Abort – naise õigus valikule/ Abortion – every women´s own choice

November 20, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Kui ma lugesin, et Poola võimud tahavad igasugu abordi keelustada, mõtlesin ma, et seekord on küll poolakad asja üle võlli keeranud, et kaugel pole aeg kui nad nõidu põletama hakkavad ning keskaeg tuli silme ette. Loomulikult tõi valitsuse selline eelnõu ettepanek tänavatele plakatitega naised, kes nagu päise pildil väljendasid oma pahameelt loosungitega stiilis “valitus on nii pehmo, et ronib meie tussusse”.

Nii palju kui ma olen aru saanud, siis nö mugavusabort on katoliiklikus Poolas rangelt piiratud, kuid uue seaduse järgi peaksid naised raseduse lõpuni kandma, olenemata viljastamise asjaoludest või nende enda soovist, ehk siis ka sellisel juhul kui loote või ema tervis on hädaohus.

See teema tekitab minus vastakaid arvamusi. Kui ma kuulen inimesi, kes teevad aborti selle pärast,et neil on liiga väike korter või liiga väike sissetulek või ongi nad lihtsalt natuke “untsu teinud” ja pole lapse saamiseks lihtsalt valmis, siis sellise koha peal ütlen ka mina, et abort ei ole õigustatud. Me ei ela enam “vanadel aegadel” kui rasedusvastseid vahendeid polnud, kus inimesed ei teadnud midagi seksuaalõpetusest ja religioon otsustas paljus, mida tohib ja ei tohi. Tänapäeval teab iga loll ka, et olemas on kondoomid ja muud rasedust ärahoidvad vahendid, ka intsesti või vägistamise tagajärjel toimunud rasestumise katkestamiseks, seega ei saa kuidagi öelda, et abort on teatud juhtudel ainus valik. Seksuaalkasvatus on ainus valik. Et naised teaksid, et pole häbi asi pöörduda abi saamiseks arsti juurde. Kui ma noor olin, siis oli olemas selline koht nagu noortekabinet, ma ei taha sellega öelda, et ma oleks 13-aastaselt ringi mürgeldanud, aga noortekabineti külastamine ei olnud juba tol ammusel hallil ajal, kui seks ikka veel tabu oli, häbiasi ja ilmselt on noortekabinetid olemas ka tänapäeval, kuhu abi saamiseks pöörduda. Oluline on rõhutada mitte abordi võimalikkust, vaid õpetada ennetavat käitumist. Jaa-jaa, ma saan aru, et ma kõlan nagu 68-aastane rullidega nõukaaegne proua, kuid mu jutul on ju point?

Ja kui mugavusabordi vastu protestima minnakse, siis sellest ma justkui aru ei saa. Mu meelest suhtuvadki naised aborti liiga kergekäeliselt. Miks aga ära keelata ka abort kui loode on väärarenguga või ohus on ema või loode, siis see on selle keelu teine pool. Seda ma mõista ei suuda. Sellisel juhul olen mina igatahes abordi poolt. Nagu olen ma ka teatud juhtudel eutanaasia poolt.

//When I read about Polish government´s controversial proposal to ban abortion totally I thought the country has really lost it, turned back to dark middle ages and it is not long before they will start burning witches. Thousands of women came on the streets on protsest using slogans like “our government is so soft that they want to go to into our pussy”.

As much as I have understood so called comfort-abortion is already almost forbidden in catholic Poland, but now they are talking about banning abortion including in instances of pregnancy as a result of rape or incest or if the fetus is deformed or even if it is threatening the life of the mother or the baby.

I have different opinions on the topic. If I hear people talking about taking the abortion because they have too small apartments, not enough money or are just nor ready to becoming parents after a fun night in town I also feel like abortion should be banned. We are not living in “dark ages” where people did not know anything about contraception and religion told us what is right and wrong, but today every idiot knows there are means to prevent pregnancy and abortion is not the “only way out”. I know I sound like a 68 old Soviet lady with curls and “high moral standards”, but seriously it is not the most important thing to fight for rights to take abortion, but to educate youth so that they are aware of the actions and results of one fun night out. Too many women use the right to take the abortion to easily.

But why ban abortion when it is known that the fetus is deformed or it is threatening the life of mother or child is the other side of the coin. Why this should be necessary beats me. I am pro abortion in cases like this. Like euthanasia in some cases.

Lapsega reisimine – kohvri või reisikotiga?

November 17, 2016November 17, 2016 / Eveliis / 2 Comments

Ma ütlen täiesti ausalt, et ma ei ole kunagi uskunud, et minust võiks saada seljakotiga eestlane. Reisimine on mulle alati meeldinud, kuid pigem ikka kohvri ja kingade kui matkasaabaste ja seljakotiga. Ööbimine pidi alati olema hotellis, kuid täna mõtlen ma, et mul poleks mitte midagi telgiga matkamise vastu. Viskad seljakoti ja telgi autosse, priimuse ja võileivad ka ning valid silmad kinni kaardilt sihtkoha. Mulle meeldiks selline spontaansus.

Aga laps? Niisamuti nagu ma poleks uskunud, et ma pöördun seljakotiusku, ei oleks ma uskunud, et lapsega Eesti-Rootsi-Norra vahet reisimine saab olema täiesti tavapärane osa minu elust. Ei midagi keerulist ega ületamatut. Tuleb lihtsalt natukene planeerida. Näiteks mida ja kuidas pakkida. Seljakotid on täiesti asendamatud. Nii on kaks kätt praktiliselt vabad ja saab kenasti laps käe kõrval liikuda. Kui ma nüüd meile Norra minekuks asju hakkasin kokku panema, vaatasin ma, et mind kümme aastat truult teeninud ja palju reisinud punane kohver hakkab otsa lõppema ning tahes tahtmata tuli mul hakata uut käsipagasiks sobivat kohvrit otsima. Ma ei tea kohvritest suurt midagi, kuid mulle tuli meelde selline ettevõte nagu Cabinmax (LINK), kelle tegevus sai alguse vajadusest lennukäsipagasi järgi mis oleks maksimum lubatud suuruses, nii kerge kui võimalik ning millega oleks võimalik lennata nii, et äraantavat pagasit ei oleks vaja üldse kaasa võtta. See tundus olevat täpselt see!

Ma leidsin kiiresti sobiva mudeli (LINK), olulisteks märksõnadeks minu jaoks järele vedamise jaoks sang ja rattad. Sellele, et reisikotti saab kasutada ka seljakotina ma tol hetkel ei mõelnud. Juba järgmisel hommikul ootas mind Keila pakiautomaadis pakk uue kotiga. Minu esimeseks “mureks” kui ma koti kätte sain, oli see, et aga see ei ole ju ikkagi kohver. Väikese seljakotiusku oli Norras elamine ja palju ringi liikumine mind pööranud, kuid matkakotte olin ma alati vaadanud natuke võõristavalt. Nüüd aga oli mul üks selline isend kodus.

Paar tundi hiljem kui ma kotti ja kohvrit kahenädalaseks eemalolekuks pakkisin asendusid mu muremõtted rõõmuga. Mu järelveetav kohver oli üsna raske ja kui ma oleksin pidanud liikuma kahe sellise kohvri ja lapsega, siis oleks see reisimise teinud tunduvalt tülikamaks. Mitte võimatuks, aga just tülikamaks, sest jalgsi käimist Tallinnas ja Stockholmis ning ka Lillehammeris on ees ootamas üks jagu. Trepid ja igasugu astmed rongi ja trammi peale muutuvad ebamugavaks. Aga nüüd oli mul ÜKS kohver ja ÜKS kohvrimõõtudes seljakott, mis tähendas seda, et üks käsi jäi mugavalt vabaks ka lapse jaoks.

Reisikoti teiseks plussiks selle kõrval, et käed on vabad, oli kindlasti ta oma kaal,erinevalt kohvrist, mille omakaal on ca 3 kg, kaalub Cabinmax alla kilo. Kolmandaks plussiks on lisataskud ja vahed. Minu punasel kohvrikesel on vaid kolm vahet, millest ühte ei saa kasutada kui kohvri suuremaks laiendan, nii olen ma harjunud, et hambaharjad, erinevad laadijad, juukseharjad on kuidagi kohvris segamini nagu pudru ja kapsad. Nüüd olid need üle mitme aasta korralikult erinevatesse vahedesse paigutatud.

Ma olen küll näinud neid kangelasemasid, kes kannavad süles kahte last, veavad järel kohvrit ja mitut ostukotti, lisaks veel mähkmekott ja käekott, kuid ilmselgelt oleksin mina end üle hinnanud kui lopase ilmaga kahe kohvri ja väikelapsega oleks liikuma pidanud. Lopp ja maha puistatud kruus muutis järelveetava kohvri veelgi raskemaks ja kas te teate KUI PIKK on maa Tallinnas ja Stockholmis laevalt terminali. Meeletu! Sealt veel edasi metroo peale ei ole muidugi kõige pikem maa, aga seda pigem vähese pagasiga. Ma ei oska öelda kui õnnelik ma olin, et uue kohvri otsingutel olin ma jõudnud just Cabinmaxini. (lapsega) reisimisel saab sellest vaieldamatult minu uus parim sõber. Viskad “kohvri” selga ja liigud. Äärmiselt mugav ja mahukas ning näeb ka hea välja. Eriti peale meie väikest “tuuningut”, et me ta lennujaamas ikka ära tunneks.

Nüüd tunnen ma end TÕELISE SELJAKOTIGA EESTLASENA! Minu truu punane kohver võib väärikalt vanaduspensionile minna.

Ma looderdasin kontoris palju rohkem

November 16, 2016November 16, 2016 / Eveliis / 2 Comments

Ma olen arvamusel, et klassikaline 9-5 kontoritöö on iganenud ja päris palju töid saab ära teha kas kodus teleka ees või teisel pool maakera, igatahes ei pea sellepärast istuma kindlalt kaheksa tundi kontorilaua taga. Mina ütlen enda näitelt, et ma olen palju produktiivsem ja nagu ma olen ka juba varem maininud saan ma palju vähema ajaga tehtud palju rohkem.

Üks põhjus on kindlasti see, et ma hoian kokku aega liiklemise pealt. See aeg, mis ma sõidaks kontorisse, olen ma juba mõned tööasjad jõudnud ära teha. Ja mul ei ole kindlat “tööpäeva algust”. Kui ma olin emme juures ja ta kell viis ärkas ning mind ka üles ajas, sest ta tegi kogemata (tegi ta jah kogemata) liiga palju kohvi ja muidu oleks see raisku läinud, alustasin ma oma tööd kell kuus. Kella üheksaks kui teised oma tööd alustasid, oli mul üks osa tööd juba tehtud ja mul oli “lõuna” – minu aeg, logelemise aeg, mida ma kasutasin blogimiseks, Facebookis aja surnuks löömiseks jms. Kui ma olen Idaga kodus, olen ma päeva jaotanud ülesannete ja Ida vahel – tunnike tööd ja siis Ida aeg, tunnike tööd ja Ida aeg. Tänu Mihkel Raua raamatule olen ma püüdnud ka tööd ära teha sel nn aju tipptunnil. Kella kolmest ma tunnen, et enam ei viitsi tööd teha. Kohe leian sada tuhat muud asja, millega tegeleda. Kontoris peaks ma veel kaks tundi teesklema töötegemist. Kodus ei pea. Oluline on, et asjad saaks tehtud. Ja olgugi, et ma olen võtnud eesmärgiks õhtuti mitte tööasjadega tegeleda, siis teinekord tuleb mul töötuhin peale kaheksa-üheksa paiku ja juba hommikused asjad saavad tehtud, mis annab mulle hommikul omakorda vaba aega, mida ma saan kasutada muudeks asjadeks. Ja minu tööd saab vabalt teha bussis, lennukis, rongis, laevas, hotellis – nii et ka reisimine pole takistus, samuti ka poepidamise kõrvalt.

Muidugi saan ma aru, et kõiki töid ei saa teha töökohast eemal, kuid ka siin usun ma, et võtmesõna, et töötaja oleks rahul, on paindlikkus kellaaegades, kuid samal ajal kui mina pooldan paindlikkust ja eemal töötamise võimalust, leidub ka palju neid, kes on 100% kontori usku.Eriti tööandjana. Sest muidu kaob distsipliin ja kontroll, ülevaade sellest, kas inimene teeb 40h nädalas tööd või mitte. Jah, kindlasti on neid, kes selliseid võimalusi ära kasutavad ja nende tööd on raske mõõta, näiteks mina ise olen väga kehv “andmesisestaja”, ma teen mingi töö ära, kuid unustan selle kuhugi süsteemi kirja panna, või mõtlen, et selle tüütu tegevusega tegelen pärast, nii kaua kuni nii palju on tegemata, et jääbki tegemata ja ma löön käega.

Mul on vedanud, et mul on koostööpartnerid, kes mind usaldavad ja samas usun ma, et töö räägib siiski ka enda eest hoolimata kehvast raporteerimisest. Enesedistsipliiniga mul probleeme pole. Kaheksa tundi päevas ma kindlasti tööd ei tee, ma ei ole oma “töötunde” kunagi isegi kokku lugenud, aga tahate ma ütlen teile midagi päris ausalt – kontorilaua taga tegin ma palju vähem tööd. Esimene tunnike möödus kohvinurgas, siis oli vaja lugeda Delfis päevauudiseid, arutada tööasju kolleegiga, mis sujuvalt läks üle niisama lobaks, siis tuli lõuna, mis venis mõnikord pikemaks kui vaja, raamatupidaja juures läks oodatust kauem aega, sest teele jäi ette kardinapood, viimane tunnike tööajast läks teesklemise peale, sest mu aju enam ei toiminud. Igaks juhuks vastasin ma töömeilidele kodus hilistel kellaaegadel, et jätta muljet, et ma olen asendamatu ja teen oma tööd ka väljaspool tööaega, olen väärtuslik töötaja. Maailm on minusuguseid “asendamatuid” töötajaid täis. Ja ma julgen ausalt öelda, et suur osa kontoritöötajaid, eriti need, kes pidevalt kiitlevad oma ületundidega või sellega kui palju nad tööd teevad, ei tee kaheksa tundi päevas tööd. Sellega ei taha ma öelda, et pikki tööpäevi üldse ei või ette tulla, kui töö on vaja ära teha, siis tuleb teinekord kasvõi 24h tööl olla.

Töö peab inimesele lihtsalt meeldima. Siis ei ole probleeme kaugtöötamise ja enesedistsipliiniga ega ka vajadusel pikkade tööpäevadega.

Mis on seksikas?

November 15, 2016November 15, 2016 / Eveliis / 8 Comments

Ma usun, et iga naine (ja mees) on natukene meelitatud kui keegi teda seksikaks peab, ka need, kes selle teema peale nina kirtsutavad ja näilikult solvuvad, sest seksikusest olulisem on ju sisemine ilu nagu me teame. Kui iroonia kõrvale jätta, siis jah, tegelikult arvan ka mina, et sisemine ilu või sisemine sära ongi välisest olulisem ja kui vastata küsimusele, mis minu arvates on seksikas, siis seksikus ongi midagi, mis tuleb seestpoolt.

On hilissuvi Oslo lennujaamas. Minu kõrval seisab pikajalgne sale tütarlaps, tal on jalas mikromini-püksid ja liibuv pluus, mille dekoltee ulatub nabani, tal on kõrged platvormkingad, hoolitsetud meik, laitmatud läikivad juuksed, paar kuldketti ja ja roosa sädelev käekotike näpuotsas. Suure tõenäosusega peaks see olema seksikas ja ärge saage minust valesti aru, ta näebki hea välja, tal on kena figuur ja riided justkui sobivad talle, kuid ometi paneb ta oma välimusega kaasreisijaid muigama kui kadedusest ohkama. Ta ei tunne end selles riietuses rasket kohvrit enda järel tassides mugavalt. Ta on ebakindel ja ebakindlus on minu meelest seksikuse surm. Ma ei hakka selle üle arutlema, kas ma pean end seksikaks või mitte, küll kommenteerijad selle mulle selgeks teevad, kuid olen minagi mitmeid kilosid kõhnemana püüdnud selga panna liibuvaid kleite, et seksikam olla. Teate, ma arvan, et ma oleks seksikam ka vanaema kitlis, sest liibuv kleit ei ole minu teetassike ja isegi kui teoorias peaks liibuv punane kleit olema seksikas, siis mind see seksikaks ei muutnud. Ma tundsin end ebamugavalt.

Minu arusaam seksikusest on midagi muud kui see toodud näide. Seksikus algab enesekindlusest. Mu meelest ei ole seksikuses ja selle rõhutamises midagi halba, kuid jätame selle õnnetu tüdruku lennujaamast kõrvale ja vaatame kostüüme, mis on näitlejatel/lauljatel seljas erinevatel punase vaiba üritustel. Minu jaoks tähendab punane vaip glamuuri, uhkeid ja miks mitte edevaid ja omanäolisi, silmapaistvaid kostüüme, kuid mida aasta edasi seda piinlikum on mul igasugu punase vaiba galeriisid vaadata. Üks asi on olla seksikas stiilselt ja ma ei saa aru, kuna muutus see, et seksikas peab justkui võrduma labasega. Mingi osa seksikust ja kostüüme võiks jääda koduste magamistoaseinte vahele, kus oma fantaasiaid välja elada.

Kas te olete minuga nõus, et seksikas saab olla ka kurguni kinni nööbitud triiksärgis ja viigipükstes või mida peate teie seksikaks? Kui keegi ütleks teile, et olete seksikas, kas te võtaks seda pigem meeldiva komplimendina või punastaks piinlikusest, sest seksikus on midagi, mida häbeneda?

**USA ONLY** New York, NY – Victoria Beckham looks chic as she emerges from her NYC Hotel. The former Spice Girl showed off her slender figure in a sleeveless black blouse with a matching pair of flared trousers and heels. AKM-GSI September 28, 2015 **USA ONLY** To License These Photos, Please Contact : Steve Ginsburg (310) 505-8447 (323) 423-9397 steve@akmgsi.com sales@akmgsi.com or Maria Buda (917) 242-1505 mbuda@akmgsi.com ginsburgspalyinc@gmail.com

Korraga nii kümme aastat vanemaks kui kümme aastat nooremaks/ 10 years older & 10 years younger

November 14, 2016November 14, 2016 / Eveliis / 2 Comments

Ma armastan ikka naljaga pooleks öelda, et lapse sünd tegi mind paari aastaga kümme aastat vanemaks ja kümme kilo raskemaks. Kilode koha pealt on lugu küll täpselt pooleks ehk need ülearused viis kilo keelduvad mu kehalt lahkumast, kuid vanusega on sellised veidike kummalisemad lood.

Jaa, ma olen kaotanud mustmiljon närvirakku ja magamata ööd on ilmselt siiski mingi jälje minu välimusele jätnud, ma tunnen ka, et mu keha on “vanema naise” oma, kuid kui välimus ja lisandunud aastat kõrvale jätta, siis vaimselt olen ma hoopis kümme aastat nooremaks muutunud. Veel neli aastat tagasi oli mu meelistegevus diivanil teleka ees logelemine, ma vaatasin absoluutselt kõiki sarju, mis telekast tulid; mind majast välja saada, lihtsalt niisama, et läheks ja jalutaks või püha issand hoidku selle eest, et ma läheks kuhugi trenni või tegeleks mingi hobiga, oli päris võimatu. Lisaks sellele tundsin ma, et minu vanuses peab olema täiskasvanu, kui vaadata mu käitumist ja olekut viis-kümme aastat tagasi, siis ma olin kordades tõsisem ja ehk isegi mingil määral raamides – mida sobib ja ei sobi teha.

Ida sünd on mind aga muutnud lapsemeelsemaks, rõõmsameelsemaks, vabamaks ja mängulisemaks. Ma ei viitsi väga palju enam telekat vaadata, mulle tundub, et aega saab palju targemalt kasutada. Kasvõi väljas jalutades või midagi huvitavat ette võttes. Nagu te olete aru saanud, siis beebid ei ole minu teetassike ja ma olen niiiii õnnelik, et see aeg möödas on, kuid lapsed on mulle alati natuke meeldinud, ma ei ole lihtsalt osanud nendega midagi ette võtta. Ida on mulle õpetanud, et tegelikult ei peagi midagi konkreetselt ette võtma, tuleb lihtsalt “vooluga kaasa minna”.

Veel neli aastat tagasi ei oleks ma lubanud lapsel trikoos ja kummikutes ringi joosta, sest “nii ju ei sobi” ja samamoodi ei oleks ma lubanud tal karumõmmi pesta, sest “nii ju ei tehta” ja süüa poleks ma lubanud tal ka teha, sest “sa ju ei oska ja ajad maha”. Täna leian ma, et kõike seda just tohibki teha. Lapsena ja lapsega koos. Piirid ja reeglid tulevad hiljem niikuinii. Täna nägin ma lasteaias üht last, kes oli kenasti talveriietes ja tahtis lumehunnikusse astuda, mitte hüpata ega seal püherdada, vaid lihtsalt astuda. Ema käratas talle kõige kurjemal häälel “Ei tohi ennast märjaks teha!” Püha issand jumal, tal olid korralikud talveriided ja lumi ei ole miinuskraadidega just eriti märg.

Minu suhtumine ja mõttemaailm on tänu Idale kardinaalselt muutunud. Ma olen õppinud hindama asju, mida ma muidu tähele ei pannud, mind huvitavad asjad, mida ma varem pidasin tüütuks, mulle meeldib katsetada uusi asju. Mulle meeldib, et ma ei tunne, et ma pean olema tõsine täiskasvanu iga hetk ja kogu aeg. Tööalaselt saan ma seda piisavalt olla, kuid oma ajal saan ma olla mina ise. Lapsemeelne ja lihtne. Vähemalt kümme aastat vaimselt noorem.

It is funny how I feel that in three years I have both got 10 years older and ten years younger. Yes, I feel I am tired, sometimes Ida´s lively personality is too much and probably the sleepless nights have made a mark on my face, I also feel that my body is a bit older, but at the same time I feel myself ten years younger.

Before Ida was born my only hobby was laying on the couch watching tv, I didn´t like any sports and I didn´t like to go out from the house much, I was lazy. I also felt that at my age I had to act as a grown up, talk about grown up things. I knew what is allowed and what is not allowed and I don´t mean big things, I mean small and meaningless things.

Like wearing your bathing suit and wellies at the same time. You don´t let your child run around in the house like that, because this is just something “you don´r do”. Today I cannot understand why it shouldn´t be allowed. If it makes the child happy, let her be like that. Let her wash the teddy bear, let her try to prepare meals to us, let her be creative. The rules and boundaries will come anyway.

She has made me love being outdoors, try new things, be creative together with her, even childish. And I like it. My daughter has taught me to be me – simple and childish, not afraid of what others might think when we climb on trees together. She has made me 10 years older and ten years younger, free of fears and able to enjoy small things.

Minu hetke TOP10 /My TOP 10 at the moment

November 12, 2016November 12, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Top 10 suvalistest asjadest suvalises järjekorras

Elena Ferrante “My brilliant friend” -minu teada ei ole see eesti keeles ilmunud, kuid ma soovitan inglisekeelset lugeda, fantastiline raamat kahe tüdruku sõprusest ja elust, mis algab 1950 aastate Napolis. Kui ma suvel ütlesin, et “Ohakalind” on suurepärane bildungsromaan, siis peale Elena Ferrante lugemist tundub “Ohakalind” nii igav ja mittemidagiütlev. Loe rohkem SIIT
“Minu naaber Totoro” – jaapani animafilm, mida on nimetatud ka parimaks koguperefilmiks. Mina olen lummatud, Ida on lummatud. Nagu ma nüüd tean, siis see on olemas ka eestikeelse DVDna. Soovitan see kindlasti jõuluvana kingikotti pista.
Mulle tundus mingi hetk, et kõik teevad neid erinevate sõnumitega postreid ja need tundusid kuidagi nii lamedad, kuid on üks, kes igatahes oma tööd oskab ja seda hästi teeb. Ma jumaldan Kukupesa käekirja – need postrid teevad kodu hubaseks ja on tõeliselt stiilsed.
Helena Mang ja tema tegemised bikiinifitness-maailmas. Ma ei tea isegi, miks, aga kuidagi nii põnev on jälgida kogu seda minu jaoks ulmelist maailma. Respekt igatahes. Helena Facebooki lehe leiate SIIT.
Mihkel Raud ja tema eneseabiõpik. Rohkem ei ütle, sest kõik, sai siin juba öeldud.
L´eu D´Issey. Mulle meeldib parfüüme vahetada ja tänu sellele uusi lemmikuid leida (nt Le Petite Robe Nour, Omnia jt), kuid Issey Miyake on mu ammune lemmik, kelle juurde ma hetkel tagasi olen jõundud. Ja meeste lõhn on lausa hulluksajavalt imeline.
Teine Boleyni tüdruk – ajalooline draama kahest õest, kelle omavahelised suhted rikkus nende onu ambitsioonikas salaplaan teha ühest neist kuningas Henry VIII armuke ja ideaalis järgmine abikaasa.
Minna Parikka kingad (nendega läheks magama ka) ja üldse Soome disain (LINK)
Riia. Mulle on Riia alati meeldinud, kuid neljapäeval kui ma Riia lennujaamas tervelt seitse minutit sain viibida leidsin ma end mõttelt, et viimasest Riia külastusest on kahetsusväärselt kaua möödas.
Nostalgilised toidud – liharullid, kondentspiimapähklid, bubert. Mul peaks need pähklivormid kusagil olema, tädi Heljuga sai neid lapsena ikka tehtud, võib-olla oleks aeg ise katsetada? Ja Heilyle olen tänulik, sest tänu temale tean ma nüüd, et liharulle on nii lihtne teha.

This is a list of random things which I like at the moment.

Elena Ferrante “My brilliant friend”. This is a great novel of friendship of two girls, which starts in 1950´s Naples. I have not read much yet, but the 150 pages I have read are so well written that it is hard to put away the book. I find it a bit sad and hard to read because of the poverty and sadness, but it is not a bad thing – I love books which make me emotional and think about my own life.
“My neighbour Totoro” – If you don´t love this bright and beautiful Japanese animation you probably do not have an artistic side in you. I am in love and Ida is in love. I hope I will manage to buy the Norwegian DVD somewhere.
Kukupesa posters and cards. I am not a big fan of all kind of posters with lame texts and designs, but Mirjam, the heart and founder of Kukupesa is gooooood.
Helena Mang – an Estonian bikini fitness athlete. I like to follow her journey in this for me a surreal world. And you must agree – she looks good.
A book by Estonian author Mihkel Raud. I do not like self-improvement books, but if it is written by someone like him with great selfirony and humor, it is a book to read.
Issey Miyake perfumes. This is my old favorite and after trying many new perfums and finding new favorites like Bulgari and Guerlain I am at the moment back to my old “love”.
The other Boleyn Girl – It is a romanticized account of the lives of 16th-century aristocrats Mary Boleyn, one-time mistress of King Henry VIII, and her sister, Anne, who became the monarch’s ill-fated second wife.
Minna Parikka shoes and Finnish design.
Riga. I have always liked Riga, but when I on Thursday was in Riga Airport for the whole seven minutes I realized it is too long since last time I was in Riga.
Nostalgic food which remind me of childhood.

Siis, kui ma koristada ei viitsinud

November 12, 2016 / Eveliis / 4 Comments

Ma ei tea midagi paremat kui see, kui saan laupäeva hommikul lihtsalt vedeleda. Võtan oma kohvitassi, keeran end pleedi sisse kerra ja vahin telekat. Paar laupäeva tagasi oli meil lapsevaba laupäev ja kuigi me olime kell seitse üleval nagu ikka, siis mina kavatsesin vedelemistvõimalust maksimaalselt kasutada. Kahjuks elan ma koos meesoost vastega Anthea Turneriga ja juba kell kaheks käis see rahutu hing mööda maja ringi, uurides minult, et mis päevaplaan ette näeb, et tema ei viitsi niisama päeva (!!!) maha magada. Ma tegin nagu ma ei kuulnud teda ja lasin tal omaette koristama hakata, mingi hetk tuli mul aga hirm, et äkki ma pean ka koristama hakkama, aga ma tõesõna ei viitsinud. Mulle tuli meelde, et Enely Healthy Attitude Fith Clubist oli Facebookis otsinud kedagi, kes hädast välja aitaks ja Rattalaadale flaikusi jagama tuleb. Ega ma ei viitsinud sinna ka väga minna, aga samas mõtlesin ma, et elan Laagrist vaid 15 minuti kaugusel ja on ikka hea küll kui keegi appi tuleb kui vaja. Nii sattusin ma Rattalaadale.

Seljakoti ja teksade ja tossudega tundsin ma end teiste flaiku-tibide kõrval nagu tõeline maakas. Ilma liialdamata kõndisid seal ringi superskinnydes teksades megakõrgete kontsadega säravate pikkade juuste ja laitmatu meigiga noored tüdrukud ja siis mina – seljakotiga ~~eestlane~~ maakas. “Kui palju ma trenni peaks tegema, et selliseks saad?” küsisin ma Enelylt. “Umbes aasta,” vastas tema. Ma minestasin. Ma olen EMS personaaltreeninguga tegelenud nüüd umbes mingi paar kuud ja see on juba minu jaoks saavutus, mis sellest, et ma ei tee seda regulaarselt ja vähemalt kaks korda nädalas, AGA ma teen trenni ja minu jaoks, kes ei ole kunagi trenni teinud, on see ikka saavutus missugune. EMS personaaltreening on täiesti minu teetassike. Kõrvalt vaadatuna tundub lihtne, kuid tegelikult nõuab korralikku pingutust ja võtab täiega võhmale.

Igatahes Enely võttis mu soovi peenikeseks saada sõna-sõnalt ja kui vaja oli jumpingu trenni jaoks kedagi, kes temaga proovitrenni kaasa teeks, “peksis” ta mu batuudile. Ma olen neid jumpimise videosid näinud ja mõtlesin, et no kui raske see ikka saab olla. Enely liikumisest on jäänud mulje, et see on lihtsamast lihtsam. Ja näeb välja elegantne. Ma lisasin Facebooki lehele ka ühe video, vaadake järgi KUI elegantselt ja muretult Enely jumpib. Enda jumpimisest ma videot üles EI pane, sest see trenn on KÕIKE MUUD kui lihtne. Esiteks on see hullumeelselt intensiivne, ma tundsin kümne minuti jooksul, kuidas mu reitest ja kõhult sulas vähemalt kolme šokolaadikoogi jagu rasva (pulsikell näitas 8minuti jooksul 67kcal kaotust ja mu meelest on see ikka väga hea tulemus. Ei?) ja samal ajal kui Enely nagu Duracelli jänes edasi hüppas, olin mina läbi kui läti raha. Teiseks oli mul tõsiseid probleeme rütmile pihta saamisega. Ma nägin ilmselt seal proovitrenni tehes välja nagu hampelmann, aga no mis seal ikka – ma olen harjunud end igasugu veidratesse situatsioonidesse panema. Poolvabatahtlikult. Ja samas on mul selline hullumeelne mõte, et järgmine kord kui ma trenni lähen, siis ma EMS personaaltreeningu asemel proovin vahelduseks ikka päris jumping-trenni ka ära. See hullumeelne trenn kestab poolteist tundi ja võrdub 10korra trenniga jõusaalis. Peale kümneminutilist proovi ma usun seda. Kas keegi tahaks minuga Tartus koos jumpima tulla? Soovitavalt keegi, kel ka pole rütmitaju ja kes ei suuda oma jalgu kolme meetri kõrgusele pilduda;)

Igatahes peale VAID kümme minutit kestnud trenni jõin ma ära pool pudelit vett ühe korraga ja tundsin, et olen New Yorki maratoni läbi teinud.

EMS personaaltreeninguga on mul aga juba tunduvalt soojemad suhted. Minu jaoks on ikka kõige raskem hoida kõhtu sees ja samal ajal tagumikku tahapoole lükata ning mu puusad ei taha ka paigal olla kui ülakeha pöörama pean, kuid ma ise näen küll juba päris korralikku edasiminekut. Kaal ei ole kahjuks rohkem alla läinud, ma kaalun ikka pea 63 kg, aga mida ma ka tahan kui ma nii ebaregulaarselt trenni teen. Vähemalt hakkab mul tekkima mingi tasakaal – ma nimelt ei ole ka võimeline tasakaalu hoidma.

Healthy Attitude Fit Club tegemistega saate end kursis hoida SIIN. Minu eelmistest trennikogemustest saate soovi korral lugeda kui otsite “tags´ide” alt üles – healthy attitude fit club.

Ja igal juhul ütlen ma, et Rattalaadal trenni tegemine oli tunduvalt meeldivam viis laupäeva veeta kui kodu koristada. Boonuseks veel see, et sain Idale abiratastega Schwinn ratta. On teine tiba roostes küll, kuid siis ongi Marekil midagi jälle teha mõnel sellisel varajasel laupäeva hommikul kui teda motoorne rahutus vaevab.

Küll on kena kelguga…

November 8, 2016 / Eveliis / Leave a comment

Paar aastat tagasi saatis selline tore Läti firma nagu Zube kids (LINK) Idale puust kelgu.

Mulle tuli meelde oma lapsepõlv. Maas oli paks lumi, onu Tarmo oli sõjaväest tagasi tulnud, me läksime kelgutama. Ma istusin punases kelgus ja me kihutasime üle koolihoovi tädi Helju poole, lund tuiskas mulle näkku. Taskus olid mul vildikad, mis onu Tarmo oli mulle kingituseks toonud. Ma ei tea, miks, aga ma mäletan just seda kelgusõitu väga selgelt.
Ma tahan, et Britt Idal oleks samasugused mälestused lapsepõlvest. Olgu, oma esimesi kelgusõite ta ilmselt ei mäleta, aga puruneva plastkelgu asemel on see kelk püsiva väärtusega. Mis teeks rõõmu aastaid aastaid hiljem kui selle kunagi pööningult või kuurinurgast leiame. “Kas mäletad seda, kui…?” küsiks Ida minult. Ma noogutaks.

Zube kelkude autoriteks on kaks toredat läti naist – Laura ja Ieva. Nii nagu paljud teisedki ettevõtjad sai nendegi lugu alguse peale laste sündi. Nad on need kelgud loonud, mõeldes just samadele asjadele kui mina. Et need oleksd püsivad, looks väärtusi ja teeniks mitut põlvkonda. Mulle meeldivad looga asjad. Läbimõeldud asjad.
Ja kui nad on veel nii kauni disainiga nagu need põhjamaiselt lihtsad kelgud, on see lausa jackpot. Kelgud ise on valmistatud painutatud (kase)vineerist, mis teeb kelgu kergeks, aga vastupidavaks.Kõigil kelkudel on CE märgistus.

Detsember 2014

Aastake kelgutamist jäi vahele, sest me olime Norras ära, kuid nüüd on kelk kahe talvepäevaga selle pausi tasa teinud.

november 2016

Two years ago a Latvian company called Zube kids sent us a sledge. I remembered my own childhood. Uncle Tarmo had just come home from the army, we went sledging. I was sitting on my red sledge and he was running so fast towards Grandaunt Helju’s house. The snow was throwing to my face. It was cold. In my pocket I had crayons which uncle Tarmo had brought me as present. I don’t know why I remember this one time so well.
I want Britt Ida to have similar childhood memories. Okay, she probably will not remember her first times when we go sledging, but I thought if I anyway want to buy a sledge it should be something that is longlasting, and remains with you for the rest of your life with a help from memories. Something to create memories and serve generations.
It would be so cool to find it years later from the attic or garage. “Do you rememeber, when…” Britt Ida would ask. I would nodd: “Yes, I do remember. You were so little!”

Ieva and Laura are the two women behind the sledges. As so many entreprenours they too started with their company shortly after their children were born. What I like about their story is that they think about the same things. They have wanted to create products that bring family together, make us smile and give us positive memories.
I like things that have a story to tell. Things that have souls and long-lasting values. And when they in addition have such a lovely design as these nordic sledges, it’s a jackpot. Modest and clean. Sledges also have CE marking.

Last year the sledge stood alone waiting for us, we were away in Norway, but now during the first two winterdays the sledge has been our favorite vehicle.

Ma ei viitsi last lasteaeda viia

November 8, 2016 / Eveliis / 4 Comments

90% ajast teen ma kodus tööd, mis tähendab seda, et ma ajan end kell seitse üles (st mind aetakse üles), istun kohvitassiga diivanile teleka ette, löön arvuti lahti ja vaatan, mis toimunud on. Ja nii ma toimetakski, aga mul on vaja laps lasteaeda viia. Selleks pean ma end ära kammima, riidesse panema, lapse riidesse panema, auto lumest puhastama ja selle sooja panema. Ma ei viitsi!

Eile oli mul hästi palju tööd teha ja ma korraks mõtlesin, et kas Ida koju jätmine oli kõige mõistlikum otsus. See läks aga nii valutult, et ma ei viitsinud Idat täna ka lasteaeda viia. Ühtepidi on mu meelest täiesti veider, et kolme-aastasega saab midagi kokku leppida, aga nii see oli. Me leppisime kokku, et emme teeb ühe töö ära ja siis me mängime natuke, siis teen ma teise töö ära ja mängime uuesti, üsna pea tuli minu suureks rõõmuks kahetunnine lõunauni, mis lasi mul “tulekahjud kustutada” ja peale seda sain ma teha veel kolm tundi tööd, samal ajal kui Ida mängis ja multikaid vaatas. Okei, muidugi oli hetki, kus ma olin just soone peale sattunud ja Ida hüüdis “kakahäda” ning ma pidin nö pliiatsi põõsasse viskama, või et tal oli vaja piima/saia/uusi sokke jms, aga põhimõtteliselt avastasin ma, et Ida on juba nii adekvaatne, et ta ei sega mind enam töö tegemise juures. Ja mitte et ma lapsekasvatamisest palju teaks, aga ma usun, et sellised popipäevad tulevad ka lapsele kasuks. Muidugi ma leian, et ta õpib lasteaias (vahet pole kas Norra või Eesti omas) palju rohkem, kuid samas mulle tundub, et on ka oluline, et ta ei PEA lasteaeda minema, vaid ta VÕIB lasteaeda minna. Mina ütleks, et selline laps on õnnelik laps ja meil on vedanud, et mul on täpselt selline töö nagu mul on.

Kui sa tead kedagi, kes vajab Skandinaavia turule suunatud turundust, siis suuna nad minu juurde, ehk saame me teineteisele kasulikud olla:) Nüüd aga sukeldun ma meilide maailma. Et siis poolteise tunni pärast Idaga kelgutama minna.

Talvine sünnipäev

November 7, 2016November 7, 2016 / Eveliis / 8 Comments

Nüüd võib küll öelda, et Ida kolmas sünnipäev on lõpuks läbi saanud, sest eile pidasime me keset talvist ja lumist Ussipesa perele ja sõpradele ühe vahva Pipi-peo. Ma pean tunnistama, et eks ma natukene ikka kartsin kui hakkasin õuepidu novembris korraldama, sest sellistel pidudel sõltume me päris palju ilmast ja ega mu eesmärk ei ole ju, et külalised kringliks külmuvad, vaid et oleks lõbus. Kui aga Glimm Art (LINK) ja Kristallking (LINK), kellega koostöös me selle peo korraldasime, mu ideega kohe kaasa läksid ja ütlesid, et muidugi teeme ära, saatsin ma laiali kutsed, et nüüd pole midagi teha, kui kõik soojad riided selga panna ja sel novembrikuu pühapäeval spunki otsima tulla.

Kui te tahate, et pidu oleks täpselt teie näoga, siis mina soovitan siiralt võtta ühendust armsa Karisega Kristallkingast, ta aitab teid stilistika ja peodekoratsioonidega, kutsete, tänukaartide ja kingitustega. Mina ei saaks rohkem rahule jääda ja olen tegelikult hämmingus kui kauniks saab lihtsate vahenditega teha ühe puukuuri. Minu siiras tänu Karisele ja tema abilisele, kes võtsid vaevaks Tartust kohale tulla, et meid aidata. Karise ettevalmistustest loe tema blogist SIIT

Ja siis hakkasid külalised saabuma. Sünnipäevalaps oli küll tibake häbelik, kuid mina kui teada tuntud lapsemeelsuse kehastus olin küll elevil kui kell hakkas sinnamaale jõudma, et kohale pidi jõudma Pipi. Ühel hetkel vuraski Pipi meie hoovi ja trall läks lahti.

Ilm oli tegelikult lausa viie miinuskraadiga, kuid nagu tellitult paistis taevas suuuuuuuuur ja soojendav päike, nii et külma pärast me muretsema ei pidanud. Ja isegi kui taevast oleks sadanud vihma või lörtsi või kasse ja koeri, siis Pipi tegi meie peo nii meeleolukaks ja tempokaks, et ilm poleks ka siis seganud. Kui ma pidu korraldama hakates Glimm Art kodulehele sattusin ja nendega ühendust võtsin, meeldis mulle kohe nende positiivne suhtumine, mulle tundus, et me oleme juba vanad tuttavad. Ausalt, käsi südamel, siis nii vahvat ja lapsemeelset peojuhti, kes kõik kaasa haarab, ei ole mina veel kohanud. Meil oli peokülalisi igas vanuses ja uskuge mind, lõbus oli nii 3-aastasel kui 13-aastasel, 35- aastastel ja vanematel ka;) Kuna Ida on meil lisaks Elsale, Annale ja Pipile veel ka tohutu Totoro fänn, siis järgmisel aastal usun ma, et saame Glimm Art tüdrukutega ühe Totoro-teemalise peo korraldatud. Aitäh, Pipi! Täna hommikul kui Ida üles ärkas, oli ta esimene küsimus, aga miks Pipi ära on läinud;)

Glimm Art Facebooki lehega saate tutvuda siin.

Nii tore oli üle pika aja näha Ussipesas koos sõpru ja perekonda, nii et Ussipesa muutuski paariks tunniks tõeliseks Segasummasuvilaks. Sünnipäevalapse eest ütlen ma suuuuuuur tänu kõikide nende vahvate kinkide eest, te küll olite valesti aru saanud, sellest, et kinke pole vaja tuua, sest meie kodu näeb välja selline nagu oleks me käinud mõnd kaubamaja rüüstamas.Ida ärkas hommikul kell kuus üles ja ütles:”Emme, hakkame mängima!” Ja jummel, ma ei tea, kes ja kust kohast eestikeelse Totoro DVD välja võlus, aga seda oleme me jõudnud eilse õhtu jooksul juba kolm korda vaadata.

AITÄH KÕIGILE MEELEOLUKA JA MEELDEJÄÄVA PÜHAPÄEVA EEST! Ma loodan, et võib olla ma selle postituse (ja peoga) julgustan teisigi talve mitte kartma. Talvel on oma võlud ja lastele lumi meeldib:)

Eveliisi eluviis

“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”

Estonian