Mis juhtus? /What happened?

November 5, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Ma võiksin vastata lihtsalt ühe lausega. Juhtus see, et me sattusime Norra. Aga ma võin ka pikemalt arutleda. Ma ei ole kunagi olnud talveinimene, mu meelest on õues siis vastik ja külm. Aga kui sa oled väikese lapse ema ja elad Norras, siis sul ei jää muud üle kui talvega leppida ja võtta sellest maksimum. Ma vaatan allolevaid pilte ja muigan, sest tänane mina arvab, et lumi ja talv on ausalt täitsa vahvad. Kõige olulisem on eluterve suhtumine ja asjadest rõõmu tunda. Võtad veinipaki kaasa ja muudkui premeerid end iga natukese aja tagant, mis nii viga “künkaid” vallutada, eksju. Ja ei, ma ei karda endast alkohooliku muljet jätta. Ma olengi ~~alkohoolik~~ veinisõber.

Ma arvan, et kõik minusugused närvipuntrad tuleks mõneks ajaks (Norra) loodusesse saata. See muudab mõttemaailma täielikult, paneb end analüüsima. Eestis ei oleks ma never vabatahtlikult psühholoogi juurde jäinud või tunnistanud, et vajan abi. Mu meelest see oleks vastandunud sellele edukaks olemisele, mis siin nii oluline on. Lõputud jalutuskäigud ja matkad ning rännakud metsades ja mägedes peale seda kui ma jälle kord olin endast välja läinud, pahinal nutnud, karjunud või solvunud, et end tuulutada, sain ma aru, et viga peab olema minus. Mitte teistes. Ja ma otsisin abi. Mõtlen tagasi eelmise aasta peale ning imestan, et Marek sellise hullu kõrval vastu pidas.

Ma ei saa öelda, et nüüd on kõik korras, ma ravin ikka depressiooni, kuid ma teen seda teadlikult ja ei häbene seda ning teate kui palju on mu elu muutunud ilusamaks. See on veider. Ma olen alati naernud, et no mida me ronime sinna psühholoogi juurde lapsepõlvest rääkima, ma olen ju täiskasvanud inimene ja ei pea nii kaugele minema, saan sellest kõigest lahti lasta ja elada oma elu tänases päevas. Tegelikult ei saa, kui meil on depressioon või me tunneme end ebakindlalt või oleme kuidagi muudmoodi ummikus omadega, siis tuleb sellega tegeleda, mitte pead liiva alla peita nagu mina tegin. Poole aastaga olen ma väga kaugele jõudnud. Selles kõiges pean ma tänama Norra sattumist.

//What has happened to me I sometimes ask myself. I could answer with only one sentence. Norway happened. But I can also explain a bit more. I have never liked winter, and I am not a huge fan now either, but when you are a toddler´s parent and live in Norway you just have to become friends with forever winter. And You know I look at the photos here and they make me smile. Winter and snow can be fun. You just have to have enough wine to survive;) No, I am not afraid to look like an alcoholic, I am an ~~alcoholic~~ wine lover:D

I think all people with nervous breakdown and depression should be sent to (Norwegian) wilderness, it puts things into perspective. After countless trips to forests and mountains to get my thoughts clear after getting upset or depressed again, I realized that the problem must be in me and seeked help. I have always laughed at people who go to theraphy to talk about their childhood and I would never have visited therapist in Estonia, in my mind it would have been the opposite of succesful which is so terribly important here. But Norway changed me, I dared to be who I am and admit that I need help. Help I have got, I am feeling much better and I know it still is a long way to go, but I am on my way and thankful to my husband that he stood by me at my lowpoints.

Today I want to tell to everyone that it is not a shame to seek help, we may laugh at people who go to therapy, saying that we are adults and can leave the past be past and live in today, but it is not true. Our problems often have a deeper reason. We often say that things happen for a reason, but don´t really think what it really means. For me all the things that happened last year, probably happened with a reason to get me out of the comfort zone and start moving. In every meaning.

17 eurot? Palju või vähe?

November 4, 2016November 4, 2016 / Eveliis / 11 Comments

Nagu ma rääkisin käisin ma Idale villakombet otsides ka paar second hand poodi läbi. Ma olen oma garderoobi nii tühjaks teinud (ja antidepressantide tarbimisel peab jälgima kehakaalu, kahjuks need kipuvad kaalu tõstma), et ega mul suurt midagi enam selga panna polegi. Kui siia lisada veel killuke naiselikku edevust, et ikka tahaks ju aegajalt midagi uut, siis tulemuseks ongi see, et ma “laristasin” ära 15 eurot, aga mu kapis on mõned uued asjad, mida omavahel ja olemasolevatega kombineerida, nii et laias laastus sain ma endale päris mitu uut rõivakomplekti.

Teksakleit: 3 eurot. Vabalt saab kanda ka pükste peal pikema pluusina.

Mulle sellised teksakitlid meeldivad. Need on praktilised ja sobivad igal aastaajal kanda. Sellel konkreetsel oleks võinud veel pikad varrukad ka olla, siis oleks täiega rahul.

Hall kampsun: 3 eurot.

Must seelik: 3 eurot

Linane seelik: 3 eurot, topp ja nahast käekott varasemad second hand leiud, mõlemad 1 eur

Saapad: kolm eurot

Ma ei teagi nüüd, saab seda siis laristamiseks või raha kokku hoidmiseks nimetada, kuid mina kutsun küll kõiki üles taaskasutusele. Taaskasutusel on ikka päris palju plusse kiirmoe ees. Omanäolisus ja väiksem ökoloogiline jalajälg vaid kaks neist;)

ORU hotell kingiloos

November 4, 2016November 4, 2016 / Eveliis / 44 Comments

Oru hotell (LINK) on mulle kui teine kodu. Siiski mitte selles mõttes, et veedan seal tööalaselt palju aega – seda muidugi ka; pean silmas just seda tunnet, mis kaasneb kodus olekuga. Oru hotell on pisike, kuid hubane. Teate ju küll seda lastelaulu – „mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”? No vot. Just selline tunne.

Kui ma esimest korda hotellis tutvumisringkäigul olin, möödusime koridoris raamaturiiulist. Mulle jäi silma Nabokovi „Lolita” ja naeratus tuli suule. Kui ma olin veel päris laps, tundus kodus raamaturiiulis seisev „Lolita” nii põnev, kuid samas justkui keelatud raamat. Vaevalt mu vanemad selle lugemist mulle tegelikult keelanud oleksid, siiski lugesin romaani salaja. See oli minu väike saladus. Ja nüüd, nähes raamatut siin hotellis raamaturiiulis, võtsin selle esimest korda kätte täiskasvanuna ja mitte salaja. „Oi, seda tahan ma küll pärast tööpäeva oma toas lugeda,” ütlesin ma julgelt ja jalutasin mööda maja edasi raamat kõigile nähtavalt näpus.

Taaskohtumine „Lolitaga” oligi see hetk, mil Oru hotell muutus minu jaoks kohaks, kus tunnen end alati koduselt. Ma loodan, et seda teete ka teie. Kui te ei ole meid veel külastanud, lubage mul meie maja teile põgusalt tutvustada.

img_9896-1024x563

Hotellis on 50 mugavat numbrituba, nende hulgas sviit saunaga, apartment-tuba, tuba mullivanniga, toad peredele. Eraldi toad allergikutele ja invaliididele. Ja teate mis veel? Meie juures on ka teie neljajalgsed sõbrad oodatud. Kas seda pole mitte hea teada? Hotellis töötab ka kaks ilusalongi, mis alati naiste näole naeratuse toob – mis võiks olla veel meeldivam, kui juuksur ja kosmeetik, kes nö. koju kätte tulevad.

Mina ise julgeksin väga soovitada meie hotelli ka perepuhkuseks. Esiteks on peretoas mõnusalt ruumi lausa viieliikmelisele perele; teiseks pakub meie asukoht Kadrioru pargi ja Lauluväljaku vahetus läheduses nii palju uudistamist ja tegevusi kõigile pereliikmetele.

Kui otsite kohta, kus pidada sünnipäeva, pulmi, muid koosviibimisi ja loomulikult koolitusi, ärge unustage ka meie restorani ja banketisaali. Me oleme piisavalt väikesed kuid parajalt suured, et tunneksite end hubaselt ja mõnusalt ning kõik sõbrad-tuttavad ära mahuksid.

Nagu lubatud, siis uuel kuul uus hotellipaketti loosimine. Seekord kutsun ma teid oma teise koju ehk kõigi kommenteerijate vahel läheb loosi ööbimine kahele Oru hotellis. Kirjuta palun kommentaaridesse, mis on/oleks Sinu jaoks hotellis ööbimiseks oluline. Õnnelik võitja selgub uuel reedel – 11.11. Head loosiõnne!

Oru Hotel truly is my second home. Yet not because I spend a lot of time there due to work – well, that too, naturally; what I mean is the special feeling you have when at home. Oru Hotel is small, yet cozy. You know the Estonian children’s song – “my home is teeny-tiny, yet so dear to my heart”? That’s it. That’s the feeling.

On my first tour of the hotel we walked past a bookshelf in the hallway. Nabokov’s Lolita caught my eye and I couldn’t help but smile. When I was still a small child, Lolita, standing on a bookshelf at our house, seemed such an exciting, yet somehow forbidden book. I don’t think my parents really would have forbidden me from reading it; nevertheless, I read the novel on the QT. It was my little secret. Now, seeing the book on a bookshelf here at the hotel, I picked it up for the first time as an adult and not in secret at all. “Oh, I do want to read this in my room after work,” I said, all brave, and continued the walk through the building, holding the book in my hand for everyone to see.

My reunion with Lolita marked the moment at which Oru Hotel became a place where I always feel at home. So will you, I hope. If you have yet to visit us, allow me to tell you a little bit about our building.

The hotel features 50 comfortable rooms, among them a suite with sauna, an apartment room, a room with a Jacuzzi, and family rooms. We have special rooms for people with allergies and those with disabilities. And you know what else? We are always happy to welcome your four legged friends. Isn’t that good to know? There are two beauty salons at the hotel, a feature which never fails to make the ladies smile – what could be more pleasant than a hair stylist and beautician right at your fingertips, so to speak.

I for one heartily recommend our hotel for a family vacation as well. First, there is ample space in our family rooms for up to five people; second, our convenient location right in the immediate vicinity of Kadriorg Park and the Song Festival Grounds provides the whole family with a boatload of fun and sightseeing opportunities.

Looking for a venue for a birthday party, wedding, another type of a gathering, or a training seminar/lecture, look no further than our restaurant and banquet hall. We are small enough, yet just the right size to make sure you have a cozy and comfortable time, while conveniently accommodating all your friends and acquaintances.

A cordial hello from me indeed! Welcome to my second home!

Estonian (with a) backpack

November 3, 2016 / Eveliis / 2 Comments

Ma olen kade vaid kolmel juhul – kui ma kuulan inimeste reisimuljeid, kui keegi on tulnud mingi geniaalse idee peale ja… Isver, kolmas ei tule hetkel meelde, äkki oligi vaid kaks asja? Või oli kolmas natuke seotud teise punktiga, sest mind teeb eriti kadedaks teadmine KUI palju on Eestis andekaid inimesi, kelle käe alt tuleb kõige imelisemaid tooteid. Üheks minu suureks lemmikuks on New Rustic (LINK) , kelle seljakottidele mul ammu oli silm peale pandud, kuid ikka on nii, et tuleb elektriarve ja lasteaia arve ja koeratoit saab otsa ja…Ühesõnaga wishlistis on New Rustic olnud pikemat aega. Alles ma rääkisin siin asjadest lahti laskmisest ja väikestest unistustest ning eile potsataski mu postkasti (esialgu vaid Idale) uus seljakott.

Mis teil tuleb seda kotti vaadates silme ette? Kui kaltsuvaip, siis olete täiesti õigesti aru saanud. Peale EKA lõpetamist hakkas Kristi (kes on New Rusticu hing ja disainer) unistama oma tootest, mis oleks eriline ja unikaalne. Esmapilgul tundus olukord suhteliselt lootusetu, kuid imekombel tekkis tal inspiratsioon koju tellitud kaltsuvaibast. Just siis tekkis tal mõte, kuidas luua toode, mis oleks omapärane, samas kannaks endas keskkonna säästlikuse mõtet. Siit sai tootearendus – eesmärgiga, et toode peab välja nägema nn uus, mitte vana ja kasutatud.

Nagu te teate siis on peale lapse saamist saanud minust suur taaskasutuse sõber, ma olin seda ka varem, kuid nüüd olen ma muutunud kuidagi veelgi teadlikumaks. Ma näen, kui palju meil on asju, mida me tegelikult ei vaja. Ma ei halvusta kedagi, kes minu põhimõtteid ei jaga, kuid mulle meeldivad inimesed, kes on mulle sarnaste põhimõtetega. Ka Kristile lähevad korda taaskusutamise põhimõtted. Näiteks tarbib ta ise suhteliselt palju kaltsuka riideid. Seega püüdiski ta toodet väljatöötades luua sellise toote, kus ta kasutab küll taaskasutatud materjale, kuid toode ise jätaks uudse ja uue toote mulje.

Tulemuseks on see, et iga New Rusticu kott on unikaalne. Kott kootakse käsitsi kangasteljedel, mistõttu tekib iga kord natuke erinev ehk unikaalne muster. 100% sarnast kotti pole olemas, isegi kui koti alusmaterjal on samast värvist. See ka omamoodi toote eelis ning vastandub just kiirmoele, kus hirm on sarnast kleiti või mantlit tänaval näha. Sangad lõikab Kristi mööbli tootmisest tulenevast jäägist, mis läheks muidu prügikasti. Ma tahaksin olla sama andekas kui Kristi, ma tahaksin ka kangastelgedel, midagi luua. Mu meelest on see kuidagi nii romantiline ja armas, kuid ma tean, et mul ei ole sellise tegevuse jaoks kannatust. Jumal tänatud, et kellelgi on.

Lapse saamine muudab palju. Ka Kristi ütleb, et ta näeb kui palju luuakse asju, mida meil pole vaja ja kui palju nende loomiseks raisatakse erinevaid resursse: nii energiat kui toormaterjale, mis ilmselgelt jätavad meie keskkonnale ja loodusele jälje.Peale laste saamist oli talle kuidagi eriti oluline, et maailm me ümber oleks jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik. “Kui ma saan anda kasvõi imepisikese panuse selle parandamiseks luues isikupäraseid ja keskkonnasõbralikke tooteid, siis olen juba võitnud,” ütleb ta. Palun rohkem selliseid inimesi nagu Kristi. Meie, kaks seljakotiga eestlast, hakkame oma seljakotte kandma uhkusega. Hugo pilgust võiks välja lugeda kadedust?

I feel envy in to situations – when others are travelling and when I meet creative people with genious ideas. You have no idea how many talented Estonians there are and how amazing things they can create with their hands. There truly is a reason to feel envy. One of these creative people with supercool ideas is Kristi, who is the creative director and designer at New Rustic (link). Her bags are wowen from textile manufactiring remnants and straps are produced from furniture manufacturing remnants. I have wished to have one of her bags for a long time, but you know there is always one bill too many to pay and that is why it has been hanging as a dream on my wishlist. Couple of days I wrote about letting go, so that things could find their own way to me and guess what the mailman delivered yesterday. A new backpack for Ida from New Rustic! (I just have to brag that I also will have one soon;)

I love the idea of reuse and buy many of my clothes from second hand shops, I think we own too many things and after I became a mother I have started to think more of the environment and our ecological footprint. Kristi feels exactly the same.

Every New Rustic bag has face of its own, you will not find another bag which is exactly the same. These bags and accessories are a personal style choice not dependent on trend or season – a bit of quirky. And who does not love quirky? I just have to say that I am soontobe a proud owner of a New Rustic bag. Isn´t it a beautiful piece of handicraft?

Mission impossible

November 2, 2016November 3, 2016 / Eveliis / 12 Comments

Te ei oska isegi ette kujutada kui väga mulle EI meeldi kaubanduskeskustes käia, aga kui talv tuleb ootamatult (!) ja lapse villane pesu on väikseks jäänud, siis peab üks ema end ohverdama ja mööda kaubanduskeskusi töllerdama. Olgu veel öeldud,et kooner nagu ma olen, siis käisin ma läbi ka kõik tee peale jäävad second hand poed, aga ilma asjata. Või äkki siiski mitte. Ma sain endale kolme euro eest uued saapad ja teise samasuguse summa eest megaägeda seeliku, vaja mul neid otseselt polnud, nii et laias laastus läheb see priiskamise alla, aga no päriselt. Kuus eurot!

Anyway. Tagasi lähteülesande juurde. Villane pesu. Kui Norras oleks ma selle leidnud esimesest Coop poest, siis tee mis tahad, aga Eestis nii lihtsalt ei läinud. Olgu siis veel öeldud, et mul oli kinnisidee saada mitte komplekt, vaid kombekas (sellelaadne). Mingil põhjusel aga lõppevad suurused 92 juures. No miks ometi? Kas see pole mitte maailma praktiliseim ese?

Rocca Al Maresse läksin ma juba täiesti vastumeelselt, sest olgem ausad, poed on ju igas kaubanduskeskuses põhimõtteliselt samad, kuid no mul oli meeles, et seal on Scandikids pood ja mul püsis lootus, et ehk Skandinaavia kaubavalikuga poes on midagi natukenegi sarnast sellele, mida ma leida lootsin. Ja ma leidsingi. Täiesti ideaalse Joha kombe (sellise). Suurus muidugi numbri järgi väike ja ainuke, kuid silmamõõt andis siiski lootust. Siin kohal tahaksin ma SUURE TÄNU öelda ERITI abivalmis teenindajale, sest te ju teate, mida ma Eesti teeninduskultuurist arvan. See müüja selgitas, aitas, otsis, pakkus alternatiive ja oli hea maitsega (st minu maitsega). Enne mind oli poes üks naine, kes kleiti ostsis ja ma nägin millise oskusega müüja sinna aksessuaare pakkus.

Joha kombe ei ole odav (55 eurot) ja ma pean teile tunnistama,et ma proovisin ka seda “olen blogija ja tahan soodsamalt asju”-taktikat ja kirjutasin mõnda aega tagasi ka Johale kirja. Vastust ma loomulikult ei saanud, sest kes olen mina,väike blogimutrike, aga ma ise mõtlesin, et no julge hundi rind on rasvane ja küsija suu pihta ei lööda nagu vanasõnad julgustavad, kuid osta selline asi tuli (sajandi külmim talv kah ju ees ootamas) ja Scandikidsi ma õnneks sattusin.

Ma kahtlesin suuruses, Ida suurus on pigem 98/104, kuid see oli 92 ja kui hind on üsna korralik, siis tahtsin ma kindel olla. Mulle jäi silma veel Mimi Disain jumpsuit, mis oli üliarmas, kuid mitte täpselt selle funktsiooniga, mida ma soovisin ja Mini Rodini fliisist jumpsuit, mis ka otseselt ei olnud see, mida ma tahtsin, aga 1) Mini Rodini!, 2) 20% allahindlusega ja 3) Ida suurus (numbri järgi!). Me mõõtsime ja võrdlesime nende kolme kombeka suurust ja ku Mimi Disaini jumpsuit suuruses 104 oli sama suur kui Joha 92, otsustasin ma selle kasuks. Müüja palus mul koju jõudes kindlasti helistada, et tal süda rahule jääks. “Helistage igal juhul,” ütles ta mulle, “siis ma tean, kas saite sobiva toote ja jäite rahule või panen teile selle Mini Rodini kõrvale.” Soovitas mulle veel Joha tuukrimütsi, mis oli täiesti imeline, kuid noh…rahakott.. Ma tahaks veelkord tänada nii asjatundlikku ja professionaalset teenindust, minu kogemuse põhjal on see pigem erand.

Koju jõudes sain ma teada, et mu silm ei valetanud. Kombe sobis ideaalselt. Nüüd saan ma südamerahuga Ida lumme möllama lasta. Ja lumes möllamist tuleb meil vist juba lähipäevil kui me Ussipesas Pipi-pidu pere ja sõpradega peame. Fashionistale tundus kostüüm meeldivat, ilmselt mitte samadel põhjustel mis mulle (meriinovill!), kuid seljast ta seda ei võtnud enam. Nii me koos kotlette tegimegi.

Lugu sellest, kuidas minust kooner sai

October 31, 2016October 31, 2016 / Eveliis / 15 Comments

Olgugi, et ma olen püüdnud seda varjata, siis kõik, kes nooremat mind tundsid, teadsid, kuidas mulle meeldis raha raisata. Mul oli kõike vaja. Ideaalsest elust oli alati puudu kas uus seelik või pluus või kingapaar või teksad või telefon. Kunagi tuli välja selline telefon nagu Nokia 7370, mis maksis hullupööra palju raha, mida mul polnud. Kas te kujutate ette. et mu vanatädi aitas mul selle osta, sest ta oli kindel, et just see on tõesti see, mis täiuslikkusest mu elus puudu on. Jah, ma ei varjagi, et ma olen (olnud) ärahellitatud ja liiga palju mulle liiga lihtsalt sülle tulnud. Kuigi emme väidab ju vastupidist:

“Olen sinu üle uhke mitte sellepärast, mis on Sulle lihtsalt või kuidagi iseenesest kätte tulnud, vaid sellepärast, mida oled saavutanud kõigi asjaolude kiuste, mille nimel oled pingutanud. Loomulikult olen uhke ka Sinu välimuse ja mõistuse üle, sest see on ju teadagi kellelt….
Aga kõige uhkem olen selle üle, et oled Sina ise.
Sellega ei taha ma öelda, et oled täiuslik – ei sa ei ole. (Anna mulle andeks, kui olen seda Sinult mõnikord nõudnud). Oled rohkem kui täiuslik –oled ainukordne – ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Mul on hea meel, et Sinus kehastub ka osake minust ja Sa kannad seda edasi tulevikku, mis minu jaoks jääb suletuks.
Olen vahel mõelnud, et saaksin Sulle teed siluda, või et oleks mul küllalt raha, et saanuks Sulle anda, millest unistasid, või oleks mul Sulle midagi pärandadagi….
Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe.
Siiski – oma võistlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.
Emme
ps: Marek, Meile sa meeldid!”

Tegelikult on õigus ikkagi rohkem mul ja ilmselt mulle oli mingit õppetundi vaja, et raha ja rikkuse ja edukuse orjusest välja murda. Ma ei tea, kas ma just nii kalli õppetunni pidin saama, kuid õppetunni ma sain ja teate, (ma vannun käsi südamel, et ma ei ole mingi sektiga liikunud või depressiooni ravist lolliks läinud) tänasel päeval olen ma selle õppetunni eest tänulik. Ma olen palju vabam ja õnnelikum inimene ning julgen olla täpselt see, kes ma hetkel olen. Laias laastus mitte keegi:) Mul on (rahalises mõttes) paganama keerulised ajad, kuid ma olen aru saanud, et ma ei ole ainus, kel keerulised ajad on. Paljudel on veel keerulisemad ajad, palju läheb lapsi tühja kõhuga igal õhtul magama, paljud käivad kaheksal töökohal, et makaronid ja hakkliha lauale panna ja siis olen mina, mina, kel on ilus kodu, hea abikaasa, armas (aga jonnakas ja üliaktiivne) laps, võimalus elada pool oma elust Norras, sõpradest rääkimata. Jah, arveid need rikkused ei maksa, aga siis ongi minu asi leida võimalused arvete maksmiseks. Kedagi ei koti mu mured, kedagi ei koti mu raskused, on mu enda asi – uppuda või ujuma õppida.

Olgugi et blogi vahendusel tundub mu elu nagu lill – tööd ei tee ja vaid tilulilu, siis tegelikult on asi hoopis vastupidine. Lihtsalt tööst ma ei räägi, see ei ole oluline. Ma naeran natuke iga kord nende inimeste peale, kes kõigile igal hetkel räägivad, kui raske tööpäev neil oli, kuidas klient ei olnud rahul, tarne jäi hiljaks, keegi ei teinud oma tööd hästi, nii palju oli vaja jõuda, tööd tehakse ööd ja päevad läbi, sest muidu ei saa valmis, perekondlikud üritused jäetakse ära, sest tähtajad on kukil, kuhugi ei jõuta, sest tööd on teha. See kõik on naeruväärne. See eputamine sellega kui palju tööd tehakse. Mul on sellistele eputistele news flash – kümnest inimesest üheksa teeb iga päev ühel või teisel moel rasket tööd. Selle nimi on elu. Targemad neist aga oskavad oma elu jagada olulisemate ja vähem olulistemate asjade vahel.

Lõpuks jõuamegi siiani, kuidas minust kooner sai. Ma olen viimasel ajal sattunud rääkima inimestega, kes naeravad mu üle, kui ma ütlen, et mulle ei meeldi enam asjad. Nad ei usu mind,sest nad ju teavad, kuidas ma jumaldasin igasugu sisustus-ja riidepoode. Tegelikult jumaldan ma sisimas neid siiani ja unistan hetkel uuest diivanist, uutest kummikutest, kotist, kootud kleidist, vaibast, lõhnaküünaldest, parfüümist, päevakreemist, kuid kui mu kontole tekib raha, siis ma ei torma poodi seda kulutama. Ma mõtlen iga oma ostu läbi. Ma kaalun ausalt, kas mul on ühte või teist asja vaja, kui kauaks see mind õnnelikuks teeb ja kuna ma selle edasi annan/ära müün/ära viskan. Mu garderoobis on alles nii vähe riideid, et mul praktiliselt polegi midagi selga panna, kuid ma ei näinud ka mõtet hoida alles asju, mida ma pole aastaid kandnud, lihtsalt sellepärast, et need kannavad mõnd änksat firmamärki. Need riided on kottidesse pandud ja ma ootan kirbukat, kuhu neid müüma minna. Lisaraha on teretulnud hetkel, muidu ma annaks need niisama ära.

Mulle meeldivad asjad, aga ma ei taha enam üleliigseid asju. Ma püüan ära tarbida need asjad, mis mul olemas on. Muidugi tahan ma uut telefoni, sest mu 4S on lihtsalt juba nii aeglane, et mul on raske sellega tööd teha, aga ma ei taha igasugu telefoni, ma tahan iPhone´i, kui mul aga selleks võimalust ei ole hetkel, siis ma saan hakkama 4Siga. Ma ei osta midagi, mida ma tegelikult ei taha. Ja järelmakse ei taha ma ammu enam. Ma ei mõista, miks kulutada raha, mida mul ei ole, uuele telekale, mida mul tegelikult pole vaja, vaid selleks, et…Milleks? Et end paremini tunda? Kellegi ees uhkustada? Aga kelle? Kas see teeb mind tõesti paremaks. Ma olen jõudnud mingisse staadiumisse, kus ma julgen olla täpselt mina ise, mind ei huvita, mida teised minust mõtlevad, ma ei häbene panna lauale oma “ajast ja arust” telefoni, ma ei häbene reisida oma kümme (!) aastat vana kohvriga, mis juba üsna väsinud on, ma ei häbenenud ka sõita oma Mondeo-Matiga. Kui keegi mind selle pärast halvustava pilguga vaatas/vaatab, siis minu traagika see ei ole. Ma sõidan suurima hea meelega Keilast Tallinna rongiga. Kas te teate kui mugav see on? Ja ei mingit ummikut! Muidugi on mul ikkagi vaja autot, et Keilast Ussipessa saada, aga see selleks. Vanasti mõtlesin ma, et isver, vaid vaesed sõidavad ühistranspordiga. Ei sõida, loogiliselt mõtlevad inimesed kasutavad ühistransporti (muidugi ei ole ma mingi autovastane, sest aja kokkuhoiu mõttes on auto kasutamine siiski kordi loogilisem).

Norras elamine õpetas mulle asju, mis on hoopis väärtuslikumad kui raha (st peale selle raha, mis mind rahulolevaks teeb). Mälestused, kogemused, reisid, koosveedetud aeg perega ja jumala eest, ma vannun jälle kord käsi südamel, et ma ei ole lolliks läinud, kuid kui rahast (kehtib ka asjade kohta) ja sellele mõtlemisest lahti lasta, leiab raha ise tee sinuni. Mulle saatis Maiken mingi aeg tagasi paar kristalli/õnnekivi, ühte neist pidin ma rahakotis kaasas kandma, et see raha juurde meelitaks. Ma panin selle rahakotti ja uskusin sellesse, ausõna uskusin, ei häbene seda tunnistada ka, sest inimestel on vaja, millesse uskuda. Raha hakkaski tulema. Mingi hetk, kui ma tahtsin kirjutada kristallide positiivsest mõjust, suutsin ma selle rahakivi ära kaotada ja hakkasin kiunuma, et nüüd on pekkis, nüüd on mind mingi uus krahh ees ootamas. Ja nii oligi, arved ei laekunud enam, pank helistas, et teil on võlgnevus, see ja teine ja kolmas helistas, telefoniarve oli maksmata, lasteaed jne jne. Ma olin kindel, et see kõik on selle kadunud kivi süü. Siis lasin ma aga mõttest lahti. Ma hakkasin mõtlema, et seda kivi oli mulle tarvis selleks, et ta juhendaks mulle teed, kui ma teeotsa kätte sain, ei olnud mul enam kivi vaja (võib olla korjas selle üles mõni teine abivajaja?), nüüd pidin ma üksi hakkama saama. Veider on see, et ma saangi. Üle kivide ja kändude. Hädaldamata. Ja võib-olla tänu sellele, et minust on saanud tõeline kooner, kes üldse kulutada ei taha.

Aga tasuta asjade vastu pole mul ikka midagi. Neid võib mulle saata nii posti või kulleriga. Mida suuremad ja läikivamad, seda parem. Auto oleks üks ilus suur ja läikiv asi, mille ma tasuta vastu võtaks avasüli.

Talutüdrukust ikka mõisapreilit ei tee

October 29, 2016October 29, 2016 / Eveliis / 7 Comments

Vaatasin eile, et üle pika aja tullakse blogisse läbi Perekooli, läksin siin südame värinaga vaatama, et mis ma seekord valesti teinud olen või keda oma välimusega ärritanud. Ei olnud aga midagi erilist, täitsa mõistlik arutelu või küsimus väikelapse foorumis siin. Eks maitseid ja lapsi on erinevaid, aga kuna minu töö on niikuinii arvustuste kirjutamine, siis mulle tundus selline sünnipäev vahva mõttena. 2 in 1. Kusjuures, Ida sünnipäeva pidustused ei ole sugugi veel lõppenud. Me korraldame ka perele ja sõpradele meie juures kodus sünnipäeva ja see on nii kaugel printsessipeost kui Maa Kuust. Ma loodan, et kutsutud külalised ikka tulevad ja põnnama ei löö;)

Ühesõnaga, vaatasin, et Perekool on arenenud, et ei mingit niisama mõttetut lahmimist, vaid erinevad arvamused, kuid kohe pidin ka oma sõnu sööma, sest jõudsin selle kommentaarini.

“Talutüdrukust ikka mõisapreilit ei tee. Lapsel vähene füüsis, liiga pehmed kehavormid (toitumine!), sorakil juuksed, üliaktiivne ema ja tüdinenud isa. Võid lapse ju vuhvi lüüa ja raha maksta, aga sunnik ikka roomab mööda põrandaid.”

Ma ei oskagi sellise kommentaari peale öelda muud kui inimene, kes selliseid kommentaare kirjutab, peab olema ajuhälvik. Üleüldse inimesed, kes lapsi kommenteerivad, on mu meelest kerge puudega, eriti kui laste halvustamise põhjuseks on ilmselt see, et vanemad (siinkohal pigem mina) on kommenteerijale vastukarva. Ei meeldi ka mulle kõik lapsed ja tõesti kõik lapsed ei ole ka minu arvates ühtemoodi armsad, samamoodi ei eelda ma, et kõik teisedki peaksid arvama, et Ida maailma kõige ilusam, armsam, nunnum laps maamuna peal on, kuid no ma ei tea, kusagil lähevad ikkagi piirid, mida on sünnis öelda ja mida mitte.

Ma mõtlesin selle kommentaari peale ja mõtlesin kui rumal ma ikka olen. Ma ei teadnud, et kui viia kolmeaastane restorani, siis ta peab seal oskama kõigi kahvlite ja nugadega süüa, õigest klaasist juua ja ei tohi laps olla ehk käituda vastavalt oma eale. Ja veel hullem, me ise veetsime ka suure osa ajast Idaga põrandal mängides, sest ma ei osanud eeldadagi, et ta peaks suutma poolteist tundi pulksirgelt laua taga istuda. Ta on kolmeaastane laps, kelle huvideks on hetkel printsessid, pidude korraldamine ja igal pool turnimine, porilompides hüppamine. Kui ta tahab seda teha printsessikleidis, siis mina teda ei keela. Kuna veel saab ta laps olla. Mõisapreilit ei ole mul plaaniski kasvatada. Aga uhkeid kleite jään ma talle selga panema küll (eriti kui ta ise nõus on ja tahab!). Näiteks viimased kaks päeva on meie talutüdruk käinud talle juba väikeseks jäänud kleidiga, sest see olla “Elsa kleit”. No las ta siis olla. Ja turnigu mööda treppi selles kleidis.

Järgmisel hetkel vaatab mulle vastu sorakate juustega ja määrdunud näo ning kätega röövlitüdruk, kes nõuab jalga panna 20 aastat vanad kummikud, et saaks õue valdusi minna üle vaatama. Ma ei tea täpselt, mida vähene füüsis tähendab, aga ma eeldan, et see võiks tähendada vähest liikumist? Oh jah…Nagu te teate siis see laps ei püsi pudelis ka paigas ning paarikilomeetrine jalutuskäik on tema jaoks nohu. Enne väsin (nagu minu füüsisest näha) mina, kui tema.

“Liiga” ümarad kehavormid teevad mulle aga vaid rõõmu, sest kui ta oleks kõhnem, siis ma tunneks ta pärast väga muret. Nimelt on Ida väga närb sööja ja see, et ta tervislik välja näeb, rõõmustab mind, sest järelikult saab ta ikkagi vajaliku toidukoguse kätte. Ja vinguda toitumuse kallal on lausa naljakas kui ikka ei teata, mis pere söögilaual on;)

Üliaktiivne ema ja tüdinud isa jäägu mõneks teiseks korraks. Me lähme nüüd Idaga õue, liiga ilus ilm on selleks, et toas passida.

Väike Ott ja paljad naised//Little men and naked women

October 23, 2016October 23, 2016 / Eveliis / 25 Comments

Kui te nüüd teate, mida ma laias laastus arvan laste vabast kasvatusest, siis tõenäoliselt ei tule teile üllatusena ka see, et mulle tundub, et lapsi hoitakse liialt vati sees, tehakse kõike ette taha, lastele ei lubata ise enam midagi teha. Ma ei tea, võib-olla on selle põhjuseks hirmud, sest olgem ausad, maailm on muutunud. Ohtlikumaks. Aga sellest hoolimata tundub mulle, et vanemad kohe tahavad saamatuid nännipunne kasvatada. Näiteks see autodega kooli ja trennidesse vedamine. Miks? Miks ei saa laps ise bussiga kooli minna? Ja ma ei räägi neist lastest, kes kusagil hajaasustuses elavad. Aga olgu nii, sellel teemal ma hetkel peatuda ei taha rohkem. Mõni teine kord.

Ma käisin täna ujumas. Nagu ikka on naiste riietusruumis ka väikeseid poisse, mis mulle iseenesest juba ebameeldiv on, kuid ma saan põhjustest aru ja ei pööra sellele väga tähelepanu. Kui aga naiste duširuumis on 10-11-aastane poiss erekteerunud peenisega, siis ma mõtlen küll, et päriselt, ema, mis sul viga on, et sa selles vanuses poisi paljaste naiste (tüdrukute) keskele võtad. Selles vanuses poiss on kindlasti piisavalt suur, et meeste riietusruumis ISE ILMA EMA JÄRELVALVETA hakkama saada. Mina ei taha end pesta varateismelise poisi ees, kes oma nokut duši all näperdab. Või minu tütart (kui ta oleks veidi vanem) vaataks. Kusjuures ma ei häbene üldse alastust ega oma keha, kuid parandage mind kui ma eksin, aga 11-aastane poiss on ikka juba täitsa teadlik (oma) seksuaalsusest ja nii tavaline tegevus kui naiste riietusruumis enda pesemine muutub sellisel moel kuidagi ebameeldivalt seksuaalseks.

Tõesti, no miks veavad emad on piisavalt suuri poegi endaga koos pesema? See on lihtsalt vale. Ja jumala eest, kui te kardate tal üksinda minna meeste riietusruumi, siis kuidas te lubate tal üksinda koolis ja trennis olla (sinna te viite ja toote nad niikuinii autoga)? Või lausa sõpradega kinno või ostukeskusesse? Kas teie laps üldse kusagil üksinda käib? Milleks kasvatada saamatuid nannipunne, kes veel 40-aastaselt öösel tulega magavad. Oma emaga ühe katuse all loomulikult.

// I went swimming today and as you all know one showers before going to the swimming pool. Naked. There are shower rooms for girls and boys. Separately. I don’t mind small boys together with their moms in ladies’ shower room, but when a 10-11 years old boy is there with erected penis I just would like to ask the mother why. Why the f***k do you take your son who could go to men’s shower room with you where there are naked women in all ages. I am not unconfortable with nudity nor am I ashamed of my body, but when next to me is showering a boy touching himself, it’s not pleasant. It is weird. And in my mind also wrong. Brings sexuality to a place where there in theory should be no sexuality at all.

Why do mothers do that? Because they are afraid to loose sight? In a way I understand that world has become more dangerous, but we cannot be overprotective. If he’s not allowed to go to a men’s dressing room by himself, what about school and going out with friends? Why the f do mothers want to raise mama’s boys who probably will sleep with light on when their 40. Living in the same house with mom of course.

Külmavaresest Kingpooliks

October 20, 2016 / Eveliis / 3 Comments

Ma olen terve oma elu olnud külmavares, vihanud talve ja mõelnud, miks ma ometi sellel külmal ja kõledal maal olen sündinud, miks mitte Balil või mujal, kus saaks palmi all keset talve leiba luusse lasta. Täna on oktoobri keskpaik ja ma käin ikka veel sokkideta. Mul ei ole külm. Ei, sokkideta käimist ei pea ma normaalseks,aga las mul olla üks kiiks ka. Muidu ma oleks ju lausa täiuslik ja seda oleks liiga palju taluda.

Kui mind esimest korda 20 aastat tagasi suusatama veeti ja mulle selgapanemiseks vaid soe pesu ja suusadress anti, mõtlesin ma, et neil norrrakatel on mingi vandenõu mu vastu, tahavad vaest 16-aastast last lihtsalt oma lõbuks piinata. Ilmselt te saate aru, kuhu ma jõuan selle jutuga. Peale väikest liigutamist oli mul soov dressipluss üldse seljast visata. Sellest ajast saati olen ma samm-sammult aru saanud, et jah see õige riietuse osa peab paika, kuid laiskus ja mugavus kuni Ida sünnini ja Norra kolimiseni tegid ikkagi oma töö ning nii keeldusin ma ikka talvel vabatahtlikult õue minemast. Külm oli.

Ida sünd ja Norra kolimine lõi kõik pea peale. Laps tahtis õue ja nii ei jäänud ka mul muud kui end välja vedada. Vaat, et iga ilmaga. Külm oli. Kuradi külm oli ja ma unistasin ikka sellest va palmisaarest. Ma otsustasin endale korraliku jope soetada. Ma ei ütle, et Didrikson on ainus õige valik, aga mina olen sellest jopest alates selle usku.

Saapad, milles ma ka novembris veel sokkideta käisin, on vanad Timberlandid. Juba koledad kui öö, aga noo soojad ja mugavad, et ma ei suuda mõelda, et mul võiks olla vaja uusi talvesaapaid. Ja ekstreemseteks ilmadeks on mul need hullumeelsed mingi -100külmakraadi taluvad talvesaapad (ei tule hetkel nende firmanimi meelde) . Talvel kannan ma õues suusapükse, aga igal pool suusapükstega ei käi, eksju. Siis pole vaja muud kui soe pesu või kihid. Mina soovitan vaadata Norröna, Kari Traa, Björn Dählie lehekülgedele. Mul kunagi oli Norröna jope, krt, see oli kuldaväärt, aga mul õnnestus see lolli peaga ära kaotada. Siiamaani kahetsen ja kui rahakott kannataks, siis iga kell ostaks uue.

Kihid ja vill on kaks märksõna selleks, et õues külm ei oleks. Uskuge mind. Ma olin täielik külmavares. Tänu õigele riietusele enam ei ole.

Idast ei hakka ma üldse rääkima. Tema käiks üldse vist paljalt ringi kui tal vaid lubatakse. No ei lubata. Aga ka siin kehtib sama reegel. Kihid, vill ja vihma-tuulekindlus. Täna olid tal lasteaias voodriga vihmapüksid, voodriTA vihmajope ja villane kompensioon selle all. Kõik. (Pesu, pluus, sukkpüksid iseenesestmõistetavalt ka.). Talvel on sama lugu. Muidugi on Idal ka udupeened linnariided olemas, kuid õues käimiseks on oluline hea kombensioon ja soe pesu. Minu teada (norrakad, parandage mind) on testites tihti võitjaks olnud Refleks firma riided.

Ahjaa, kui tädid-onud-vanaemad-vanaisad otsivad ikka veel sünnipäevakinki, siis selline kombe nagu allolevatel piltidel on meil nüüd hädavajalik, sest 1) see on juba väikseks jäämas ja 2) selle lukk on katki läinud. Õige suurus on 98/104, 110 võib ka olla;)

Igatahes ma julgen (naljaga pooleks) öelda, et kõik külmavaresed tuleks (lastega) mõneks ajaks Norra saata. Siin paneb ilm õige riietuse ja selle vajalikkuse üsna kiiresti paika. Ja õpetab samal ajal nautima elu iga ilmaga.

Mu koduke on tilluke / A house with a small footprint

October 19, 2016October 19, 2016 / Eveliis / 14 Comments

Kui ma ütleksin teile praegu, et teie uue kodu monteerimine võtab aega vaid 4-7 tundi, siis kas te uskuksite mind? Ja kui ma ütlesin teile, et kui teil peaks selleks soov tulema, siis võite maja ühes tükis endaga uude meelepärasesse kohta kaasa võtta, siis kas te usuksite mind? Ei? Aga las ma siis tutvustan teile KODA.

Kord ehitatud maja muutmine tähendab tülikat kapitaalremonti või lausa lammutamist ja uuesti ehitamist. Maja ju mujale ei koli. Ega korterit. Tavaliselt. KODA aga saab kolida. KODA arhitektuur ja konstruktsioonid võimaldavad seda korduvalt kokku ja lahti monteerida. Selle demonteerimine ja transpordiks ettevalmistamine võtab vaid 4-7 tundi aega, uude ilmakaarde pööramine aga veelgi vähem.

KODA pidamine ei kurna loodust ega rahakotti. Päikesepaneelidega KODA annab aasta jooksul (elektri)võrku tagasi rohkem energiat kui ta sellest võtab. KODA ei raiska energiat tänu tarkadele tehnosüsteemidele, õhukestele, kuid soojadele seintele (U arv 0,1 W/m2K), neljakordsetele klaaspakettidele (U arv 0,3 W/m2K), uudsele LED valgustusele ja päikesevalgust optimaalselt kasutavale arhitektuurile.

KODA materjalikasutus on säästlik (näiteks kulub maja ehitamiseks vaid 9 m3 betooni). KODA komponendid on eluea lõpus teineteisest lihtsasti eraldatavad ja taaskasutatavad. KODA paigutamine uude kohta ei nõua suuri pinnasetöid. Avarale sisule vaatamata on KODA jalajälg väike – vaid pisut üle 25 m2.

Minul õnnestus KODAga lähemealt tutvuda Oslo Open House messil selle aasta septembris kui mul oli võimalus olla osa surepärasest kodalaste tiimist. Ma ilmselt ei üllata teid sellega kui ütlen, et olen KODAST vaimustuses ja näeks suuuuuuuurima hea meelega end ühe KODA uhke omanikuna. Miks mulle see maja meeldib? Ma olen viimasel ajal väga palju muutnud oma tarbimisharjumusi ning hakanud mõtlema, kuidas elada keskkonnasäästlikumalt ja tervislikumalt. Mind paneb imestama see, kuidas me ikka veel kannatame justkui mingi postsovjetlikku trauma käes, et kõik peab olema suurem ja parem kui naabril, kõike peab olema rohkem ja veel. Milleks ehitada endale kahekordne suvila, mida me kütta ei jaksa? Milleks osta kamin, mis soojust ei salvesta? Milleks meile nii palju asju?

Meile piisaks ühest KODAst, kus kõik on viimse detailini läbi mõeldud, ja kui ma ütlen viimse detailini, siis ma mõtlen ka viimse detailini. Kodalased on läbi mõelnud, kuidas iga selle ruutsentimeeter oleks mugavalt kasutatav. Maja on (vaid?) 25m2 suur, kuid selles ei teki tunnet, et seal oleks kitsas, vastupidi, ruumi on rohkem kui te ette oskate kujutada.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin betoonehitiste suur fänn, kuid KODAsse armusin ma esimesest silmapilgust. Ja mõelda vaid. Seljakotiga asemel võiksin ma oma maja “selga” võtta ja ringi reisida;)

Huvi korral vaata lisa nende kodulehelt (LINK). Fotod: Tõnu Tunnel

//During last year I have found myself rethinking my lifestyle, consumption and I have found myself care much more about environment and healthy living. I want to have a small(er) footprint, not to be one of them who think it is the most important thing to have more than our neighbour’s do, to show off. I don’t understand (anymore) what is it with us and things? We build a 2stories summerhouse and then cannot afford to heat it. We buy a beautiful fireplace which doesn’t give us warmth. We buy more stuff and build bigger houses to have room for them.

There is no need for that. All we actually need is a KODA (LINK). Houses and apartments can’t be moved – but KODA can. KODA is free-standing, not fixed to the ground, and its design and structure allow it to be assembled and disassembled many times over. Dismantling and preparation for transport can therefore take as little as four to seven hours – even less if you simply want it to face a different direction. All of this gives you more freedom to make changes to suit your needs.

KODA can become whatever you want…… a city centre home, a lakeside summer house, a cosy café, an office, workshop or studio or even a classroom.

Its clever design provides the inspiration to make best use of every square inch of space and envisage how the built-in components, even the walls, can be adjusted to meet their purpose most effectively.

Living in a KODA house is neither a drain on the environment nor your bank account. With solar panels on the roof, KODA returns more power to the grid than it uses. Materials are also used sustainably. For example, the construction of one unit requires as little as 9 m³ of concrete and, at the end of its life, components can be disassembled and reused easily. Erecting or relocating a KODA house doesn’t require extensive digging and laying foundations either. In fact, as roomy as it is, KODA has a very small footprint – little more than 25 m2.

I would LOVE to be a proud owner of a KODA house. And think instead of being an Estonian with a backback, I could be Estonian with my movable KODA house.

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

Estonian