Tundub, et need “käisin nägin tegin ja samas ei teinud mitte midagi panen kõik ühte postitusse”- postitused hakkavad tavapäraseks saama. Sest jälle. Justkui ei teinud mitte midagi sellist, millest rääkida, aga samas mis blogija sa oled kui üldse ei kirjuta, mida tegid. Onju? 

Alustame juba neljapäevast ja Napsie suvepäevadest, mis mulle sobivalt toimusid koduses Ussipesas. Ma ise küll mõtlesin, et Ussipesa ei ole piisavalt atraktiivne koht ja pealegi nii kaugel, et kes see ikka tahab kesklinna lounge´ide asemel metsa maale tulla, aga näed… Mul olid kodukontori päevad ja sel ajal kui mina toas tööd tegin oli meie tagasihoidlik õu ikka totaalse make-overi saanud. Polnudki enam nii lihtne ja kodune Ussipesa, vaid täitsa glamuurne peopaik, nii et pidin jälle tõdema, et inimesed jagunevad kahte. On need inimesed, kes oskavad pidu organiseerida ja korraldada ning on need inimesed, kes oskavad peol käia. Mina kuulun viimasesse gruppi. Napsie´tarid kuuluvad esimesse gruppi. 

Napsie tooteid ma eraldi kiitma ei hakka. Olen seda piisavalt teinud ja loodan, et usutavalt. Paar lugejat küll kurtsid, et on Napsies pettunud pika tarneaja tõttu, ma tõesti ei oska kaasa rääkida sel teemal, sest kõik tekid-padjad-madratsid on mulle koju mugavalt kätte tulnud ka ilma tellimata, aga ma ikka soovitan uue võimaluse anda, sest jätkuvalt annan ma endapoolse garantii (kui seda usute) et on hea kraam. Kui ikka kõhklete, siis Napsie.ee instakontol on loosimine ka hetkel – proovige õnne.  Aa oot ikka hakkasin kiitma. Sry! Aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen väga Napsie poolt kodustatud ja väga tänulik selle üle. 

Mida ma aga eraldi tahan kiita (lisaks lahedale seltskonnale ja jälle paarile uuele tutvusele) on BCD mobiilne kokteilibaar, mis meile siia õuele oli kutsutud. See teenindus, suhtlus, koolitus, need kokteilid – kõik oli nii ülivõrdes, et ma jäin mõtlema, et selle baari peaks igale oma peole kutsuma. Reaalselt ise lihtsalt naudid oma pidu ja keegi teeb kõik ette-taha ära. Ning nii professionaalselt ning toredalt. Ma võin 100% kindlusega öelda, et mu juubelil järgmisel aastal on sama baar kohal. Ja ei, ei ole nii, et vaid alkohoolsed kokteilid on valikus. Vastupidi, väga palju huvitavaid ja maitsvaid alkoholivabasid kokteile sai ka selgeks õpitud. Nii et kui teil on ka mõni üritus tulemas, siis soovitan BCD poole vaadata. 

Reedeks olid mul nagu ma juba olen maininud, suured plaanid. Okei, tegelikult lihtsalt pidin sõitma Peipsi äärde, et kaeda üle uus ja põnev Samovarimaja ning nautida Voronja galerii hooaja viimaseid kontserte. Kujutasin juba ette, kuidas ma rahus ja vaikuses omaette küünlavalgel ühes saunapaadislihtsalt omi mõtteid mõtlen ja olen, aga nagu te ka teate, siis vana hea klassika on, et kui Eveliis teeb plaane, siis elul on teised plaanid. Nii sattusin ma hoopis Pranglisse. Tegin oma klassikat – arvutasin aega valesti ja jõudsin paadile viimasel minutil, okei, viis minutit enne väljumist olin kohal, aga ikka selline suht nippa-nappa nagu mul vanasti oli kombeks Stockholm-Tallinn laevadele jõuda. Ma olen sellistest viimase hetke jõudmistest vist puudust tundnud. 

Mõnikord ma ikka vingun Mareki kallal, et ta nii palju saares on, aga iga kord kui ma ise sinna jõuan, saan ma tegelikult sellest aru. Seal on teine aeg, teine suhtumine, teine elu. Hoopis lihtsam ja mõnusam ja vahetum. Ida, Marek, Dexter ja sõbrad lastega tulid mulle vastu ning korraks tekkiski mul tunne nagu mu pere elaks seal alaliselt ning mina käin aegajalt külas “linnaprouana” (olles ise tegelikult täielik maanaine oma Ussipesas). 

Marek ilkus mu kallal, et peokleidiga kohale tulin, aga vaadake kui hästi ma koeraga kokku sobin. No unustasin teised riided kaasa võtta ja nii ma laupäeva hommikul jalutasin enne kukke (krt, ei! kukk oli ikka tunduvalt varem juba üleval) ja koitu Dexteriga mööda pooltühja saart, nautisin varast hommikuvaikust pidukleidis. Mõnikord tuleb overdressed ka olla. Võin ju öelda, et nii hea meel oli perega kokku saada, et nende puhul olin teksade ja tenniste asemel pidulikuma väljanägemisega. Kleit muidugi sai Dexteri poolt lõhnastatud räimelõhnaga ning kaunistatud märja liiva ja muu sodiga, nii et kodu poole tagasi sõites tundsin ma, et lõhnan koera, räimede ja jumal teab veel mille järgi. Nii palju siis linnaprouast.

Teate, mis ma tegin pühapäeval? Jah, arvasite õigesti. Mitte midagi. Või siis vaatasin päev otsa telekast filme. Uni läks kell seitse ära. Jälle vana hea klassika eksju. Oled üksi kodus ja ei maga. Aga ega ma ei kurda ka, et päev horisontaalis sai mööda saadetud. Seda oli ilmselgelt mulle vaja. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.”