Kas teie usute juhustesse?

Kui ma oma blogiga raha teeniks, siis ma peaksin vist varsti sõbrannadele maksma hakkama, sest mulle tundub, et pooled lood siin on ajendatud nendega jutuajamistest. Õnneks ma ei teeni, nii et kasutan lihtsalt neid ära. Samas mõtted on minu. Lihtsalt nemad panevad mind neid mõtteid mõtlema.

Ühel päeval rääkisime me töötamisest ja juhustest. Ma enam ei mäletagi, millest täpsemalt, aga nemad olid rohkem seda meelt, et kõik, mis meiega juhtub, on meie enda teha. Meie enda pingutused, meie enda töö, meie suhtumine. Selles osas olen ma nendega nõus, et on inimesi, kes ei tee midagi, toovad ettekäändeid alates õnnetust lapsepõlvest kuni migreenini, aga kurdavad, et pole eluga rahul. Võta siis midagi ette ja tee midagi! Olen sellega nõus. Aga sellega pole ma nõus, et kõik tuleb alati ise teha, oma töö ja vaevaga ning et juhuseid pole olemas. Mina usun juhustesse. Mu elus on nii palju juhuseid, tänu millele ma olen seal, kus ma olen.

Ussipesas metsas, küsite te? Vau, mis saavutus. Ma ei pea seda silmas. Ma pean silmas kogemusi, mis on mind inimesena muutnud ja vorminud. Muidugi ei saa ma väita, et ma ei oleks samasse kohta välja jõudnud kui keegi poleks mind toetanud, aga nii on ikka lihtsam olnud küll, palju lihtsam. Tänu juhustele.

Juba see, et ma sada aastat tagasi Rotary kaudu Norrasse läksin, on puhas juhus. Puhas juhus, et Mesna Rotary otsustas tulla Tartusse ja sealt üks vahetusõpilane leida. Tol ajal ei olnud see kõik tavaline ja Taru Rotary oli vahetuse suhtes leige, pealegi ei olnud kedagi, kes oleks Norrast tahtnud Eestisse, Tartusse tulla. On juhus, et selleks valitud õpilaseks sain mina. Lihtsalt juhuste kokkusattumus.

On juhus, et ma sattusin Norras elama perede juurde, kellest päriselt said minu pered. Mitte niisama vahetuspered, aga pered, kes hoidsid mind nagu oma tütart. Oleks võinud teisiti minna, teistel oli igasuguseid kogemusi. Nelja pere asemel jäi mulle kaks peret. Jälle juhuste kokkusattumus, et üks peredest ei saanud mind vastu võtta perekondlikel põhjustel ja ma oleks pidanud saama endale asenduseks Yuko pere, aga ma palusin, et võiksin Briti ja Arne juurde jääda. Samuti pidin ma juhuste kokkusattumusel olema natuke kauem Knuti ja Kari juures. Ma palusin, et ehk ei peaks ma enam nende juurest ka kolima, kui niikuinii oli vaid paar kuud Norras elamist veel jäänud. Nii jäi mulle kaks peret.

Tänu nendele peredele läksin ma edasi Lillehammerisse kunstiajalugu õppima. Üks pere lubas, et toetavad mind õpingute ajal elamisega ja rahaliselt, teine pere aitas mul üldsegi viisa ja elamisloa saada. Ilma nende peredeta ei oleks ma Lillehammerisse õppima läinud. Tartu ülikoolis tahtsin ma minna õppima skandinavistikat, aga vastuvõtt oli iga kahe aasta järel, mul oli üks aasta oodata. Ma olin plaaninud Rootsi lapsehoidjaks minna. Ma päriselt käisin mingis agentuuris end juba kirja panemas. Praegu tuleb kananahk peale vaid sellest mõttest. Õnneks läks hästi ja ma sain (mulle tehti?) Lillehammeris kooli minna. Sealt hakkas kõik edasi kerima, palju juhuseid, mis on otseselt või kaudselt seotud Norraga ja nende kahe aastaga, mil ma seal elasin. Ka Oslos sain ma ülikoolis käia tänu sellele, et sain Briti ja Arne tütrei juures Oslos elada. Vastasel juhul ei oleks mul stipendiumist jagunud ja mu vanematel ei oleks olnud võimalusi minu õpinguid toetada. Ilma Norra ja nende inimesteta Lillehammeris ei oleks ma täna mina.

Isegi Britt Ida Loviisa nimi on 50% Norrast pärit.

Puhas juhus on see, et ma aastaid hiljem läksin sõbrannaga külapeole. Ma ei olnud kunagi ühelgi sellisel peol käinud ja ei saa öelda, et ma väga oleksin tahtnud minna. Ta keelitas mind kaasa. On puhas juhus, et tollel peol oli keegi, kes töötas Norras, kellele ma andsin igaks juhuks oma visiitkaardi ja tänu kellele sain ma oma esimese projekti Norras.

On puhas juhus, et me Lillehammeri raudteejaamas saime tuttavaks Satuga. Ta küsis, kas me oleme eestlased, et tuttav keel. Me istusime rongis kõrvuti, tema sõitis Oslosse haiglasse, meie Idaga lennujaama. Me ei jaganud telefoninumbreid. Kuu aega hiljem astus ta mu poe uksest sisse. Meist said sõbrad. Ta avas meile oma südame ja oma kodud, ta toetas ja aitas meid kui meil oli kõige raskem. Ka rahaliselt. Me saime tuttavaks juhuslikult.

On puhas juhus, et minu poenaabriks sai Ann Christin, kellega me juhuslikult ühel õhtul juttu hakkasime rääkima ja puhas juhus, et tema abikaasa ettevõttes oli just vaja ehituse projektijuhti. Nii kolis Norrasse meie juurde Marek.

On puhas juhus, et Satu hakkas arsti juures rääkima Klaudiaga ja puhas juhus, et Klaudia talle mainis, et tal oli Eestist pärit elukaaslane. Tänu Klaudiale saime me Idaga ka pärast Lillehammerist ära kolimist käia iga kuu Lillehammeris, kus Ida ikka lasteaias käis, seal ajal kui mina Norra kliente külastasin. Ahjaa, on puhas juhus, et ma kandideerisin ühele ametikohale, kuhu ma ei sobinud, aga neile sobis mu norra keele oskus ja teadmised Norrast, nii et just like that otsustati tegelema hakata Norra turuga. Nad ei olnud kunagi varem Norra poole vaadanud. Puhas juhus.

Juhuseid on veel ja veel. Väiksemaid ja suuremaid. Ma olen tähele pannud, et mul on anne olla tihti õigel ajal õiges kohas. Võib olla ma kujutan seda endale ette, aga mulle tundub, et juhused on mänginud ja mängivad mu elus suurt rolli. Absoluutselt kindlasti mängivad rolli ka kogemused ja teadmised, enesekindlus ja julgus, aga kõik needki on tulnud läbi juhuste.

Kuidas teiega on? Kas te usute juhustesse?

4 thoughts on “Kas teie usute juhustesse?

  1. Mina usun juhustesse ja sellesse, et me ise loome oma maailma sellega, kas neid märgates ja kasutades või neindest mööda vaadates. Minu tööalane karjäär sai mõnes mõttes alguse juhuste kokku sattumusest kui umbes 15 a tagasi tehti mulle uues kohas ettepanek hoopis teisele ametikohale asuda, kuigi ma ei teadnud sellest maailmast midagi. Ja siin ma siis olen 15 aastat hiljem. See ei tähenda aga seda, et asjadega ei käiks kaasas ka iseenda töö ja pühendumus.

    Liked by 1 person

    • No vot, mul on sama. Juhused on palju kaasa aidanud ja loomulikult käib juurde ka enda töö ning pühendumus, aga juhused on rolli mänginud ja mängivad ka edaspidi ma usun.

      Like

  2. Tegelikult on ju Ussipesas elamine väga suur ja õnnelik juhus 🙂 Minu silmis on nii suur õnn elada metsas ja omada väikest majakest. Piltide järgi otsustades on minu maja teie omast umbes 2 korda väiksem, aga ma olen nii tänulik selle majakese eest. Siin majakeses räägitud juttude eest. Üldse võimaluse eest elada mitte Annelinnas või Mustamäel. Nagu päriselt 😀 Kindlasti on ka teised juhuslikud kohtumised olulised ja saavutustele kaasa aidanud, aga ikkagi on metsas elamine tubli ja märkimisväärne saavutus. Nii tore on Sind lugeda ja jälgida. Aitäh!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.