Kõrges eas proua Eveliis oma Marimekko kleidis

Kui ma Instagrami alloleva pildi postitasin, kirjutas mu Soome-õde (kas see on loogilisem kui minu venna õde, kes ei ole minu õde?), et minu sees elab 60-aastane Soome mammi, kes armastab pitsi ja Marimekkot. Ta ei eksinud kuigi palju. Lihtsalt unustas ära, et lisaks Marimekkole armastan ma ka paljusid teisi Soome disainereid. Osa sellest kindlasti Satu mõjutusel, aga kuna Satul oli hea maitse, siis ma olen siiralt tänulik, et ta selle osakese endast minusse edasi andis. Kui Satust veel rääkida, siis viimane kord kui Marek Pranglist koju tuli, olin ma oma luupainajast nii väsinud ning lisaks oli mul peal mingi enesehaletsuse-periood, et ausalt ma ei olnud ära koristanud ei veiniklaase ega pudeleid, isegi aias laua peal vedeles üks veinipudel (mitte et ma oleks terve see aeg joonud, aga no jäi sinna nädalavahetusest), ma ei viitsinud, ja Marek ütles, et issand sa oled nagu Satu. Kõik asjad igal pool laiali! Ega ta ei eksinud. Kui ma vaatasin ringi, samastusin ise ka kohe Satuga. Ühesõnaga – minu sees on peidus killuke 60-aastast Soome prouat + teine osa tädi Heljut. Ma olen selle üle lausa uhke vist!

Sünnipäevaks sain ma uue diivani. Armusin sellesse kohe kui salongi sisse astusin, aga ei hakanud unistama, sest mul on liiga palju “sigaseid” väljaminekuid, et oleksin saanud uue diivani peale mõelda. Siinkohal tuleb aga tunnistada, et ütlus “unista ja sulle antakse” peab paika. Kõigest kuu hiljem oli mul see iludus kodus. Kunagi hiljem kui sain teada, et selle diivanimudeli sünni juures on olnud mängus ka Iitala disaineri käsi, sain ma miniorgasmi (kas tohib end nii vulgaarselt väljendada?)  Soome proua minus oli rahul.

Rääkides pealkirjas olevast “kõrgest east”, siis laupäeval kui Andrei Zevakini Rannamaja osasid vaatasime, ütles Ada (vist) seal ühes episoodis, et iuuu, klubis olid vaid 40+ vanamehed. Marek pidi ära minestama. Vanamehed, mida? Mis mõttes? Ta sai sel aastal 46! Pean ka ütlema, et vanamehest on asi ikka täitsa kaugel. Meie saime naerda. Päev hiljem oli nali minu kulul, sest sain teada, et mingis FB grupis olla mind nimetatud kõrges eas inimeseks.  Vauuuuu. Ma olin korraks sõnatu. Et olen 86-aastane, aga näen välja nagu 40? Või oot, mis…lasteaialapsed kirjutasid seda või? Samas ei saa ette heita, sest oleme nüüd ausad, kui ma 18-aastaselt vaatasin oma ema ja teisi sugulasi, kes siis olid sama vanad kui mina praegu, siis no nad ikka tundusid vanad, ses mõttes, et täiskasvanud. Nii et perspektiiviküsimus ilmselt jälle.

Perekoolis aeti eile mind mingi kena naisega segamini. Olin korraks meelitatud ja siis mõtlesin, et oh oleks ma vaid selline. Tegelikkus on selline, et kui tahtsin nädalavahetusel üht kleiti aias ringi lippamiseks selga tõmmata, siis kleit sai enne otsa kui mu kõht sinna sisse mahtus (selline eest kinniseotav kleit), nii et asi on ikka jumalast kontrolli alt väljas. Ei, ma isegi ei hala, sest tean ju et ma ei olegi midagi muud teinud kui söönud, nii et lõpuks pidi see just sellise tulemuse andma. Reedel tuleb üle saja aasta Kreisivegan (see mu sama Soome-õde, kes onmu venna õde aga ei ole minu õde – tunnistage, see on ikka khuul sugulussuhe!) külla ja plaanib meid veganiseerima hakata. Naersime, et tegelikult peaks kehakaalu arvestades vaid värskelt niidetud muru sööma.

Kui veel kõrgest east rääkida, siis kuulasime üks päev autoga sõites üht oma lemmikut Aviciit ning ma jäin mõtlema, et kas siis 80-aastasena kuulame me sama muusikat, no et meie noorpõlvemuusika, ja laps ja lapselaps(ed) võdistavad õlgu ja ütlevad, issssand kui kohutav. Nii nagu mina tädi Helju juures pidin kuulama Suveniiri (sel ajal kui mulle endale meeldis MustQ ja CooldD). Tundub nii naljakas mõelda, et istume kusagil aias, joome piparmünditeed ja taustaks käib Avicii. Aga noh…ma ikka julgen öelda, et meie KÕRGE IGA on nats kaugel. Seniks las möllab minu sees see Marimekko kleidis 60-aastane proua, ma ise olen jätkuvalt noor 39-aastane:) Oma noore 46-aastase mehega.

Tegime midagi keelatut?

Ütlen täiesti ausalt, et mina olen koroonakriisi ettevaatusabinõudesse suhtunud äärmise tõsidusega. Püsisin kodus, kandsin maski, pesin käsi nii et isegi kooliaegsed spikrid tulid välja, vältisin sõprade ja perega kokkusaamist. Kuni läinud nädalavahetuseni kui ma lihtsalt sõbrad külla otsustasin kutsuda. Tegin seda vist päev enne kui ametlikult lubatud, aga oleme nüüd ausad – viirus ei kadunud kuhugi ka tänasest ööst kui eriolukord ametlikult lõppes ja mulle hakkasid keelud ja see, mis lubatud tibake vastuolulised tunduma. Või olen ma piisavalt rumal, et ei saa lihtsalt aru. Seega olid meil 24 tundi enne eriolukorra lõppemist külalised. Tehke ja öelge, mida tahate. Mina ütlen vaid ühte. Nii tore oli.

Üle pika aja oli maja täis inimesi. Laste kilkeid, naeru, kisa, nuttu ja kaebamist. Tubades oleks nagu tuulispask üle käinud, mänguasjad, riided ja jalanõud vedelesid igal pool. Multikad üürgasid nii et me pidime karjuma, et pangeeee omeeeti vaiksemaks. Siis hakkas üürgama muusika. Pangeee omeeeti vaiksemaks. “Minge ometi õue!” karjusime me lõpuks, et natukenegi oleks toas rahu ja vaikust. Korraks oligi. “Mida me teeme seal?” karjusid lapsed sekund hiljem. “Ma ei tea, korjake lilli!” Nad korjasid. Mulle meeldis. kas ei ole nurmenukud ilusad? Ja teate mis veel – nädalavahetusel nägin ma tee ääres juba oma kevadlemmikuid. Anemoone. Ahh elu on lill. Natukene.

Täiskasvanud istusid köögis ja …. kas tohib enam avalikult öelda? Testisid erinevaid vahuveine. Tegime listi nendest, mis meeldivad ja mis totaalselt kohutavad olid. Kui te tahate katsetada erinevaid eesti vahukaid, siis kindlapeale minek on Nudisti Rabarbra Brut, täiesti keelatud peaks olema aga juua/müüa Mulin Spritzi.  Mis mulle muidugi külaliste juures kõige rohkem meeldib on see kui nad ise köögis toimetamise üle võtavad. Ma ei ole kehv kokk, ausalt, kuid ma ei tea, no üldse ei viitsi viimasel ajal ja siis on nii kuradima hea kui näiteks Leen külla tuleb ja kokkama kukub. Samas sellel on ka miinuspool. Ta ei oska vähe süüa teha ja nii mööduvad sellised koosviibimised liigselt süües. Ei tohiks. Tahaks ju ikka uuesti “suveks saledaks” saada, aga samas no ausõna, ma olen selleks liiga nõrk. Teine asi, mis mulle meeldib, on külalised, kes koristama hakkavad. Okei, võib olla see tõestab fakti, et kui Marekit kodus pole, siis meie kodu on nagu seapesa? Igatahes Meelis oli nagu Marek. Puhastas põrandat koerakarvadest ja pesi nõusid. Samal ajal kui kolm big mama’t laua taga endale head ja paremat sisse pugisid, nii et ei jaksanud pärast köögist diivanilegi komberdada. et Liba-Eurovisiooni vaadata. Kehv saade oli, pole siis ime, et lapsi magama pannes, kõik emad – kes lubasid alla ikka tagasi tulla saadet vaatama – hoopis laste kõrvale magama jäid. Uni oli iga kell parem kui liba-Eurovisioon.

Enne seda vaatasime erinevate inimeste TikTok videosid. Ma ei tea, kas ma olen ainus, aga mu meelest peaks see 20+ inimestele keelatud olema. Ma jõudsin mõelda kahte asja. Kui pinnapealseks on inimesed muutunud. ja kui igav peab olema inimeste elu, et neid videosid teha. Või neid vaadata. Ma tunnen end ikka üsna noore/nooruslikuna, aga vat selle moehulluse jaoks olen ma ilma kahtluseta liiga vana.

Pühapäeval tegime kodu kiirkoristust. Minu arvates sai täitsa korda. Aga kui nüüd selgus, et Marek vist tuleb juba homme korraks mandrile, pean ma küll varem koju minema ja pesu pesema panema. Pesukast ajab üle. Ja ma ei saa ju talle näidata, et tal on õigus, et kui teda pole, siis me ei tee mitte midagi. Ida läks lasteaeda. Oli vist aru saada, et tal on kodus olemisest nii kopp ees, sest ta nõudis olla esimene laps hommikul ja viimane õhtul. Kuigi mu õnneks on vihma sadanud ja ma ei ole pidanud muretsema selle pärast, kas taimed on kastetud (pigem muretsen ma selle pärast, et ega külm neid ära ei võtnud), on see õnnetu vihm ja rahe ja lumi ka põhjus, et mul on muru niitmata jäänud. Selle eest me veel saame. Et üks on laisk ja teine on…ka laisk, tema peab üksi rabama.

Samas. Olgugi et ilm on olnud megakehv, istutasin ma eile ära viimased istikud taimekastidesse. Käed olid pärast täiesti jääs, sest maikuu asemel oli talv tagasi. Leidsin ühest Facebooki grupist sellise lehe nagu Pipar & Münt. Kui nüüd uuesti vaja midagi tellida on, siis kindlasti tellin sealt. Hästi tore suhtumine, hea valik ja mulle meeldib kui saan oma tegemistega väikeseid tegijaid-tootjaid toetada. Loodetavasti ei lähe mu esimene ametlik aiamaa-projekt pekki ning juba varsti on mul sealt võimalik noppida nii peterselli, salveid, koriandrit, tilli. Herneid. Maasikaid. Ma isegi ei mäleta, mida kõike nendesse kastidesse maha sai pandud.

 

 

Karantiinipäevik sai läbi

Mitte, et ma sellest nüüd täpselt aru saaks, kuidas päeva pealt kõik jälle ilusaks muutus, viirus ära kadus, inimesed arukalt leebematesse piirangutesse hakkavad suhtuma ja majandus kohe jälle õitsele lööb, aga see teema sai juba Facebookis läbi hekseldatud, et las ta siis jääb. Fakt on see, et kaks kuud kodus olemist sai läbi ja omamoodi oli vahva scrollida Instagramis ja vaadata, kuidas need kaks kuud siis möödusid.

Kahest nädalast sai kaks kuud:

Selle aja jooksul jõudsime:

Meisterdada.

Vanaaja mänge meenutada.

Teha selfie’sid.

Tähistada munadepühi.

Alustada aiatöödega.

Lugeda raamatuid.

Korjata karulauku.

Lubada kassid tuppa.

Nautida elu.

Tegeleda hüpoteetiliste olukordadega.

Teha tööd.

Kasvada perena tugevamaks.

Ja lõpetada karantiini.

Kalamehe naine, mitte Vargamäe Krõõt

Tõime eelmise nädala alguses Idaga Mareki koju tagasi ja te ei kujuta ette, mitu filmiklassikat mul silme eest läbi jooksis. Igas muus olukorras oleks mulle koheselt “Nipernaadi” meelde tulnud, sest igal sügisel ma Katariina Jeena ta Leppneeme sadamast koju ära toon. Habetuna. Aga hetkel oli natuke liiga vara. Suvi pole veel alanudki. Nii tuli mulle silme ette hoopis “Täiuslik torm”, kus kalamehed lõpuks koju jõudsid ja naised neile kaile vastu jooksid. Mehed lõhnasid kala järgi. Marek lõhnas ka. Okei, tegelikult ei lõhnanud tema, vaid kaasa pandud värske tursk ja lest. Ida kirtsutas nina. Mina ei kirtsutanud, sest jube hea meel oli meest näha. Täpselt nagu oleks ta mitu kuud merel ära olnud. Kas pole see abielu veider? Oled koos, siis hakkab mees nii lihtsalt närvidele käima. On teine eemal, hakkad jõhkralt puudust tundma. See tunne läheb muidugi kiiresti üle, sest kui esimese õhtu kallistamine läbi saab, hakkab argipäev ja see tähendab Mareki maailmas töö tegemist.  Aga esimesel õhtul grillis #isegimees värsket lesta ja krt, noh…maksimaalne idüll. Ja maitse! Ei jäänud palju suitsulestale alla.

Mehe kodus olek ei tähenda meie majas vaid romantikat, ei ole niisama tilulilu ja päikeseloojangus veinijoomist. Oo ei, peenrakastid vajasid immutamist. Pintsel kätte ja võõpama! Kubjas vaatas kõrvalt, kas teen tööd korrektselt. Muidugi ei teinud, ikka oli tal vaja õpetada ja targutada. Viimase kasti juures tuli mulle alles meelde, et Mareki puhul piisab ka sellest kui teeselda töötegemist, sest tal endal tekib hasart üle ja rohkem teha. Nii ma siis värvisin nii hästi kui oskasin ja Marek muudkui parandas. Ma pean muidugi enda kaitseks ütlema, et ma tegin jumalast korralikult asja, aga minu ja Mareki korralik on erinevate standarditega. Järgmisel õhtul tassisime kastid õigesse kohta, sinna, kus hetkel on vaid heinamaa ja minu vaimuvaene vaimusilm ei suutnud seal näha tervikpilti, aga ma ei hakanud suuremat numbrit sellest tegema. Las peremees majandab. “Vaata, emme, kui hea mehe sa oled võtnud endale,” kõkutas Ida, “sellise tugeva, et jaksab asju tassida!” Pidin tõdema, et mehe valikul on mul jah hästi läinud. Marekil seevastu mitte nii hästi. “Sa oleks pidanud endale Vargamäe Krõõda naiseks võtma!” ütlesin ma talle. Marek noogutas tunnustavalt. “Jah, vat siis saaks siin majas asjad tehtud!” Aga midagi pole teha, Vargamäe Krõõta meil varnast võtta ei ole ja nii peab see õnnetukene ikka oma valikuga edasi elama.

Järgmiseks päevaks oli kubjas meile tööks välja mõelnud terassi õlitamise. Suur terrass on küll tore, aga selle õlitamine mitte nii väga. Samas olgem ausad, see on ka suhteliselt ainuke töö, millega ma hakkama saan, nii et ega ma väga ei vingu. Mareki standarditele mu töö muidugi kohati ei vastanud, aga elab üle. Üks mu meestuttav pidi minestama kui Instastorysse õlitatud terrassi pildi lisasin, et issand jumal see ju meeste töö, et kas su mees sind üldse ei hellita või ei hoia. Mu jaoks oli see suhteliselt üllatav ja veider väljaütlemine. Mis mõttes meeste töö? Jah, meie majas on tõesti suur osa õuetöödest mehe töö, sest ma lihtsalt ei oska, aga see ei tee minust veel siidinäppu, kes vaid diivanil lesiks, raamatut loeks ja sõrmega viibutaks, et tehtagu. Päris nii Hernetera ma ka ei ole. Ja mis see minu roll selles majas siis üldse oleks?

Nagu näha peab mees jätkuvalt isegi süüa tegema. Kas te olete söönud värskest tursast tehtud kotlette? O M G, need on ju jumalikud! Köök haises küll veel kaks päeva kala järgi, aga igati seda väärt. On ikka hea kalamehe naine olla küll;)

Nädalavahetusel alustasime ka taimede ja lillede istutamisega. Lillede istutamine on lihtne. Nende elushoidmine aga midagi muud. Nagu näete olen ma selle aasta esimese lille juba ära tappa. Samas see ei ole kõik minu süü. Meil pidi tulema koorem mulda ja ma siis mõtlesin, et istutan lille ära kui muld saabub. Muld hilines aga neli päeva ja tulemus on siin! Ma võiksin lillede tapmise tõesti oma CV-sse erioskuste alla panna.

Viiest taimekastist kolm said eile ka erinevaid taimi täis. Uskuge mind, ma olen nii elevil kõigest sellest, et ma vist olen vabatahtlikult nõus ka neid kaste rohima. Kuidagi nii põnev ja nii teistmoodi tegevus. Midagi mida ma poleks kunagi uskunud, et teen. Ja täpselt seal, kuhu kunagi mu “ökovanaemast” sõbranna peenramaad ennustas. Järgmiseks sammuks peaks sinna ilmuma see klaasist majake. Pidi ju juba eelmisel aastal, aga siis tuli see projekti kirjutamine ja nii me sellesse aastasse jõudsimegi.

img_7248

Loomulikult tähistasime me ka emadepäeva. Või kas tähistasime? Ma ei ole kunagi suur emadepäeva tähistaja olnud. Muidugi olen ma alati emale lilled kinkinud, sest mul kõigest hoolimata on maailma parim ema ja ma olen talle tänulik, et ta minu tujutsemistega hakkama on saanud juba 39 aastat, aga laias laastus olen ma emale tänulik ja armastan teda, või siis sajatan, vastavalt olukorrale iga päev, nii et emadepäev on natuke nagu selline iga teine päev mu jaoks.

Muidugi on ise ema olla maailma parim tunne, aga emadepäev on ikka selline nagu iga teine päev – täis naeru, nuttu, tüli, karjumist, leppimist, naeru, kallistusi. Ei ole nii, et täna on emadepäev, käitume ekstrahästi, me oleme Idaga sellised kaks kõva kivi, kes ikka kohati omavahel üldse hakkama ei saa. Me kakleme, me kakleme Idaga nii, et maa müdiseb, on see emadepäev, esmaspäev, jaanipäev, jõulud, aga päeva lõpuks oleme me parimad sõbrad. Poeme üksteisele kaissu ja kallistame kõvasti. “Aga kuhu jäi, et minu kallid on maailma parimad?” küsib Ida kui me selle aegajalt unustame öelda. “Su kallid on maailma parimad,” kinnitame me talle. “Kas ka siis kui ma paha laps olen?” küsib ta. “Sa ei ole kunagi paha laps, sa kohati käitud natuke kehvasti,” vastame meie, “nii nagu meie ka mõnikord käitume halvasti. Ja me teeme ühe maailma parima kalli veel.

Niimoodi kirja panduna tundub see emaks olemine nii idülliline, isegi kui on tülisid, aga tegelikult julgen ma öelda, et lapse kasvatamine ja ise kasvamine emaks/emana on üks maailma kõige keerulisemaid asju.

Homme saadab kalamehe naine oma mehe jälle saarele.

Karantiinipäevik: 98.aprill

Kasemahl on teine asi, mis mulle kevadest märku annab. Nii hea on! Esmaspäeval mõtlesin, et prooviks limonaadi teha, panin pärmi, mett ja rosinaid lisaks ja maitse tuli joogil väga hea, aga limonaad see küll ei ole. Ärge kodus järgi proovige! Või proovige, aga mind ärge süüdistage. Perekoolis võrreldi täna Leenu Õnne 13 Lainega. Ma jäin mõtlema, et kas see teeb minust siis Lepiku Salme või? Koduse puskari panin juba käima ju ka. Kogemata küll, aga no poteito potaato.

Idaga leidsime sahtlinurgast mõned trööstiplaastrid. Issand, need on ikka nii nunnud! Ja eile kulusid marjaks ära, sest Mõmmi oli täiega kurb, et sõpru külla ei saa kutsuda ja parki mängima minna. Sai aru küll, et kodus on kohati igav tõesti, aga minda tublimalt me kodus püsime, seda kiiremini ehk maailm uuesti lahti läheb. “On ju kui jälle reisida saab, siis me lähme sinna, kus Hedon käis?” küsis Ida mult. Oh, kuidas ma kohati tahaks, et maailm oleks igas mõttes nii lihtne nagu lapse peas. Lähme, lähme, vastasin ma talle ja mõtlesin ise samal ajal, et kuidas see olukord siin kõik lõppude lõpuks lõppeb. Nii segane aeg, et kohati mu pea plahvatab. 

Trööstiplaastritega ma ise aktiivselt enam ei tegele, tundsin, et minu blogipersoon hakkas nende käekäiku segama. Öelge veel, et saab blogi ja päriselu eraldi hoida. Ei saa, isegi kui tahaks, siis ikka on nii, et oled oma suure suuga ühele või teisele kanna peale astunud ja sellel ongi lihtsad (ja võib olla ka loogilised) tagajärjed. Selles mõttes, et ma hakkasin analüüsima brände ja nende taga olevaid inimesi. Mõned ei sobi minu peas üldse omavahel kokku ja ma põhimõtteliselt ei taha neid toetada, sest kuvand, mida tahetakse edasi anda ei ole üldse see, mis on brändi taga. Näiteks ma tean ühte meganunnut brändi ( ei ole kreemid), aga tean ka inimest seal taga ja no need lihtsalt ei lähe omavahel kokku. Minu jaoks. Teiste jaoks võib olla lähevad, aga see polegi oluline. See on ehe näide, kuidas inimene saab muuta ka toote ebameeldivaks. Alguses ma ei saanud (ei tahtnud) sellest aru saada, aga kui mõtlema hakata, siis asjad nii lihtsad just ongi. Muidugi on see ikka osaliselt minu beebi, aga ma hoian eemale. 

Kuna Ida sai endale kauaigatsetud nukumaja, siis muidugi oli vaja ka mööblit. Kas te olete kunagi nukumaja mööblit ostnud? Need maksavad rohkem kui mu enda mööbel. Aga kas te näete rõõmu selle lapse silmades? Ma ei ole üldiselt see lapsevanem, kes lapsele kõik mänguasjad ostab, sest ma ei usu sellesse, et mänguasjad loovad õnneliku lapsepõlve või teevad must parema lapsevanema, kuid on asju, mis ma arvan, et peab olemas olema. Eks see on natukene ka oma lapsepõlve unistuste täitmine. Minul ei olnud lapsena jalgratast ega nukumaja. Need on kaks asja, millest ma kogu aeg unistasin. Eile saabus esimene pakk Lelunurgast, imeilus mööbel, aga kuna ma mõõtudega ei olnud arvestanud, siis on kerge tõenäosus, et Marek peab ühe korruse juurde ehitama. Tal nüüd aega on ju. Tädi on talle juba meisterdanud pitsilised kardinad ja voodikatted, nii et tuleb vist üks romantiline majake küll.

Aa, mööbli tellisin ära ja avastasin alles peale seda kui olin ära maksnud, et selles poes saab marimelli koodiga -15% igalt ostult. Nats tegi pahaseks, et varem ei olnud märganud, sest hetkel on ikkagi iga euro arvel, kuid kuna ma lubasin Idale veel ka vannitoa tellida, siis saab sealt vähemalt viis eurot kokku hoida. Asi seegi. Korraks tuli meelde see aeg kui mul veel last ei olnud ja ütlesin, et issand, mina küll ei mõista neid vanemaid, kes enda asjad ootele panevad, peaasi, et laps õnnelik oleks. Pean siis silmas konkreetselt asju. Noh, vaatame uuesti neid rõõmsaid lapse silmi ja suva need uued kingad!

“Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”  

Ma olin Idale lubanud, et minu sünnipäeva puhul läheme me sel nädalavahetusel spaasse. Ta oli päevi lugenud ja veel eile hommikul kilkas mulle, et kas me kaheks ööks ei saaks jääda, et siis ta saaks rohkem ujuda. Õhtul koju minnes pidin ma talle kurva uudise teatavaks tegema ja olukorda selgitama. Muidugi oli ta pettunud ega saanud olukorra tõsidusest aru kohe. Paljud täiskasvanudki ei saa aru, mida siis veel kuueaastaselt oodata. Kuna ta siiski on üsna terane ja taiplik laps, siis kogemata hakkasime me talle olukorda selgitama nagu täiskasvanule. Sealhulgas lipsas üle huulte ka, et kui inimesed käsi ei pese ja kodus ei ole, siis nad surevad ära. Aasta vanemad, ma tean, jätame selle kommenteerimise.

Ida läks tuppa multikaid vaatama, me jäime Marekiga kööki – arutama olukorda tööst, majandusest ja mina tegin süüa. Korraga kutsus Ida üht meist tuppa. Istus diivanil ja nuttis. Nuttis, sest tal oli hirm, et ta sureb ära, kuna ta ei ole kogu aeg käsi pesnud. Mu süda tahtis murduda, et olime lapse oma lollusest ära hirmutanud. Võtsime ta tugevalt kaissu ja selgitasime, et lastele ei ole see nii ohtlik, pigem vanadele, et nüüd on oluline kodus olla, käsi pesta, et meil ei ole nii suurt ohtu, kuna me elame metsas. See rahustas teda. Korraks. Siis tulid järgmised küsimused. Aga kes meil vanad on? Ega teie ju vanad ei ole?  Rahustasime teda, et meie oleme piisavalt noored. See muutis ta tuju heaks. Korraks. Sest keegi peab ju ikkagi vana olema. Kas vanaema Ülle on vana?  Kas vanaisa on vana? Kas Merle on vana? Lubasime talle, et keegi ei ole nii vana, et peaks ohus olema nii kaua kuni nad kenasti käsi pesevad ja enda eest hoolitsevad. Aga vanaema Koidula? Pidime tunnistama, et jah, vanaema Koidula on tõesti vana, kuid rahustasime teda jällegi, et õnneks vanaema Koidu ei käi kodust väljas ja ei ole ka kõige suuremas ohus. Laps sai küll maha rahustatud, kuid näha oli ikka, et ta oli mures. Kes ei oleks. Me kõik oleme, aga lapse muret on kõige raskem näha. Paanikat ei taha tekitada ja ikka püüad asja huumoriga võtta, sest hea nali aitab alati, aga samas tunned ikka sees muret. Ja kerget hirmu. Mitte isegi niivõrd tervise vaid selle ees, et mis nüüd edasi saab.

Hommikul kinkis Ida mulle sünnipäevaks punase õhupalli. See oli hea kink. “Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall!”

Elukutse: unistaja

Ma olen terve elu olnud suur unistaja. Üks esimesi suuremaid unistusi, mida ma unistasin ja utoopiliseks pidasin, oli unistus raamatupood-kohvikust. Ma olin siis 16-aastane. Kujutasin vaimusilmas ette iga väiksemagi detaili, kuidas see poekene välja näeks, kuidas inimesed seal naudivad head kohvi, kunsti ja raamatuid ning mõtlesin siis edasi, aga kes ikka sellises poes käiks ja kust raha võtta. Sinna see unistus jäi. Tsiteerides mu uut lemmikut Tom Valsbergi, siis oleks ma tookord teadnud, et “eluterve pohhuist ütleb alati oma ideed välja, isegi kui need võivad tunduda teistele lollakad. Ta teab, et geniaalsed ideed on lollide ideedega äravahetamiseni sarnased hetkeni, kuni keegi need ellu viib.”

Ja nii olen ma pool oma elust unistanud. Unistan siiani. Mingil hetkel sain ma aga aru, et unistused ei tööta kui ise nende nimel ei tööta. Ma hakkasin neid täide viima, mõni läks paremini, mõni halvemini, mõni suisa kehvasti, aga ma ei kahetse, mul on kogemus, mälestused ja ma olen õppinud. Samas on mõned unistused sellised, mis lähevad lihtsalt täide, viitega, aga lähevad. See on ka üks põhjuseid, miks ma kunagi ei lõpeta unistamist. Mõned aastad tagasi oli mul unistus külastada Maaemo restorani. Tundus kättesaamatu ja sinnapaika ma selle unistuse jätsin. Facebook tuletas mulle meelde, et just täna – neli aastat tagasi – päev enne mu 35. sünnipäeva külastasime me seda restorani. See on üks mu ilusamaid mälestusi.

img_0995

Teine selline natuke ehk isegi tobe unistus on seotud mu esimese oma päris koduga 16 aastat tagasi. Te ju teate seda tunnet kui saad kätte oma korteri võtmed ja hakkad seda sisustama? Ja võib olla ka seda tunnet, kuidas soovid ja mõtted on üks, aga rahakott teine? Ma arvan, et mu korter oli päris kaunis, aga ma unistasin paljudest asjadest. Ostsin “Diivani” ajakirju ja vaatasin asju, mis mulle tundusid nii kättesaamatud ja luksuslikud. Ühel hetkel hakkasid mulle aina silma jääma ühe eestimaise tootja diivanid. nägid välja nagu kunstiteosed, aga ma ei julgenud neist isegi unistada. Mõned aastad hiljem käisin ma pidevalt Stockmannis käies mööda nende salongist, kiikasin arglikult sisse, aga loomulikult ei astunud ma sisse. Ma ei julgenud väga pikalt üldse isegi vaadata selliste salongide poole. Vaatsin aga “Diivanist” ja mujalt ja sinnapaika see unistus jäi. Diivanid tulid ja läksid, korter sai maha müüdud, maale kolitud, diivanid tulid ja läksid. Rohkem ma tolle salongi peale aastaid ei mõelnud, isegi ei teadnud, kas nad enam tegutsevad.Kuniks Telliskivisse tekkis koleda ja lagunenud laohoone kohale uus ja äge maja. Borgi oma.  see tootja poln kuhugi kadunud. Mul oli selle üle hea meel.

image001-4-2-1600x800

Huvi pärast kiikasin nende kodulehele ja lubasin endale, et lihtsalt huvi pärast lähen ühel päeval ka seda salongi külastama. Isegi kui peaks kallis ja luksuslik olema, siis enam ma ei karda. Mitte et ma oleks plaaninud uut mööblit osta. Aga lihtsalt uudishimust. Läks mitmeid kuid, ei jõudnud ma kuhugi, läks meelest ka tegelikult ära ja siis täiesti ootamatult olin ma seal salongis täiesti teistel põhjustel.

Kas teil ei ole mõne asjaga nii, et armute esimesest silmapilgust? Mina olen selline tüüp, kes suudab asjadesse armuda. Üks diivan jäi kohe silma, täiesti karjus minu nime, aga loogilistel põhjustel ma ignoreerisin tema karjeid ja kutseid. Ega ta rahu ei andnud. Nagu sireen püüdis mind oma kauni lauluga hurmata, aga ma ei allunud provokatsioonile. Kuu aega hiljem sattusid asjad kokku nii, et tulemus on allolevatelt piltidelt näha. Läks kõigest 14-15 aastat unistamist. Täna sain ma veel teada, et selle disaini aitas välja töötada Iitala disainer ja mul tekkis korraga tunne, et see kõik on justkui Satu sünnipäevakingitus mulle. See oleks nii tema moodi olla õigel ajal õiges kohas, isegi pilvepiirilt. Ilusat homset sünnipäeva mulle!

img_4404

Mis ma täna veel tahan öelda on see, et ärge kartke sisse astuda ka nendesse salongidesse, mis pealtnäha või meie mõtetes paistavad liiga luksuslikud. Need võivad tegelikult olla palju maalähedasemad ja sõbralikumad kui aimata oskaks. Tehke proovi selle Telliskivi 51B salongiga, kus teid aknalt kollane traktor tervitab.

 

 

 

 

 

Headeks vanemateks saamise koolitus: feil #2

Järjekordne headeks vanemateks saamise koolitus selja taga ja kuigi me järjekordselt feilisime kodutööga, mängida lapsega iga päev kümme minutit, olen ma suutnud sellele olukorrale ka loominguliselt läheneda. Alustame lõpust. Neljapäeval tulin ma konverentsilt koju ja olin suhteliselt sidrun, aga süüa oli vaja teha ja peas vasardas mõte, et mängida tuleb ju ka. Lihtsam oleks olnud võtta vana hea kergema vastupanu tee – mine vaata multikaid ja pärast vaatame, mis teeme. Samas ei tundunud nagu õige ka. Küsisin Idalt, kas ta tahaks minu juures köögis joonistada, samal ajal kui ma süüa teen ja kui söök tehtud, siis joonistame koos. Idale mõte sobis! Mulle ka, sest kaks ühes ju. Vahepeal kui lillkapsas kees ja kana haudus, kamandas Ida mind ka joonistama. Teate, ma ei ole suurem asi joonistaja (süüdistan kunstiõpetajat, kes mu loovuse tappis, mulle terve kooli aja sisendades, et ma ei oska joonistada), aga kuidagi läksime nii mängu sisse, et esimest korda elus ma nautisin joonistamist. Selle nädala kodutöö oli lisaks lapsega mängimisele olla ka nö spordikommentaator, et ei küsi lapselt, mida sa teed ja mis see on ja kas see on, vaid kommenteerid kirjeldavalt kõike seda, mis laps teeb. Mis selle eesmärk on, sinna me veel jõuame. Mingi hetk tundus mulle, et hoopis Ida on sellel koolitusel käinud, sest tema suunas ja õpetas mind, mitte vastupidi ning ma pean tunnistama, et lastes tal seda teha, sain ma oma joonistamise krambist üle ja nautisin koos tegemist.  Andsin Idale ka kleepsud, mis me koolitusel oma soorituste eest saame ja selgitasin Idale, et iga kord kui me oleme head vanemad, siis me saame sellised kleepsud. Ida muidugi arvas, et ta hakkab neid kleepse koguma ja paneb külmkapi peale oma kogu, et siis me kõik näeme, kui head vanemad me oleme. Rumal see laps kohe kindlasti ei ole. Mingi hetk rääkisin ma Marekiga ja Ida osutas kleepsule, kus on kirjas “kuulan oma last” ning tuletas meelde, et peame teda kuulama.

70864878_380586012897054_6062255173328175104_n

71005949_762752800821291_3008463920416423936_n

Aga kirjeldav kommenteerimine ehk spordikommentaatoriks/loodusdoki kommentaatoriks olemine. Mida see tähendab ja miks see hea on? Teate, kuidas ma lähen lukku/endast välja kui keegi töö juures kohe tuleb küsima mu käest, mis see on, kas see on nii, kuidas see seal selliseks läks. Aga mida ma teen lapsega ise? Mis see on? Mida sa nüüd joonistad? Kas see on hobune? Mis number see on? Mis värv see on? Nii nagu mina ise, täiskasvanuna, tekib ka lapsel tunne nagu teeks ta kontrolltööd. Mis on nende küsimuste esmärk? Mida me mängimise ja küsimustega tahame saavutada? Seda et ta õpiks? Või seda et ta mängib ja omandab mängu käigus infot?  Ehk siis selle asemel, et kohe küsimustega peale lennata tuleks olla kommentaator, kes ütlebki, ma näen, et sa tegid sinise triibu ja kollase ringi, et laps saaks sisse elada “kontrolltöö vooru”, mitte kohe küsida, miks puu on sinise tüvega ja lehed kollased. Võib olla laps ei olnudki puud joonistamas?  Teine asi, mida me (ilmselt kõik) teeme on see, et me keskendume sellele, mis on valesti. Mäletate koolis etteütlust? Millised sõnad tõmmati alla? Need, mis olid valed. Ja punasega. Aga miks mitte keskenduda sellele, mis on õige? Tõmmata rohelisega alla need sõnad, mis on õigesti? Me kipume lapsi nii suunama ja oleme nii kinni selles, et laps peab olema koolivalmiduse poolest parem kui naabri-Mari, aga me unustame ära, et nii me tapame lapse loovust. Ma olen ise ka seda kordi öelnud, et ärme õpeta lapsi nii agaralt, neil on koolis aega õppida küll ja lasta oma loovust tappa. Pole vaja kohe 3-6-aastast last “kontrolltöödega” kiusama. Kommenteerime rohkem ja küsime vähem. Tulemuseks on lapse keskendumine ning eneseusalduse edendamine.

Üks asi, millega mina varasemalt hästi palju vaeva nägin, oligi see, et mulle tundus, et laps mängib valesti. Mina ju tean, kuidas puslet kokku pannakse, mina tean et sellest ei ehitata torni, mina ju tean, et sellest peab tulema pilt. Kui laps ei saanud hakkama, siis ma tegin tema eest ise asja ära, sest 1) sai kiiremini ja 2) oli justkui mängitud, et jäta nüüd mind rahule ja tegele oma asjadega. Tegelikult peaks laps saama puslest torni teha kui ta tahab ja vanemad ei pea kommenteerima, kuidas on õigesti, vaid julgustama ning emotsionaalset toeks olema. Kui torn läheb viltu ja kukub kokku ning laps muutub tusaseks, et ei saa hakkama, siis ei peaks kohe ütlema, et “ma ju ütlesin, et pusletükkidest ei saagi torni teha”, vaid kommenteerima, et last julgustada. Ma näen, et sa püüad torni teha, sa oled väga tubli, et sa pingutad ja uuesti proovid, see ongi raske, emme-issi ei saa ka alati hakkama – need on vaid mõned soovitused julgustavaks kommenteerimiseks. Oluline on mitte lapse eest ära teha, vaid toetada, et laps proovib. Kiitma ei pea ka iga liigutust, vaid ikka seda kui ta saabki hakkama, eriti kui saab hakkama siis kui vanemad on öelnud, et meie ka ei oska alati ja see võibki raske olla, sest nii tekib lapse tunne, et ta ei ole üksinda nö koba ja tal tekib “ma saan hakkama tunne”. Kui läks hästi peale jõupingutust, saab laps enesekindlust.

Nädala feil: Ida ei saanud kahvliga spagettide söömisega hakkama. Meile Marekiga meenus kohe, et ahah, selline olukord, kus me saame nüüd koolitusel õpitut kasutada. Et kommenteerime ja toetame ja ütleme, et see võibki mõnikord raske olla ja meil ei tule ka alati välja. Koolituse teoreetiline laps ei läinud kohe närvi kui hakkama ei saanud ja koolituse teoreetilised vanemad ei läinud kohe närvi kui laps jonnima hakkas. Teoorias oli see kõik palju lihtsam. Praktika oli aga selline, et kõik me kolm läksime närvi. Mina viisin karjuva Ida ülesse oma tuppa, kus ta karjus 28 minutit, et ta ei taha seal olla, kuigi Marek ütles talle vahepeal kaks korda, et kui sa jonni lõpetad, võid alla tulla. 28 minutit hiljem tõin ma ta toast allakorrusele tagasi. Edasi olime me ideaalne perekond, aga teoorias omandatu jäi praktikas katsetamata. Me oleme liiga lühikese süütenööriga kõik. Kui te arvate, et ma seda feili koolitusel ei julge jagada, siis te eksite. Selle koolituse juures mulle meeldibki just see, et me ei pea teesklema. Keegi ei mõista su üle kohut, vaid kõik saavad aru, et me oleme lihtsalt inimesed, kes tahavad oma vigade ja eude ja probleemidega.

“Muidu ma oleks öelnud, et liiga kaugel!”

Esmaspäeva õhtu. Kodune Ussipesa. Pulma-aastapäevani on jäänud loetud päevad, aga mu pea on täiesti tühi mõtetest, mida Marekile kinkida. Ma tean, et suvaline nänn teda ei huvita, spaad ja restoranid ning šampanjamekutamised on rohkem minule endale mõeldud olnud ning asjad, mis Marekile päriselt rõõmu teeks on minu rahakotile liig/utoopilised/väljaspool minu oskuste ringi. Ma olen põhimõtteliselt loobunud mõttest talle midagi kinkida ja mõtlen juba peaaegu pahaselt, et miks üldse neid totakaid aastapäevi on vaja tähistada. Ja siis ühtäkki postitab Herling Mesi Tare Facebook´i lehele, et Varnja SaunafESTile on tulemas ka haagissaun koos saunamungaga. Hmm…20.august, homme, vaba päev, last ei ole, Marekile meeldib saun, mulle meeldib Varnja, talle ka…Kirjutan Herlingile suht vähese lootusega, et äkki on saunapaat veel ööbimiseks vaba. Minu suureks rõõmuks ongi. Ahh, vat sellest saabki Marekile üllatus. Igaks juhuks küsin, kas ta saab kolmapäeval veidike hiljem tööle minna. Saab. Ütlen talle, et no siis on mul talle üllatus.

Õhtul istume teleka ees ja Marek küsib ühtäkki, et kas me ikka jõuame Varnjast kella üheksaks kolmapäeva hommikul tagasi. Talle jäi ka saunafESTi reklaam Facebookis ette ja nii eeldas ta, et see ongi ta üllatus. Ta on selles mõttes igavene üllatuste-rikkuja, et ta suidab pea alati välja mõelda, mis plaanis. Ütlen talle, et kuule nii kaugele me küll sõitma ei hakka. Viga. Strateegiline viga. Ma unustasin, et samal ajal kui mina olen spontaanne ja ilma mõtlema ütlen, et istume autosse ja paneme Peipsi äärde ajama, meeldib temale plaan. Nii juhtuski, et Varnjasse jõudes olime me pahurad, näljased ja sularahata, viimaseta Peipsi ääres kaugele ei purjeta. “Miks sa mulle ometi eile ei öelnud, et Varnjasse läheme?” pahandas Marek, “ma oleks osanud planeerida. Valinud otsema tee, käinud tee peal söömas, võtnud sularaha.” Ma ei liialda kui ma ütlen, et mulle tulid pisarad silma ja ma mõtlesin sisimas vihaselt, et olgu see viimane kord kui ma püüan selle vana toriseja jaoks midagi romantilist teha. Mina olen pika vihaga solvuja ja me mõlemad olime seda fakti arvesse võttes kindlad, et sinnapaika see meie romantika surebki.

Aga võta näpust. Kõhud Kolkjas täis söödud (ja Alatskivilt sularaha toodud) puhusid meie tunnetes hoopis teised tuuled. Mossitamine oli kadunud ning rõõmsalt võtsime me suuna Mesi Tare suunas, kus meid oli ootamas võrratu ilm, imelised inimesed, kaheksa hullumeelselt ägedat sauna, suitsukala, koduõlu, naabrimehe hoidised ja otseloomulikult minu vaieldamatu lemmik, maksimaalselt romantiline saunapaat Mesispa Peipsi pilliroo varjus.

DSC09931.JPGDSC09936.JPGDSC09925.JPG

Me ei ole Marekiga see idülliline paar, kes üldse kunagi ei kakle, vastupidi, me kakleme pidevalt ja nagu te teate, siis meie suhet iseloomustab see, et mina olen kaos, mis Mareki reeglitele ja korrale tugineva maailma peapeale keerab. Meil on olnud kergemaid ja raskemaid aegu, kui üdini aus olla, siis hetkel on meil käsil jällegi üks selline raske perioode. Mitte selles mõttes, et me ei hooliks ega armastaks, aga olmeprobleemid on põhjuseks, et me oleme tihti kergemini ärrituvad, väsinud ning tunneme, et teeme teineteisele etteheidetega liiga. Samas ei ole armastus aastatega kuhugi kadunud. See on meiemoodi, meienäoline. “Sa oled ilus mees,” ütlesin ma Marekile kui tast pilti tegin. “Sina oled ilus naine,” ütles Marek, võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind kõvasti. Salaja Peipsi pilliroo vahel muutub temagi julgeks. “Ma ikka mõnikord mõtlen, et kust ma sellise naise sain,” meelitas ta edasi. “Sa lähed aastatega aina ilusamaks,” lisas mu oma isiklik Casanova. “Ja paksemaks, ” lisasin mina.  Marek vangutas pead ja ütles, et rohkem küll ei tohi paksemaks minna, et siis on juba kole.  Õnneks ma keskkohast veel nõnna jämme ei ole, et enne peab võileiva ära sööma kui mulle tiiru peale teeb.

Igatahes vat kus on romantilise auraga koht, isegi kidakeelse Eesti mehe paneb armastust avaldama oma keskealisele naisele ja nagu Instagramis nägite romantilist filmiklassikat järgi tegema.

DSC00012.JPGDSC09970.jpgDSC00008.JPG

Aga olgu. Aitab sellest imalast armastuse jutust. Me läksime siiski SaunafESTile. Teate, veel umbes neli aastat tagasi ei olnud ma üldse sauna-inimene, tundus selline täiesti tobe tegevus, ma läksin iga kell parem vanni mõnulema kui sauna, errrriti veel kui ma oleks seal pidanud olema võõraste inimestega. Võehhhhh. Ma pean Satule aitäh ütlema, tema juures hytta´s elades sain ma aru, mida saunaskäik tegelikult tähendab, et see on midagi muud kui pesemine. See on meelelahutus ja mõnu. Mesi Tares võetakse saunatamist täie tõsidusega.  Festival on festivali mõõtudega ja seekord huugas keris tervelt kaheksas erinevas saunas, sealhulgas suitsusaunas. Oma 38 eluaasta jooksul ei olnud suitsusaunas (ega ka kile ja indiaanisaunas kui nüüd aus olla) kunagi varem käinud. Suitsusaun kui me 12 inimest koos saunalaval istusime ja tagumik naks ja naks kuuma lava külge kinni jäi nii et pekid sulasid oli selline kogemus, mille pärast ma olen nõus järgmisel aastal uuesti Tallinn-Varnja-Tallinn vahemaa läbi sõitma ning vajadusel kell pool kuus hommikul ärkama.

DSC09977DSC09979DSC09980DSC09983DSC00006DSC09972DSC09974

Tunnete, et pole saunainimene ja mõtlete, et ah, mis ma sellepärast hakkan sõitma. Ärge nii küll mõelge. Seltskond ja huumor ning naabrimehe hoidised + koduvein on omaette põhjus iga kell Varnjasse minna. Selleks ajaks kui me suitsusaunast tagasi jõudsime oli naabrimees oma garaaži-lavka juba kinni pannud, aga see ei oleks ju Varnja kui sa ei võiks uksekella lasta ja paluda garaaž uuesti avada, sest koduveiniklaas oli tühjaks saanud, kiidetud hoidised kaasa ostmata jäänud ja praetud Peipsi tint samuti! Saate aru, Peipsi tint oli mu lapsepõlve lemmiktoit. Tädi Helju ja onu Endeli köögis oli alati radiaatori peal kandik kuivatatud tindiga. Nüüd pakkus Herlingi naabrimees praetud tinti. Vähe sellest, et see tuletas meelde ilusa lapsepõlve ja tollased maitsed, see oli tõeline gurmee. Gurmee ma ütlen teile! Ma telliks seda endale veel mõned kilod!

DSC09992DSC09995DSC00003DSC09997DSC09998DSC00017.JPGDSC09957DSC09986DSC09961

Muinasjutuline õhtu muinasjutulises kohas lõppes muinasjutuvääriliselt. Istusime vaikselt oma paadis kui ühel hetkel käis põnts. Paadi katusele hüppas rebane. Selline nagu “Väikes printsis”. Ei, me olnud koduveinist ja õllest purjus, et viirastusi oleksime näinud. Oligi kõige pesuehtsam “Väikese printsi” rebane, sõi meiega praetud tinti ja uuris meid siit ja sealtpoolt. Kui ta oleks osanud rääkida inimeste keeles, siis ta oleks ilmselt öelnud – ainult südamega näete hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Või oleks ta palunud end taltsutada? Tuletanud meile meelde, et tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!” 

DSC0003268963452_413422765944224_3863399674903789568_n69360547_378144849748551_3867281719748984832_n

“Siia tulla oli parim otsus,” ütles Marek kui me õhtupimeduses paadipingil istusime ja loodust kuulasime. “No vot, midagi ei oleks ju muutunud kui ma oleksin sulle seda eile öelnud,” vastasin mina.  “Oleks,” vastas Marek. “Ma oleks öelnud, et see on liiga kaugel ja me ei lähe.” Tegi väikese pausi ja lisas siis: “See oleks viga olnud!”

 

Kodus

Suvepuhkus läheb alati niimoodi siia sinna joostes, et kodus pole üldse aega olla ega midagi siin teha. Pole siis ime, et meie majas asjad kunagi valmis ei saa. Aga ausalt – nii palju on põnevaid kohti,üritusi ja tegemisi, et patt oleks vaid kodus istuda. Ega need kodused tööd niikuinii kuhugi ära ei jookse.

Kõlab nii jaburalt, aga eelmisel pühapäeval kui end vaikselt töölainele tagasi hakkasin häälestama, mõtlesin, et issake, küll tahaks veel nädala nüüd kodus ka puhata. Suhteliselt järgmisel hetkel juhtus Idal õnnetus, mistõttu minu suvepuhkus pikenes lausa kahe nädala võrra. Jumala eest, nii ma seda puhkuse pikendamist ette ei näinud. Ida on oma jalaga nii vapper olnud, et see on täiesti hämmastav. Reedene sidumine läks nututa ja arsti juurest välja tulles hüüdis Ida kõvasti: “Ma seekord ei nutnud, ma tahtsin emmele rõõmu teha!” Issssand, milline laps! Endal jalg katki ja mõtleb, kuidas mulle rõõmu teha. Teisipäeval läheme uuesti arstile ja ma ausalt palun, et see läheks valutult. Paljas mõte sellest, et ta jalalt hakatakse surnud nahka eemaldama, tekitab minus külmavärinaid. Igatahes…ühtepidi õnnelik õnnetus, aga ikkagi…oli seda vaja.

Samas printsess oskab olukorda nautida ka. “Ida, kas wc-s tuli kustub ise ära?” küsin ma. Ida vaatab mulle etteheitvalt otsa ja ütleb: “Vaata, kas sa saad aru ma olen keppidega (loe:karkudega), kuidas ma peaksin sinu arvates tuld kustutama!” See vastus sobib igaks sajaks olukorraks. Seda, et ta nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks jäätist saab ei hakkama isegi mainima. “Haige laps peab saama jäätist!” ütleb ta ja komberdab karkudel külmkapini. Olenevalt olukorrast saab ta ise ka hakkama:)

DSC09338DSC09405DSC09374.JPG

Ma olen kassimaja koristamist mitu aastat edasi lükanud. Selles mõttes, et me hoiame seal vanu klaase ja nõusid, mida ei raatsi veel ära visata ja mida ehk/äkki/võib olla vaja läheb. Nüüd aga mõtlesin, et kaua me ikka seda edasi lükkame – haarame härjal sarvist ja saab midagigi tehtud. Püha jeesus, kus meil on nõusid. Ma olin peaaegu valmis 50% loobuma, aga siis arvas Marek (kes alati hädaldab, et mul on liiga palju nõusid), et ärme veel viska, kui mul siin mõned plaanid on meie Ussipesaga. Hea küll, raha nad ei küsi, las siis ootavad natuke veel.

Mõned päris vahvad, unustatud, pärlid tulid ka välja. Ma isegi ei mäletanud, et meil selline vahva mummuline kann või lilleline supitirin on. Kahju, et veiniklaasi vaid üks alles on jäänud. Seda musta. Ma mäletan, et see kunagi aastaid aastaid tagasi oli mu lemmik. Mul olid sellised veini-ja mahlaklaasid. Ma lihtsalt lõhun klaase nii, et õnnest peaks jaguma ka Ida elu lõpuni ja nii need komplektid mahakandmisele lähevad.

Muide. Mul on üks lemmikkomplekt kristallist veiniklaase. Viis klaasi. Mida ma olen umbes kümme aastat hoidnud nagu silmaterasid. Nüüd kinkis Marek mulle viis samasugust veel. Mul nii hea meel, eksju! Hakkasin neid kohe hooletumalt kasutama. Tänaseks on mul kümnest klaasist alles neli (!).  Ilmselgelt, ei oleks tohtinud neid juurde osta.

DSC09372DSC09375DSC09413

Lõpetuseks mõtlen ma ikka selle välisjalanõude ja vaipade teemale. Nagu ma aru sain, olen ma sündinud mats. et ei tule selle peale, et galeriis jalanõusid ära võtta. Kui seal vaip maas. Ma tean vähemalt kolme kohvikut, kus on kaltsuvaibad maas. Selle loogika järgi. peaksin ma seal ka jalanõud ära võtma. Ei võta ju? Kas teie kõik võtate kui vaip on maas? Ja ma ei pea silmas teiste inimeste kodu, vaid nö avalikke kohti. Kas sulle endale meeldiks kui keegi mudaste jalgadega tuppa trambiks, küsiti mult. Teate, kui väljas ei ole vihma ja pori, siis me käime tõesti toas ka jalanõudega. Mõlema välisukse ees on vaibad ka maas. Ei tuleks selle pealegi, et sinna ei võiks jalanõudega astuda. Need pole ju mingid iluvaibad, vaid tarbevaibad. Kui ma ei tahaks, et nendele astutakse, siis ma paneksin need seinale.

Mu jaoks nii jabur kommentaaride laviin. Aga nagu ma aru sain, siis mul ongi puudulik lastetuba.

DSC09460