kes on lihtsalt kurb. Ei saa ise püsti ega liiguta end. Proovisime üht ja teistpidi, kuid lõpuks pidin ikkagi ta lihtsalt autost vaiba peale lohistama, et ta saaks tuppa minna. 

Esimese rohu (tolle imerohu) andsime ka ära. 

img_8586img_8588

Pidage mind uuesti loomavihkajaks, kuid koera sel hetkel vaadates mõtlesin ma, et uuringuid me küll tegema ei hakka. Mitmel põhjusel, üks neist jah ka rahaline, kuid kõige rohkem see, et ma ei usu selles vanuses koera puhul enam imedesse ning ma lootsin ja peaaegu palvetasin, et tabletid aitaks vähemalt nii, et ta ei peaks valu tundma. Leppisime arstiga kokku, et helistame nädala pärast, et vaadata, kas läheb hullemaks või ikkagi paremaks. Arst oli ka mures, sest tõesti – Hugo sai arstile viidud ühel neist kõige halvematest päevadest. Mõnel päeval on tal kergem ja ta peaaegu, et jookseb ringi, teistel päevadel ta lihtsalt lamab paigal ja isegi ei tee häält kasside peale, kes ta sööki tulevad käest ära sööma. 

Kõigest kolm tundi hiljem ajas Hugo endale jalad alla, jooksid mööda põldu, ajas isegi (üle saja aasta kasse taga!) ja haukus nagu päris koer, sellise tugeva ja mehise häälega, mis kõigile teada andis, et hoovi peremees on tagasi. Igaks juhuks ka mainin, et kui ma ütlen “jooksis mööda põldu”, siis ma ei mõtle seda, et lasime tal kilomeetrite viisi ringi joosta oma haigete käppadega, vaid seda, et ta sai rahumeeli kaugemale minna oma hädasid tegema ja näha oli, et ta oli eluga rahul. On see korraks või kauemaks, aga nii hea tunne oli seda vaadata.

Istusimegi kõik koos terrassil ja vaatasime, kuidas Hugo ringi kõndis ja jälle hoovi peremees oli. 

img_8596