Everyday

Dexter ajab mind hulluks!

/ Eveliis / 3 Comments

Hahh, need, kes vangutasid pead, et issand, miks selline koer sai valitud, võisid seda pealkirja nähes küll mõelda, et me ju ütlesime. Tegelikult on see loomulikult kirjanduslik liialdus. Dexter ei aja mind hulluks, vaid on kõige ägedam koer üldse. Noh selline iseloomuga ja krutskitega, aga see, kuidas ta meid koju ootab, meiega koos tahab olla, hommikul trepil ootab, wc-sse ja vannituppa kaasa trügib, sunnib mind jalutama ja mida rohkem seda parem, on sõnaseletamatu. Ta lihtsalt ongi meie Dexter! Ega meie peresse ükski “normaalne” koer ei sobikski.

Aga ta ajab mind aegajalt hulluks küll. On üks asi, mida ta absoluutselt ei tee ja ma ei oska seda ka kuidagi õpetada. Ta ei ole üksinda õues. Meie hoovis. Ilma meieta. Isegi siis kui üks on väljas ja teine toas, siis ta tahab tuppa. Ärge palun saage sellest, kuidagi valesti aru, et me ei tahaks, et ta toas oleks, muidugi tahame, ta on meie pere liige, aga kui on ilusad ilmad või näiteks külas keegi, kes kardab koera, siis tahaks, et koer oskaks õues olla. Mida teeb aga Dexter?

Kui ta välja lasta, siis ta hakkab lihtsalt terassi aknale hüppama, terve pikkuses ja te ilmselt olete näinud kui suur ta on, tagajalgadel olles on ta minust pikem. Selle hüppamise pärast ei ole meil ka see aken kunagi puhas, vaid kogu aeg terves ulatuses dexteri käpajälgi täis. Kui ta avastab, et siit sisse ei saa, kraabib ta läbi kõik ülejäänud aknad, hüppab garedroobi aknale, köögiaknale ja siis välisuksele. Köögiakna ja garderoobi akna aknaplekkidest on mul suhteliselt suva, aga kogu meie metallist esiuks on täielikult ära kriibitud ja näeb välja nagu tahaks karu meile tuppa murda. vahemärkus ja poolnali – kas keegi välisustele ei vaja reklaami ja tahaks koostööd teha?

Ja nii ta käib ja hüppab ja haugub, kuniks me anname alla ja ta sisse laseme. Muidugi on see vale, sellepärast ta ilmselt järgi ei jätagi, sest ta teab, et lõpuks me anname alla, aga no majast hakkab kahju. Alles olime vanaema ja tädi-onu juures külas, proovisime seal ka Dexterit õue jätta, aga no lõpuks andis onu alla, sest neil on just värskelt ehitatud maja ja kahju, mida Dexter suudaks majast väljapool korda saada, on suurem kui see, mis ta korda saadab toas. Ühesõnaga – see ajab mind hulluks, et ta ei taha õues olla üksinda. Kõik, kes siiani on tundnud vastupandamatut soovi mind koera teemal harida, hurjutada, õpetada, eriti siis kui ma ei ole abi palunud, siis nüüd on teie kord. Ma päriselt ootan ja palun õpetusi!

Teine sama teemaga seotud nö mure on tema sisse ja välja siiberdamine. Saan ma arvuti taha istuda kui juba nõuab Dexter õue, lasen ta õue ja sekund hiljem on ta toas. Niutsub ja tahab uuesti õue. Kui siis uks kinni panna, et ole ometi õues, hakkab toimuma esimene – see ustele ja akendele hüppamine. Jätan ukse lahti (mõnikord isegi siis kui tegelikult on veel külm, istun parem pleedi all ja külmetan, sest ma ei viitsi teda kogu aeg sisse ja välja lasta, eriti kuna see on tõesti vaid minutiks), aga siis ta ei lähe õue. Jääb avatud ukse ette lihtsalt magama. Võimalik, et tal on toas palav, aga just sellepärast ma ju tahaks ka, et ta oskaks õues olla.

Nii et palun õpetage mind! Päriselt!

PS: PALUN ÄRGE LUGEGE SIIT VÄLJA, ET KAHETSEME DEXTERI VÕTMIST! Kindlasti mitte, ma ei vahetaks teda ühegi teise koera vastu, aga on okei, et koeraomanikul on ka mõnikord mured, eksju?

Naine kütab sauna

/ Eveliis / Leave a comment

Minu reedest õhtut võiks kirjeldada vist sõnaga ellujäämiskursus. Mitte et kümblustünni kütmist ellujäämiseks vaja võiks olla, aga tõesti, asi, mis iga normaalse inimese (loe: Mareki) käes näib nii imelihtsana, tähendas minu jaoks YT videote vaatamist, külmunud näppe ja peaaegu alla andmist.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kupatasin Mareki ja Ida nädalavahetuseks Pranglisse ja pidin nautima vaikset üksinda olemist. Juhtus aga nii, et ühel mu sõbrannal oli just reedel võimalik mulle külla tulla. Ta on juba ammu lubanud, aga kogu aeg ajab üks töö tal teist taga ja/või lastega ei taha, ei viitsi (saate aru ju küll, et mõnikord tahaks sõbrannatada üksinda, ilma lasteta). “Pane siis tünn ka kütte,” ütles ta mulle. Vastasin “mhm” , sest käkitegu ju ja sukeldusin tööd tegema (jah, reede õhtul üksinda kodus olles. tuli lihtsalt selline tunne peale), sest aega selle tünni kütmisega oli. Kui siis sõbranna kell kaheksa helistas, et on poes ja kas tünn köeb, pidin tõdema, et olin ajataju kaotanud ja unustanud. Vahet pole, väike viga mida parandada.

Esimese asjana oli vaja tünnilt eemaldada kate, mis oli kinni koormarihmaga. Ja sellest sai esimene takistus. Ma ei saanud seda mitte kuidagi lahti. Lõgistasin seda siia ja sinna poole, endal näpud juba külmast kanged, aga ei midagi. Mul käis peast läbi kaks mõtet – jätta pooleli ja oodata kuni sõbranna tuleb, sest ta raudselt oskab, või võtta käärid. Viimane tundus kõige lihtsam, aga siis oleks ilmselt pidanud pühapäeval Mareki tänitamst kuulama. “Kuidas avada koormarihma” oli lause, mida ma pool üheks õhtul guugeldama hakkasin. Kõik õpetused rääkisid sellest, kuidas koormarihma kinnitada. Keda huvitab! Kuidas kurat seda lahti saab? Edasi võtsin ma ette YT videod. Esimene neist näitas avamist kui nii lihtsa ja loogilisena, aga meie koormarihm nägi teistsugune välja ja mina ei saanud ikka aru. Teine ja kolmas näitasid sama, aga ikka oli koormarihm teistsugune ja minu loogika kokku ei pannud, mida ma tegema pean. Lõpuks võtsin kõik oma loogika riismed kokku, lõgistasin rihmakinnitust siia-sinnapoole ja lahti ta tuligi! Oli see loogika või juhus, no vahet pole.

Edasi tuli mulle meelde, et taibukas oleks vaadata, kas meil on küttepuid. Jube tobe oleks tünn vett täis lasta ja siis avastada, et puid pole. Kus on kuurivõti? Oma kohal ilmselt, aga kus on oma koht? Mina ju ei tea, mul on Marek, kes kuurist asju toob. Oleks minu teha, oleks mul kuur alati lahti, aga Marek on korralik. Peale pooletunnist otsimist leidsin ma kuurivõtmed võtmeriiulist (jah, ma ei vaadanud sinna esimesena). Tegin kindlaks, et puid on ja asusin järgmise sammu – vee laskimise juurde. Jällegi, kui oleks minu teha, oleks kõik asjad kogu aeg kokku ühendatud, aga mitte Marekil. Küll oli vaja leida võti, et kraan lahti keerata (kummale poole?), siis oli vaja ühendada voolik mingi teise vooliku otsaga ja lahti keerata veel üks kraan (kummale poole?). Sain mitu korda katsetada, sest kust ma teadsin, kas mõlemad kraanid on üheaegselt lahti. Ikka suutsin alguses keerata ühe lahti ja teise kinni ning vastupidi, enne kui kraanist tõesti vett hakkas tulema.

Vahepeal jõudis kohale ka sõbranna. Istusime õues ja vaatasime (eriti mina) rahuloleva näeoga veega täituvat tünni. Jumal tänatud, et me välja istusime ja jumal tänatud, et sõbranna ütles, et lähme paneme juba puud ahju ära, et juba pool tünni on ju vett täis. Kas ma seda olin kontrollinud, kas tünnialune kraan (see, kust vesi pärast ära jookseb) on kinni? Muidugi mitte. Ühelt poolt täitsin ma tünni veega ja teiselt poolt muudkui tühjendasin seda. Muru lirtsus nagu oleksime soos.

Õnneks on meil väikene tünn ja pool tundi hiljem saime alustada ahju kütmisega. Aga tikud – kus on tikud? No ei olnud kusagil. Põhimõtteliselt oleks mu “püha üritus” siin kohal katki jäänud, aga vedas, et sõbrannal oli autos välgumihkel. Tikud leidsime ma järgmisel hommikul sealt, kus nad olema peavad – tarvikute sahtlist. Ahju kütmine ei läinud (üllatus-üllatus) lepase reega. Mul ei olnud paberit ja püüa sa siis neid puid sealt põlema saada, pealegi kui Eveliis on kogemata mingi luugi kinni pannud, et tuli kustuski kohe kui ahjuukse sulgesime. Ahjaa, ahjuukse lahti saamisega läks meil ka mõni minut aega, ma mõtlesin, et pean juba jälle mõnd YT õppevideot vaatama hakkama.

Ma olen üsna kindel, et me nägime jälle oma pool tunnikest aega, et see tuli ahju saada, aga saime. Käed olid ära külmunud ja varbaid isegi enam ei tundnud, aga ahjus oli tuli. Jäi vaid oodata vee soojenemist. Kell üks öösel saime me tünni. Aga saime. Naine küttis sauna (loe: tünni) ära!

Hommikul kell seitse helistas Marek. Pranglist. “Kuule, me siin mõtlesime, et teil on ju tünn soe, et me tuleme 7.30 paadiga mandrile, oleme nats Ussipesas ja siis lähme kolmese paadiga tagasi!” Ikka ju tuled sellise mõtte peale laupäeva hommikul kell seitse. Mullegi tundus see hea mõte. Õnneks/kahjuks ei leidnud nad autojuhti, kes viitsiks neid sadamast siia tuua ja ka tagasi viia. “Noh järgmine kord teeme ära!” leppisime me kokku. Muidugi. Nüüd ma ju ka tean, kuidas tünni kütta. Kuigi ma eelistan seda teist tünnitegemise varianti – “Marek, teeme tünni ka!” ja paar tundi hiljem pole vaja muud kui sooja kümblustünni astuda.

Meie elu Ussipesas

/ Eveliis / 5 Comments

Ega sellel postitusel polegi muud eesmärki kui öelda, et tegin-nägin-mõtlen ja et metsas on ikka pagana hea elada. Vahepeal on selliseid postitusi ka vaja, et endale meelde tuletada, et kõik on hästi ja ilus ning põhjust ei ole vinguda. Ärkad üles, võtad kohvitassi ja lähed jalutad hommikumantlis oma tavapärast hommikujalutuskäiku Dexteriga. Kolmel päeval nädalas sätid end siis korda, viid Ida lasteaeda ja ise tööle. Kes oleks võinud uskuda, et mina, kes ma olen harjunud töötama kodukontoris ja suure aja ise otsustama, mida ja millal teen, naudib tööl käimist, selles mõttes, et kontoris käimist. Ju siis on meeldiv töö? Ja kas te suudate uskuda, et Idal on jäänud vaid kuu aega veel lasteaeda, siis tuleb suvevaheaeg ja algab kool. Ma päriselt ei suuda seda uskuda.

Kuigi ma ise olin plaaninud ta panna mujale kooli, siis lõpuks jäi Ida sõna peale ning ta läheb kohalikku Ääsmäe põhikooli. Lõppude lõpuks saab õppida igal pool kui tahta ja kuna meil see metsast transpordi korraldamine niikunii on veidike keeruline, siis miks teha oma elu veel keerulisemaks ja hakata teda kuhugi kaugemale sõidutama. Niigi olen ma kaks korda nädalas autojuht kui teda linna kaunite kunstide kooli viin. Pole lühike maa sõita, aga saame hakkama. Viimane kord läksin ise samal ajal depilatsiooni – Ida sai küll veidike varem valmis, kuid ootas mind kenasti. Eks ma pean hakkamagi teda natuke iseseisvusega harjutama, sest ikkagi kohe koolilaps. Hiljuti sõitis ta üksinda sõbranna juurest Boltiga mu töö juurde, pole küll ohtlik tegevus ja kõike saab ju jälgida, aga ikka emana mõtled, et issand minu väike beebi üksinda. No ja mis beebi ta siis enam on?

Nädalavahetusel kui ma sõbranna lapsi hoidsin (jälle üks lause, mida ma ei oleks uskunud, et kunagi ütlen), pidin ma ise ära tegema kapis seisnud lambaliha. Ma olin selle välja võtnud sügavkülmast lootes, et Marek selle enne Pranglisse minekut ära puhastab, kuid unustasin. Mul oli kaks varianti, kas üritada või visata see minema, sest uuesti seda ju enam sügavkülma panna ei saanud. Te ei kujuta ette kui hea see tuli. Isegi kui ma ise seda ütlen. Ma olin enda üle nii uhke, sest ikka minu enda tehtud esimene lambaliha. Kui ma olin noorem, siis ei söönud ma lammast üldse, kuniks üks kord sain megalt hästi tehtud lambakintsu. Mu maailm muutus. See oli nii hõrk ja hea! Nüüd ootavad mind külmkapis kaks turska, millest kotlette teha, aga neid ma puhastada ei oska. Õnneks on Marek kodus.

Samuti oleme me jõudnud nii kaugele, et peame hakkama edasi tegelema oma majutusprojektiga. Esimesena tuleb ära osta suvemaja/aiamaja. Mul oli see juba välja valitud, aga nüüd kui võtsin teema jälle üles, selgus, et seda ettevõtet enam ei eksisteeri. Seega pean ma hakkama PRIA taotlust ümber tegema ning leidma uue maja. Kõik teie soovitused on teretulnud. Suurus alla 20m2 (et poleks ehitusluba vaja) ja hind võiks olla maksimaalselt 8000 eurot. Parem kui oleks kuus tuhat.

Ilusat päeva kõigile!

Lockdown teine nädal – easy peasy!

/ Eveliis / 14 Comments

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem peavalu tekitaja oli loomulikult hoopiski pisike koerabeebi Dexter (ja mudane ilm), mis tähendas, et ma pesin põrandat ilma liialdamata kaheksa kuni kümme korda päevas. Ilma selle Kärcheri masinata ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ellu jäänud. See masin on elupäästja!

Teiseks peavaluks oli mõnes mõttes autota olek ehk siis ei olnud nii, et tuleb tahtmine midagi osta, istud autosse ja poodi. Õnneks leidsin ma sellele ka lahenduse. Wolt küll Ussipessa toitu ei too, selle eest teeb seda kohalik Snäx Café. Küsisite mult, kas soovitan, et olete sealt mööda sõitnud, aga pole julgenud/viitsinud sisse astuda, et kas ikka on väärt. Vaadake kui ilus poke-kauss! Ma muidugi olen see tüüp, kes hea meelega katsetab teele jäävaid veidike kummalisena tunduvaid söögikohakesi, kunagi sai nii (vist) Jõgeva maanteelt avastatud “Postipoiss” (huvitav, kas see ikka veel toimib?) ja ma julgustan teid sama tegema. Pärleid võib leida. Harutee Snäx on üks selline koht.

Dexteri sünnipäevatort (whoop whoop, beebi sai 1-aastaseks!) toodi ka kohale. Vat on leidlikud inimesed – tahad oma koera sünnipäeva eriliseks teha, ei leia sobivat torti ja mõeldud-tehtud, hakkad ise koerakooke tegema. Väga tore ettevõtmine! Dexter muidugi hingas oma sünnipäevatordi ühe hingetõmbega sisse, aga kas te olete ka näinud kui suur see koer on? Et tal midagi alles jääks, peaks tort vist 30kilone, mitte 600g olema.

Nojah. Söök ja lockdown käivad kokku. Sellest ka laual see tagasihoidlik kuivatatud liha käntsakas. Kusjuures, ma söön liha aina vähem, aga sellisele kuivatatud/vinnutatud lihale ma vastu veel panna ei suuda.


Kas teil on ka nii, et täiesti kohutav soov on reisida või kuhugi minna? No et nagu keelatud vili. Aga kuhu sa lähed eksju. Spaasse ei lähe. Kinod ja restoranid on kinni. Reisile ei taha. Ok, tahan, aga ei lähe. Muudkui aga panen reisisihtkohti paika ja muudan neid, et kuhu me kohe reisime kui koroona-olukord paraneb. Sihtkohad muutuvad Lätist USAni. Ma lihtsalt tunnen nii puudust reisimisest. Eelmisel aastal lubasin Idale, et muidugi läheme Berliini tagasi ja siis veel sinna ja sinna ja sinna. Siin me siis oleme. Mitte et Ussipesas midagi viga oleks, siin on üsna idülliline ja täitsa petab ära nagu olekski reisil ja/või spaas, aga ikkagi. Mulle tuli meelde, kuidas me viimane kord Idaga läbi Riia Norrasse läksime, Riia vanalinnas aega veetsime ja igatsus tuli peale. Mhm, Riia ei ole kaugel, aga ma täiega fännan seda linna. Meil on Marekiga Riiaga omad mälestused, mul on Idaga Riiaga omad mälestused, meil on sõprade ja kolleegidega omad mälestused Riiast. Ma armastan Riiat. Oot, nüüd läks küll lappama. Ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin tegelikult. Ühesõnaga on vist näha, et ma igatsen reisimist.

Eelmise nädala reede oli küll selline päev, kus ma tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Tööalaselt oli see kodukontori-nädal kurnav tõesti. Ja kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis võib olla mitte vaid lapse ja koerabeebi pärast, aga selle pärast, et oli palju teha, ma tahtsin tulemusi, pidin keskenduma (mida segas pidev käppade puhastamine ühel ja võikude tegemine teisele), aga ei ole veel oma töös piisavalt pädev. Kõik võttis aega ja reedel panin ma ming hetk lihtsalt arvuti kinni, sest mu aju kärsas. Ma oleksin tahtnud terve nädalavahetuse veeta horisontaalis diivanil, nii nagu eelmisel laupäeval, aga seekord ei olnud see võimalik. Me läksime tühjendama Mareki ema korterit.

Korteri tühjendamine ei olnud iseenesest mingi eriliselt rõõmus tegevus, aga kui see osa kõrvale jätta, siis ma ei ole kunagi varem näinud nii korras ja organiseeritud korterit näinud. Seda oli nii lihtne koristada ja tühjendada. Peale tööd tegime sauna ja tünni ning korraga ma mõistsin Marekit – tegelikult on mõnus end esmalt liigutada ja siis lõõgastuda. Kuidagi teine tunne oli. Lisaks vaadake seda postamenti! Ma olen sellega juba igal pool eputanud, aga on olukordi, kus küll küllale liiga ei tee. Ma olen sellist taga ajanud. Leidnud koledamaid ja kallimaid ning siis selline aare. Mareki enda tehtud. Kellu kooli eksamitöö. Krt, see kuldsete käte jutt ei ole ikka üldse vale. A mu uut külmikut olete ju ka juba näinud? Ma nii rahul. 250 eurot hästi kulutatud. Köök ei vaja isegi enam kapiuksi. Piisas ühest väikesest õnnestunud FB Marketplace ostust.

Mareki ema korter läheb müüki. Kindlasti ei ole see lihtne otsus, Marekil ja ta õel on selle kohaga omad mälestused ja emotsioonid, kuid müüki ta läheb siiski. Imearmas Pelgulinna korter. Kel huvi, küsige julgelt lisainfot.

No ja nüüd kui see eelnev kõik kokku võtta ja lisada siia see, et täna sain üle kahe nädala kontorisse minna (nii tore ja lõbus oli!), siis tegelikult ma ikka ei saa üldse kurta. Kuigi kohati on ikka hull deja vu tunne. 2020 vs 2021. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Pisidetailid on muutunud, aga muidu vaatan neid aastase erinevusega tehtud pilte samal kuupäeval ja mõtlen, et sellist aastat (sellist kahte aastat) poleks osanud ette aimata ka oma unenäos.

Kuidas teie end lockdown 2-s tunnete? Millest kõige enam puudust tunnete?

Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama!

/ Eveliis / 11 Comments

Võimalik, et te mõtlete, et no mis nendes täiesti tavalistes Max Mara saabastes erilist on. Või et mis mul viga on, et nendest nii suure numbri teen. Tegelikult ei olegi asi niivõrd saabastes endis, kuivõrd selles, et nad meenutavad mulle lapsepõlve, toovad kokku mingid mälestused ja neil on omamoodu lugu rääkida.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi sinna aega kui parim hetk elus oli see kui tädi Lola ja Onu Oskar Rootsist kas külla tulid või nänni saatsite. Kui te olete minuvanune ja kasvanud üles Kama šokolaadi, Kalevi nätsu, puukottade ja Marati dressiga (mis siis ei olnud ilus sametine ja heast materjalist), siis te saate aru, mida välismaa pakk või sugulaste külaskäik tähendas.

Mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid väga lihtsatel põhjustel – nad tõid ALATI kaasa jube palju lahedat staffi. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja riided, mis nad kaasa tõid. Jube lahedad olid, lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE). Ja tossud olid krõpsudega! Muide vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti omapärane, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Eveliisile talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”

Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei teagi, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta. Ja huvitav, millised sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?

Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.

Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!

Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et kappi neid ei pandud (ilmselt tänu onu Oskari ettekirjutusele), talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välimaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul ( mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda kallim see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti, välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud). Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).

Katkend “Kas see on rumal” raamatust

Ma olen kasvanud üles ajal, mil suurt midagi ei olnud saada ja kõik paremad asjad peideti kappi õiget aega ootama. Nii mitmedki kingad jäid mulle niimoodi väikeseks ja ma tean mitmeid komplekte praetaldrikuid, kahvleid ja morsiklaase, mis kapist kunagi päevavalgust ei näinudki. Seniks kuni mul õnnestus need emalt edale kaubelda (kui te arvate, et see läks lihtsalt, siis oi ei, te eksite). Alguses panin minagi need pühade nõud-kahvlid, ilusad taldrikud ja kristallklaasid kappi peitu, sest nii on alati tehtud, kuid mingil hetkel mõtlesin ma, et olgu igapäev pidupäev ning võtsin kõik need igapäevasesse kasutusse.

Umbes kümme aastat tagasi ostis mu ema endale uhked lakksaapad. Need samad, mille ümber kogu see trall käib. Naabrinaine veel küsis, et mis sest kasu on, et kallid saapad, kui ühtegi kirja pole näha, mis nende hinda välja näitaks. Juba see, et need saapad on oma uhkuses nii diskreetsed, on nende saabaste võlu. Emme pani need saapad kenasti kappi. Isegi karbi ja koti seest ei võtnud välja. Ja ei kandnud neid kunagi! Ma tahtsin neid talt ära osta. “Sul pole nii palju rahagi!” naeris ema ja ei teinud must väljagi. Noh, tegelikult oli tal ka õigus, pealegi pakkusin ma talle poolt hinda. “Ja sa ei oska asju hoida, sa lõhud need ära,” manitses ta mind ja keeldus mulle saapaid andmast. Paar korda on mul õnnestunud neid siiski laenata. Jube enesekindel tunne on olnud. Kõlab tobedalt, aga on ju mõne asjaga nii, et see lihtsalt lisab enesekindlust. Nii need saapad seal kapis seisidki. Aastaid, pimedas, üksinda. Saapad, mis olid mõeldud maailma vallutama, aga ootasid toda õiget aega, nagu nõukaaja jalanõud, mida kunagi ei tulnudki. Milline patt, milline kuritegu saabaste suhtes! Ma olin kindel, et need saapad ei näe kunagi enam päevavalgust. Nõukaaegsed moosipurgid tulid meelde. Keedeti suures koguses moosi kokku, viidi keldrisse ja sealt ei toodud neid enam kunagi välja. Saabastega tundus samuti minevat. Õnneks said nad vähemalt kapis elada.

No ja läks natuke veel aega ning kohati emale jälle meeldetuletamist, et andku need saapad ometi mulle ära. Enam ma isegi ei hakanud pakkuma, et ostan, sest tõenäosus, et ta need loovutab oli niikuinii nullilähedane, aga samas püsis siiski lootus, et tal viskab mu mangumine üle ja ta lihtsalt annab need mulle, et ma vait jääks. Issand, selle lause ära kirjutatuna sain ma aru, et Idal on nii paljus minu geenid! Ühesõnaga 40.juubeliks oli ema küps. Saapad jõudsid minuni. Karbis ja kotis ja praktiliselt kandmata. Viisin kullatükid kohe magamistuppa peitu, sest kas te kujutate ette kui Dexter oleks öösel otsustanud neid endale jalga proovida? Temast võib kõige oodata ja kuna ta on piisavalt rohmakas, siis poleks neist palju ilmselt järele jäänud. Ma ei taha sellele stsenaariumile isegi mõelda, mu ema ütleks vist tütrest ka lahti.

Hommikul kui tööd tegin ja Ida vaikselt ülemisel korrusel mängis, hakkasin ma muret tundma, et äkki mängib mu saabastega. Läksin vaatama. Mu sisetunne ei olnud eksinud. Lubasin lapsel oma isu täis mängida, lugesin sõnad peale, et nendega ei mängita ja et need pole kandmiseks (???) ning panin kenasti kappi peitu. Nööriga sidusin karbi kinni ka. Igaks juhuks. Las nad ootavad seal oma õiget aega, sest tahate ma tunnistan teile saladuse? Ma ei raatsi neid vist ise ka kanda.

Geenid.

Lubasin Idale mängimiseks teised saapad. Ostsin aastaid tagasi, aga kahjuks natuke väikseid. Ära pole ka raatsinud anda, seisavad teised nukralt riiulis ja ootavad. Ma isegi ei tea, mida. Õiget aega ilmselt mitte, sest vaevalt mu jalg väiksemaks läheb.

Lastelaager ja päris kallis kohvik

/ Eveliis / 5 Comments

Mäletate veel seda aega kui toimus blogiauhindade jagamine ja oma blogi tuli mingisse konkreetsesse kategooriasse liigitada? Ma olen alati oma blogi arvamusblogiks pidanud, aga kui ma nüüd enda ümber ringi vaatan, siis aastatega olen ma ikka täitsa pereblogiks ju muutunud. Arvamust avaldan ikka, aga mida aeg edasi seda vähem, sest lihtsalt ei jaksa kade/kuri/elus pettunud olla mingi grupi kommenteerijate arvates. Ja no siis olengi selline tavaline pereema, kes jagab täiesti rändom tegin-nägin-olin posttusi. Nagu see siin. Olete valmis?

Nädalavahetus algas sellega, et Ida sai endale ammu ihaldatud kõrvarõngaaugud. Me olime talle lubanud, et kui ta seitsmeseks saab, et no siis teeme, aga ma ikka lükkasin seda edasi, sest mulle endale tundub see aukude tegemine nii valus protseduur. Ma sain oma kõrvarõngaaugud vist 11-12aastaselt. Läksime ema sõbranna juurde, kes nagu muuseas kui nad emaga köögis kohvitassi taga pläkutasid, hõõrus mu kõrva tulipunaseks ja lükkas sukanõela läbi kõrva. Nii nad tehtud said. Korralikke kõrvarõngaid ma kanda ei tahtnud ja igasugu suva metalli kõrva toppides mädanesid mul kõrvad ikka päris korralikult. Õnneks on ajad muutunud. Aukude tegemine on nii lihtsaks tehtud, et lausa mõlemasse kõrva tehti ühe korraga augud ära. Et väike ehmatus ja valu käis ära nii ruttu, et Ida ei saanud arugi. Kui te otsite ka kõrvarõngaste aukude tegijat, siis mina soovitan IluMari Maikenit, täitsa #notsponosred, aga ta tõesti oskas lapsega nii hästi suhelda ja jutu kohe mujale viia kui see ehmatuse/väikese valu hetk tekkis. Laps rahul, ema rahul.

Edasi sain ma kätte Ida lasteaia pildid. Kui Ida oli väiksem, siis kõik ütlesid, et naudi seda aega, varsti ta on suur tüdruk, see aeg läheb nii ruttu. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et mida siin kiiresti läheb. Ja mis on juhtunud? Aeg ongi nii kiiresti läinud, et täiesti ootamatult on Idast sirgunud täitsa suuretüdruku moodi tüdruk. Terane ja taibukas ning jätkuvalt kohati targem kui ema.

Aga et siis pereblogi. Kui te oleksite mulle umbes kümme aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma naerma puhkenud. Heily võib teile rääkida, kuidas ma Laureeni põrnitsesin kui too mul korteris mingi küünlajalaga mängis, ma ei saanud aru, miks lapsed peavad käppima asju, mis ei ole neile mõeldud. Ja et te ei arvaks, et 20-aastane Laureen mu küünlajalaga mängis, siis ütlen, et ta oli maksimaalselt paariaastane. Lapsed tundusid nii tüütud. Kui te oleksite mulle kasvõi neli aastat tagasi öelnud, et mul on üleval korrusel neli last, kes ehitavad onni,oleksin ma ikka veel naerma puhkenud. Oma lapsega saan ma hakkama, aga et siin on neid rohkem, no ei… Muutuvad ajad, muutuvad majad ja muutuvad ka minu arvamused. Meil on nädalavahetusel olnud siin korralik lastelaager. Ülemisest korrusest oleks nagu sõda üle käinud, aga vähemalt on lapsed tasa ja omaette. Lisaks onnidele kerkis sinna ka üks päris kallis kohvik. Mannapudru eest seiste eurot maksta on täitsa palju ju. Igatahes leidlikud lapsed. Spaad, kinod ja kohvikud on kinni, mis sa ikka muud teed kui ehitad endale omad.

Kui Ida oli kaheaastane hakkas ema mulle ette heitma, et miks Ida juba lugeda ja kirjutada ei oska. Okei, muidugi ma liialdan, aga veel eelmisel aastal ei olnud Ida lugemisest ja kirjutamisest kuigi huvitatud, ma ei sundinud ka, sest ausalt ma olin/olen arvamusel, et kõik tuleb omal ja õigel ajal. Mina jah lugesin juba vist viieaastaselt, aga ma olin viie aastane 35 aastat tagasi, siis ei olnud mitte mingit muud meelelahutust kui raamatud. Muidugi ma pidin lugema õppima, muidu oleks ma lapsena maal igavusse surnud. Ja ülevalolev menüü on tõestus sellest, et lugemise ja kirjutamise oskus ei jää tulemata. Vigane küll, aga armas. Ongi suur laps kodus selle nutva ja mittemagava beebi asemel. Lahe aeg, täiega naudin!

Dexteril on järgmisel pühapäeval koertekoolis järgmine eksam. Nüüd juba jätkukoolituse oma. Veider lugu. Jällegi ei oleks ma uskunud, et minust saab nii koerainimene, kes käib juba ma ei tea mitmes pühapäev koertekoolis. Dexter on lahe tegelane, iseloomu on tal mitme venelase jagu (ei solva venelasi kuidagi, lihtsalt Dexter on Vene must terjer, sellest ka võrdlus), kui ta ei taha, et üks temast väiksem eestlane (mina) tal lamada käseb, siis ta ei lama. Vaatab oma suurte silmadega sulle otsa ja mõtleb ilmselt, et lama ise. Samas teab ta hästi, et kui maiust tahab kätte saada, siis muud üle ei jää. Ma olen Dexteri suhtes nii nõrk, et ma ei suuda isegi pahandada kui ta lollusi teeb, sest no ta on lihtsalt liiga armas, et tema peale pahandada. Õnneks on Marek meil kodus see “kuri politseinik”, nii et päris nii ei ole, et Dexter sööb kisselli ja kuulab transistorit ning meie magame esikus mati peal. 24.03 saab beebikoer aastaseks.

Pereblogi lõpetab. Vaatab rahus ja vaikuses Eesti Laulu kordust. Minu lemmikud olid Egert, Jüri ja Kadri. Mina oleks Eurovisioonile saatnud Jüri, ega mul Uku võidu vastu ka midagi ei ole, ilus lugu ja no suht kena mees (mitte küll minu maitse), aga laul on tegelikult keskpärane ju, küllalt selliseid nähtud. Aa no ja Ivo ja Robert Linna meeldisid mulle ka. Sõbranna kommenteeris kõrval, et issand, õudne lugu, miks sellist vaja. Ma pidin talle siis ütlema, et mulle täiega meeldis. See isa-poeg kombo ja noh Ivo Linna on mu lemmik olnud lapsest saati. Vana inimene nagu siin noorem põlvkond, kes Redelile, Zevakinile, Plutole ja Karl Killingule hääli andsid, mulle teada andsid. “Sa ei tea enam heast muusikast midagi,” ütlesid nad.

Kuldsuust poliitik

/ Eveliis / 9 Comments

Mina ei tea, kellesse Ida on. Tal on nii kange iseloom, ta on nii sõnakas, talle peab viimane sõna jääma ja tema argumenteerimisoskus on selline, et ta räägib musta valgeks ning ma suurema osa ajast annan lihtsalt alla, sest ma ei jaksa vaielda. Rääkimata sellest, milliseid pärle ta suust tuleb ja sellest, kuidas ta sujuvalt oskab teema mujale viia või ignoreerida kui teema talle ei meeldi. Kui me midagi “valesti” ütleme, siis vaatab meid karmi pilguga nagu Paddington (mäletate, kuidas see armas karu isa Browni põrnitses kuniks too tundis ebamugavustunnet ja hakkas higistama? Ida on samasugune). Tõeline poliitik. Kõlab natukene nagu ta oleks minusse, aga samas ei ole ka, sest ta on juba seitsmeaastaselt targem kui mina 39-aastaselt.

Aga see vaidlemisoskus. Vahet ei ole, mida ma temalt küsime, ikka tema ei tea ja ei teinud. Isegi kui ma näen, et ta viis telefonilaadija oma tuppa ja leian selle hiljem tema padja alt, vaatab ta mulle otsa ja ütleb, et tema seda kindlasti sinna ei viinud. Kui ma näen, et ta paneb sukkpükste asemel jalga sokke ja ma palun tal siiski sukkpüksid panna, sest väljas on pakane, ütleb ta, et ta ei kavatsenudki sokke panna, lihtsalt proovis, kas need on parajad. Tal on kõik asjad “ei, ma lihtsalt”. Ühel päeval koju sõites näitan Idale, et meie naabri maja juures on jäärada ja Ida vaatab valele poole ning ütleb, et jah, ma nägin. Vastan talle, et ei rada on teisel pool, et see on inimeste hoov, aga see ei muuda Ida arvamust. “Minul on oma arvamus, sinul on oma arvamus, nii võib ka, sa ei saa öelda, et sul on õigus kui mina arvan teisiti,” vastab ta. Ma löön käega. Isegi kui ma ütlen Idale, et prügiauto käis esmaspäeval, sest ma pidin auto eest ära ajama, mitte kolmapäeval, sest siis ma ei liikunud kodust kuhugi, sest mu auto ei läinud käima, jääb Ida oma arvamusele kindlaks. See oli kolmapäev! Ühesõnaga poliitik või advokaat peaks sellest lapsest saama.

Pärlitest, mis sellest kuldsuust tulevad, võiks eraldi raamatu kirjutada. Ma olen püüdnud paremaid palasid ikka Facebooki kirja panna, et oleks kunagi hiljem hea vaadata, aga eraldi raamat (enda jaoks ofc) ei olegi paha mõtte. Need on kohati nii armsad, siirad ja humoorikaid. Muidugi juhtub ka, et need on piinlikud (minu jaoks), sest ega siis lapsesuu ei valeta, see ütleb filtrita välja kõik, mida kodus kuulnud. Ma olen sellega oma vitsad saanud ja hoian nüüd teatud asjade ja inimeste suhtes oma arvamust tagasi või noh avaldan seda siis kui Ida ei kuule. Enamik kuldsuu-pärle on õnneks siiski pigem armsad ja panevad naerma.

Asjadest, mis mul on, ja asjadest, mis ilmselgelt elementaarsed

/ Eveliis / 9 Comments

Hahhaa, ma nüüd korras mõistan, mida suuremad blogijad tunnevad kui neilt pidevalt ühte ja sama asja küsitakse, ma olen ikka mõnikord mõelnud, et äkki ei küsita, tahavad lihtsalt reklaami/end põnevaks teha. Aga ma olen ise viimasel ajal teatud asjade kohta palju küsimusi saanud ja mõtlesin siis ka, et tegelikult võiks neist asjadest eraldi kirjutada ka – äkki on kellelegi veel kasu ja siis ma ei pea ehk kogu aeg vastama. See muide ei olnud etteheide kellelegi, küsige julgelt, ma tean, et ma olen mingeid asju kiitnud, aga mitte otseselt öelnud, et millega täpselt tegu on.

Esimene neist on Mareki uus koduloom, mille kohta te olete küsinud. Kui Mareki sõbrad küsisid, et mida ta sünnipäevaks tahaks, teadsin ma, et ta on mingist põrandapesumopist jahvatanud pidevalt, aga mina ei olnud süvenenud täpselt, miks see mopp vajalik ja hea on. Küsisin sõpradelt, et kas täpsustan, mis mopist juttu on, aga nad teadsid juba ilma selleta. Vist on ilmselge, et Marek on praktiline ja armastab koristamist. Uus koduloom-põrandapesumopp on (vist) see Kärcheri põrandapesumasin. Kui ma selle hinna teada sain, siis ma muidugi minestasin korraks – on see alles kallis põrandapesumopp! Alguses ei saanud ma aru, miks see nii hädavajalik masin on, aga teate isegi mina pesen nüüd vabatahtlikult põrandaid. Meil on see koer eksju, see suur, kes küll ei aja karvu, aga kevad-suvi-sügisel toob tolmu tuppa ja talvel sulab lumest lahti, nii et meie põrandad on pidevalt mustad. Selle masinaga on nii lihtne ta järel koristada. Ei mingit enne tolmuimemist ja siis põrandapesu, lihtsalt võtad kalli mopi välja ja vuristad üle põranda. Mugavalt ja kiiresti. Pool aega puhast võitu koristamise pealt! Ainuke miinus? Kui ta täis saab,siis ma ei oska seda puhastada ise ja nii võib koristamine pooleli jääda, mitte et see puhastamine ilmselt raske oleks, aga ma lihtsalt pole viitsinud vaadata, kuidas seda teha. Õpitud abitus. Ehk siis – kas soovitan – hell yes!

Teine neist asjadest, milleta ma elada ei oskaks enam, on varstolmuimeja. Meil on kõige lihtsam Makita oma (vist on see) ja kui juba see teeb oma tööd väga hästi, siis ma ei tea, mida need kallimad ja paremad isendid veel korda saadavad. Jällegi üks koduabiline, mis teeb koristamise lihtsaks. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati suure tolmuimeja välja tõstsin. Tundub nii suur, kobakas ja ebamugav on pidevalt selle juhtmega jännata.

Kolmas asi, mida ma taevani kiidan, on kuumaõhufritüür. Mul õde küll saatis mu fritüüriarmastuse peale ühe meemi, et “ühel hetkel oled sa noor ja teisel hetkel vaimustud kuumaõhufritüürist”, aga päriselt see on kohati selline taeva kingitus, et hoia ja keela. Ma muidugi ei ole tavalist ahju sellega asendanud ja teatud söögid lähevad ikka ahju, no lambakints isegi ei mahuks sellesse fritüüri, aga mõnikord on nii mugav Ida (ja ta sõprade) jaoks sinna mingid lihapallid, nagitsad ja muu selline sisse visata ning ilma igasugu vaevata on kiirest asjad valmis. Kas see kuumaõhufritüür ka tervislikum on, seda ma ei tea ((ilmselt ikka on, sest õli ma ju üldjuhul ei lisa), aga laisale mugavale perenaisele parim abiline. Minu oma on jällegi täiesti lihtne Delimano, aga eks neid on ka suuremaid ja uhkemaid olemas kui seda konkreetset mudelit ei taha. Meile sobib ja ma hea meelega olen juba nii vana, et vaimustun sellistest asjadest.

Üks asi, millest ma aegajalt meie majapidamises puudust tunnen, on kuivati. Ma lihtsalt ei kannata neid pesuresti peal kuivavaid riideid ning olen ofc piisavalt laisk, et need riided kuivavad seal teinekord kauem kui normaalne oleks, lisaks ei saa mõned asjad kunagi piisavalt kiiresti kuivaks. Jummel kui närvi ajab kui tahad midagi konkreetset selga panna ja see pole ikka restil ära kuivanud. Siiski oleme me kuivatita hakkama saanud ja ega ma ei istu just iga päev vannitoas ja ei nuta, sest meil pole kuivatit. Täna – kui ma IG story´s oma sulemantli frustratsiooni välja elasin – sain ma aga teada, et kuivati ei ole mtte ainult kasulik/vajalik, vaid on elementaarne, et igal inimesel on kuivati kodus. Eranditult kõik soovitused olid “pane tennisepallidega kuivatisse”, ka peale seda kui ma olin kirjutanud, et mul ei ole kuivatit ja palun ärge soovitage seda enam. Ma saa aru, et kõik soovisid ju vaid head nõu anda ja ei saa teada, et 25 inimest enne on juba seda soovitanud, aga ma tundsin topeltfrustratsiooni. Sest mul ei ole kodus elementaarset pesukuivatit. Kui keegi luges siit vihje välja, siis palun – mul on kuu aja pärast sünnipäev, võite mulle siit sobiva kinkida! Nali, ausalt, ärge kinkige. Nagu ma ütlesin ma olen lihtne tüdruk, ma tahan vaid pjuudrit njäokreemi (loe: lilli, ehteid, pesu, šampanjat, kas ma lilli juba ütlesin?)

Kuidas meest armukadedaks ajada ehk tegelikult ma armastan oma meest

/ Eveliis / 7 Comments

Hahh, ise ka ei usu, et nii cheesy pealkirja kirja panin ja veel hullem – täitsa cheesy sisu kirjutan ka. Aga noh kuna siis ikka kui Valentinipäeva eel oma mehele öelda, et ma armastan teda. Läbi interneti muidugi. Otse talle endale oleks liiga intiimne, ma ei oska, ma olen ikkagi tõsine Eesti naine. Korra sai öeldud, aitab küll. Kui nüüd natukene teemast kõrvale kalduda, siis suvel sattusime kolleegidega arutlema selle “ma armastan sind” lause üle. Meie arvamused ja käitumised jagunesid pooleks. Mina ei suuda seda väga öelda, st et ma kuidagi ei oska seda öelda, noh et tulen koju ja ütlen, et tead, ma nii armastan sind. Teised aga väitsid, et nemad ütlevad oma kaasadele seda pidevalt, et on loomulik ja teisiti ei kujutaks ettegi. Ma hinges olen küll tõesti lootusetu romantik, kuid välja ma seda enam väga näitama ei kipu. Ei taha. Kohe päriselt ei taha. Sellised üdini romantilised – lilleõied voodis ja piknikud toapõrandal – värgid jäägu kuhugi teise aega.

Aga et siis see armastus. Mõnikord ma vihastan Mareki peale, et ta on selline toriseja, mossis vana mees, kes vaatab kõiki asju praktilisest küljest. Mina tahan spontaansust, mina ei planeeri, mina teen või siis ei tee ja Marek peab tegema. Ma tean, et teda ajab närvi see, et ma unustan arveid maksta ja isegi kui ma luban, et maksan, siis ta lõpuks saab meeldetuletuse ja peab ise maksma. Eks see vist muudaks ennast ka torisevaks, aga no kas ma muutun. Kuulan ta torina ja etteheited ja teinekord isegi kurjustamise ära ja elu läheb edasi vanamoodi. Ma ei oska rahaga ümber käia, Marek teab seda. Ta ei hoia enam oma rahakotti autos ja ta ei lase mind enam oma pangakontole ligi, sest võib juhtuda, et ma leian ta rahale enne kasutuse kui ta ise. Kui ta viimati nädalavahetuseks Pranglisse läks, küsis ta, et kas mul ikka raha on. “No midagi ikka on,” vastasin ma. Marek ohkas, pööritas silmi ja jättis mulle taskuraha (jah, ma olen kohe 40, ma tean!). “Püha issand jumal, õpi ometi elama!” ohkas ta veel üks kord. “Minu arvates ma oskangi elada,” vastasin mina, ” raha tuleb ise minu juurde, näed ju!” Marek isegi ei jaksanud vihastada. Ja sel hetkel sain ma aru, et ma päriselt päriselt armastan oma meest. Ei, mitte selle pärast, et ta mulle taskuraha annab, vaid sellepärast, et ta on mõistev, hooliv, kannatlik ja peab minusuguse kunstiinimese kõrval vastu, armastab mind sellisena nagu ma olen.

Krt, noh me sobime oma erinevusest hoolimata kokku.

Uue ootamatu muudatusena on Marekis tärganud tilluke armukadedus. Või noh ma ei tea, kas seda saab päris armukadeduseks nimetada, ütleme siis tähelepanu. Üheks põhjuseks on minu kaalulangutuse pingutused. Nemad ikka sõpradega jõudsid järeldusele, et naine kaotab kaalu vaid siis kui uus silmarõõm tekkinud. Okei, naljaga, aga ikka ja jälle käib see teema läbi, et kelle pärast. Seletan küll, et noh et äkki ma ei tahaks nagu see allolev meem olla, aga ei – ikka käib see “kaovad kilod, kaovad mehed”, sest see olla reegel. Tuttavate pealt nähtud. Ega ma vastu ei vaidle, kipub jah nii olema, et lahkuminnes või silmarõõmu leides pannakse oma välimusele rohkem rõhku, aga reegel see nüüd kindlasti ei ole. Mina otsustasin end nagu öeldud kätte võtta tervise pärast ja natuke ka selle pärast, et ei taha olla see 40+ mammi, mõnikord vaatan endavanuseid ja mõtlen, et issand, kas ma ka nii vana välja näen (isegi mitte välimuselt, vaid hoiakult ja riietuselt).

Igatahes on Marek muutunud tähelepanelikuks. Teate ju minu pesu-armastust. Vanasti kui ma pesuga tegelesin võisin ma Mareki ees ükskõik, millises komplektis seista ja ta lihtsalt ohkas, et “appike, jälle tassid tööd koju”. Ma loobusin talle neid komplekte näitamast. Nüüd ka – scrollin Pesubutiigi lehel siia ja sinna, valin komplekte ja tunnen elevust kui need kohale jõuavad, aga enam isegi ei ole viitsinud Mareki arvamust küsida. Niikuinii tal vahet ei ole nagu ta üks kord ka ütles. Ma pidin südari saama. Mis mõttes pole vahet? Pesul ja pesul on vahe, hüüatasin ma. Marek kehitas õlgu ja ütles olgu. Ka siis kui ma suvel maailma kõige ilusama pesu ostsin, selle, see on mu vaieldamatu lemmik pesusahtlis ja ma olen sellega p-i-d-e-v-a-l-t käinud. Marekiga koos ja Marekita. Ise ennast (st pesu) vannitoa peegli ees imetlenud (IG storys on tõestus!) sest n-i-i ilus ja keegi teine selle kohta niikuinii midagi ei ütle. Ja nüüd siis ühel ilusal hommikul kui ma tööle minekuks riidesse pannes ka selle pesu selga panin, pidid Marekil silmad peast ära kukkuma. “Vau, kuhu sa sellise pesuga lähed nüüd?” imestas ta ja lisas, “ma ju ütlesin, et sul on noor silmarõõm, miks sa varem seda ei kandnud?” Nii ma oma mehe korraks armukadedaks muutsingi. Ei hakanud isegi tõestama, et pesu on ammu ostetud ja saagi käima tõmbama, et miks sa üldse midagi tähele ei pane. Natuke armukadedust või tähelepanelikkust kulub ära. Vot nii palju ma oma meest armastangi:)

Kohe 40

/ Eveliis / 7 Comments

#koostööpostitus(e vabatahtlik jätk)

Naised ja kehakaalu langetamine käivad vist kokku nagu Saaremaa ja tuulik, nagu Pärnu linn ja muulid,
nagu püstolid ja kuulid, nagu Roosma ja Tuuli, nagu saksofon ja huulik. Vähemalt mina olen suurema osa oma elust murdnud oma pead selle üle, kuidas alla võtta. Ma olen üsna kindel, et noorena on see kaalust alla võtmise kinnisidee seotud kuidagi enda ebakindlusega, sest kuidas muidu seletada seda, et alloleval pildil ma ausalt arvasin, et ma pean alla võtma (pilt ei ole lisatud selleks, et tõestada, et ma olen kunagi ka sale olnud, vaid selleks, et tõestada, et see peab olema noore ja rumala naise ebakindlus).

Selle pildi ja minu praeguse kaalu vahe on umbes 16 kilo. Ma olen kehast ja selle kaalust palju kirjutanud, kordama ei viitsi hakata, aga hoolimata sellest, et eelmisel aastal tõusis mu kaal lausa 78 kiloni, on mu enesekindlus aastatega nii palju tõusnud, et ma tunnen end oma kehas hästi isegi siis kui ma ei olnud oma kehaga rahul. Vastuoluline lause, aga saate aru, mida ma mõtlen? Ma ei häbenenud ennast 78 kilosena (aga see ei tähendanud, et ma ei oleks tahtnud kergem olla, mida ma pole ka kunagi varjanud ega mingit võltsi kehapositiivsuse jama samal ajal ajanud), küll aga häbenesin ma end 55kilosena. Siis ma sellist pilti endast avaldada ei oleks julgenud. Ma muidugi ei ole ka seda tüüpi, kes üldse endast väga paljastavaid pilte kusagil jagada tahaks, sest ausalt tundub mulle, et see ei tõesta ei mulle ega kellelegi teisele veel vähem mitte kui midagi ning enda seksika/naiseliku/atraktiivsena tundmiseks on teisi mooduseid.

Kaalust alla tahtsin ma saada, aga kätt südamele pannes pean ma ütlema, et tegelikult ma ei teinud selleks mitte kui midagi. Lootsin vist salaja, et ju piisab sellest kui ma piisavalt lihtsalt tahan ja palun, et palun palun palun, mingi kõrgem jõud, tee mind uuesti saledaks. Ei toiminud. Aga sa pole ju tegelikult paks! Seda lauset olen ma nii palju kuulnud. Otseselt paks jah mitte, aga lisakogust on piisavalt, ma oskan seda lihtsalt riietega varjata.

Oma kaaluga hakkasin ma päriselt tegelema alles eelmise aasta oktoobris kui ma vererõhuga kiirabisse sattusin ja perearst muuseas ütles, et “võis olla infarkt” (ei olnud, aga sellel lausel oli suur mõju). Detsembri lõpus sain ma kätte oma geenitestide tulemused ja peale seda olen ma üsna teadlikult jälginud, mida endale suhu ajan. Mitte grammi pealt ja kogu aeg, sest seda ma lihtsalt ei suuda. Mul on sõbrannasid, kes teevad Simeonsi dieeti, Keto dieeti, Stockholmi dieet, Fitlapi. Mina ei suuda. Ma ei ole meal preppija ja ma päriselt ei viitsi kaaluda asju. Võtan mõistusega, mida tohin ja ei tohi. Juba selle jojo-efekti pärast, sest mul ei ole mõtet pidada dieeti, siis jätkata vanaviisi. Ma annan endast parima ja ei keela endale ka maitsvaid kaloreid kui tahtmine tuleb. Parem olen tibake pontsakam, aga pühapäevahommikul olen võimeline pannkookidest loobuma küll ja kui teised söövad pastat, söön mina hirssi ja rooskapsaid.

Kui ma täna IG story´s ütlesin, et üle kolme aasta läksid mulle jalga ühed mu lemmikpüksid (-8kg!) ja ma ise usun, et suuresti tänu Geenitestidele, siis küsiti minult palju, mis konkreetseid teadmisi see geenitest mulle andis. Mulle tundus, et on lihtsam kirjutada üks postitus.

Esiteks ütlen ausalt, et see oli nagu rusikahoop näkku. Mitte et mul poleks kodus peeglit või ma ei teaks, et pean oma elustiili muutma, aga kui ikka loed mustvalgelt paberilt, et geneetilise profiili järgi on ülekaalulisuse risk suur ning KMI järgi oled ülekaaluline, siis käib ikka mingi klikk peas täitsa ära. Ei taha olla kohe 40 aastaseks

saav mammi. Ei ole ka mingit nooruse ihalust, aga lihtsalt tundsin, et kui ma nüüd ennast käsile ei võta, siis 10-20aasta pärast ammugi mitte ja ma ei suutnud ennast veel päris pontšikuna ette kujutada. Keskeakriisi vorm vôib olla;)

Nagu näha ei ole ma väääääga palju ülekaalus, aga siiski piisavalt palju, et end ebamugavalt tunda.

Miks ma usun, et mu kehakaal on langenud tänu Geenitestidele? Nagu öeldud, ma ei suuda kunagi pidada ühtegi ranget dieeti, ma olen neid igasuguseid elu jooksul proovinud, aga mul ei ole nende jaoks püsivust, ma ei taha kaaluda toiduaineid ja ma ei viitsi kogu aeg mõelda, et oot, seda ja toda ma ei või süüa, sest mul on 14päevane dieet. Minu jaoks pidi kaalulangetus olema osa minu mõttemaailmast ja konkreetsetest muudatustest. Nende tulemuste järgi sain ma teada, milliseid toitaineid ma peaksin vältima. Ma ei taha sellega öelda, et mitte kunagi enam ei söö pastat ja saia (muidugi söön!), aga mitte igapäevaselt. Suurimaks väljakutseks mu jaoks on kusjuures olnud saiast loobumine. Ma arrrrrrmastan saia! Igatahes sain geenitestitest teada, mida tasub ja mida ei tasu süüa ning lisaks on juurde pandud ka mõned retseptid, mida hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa. Kokku pandud just nendest toorainetest, mis minu geneetilise profiiliga sobivad, mitte “one size fits all”.

Küsisite ka, kummal on kaalukaotuses suurem mõju – kas toitumisel või liikumisel. Ma usun, et mõlemal. Siinkohal pean ma tänama beebikoer Dexterit, kellega ma lihtsalt pean jalutamas käima, sest ta ei jäta enne mu hinge lihtsalt rahule. Muidugi võiks need jalutusringid olla pikemad, kuid ma usun, et juba pool aastat hommikul ja õhtul jalutamine kasvõi 1-2 kilomeetrit on mõnus rutiin, mis kahjuks tulnud ei ole.

Lisaks sellele olen ma iga kell valmis matkama. Nagu eile. Kui on nii ilus ilm, fantastiline loodus ja talv ning kihvt seltskond, siis oleks patt lihtsalt niisama teleka ees diivanil vedeleda.

Vot. Sellised naiselikud kaalujutud seekord.